Esmaspäev, 22. august 2016

Nädal aega Campa de Criptanas

Wipiii, nädal sai täna täis! Kōik on edniselt tore, isegi parem kui alguses. Nûüd on juba selline peretunne, et tahaks kogu aeg perega koos olla, enne oli ikka selline tunne nagu Inglismaal: kui vanemad koju jõuavad tahan mina kohe oma aega, et käia rahus duši all ja vaadata, mis fb-s, Instagramis, lehtedes uudist on. Aga täna oli selline tunne, et ma võin rahumeeldi olla samade riietega, millega päev läbi olnud olen, ei tahtnud kordagi eemale minna neist :D. Kahjuks siiski tahtsid nad parki minna, aga Beatrix lubas, et tulevad kell 21 tagasi, siis teeme kõik koos õhtusööki. Jäime Alberto-padrega kahekesi koju, ta vaatas telekat ja suitsetas, mina panin vabatahtlikult nõusid kappi ja uued nõud nõudepesumasinasse ja siis vaatasin, et mul on pool tundi aega nii et itsustasin siiski pesus ära käia :D.

Huvitav, alustasin nii suvalisest kohast, aga lihtsalt see situatsioon ja emotsioonid (peretunne) kirjeldavad kõige paremini minu tundeid siin. Ma olen väga õnnelik, et olen leidnud nii toreda perekonna, ei pea enam põdema, et lapsed järsku halvasti hakkavad käituma jne, nad on peaaegu kogu aeg nirmaalsed, ainult pidudel (öösel, kui palju kommi on söödud) muutuvad ülemeelikuks ja üliemotsionaalseks. Aga kõikidel toidukordadel on alati mõnus olemine, tänane lõuna oli hästi vaikne, Alberto jõudis hiljem koju ka, nii et ei olnud enam intervjueerijat. Lisaks vanemad olid mures homse päeva pärast,miuna Beatrizi vend tegi Albertole synnipäevakingiks lõbustusparki minemise oma pojaga Madridi. Vanemad on nii mures, sest Albertol puudub ohutunne, kardavad, et ta kaob ära, upub ära, jääb kuskile alla jne. Ütlesin neile, et nad raagiks selle vennaga, mida nad kardavad ja loeks sõnad peale, et vaadaku Albertot kogu aeg. Beatriz ytles, et ta on rääkinud, aga ikkagi kardab. Kui Albertodega kahekesi olin, enne õhtusööki, siis sain aru, et Alberto-padre raakis Akbertoga midagi homsest, väga tõsiselt ja murelikult. Küsisin, kas ta tunneb homse pärast muret, ütles, et jah, sest onu läheb kahe lapsega, ta ei saa kogu aeg Albertot valvata, tal n omal ka samavanune laps. Ma olin nii õnnelik, et need vanemad on nii arukad, et nad ei sokuta mind kaasa, sest nii hea oleks mind niimoodi ärakasutada ju, aga õnneks nad saavad aru, et see oleks liiga suur vastutus mulle. Kodus võin ma neid kahte vakvata,mkäia lähedalasuvas oargis ratastega jne, aga kuskile mujale nad ei taha, et ma nendega läheksin. Kohe aru saada, et mõistlikud vanemad, kes hoolivad ikka oma lastest, mitte ei mõtle, kuidas lihtsamini läbi ajada.

Peale lõunat sai meil Guillermoga nalja, kui ta hakkas flööti harjutama. Kõigepealt seisis pysti, harjutas, siis tuli tal selline vasimus, et mangis porndal, siis istus toolile, siis tuli naermisehoog. Kohe oli naha, et ta on vasinud, lihtsalt naersime koos, lollitasime jne. Ytlesin, et mine lihtsalt siit toast valja,mmine kooki, mine vannituppa, pese veega nägu ja rahune maha. Tuli tagasi, istus toolile ja hakkas harjutama, läks sassi, kumbki ei suutnud naeru kinni hoida,mlihtsalt naersime. Kysisin, kas lähen ehk teise tuppa, muidu minu naermine ajab teda ka naerma, ta ei tahtnud et ma ara laheks. Jäin sinna, aga vaatasin samal ajal ta mänguasju, võtsin ühe suure dinosauruse pealuu ja näitasin talle seda. Teda ajas jälle naerma, oani selle endale näo ette ja harjutas niimoodi, naersime pisarateni. Nii tore oli. Lõpetasime selle jandi ära peale 30 minutit, Guillermo hakkas retsepti kirjutama, mina läksin Albertoga meisterdama. Olime allkorrusel, tegime paberist konni. Mõtlesin, miks mul ei ole osavad sõrmed, miks tehakse nii halbu õppevideosid Youtubeis, miks see poiss seal videos oma käsi kogu aeg ees hoiab?! Miks sellel poisil seal videos nii tume oaber on, ma ju ei näe jooni?! Lõpuks saime kaks konna tehtud. Alberto padre tuli ka alla, hakkas telekat vaatama ja suitsetama. Näitasime talle, mis olime juba meisterdanud, tegime T särgi ja konnad. Rääkisime juttu, küsis, kas käisime täna puubilju ostmas (jättis meile raha,met osta puuvilju,mjis ma tahan. Alberto junior ei söö yldse puubilju, Guillermo sööb natuke, ja Akberto padrel on oma sahtel kylmkapis, kus tema ouubiljad on. Seega anti mulle juba teist korda raha,met laheksin ja ostaskin ainult neid puuvilju, mida ma tahan). Vastasin, et kaisme kyll. Kysis, mis ostsime, vastasin siis mida, mul ei tulnud hispaania keeles porgand meelde, naitasin talle oranži oaberit ja piklikku kuju, pakkus:apelsin, õun, kurk. Googeldasin ruttu ja näitasin pilti, vastas:"Aa, porgand. See ei ole ju puuvili!" No pyha jeesus kyll, kurk ka ei ole ju :D lisaks ma naitasin oranži värvi. Aga väga tore oli olla, pidin hispaaniamkeelest aru saama,msest Beatrizi ega Guillermot meiega ei olnud, nii et väga lahe oli. Beatriz tuli umbes pool kaheksa, siis tõlkis mulle veel Alberto kysimusi: Mis on mu lemmiktoit Eestis? Ja midagi oli veel.
Kui õhtusööki sõime, käis telekast Rio aolymoiamängude lõpetamine, järgmine okympia toimub Tokyos, Jaapanis. Alberto ytles, et sellest ylejärgmine toimub Eestis, Beatriz lisas:Märjamaal, Alberto:Pärnus, ja mina lõpetasin asukoha määramise: Valgerannas. Beatriz ütles, et mina esindan Eestit sulgpallis, mina ytlesin talle vastu, et ta esindab Hispaaniat korvpallis (viimane kord,mkui mängisime, oli Beatriz kõige halvem ja see oli nii naljakas :D mangusime punktide peale, ta seisis luhtsalt yhes kihas tykk aega, naersime, et ta jääb sinna õöseks, keerab end kerra ja jääb sinna magama). Alberto arvas, et Beatriz oeaks hoopis jalgrattasõidusnHispaaniat esindama. Juttu jätkus veel, Ütlesin, et väga veider on näha,mkui pakju nad kasutavad oliiviõli,mlihtsalt igalpool. Täna Akberto õhutas mind oliiviõli singitaldrikule valama. Oli kyll hea, aga imelik oli syya :D sellest tuli järgmine teema: mina ju tahan minna oliive korjama, suure sombreenoga. Beatriz ja Alberto ytlesid, et vabalt, seotembris hakatakse korjama. Ma ytlesin, et tahan kindlasti endast pilti saada sombreenoga, lubasid teha. Olime natuke aega vaikides söönud,mkui alberto ütles Guillermole, et ta küsiks minult:"Olles Au Pair mitmes peres ning varem ka lapsi hoidnud, palju lapsi sa tulebikus tahaksid?" hakkasin naerma ja ütlesin max 1 :D Beatriz ytles, et eiei, tal hakkab nii igav, Guillermo, mõlemad istusis mu kõrval seletas:"Kui sul oleks ainult üks laps tulevikus, siis sa peaksid temaga KOGU AEG tegelema." Ütlesin, siis et max kaks, ja poiss ja tydruk. Alberto ytles, näidates kavala näoga oma lastele, et neil oli ka plaan saada tydruk ja poiss, aga tulid mõlemad poisid,mrohkem nad laosi ei taha, Alberto vähemalt mitte, sest NIIKUINII tuleb jälle poiss.

Peale õhtusööki läksime ratastega sõitma, homset alates hakkab suur pidustus, täna oandi esimesed atraktsioonid ülesse. Sõitsime sealt läbi, siis sõitsime suurele jalgpalliväljakule, selline kausjas, ääres saime ratastega soita, kihutasime seal, ma mõtlesin kogu aeg:"Rahu, vänta edasi,mmuidu sa lihtsalt libised sealt alla!" See oli nii õudne, lõpetasin peale esimest ringi ära, Beatriz jäi ka seisma, ütlesin, et tunnen end väga ebakindlalt seda tehes, ta ytles, et tema ka. Ma olin nii õnnelik, et ma mingi argpyks ei ole, millalgi eelmine nadal sain teada, et ta ei oska ka rulluuistudada, olin nii tänulik, et ma ainuke eimole, ei paku yldse pinget selline "ekstreemsus". Kui poisid (Albertod ja Guillermo) peale teist ringi meie juurde jõudisd hakkasime ülesse minema, sealt kus enne suure hoiga tulime, ja järsku käis Akberto padre rattal krõks, mingi väike vedru lendas eemale, nägin seda ja ulatasin talle selle. Tal läks ratas päris katki kohe. Ei saanudki enam sõita. Läks kõndides koju, meie ülejäänud jätkasime sõitu. Koju jõudsime 23 läbi. Imelik oli olla nii vara kodus.

Vot tak, selline päev.
Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar