Hommik algas hilja, kuna eile öösel olid vanemad lastega kaua õues. Lapsed ärkasid alles veerand 12. Hakkasin äratama juba pool 11, aga ei midagi, nad isegi ei liikutanud end, lintsalt magasid sügavat und. Aga mis minul selle vastu olla saab, minul on ju samal ajal siis vaba aeg. Kell 11 kirjutasin Beatrizile, et lapsed ei tõuse ja et kas me peame poodi minema, sest ta jättis 20€ lauale. Beatriz vastas, et mine nende tuppa, tõmba rulood ülesse ja plaksuta käsi. Mõne aja pàrast lubas helistada ja raha oli mõeldud selleks, et lapsed saaksid minna atraktsioonide peale.
Läksingi nende tuppa, Guillermo magas vanemate voodis, tõmbasin kardinad ülesse ja naerdes hakkasin käsi plaksutama, samal ajal buenos dias hüüdes. Lapsed tegid silmad lahti, podisesid tere hommikust vastu ja olid lihtsalt tummad. Ütlesin, et teie ema siivitas mul seda teha, nii et ajagu end aga ülesse, kell 12 liigume välja. Minu plaan oli minna vanaema juurde, sest minu ja Guillermo rattad olid seal, siis poodi, sest ma tahtsin köögivilju osta ja siis kesklinna, et lapsed saaksid atraktsioonidele minna. Aga Guillermol oli teine nägemus, tema ei tahtnud atraktsioonidele minna,msest seal on liiga oalju lolle lapsi. Alberto tahtis minna, aga kuna ta e oska inglise keelt, siis ma ei saanud vaga tast aru ja tundus, et ta ei ole väga kurb, et ei saa minna.
Kell 12 läksime välja, Alberto sõitis rattaga, mina ja Guillermo kõndisime, kõigepeakt laksime fruteriasse (puu-ja juurviljapood, üliodav kaup, kõik on värske) ostsin viis porgandit, kaks kurki, kaks banaani. Edasi läksime vanaema juurde, no ma ei saa, ma olen nii kindel, et see vanaema ei salli mind, kui mind näeb, siis tervutab viisakalt, hästi rõõmsalt, aga hetke pärast ei vaata mulle enam otsagi. Siis kutsub roomsa naoga mund laua aärde, palub Guillermol tõlkida, et kas ma juua soovin. Ja siis jätkub lihtsalt minu vältimine, saan kohe aru,mkui jutt läheb minu peale. Küsis täna, kas ma hispaania keelt kavatsen ka õppima hakata ja millal, samuti hairis teda see, et ma ei räägi Akbertoga hisoaania keeles, vaid läbi Guillermo. Jumal küll, mida ma teha saan, et ma ei oska veel hispaania keelt! Ma ei taha üldse minna sinna enam, täna Akberto küsis Guillermolt, et kas Ingrit rääkis vanaemaga hispaania keeles, Guillermo vastas ei. Sain kohe aru, et Alberto oli pettunud, ma tean, et Alberto on kannatlik, aga talle on ta ema väga tähtis, just ta arvamus, seega oli ta häiritud sellest. Vastik tunne jäi sisse.
Lõunaks tegime kõik koos riisi, tomatipasta ja munaga. Ahh, need toidud on jumalikud, ja kõik,mmis sinna kõrvale veel käib:kastmed, lisandid, kuivikud... Paks mina, siit ma tulen, täie mühinaga. Siesta ajal magasin nagu alati, tuju oli nukrameelne, sest mul oli kigu aeg kõht tühi, palav ja ma ei viitsinud mõelda, et oean kastega tegelema ja uinak on piiratud. Kell 17 läksin ülesse, Guillermo tahtis kohe kokkama hakata,mmina pidin fiomima,mnagu eilegi. Ta arnastab kokkamist, aga mind ajab närvi, et ta on nii kogenematu, mu õekene on ju lapsest saati superkondiiter olnud, ja nüud oean siin vaatam, mis vigu see poiss teeb. Ma tean, et ma ilen nii kriitiline, aga ma ei ole harjunud sellega, et mina oean kokkamist juhtima. Ma eeldasin, et ta teab ikka ise, et pannkoogitainast ei saa muffinit ahjus küpsetada, pidime kõik ära viskama, lisaks ei oska ta ohutukt ahjuplaati ahju oanna ja sealt välja võtta. Ma olin nii väsinud ja pahur, õnneks suutsin ikka rahulik ja sõbralik olla.
Teisel korral tegi juba normaalseid muffineid, väga maitsetud olid, aga õnneks olid ikka muffinid, tuli õe igatsus peale. Tema ikka teadis, teab siiani, kuidas maitsvaid maiustusi teha. Ei pea ega pole kunagi nägema, et keegi mu õde juhendab või suunab, inimesel on ikka endal tunnetus, mis ei vea alt.
Appi, ma olen nii vasinud, ma ei jaksa yldse kirjutada. Aga jah, tegelikult oli ju tore ka. Saime naerda, Akberto tahtis,met ma teda ka filmiks, tegi võileiba, lõikas vorsti, pani kolm saia kokku, juustu vahele ja oligi valmis. Jällegi oli nii võõrastav näha, et üheksa-aastane poiss ei oska lõigata virsti noaga, ei oska kingapaelu siduda, ei saa saiakotisõlme lahti, ei saa juustu oakist kätte, oh jumal. Motlesin vaid, et ära leia vigu, see ei ole sinu perekond, las nad olla sellised, pole mõtet end stressi ajada.
Õhtul harjutas Guillermo jälle flööti, siis sai ka nalja, ma lihtsalt, mitte kumbki meist, ei suutnud naeru kinni hoida. Pidevalt ourskasime naerma, tuli meelde esimesed ajalootunnid koolis,mkus sõbrannaga ei suutnud naermata ollla, kui upteineteist nägime. Selline tunne oli, et ma lihtsalt tulen oma tuppa ja sunnin end tõsiseks jääma, aga aguillermo ei lubanud mul ära minna, panin lihtsalt oaberi nao ette, tema tõstis noodid spnoodihoidjal nii,met mind ei näeks ja kolm lugu saigi nii ära mangitud. Kohe, kui nooti vahetas ja meie pikgud kohtusid, hakkasime naerma, sest meil sai enn köögis palju nalja. Kui Beatriz jõudis kiju, laulsime Guillermoga natuke Mamma Mia laule. Siis läksin pessu.
Mingil ajal, kella üheksast, tuli Beatriz mu ukse taha, kysis, kas tahaksin nedega koos poodi minna, läksingi. Ostsime nii oakju asju. Õhtusööhiks tegime bocadillosid: sai lõigatakse pikkupidi pooleks, vahele pannakse:tuunikala,mtimatit, moluskeid, sinki, virsti, oliive jne. Mina panin oma bicadillo vahele tuunikala ja tomatit. Siis geine sai peale, käega pressid kokku ja siis hakkad nautima. Mina lõpetasin ikka esimesena nagu alati, kõht oli ikkka tyhi nagu alati. Aga kunagi ei võta ma veel ühte bicadillot, sest see eeldab seda, et kogu perekond ootab mu järele pärast ja nemad ei võta kunagi midagi juurde. Oi jah, kaanisin täiega vett, et täiskõhtutunnet tekitada. Siis ütleski Beatriz, et yritame hisp keeles suhelda, tahtsin kysida p, et kas vanavanemad on väga rahulolematud minuga, aga ütlesin hoopis, et ma saan aru, et teil on raske, et ma hispaania keelt ei osk, aga see ongi au pairi elu osa. Mõlemale poolele, nii host perekonnale kui ka au pairile endale on see eksperiment, õppida uut kuktuuri ja keelt. Beatriz, arvatavasti nägi väikest meeleheidet mu silmis, ütles, et nende jaoks on see tõlkimine okei, aga arvatavsti minu jaoks on keerulisem kuskil seltskonnas viibida, kui ma ei saa eriti suhelda, vastain, et on ikka keeruline jah, aga mitte ületamatu ja loomulikult tahan ma hispaania keele selgeks saada.
Aitasin laua ära koristada, samal ajal küsitles Alberto ja lapsed mind hispaania keeles, räakisin oalju mul tädi-onu poegi/tütrid on, oalju vanaemasid/vanaemasid mul on, palju tädisid ja onusid. Kööki täitis sõbralik naer, mul oli kohe väsimus ja tüdimus kadunud, olin hoopis särasilmne ja tore oli rääkida Alberto-padrega tema enda keeles. Beatriz muudkui ytles, et talle meeldib kuulda mind hispaania keeles rääkimas, Akberto lisas, et väga tubli olen, mõlemad jukgustasid mind seltskonnas ka räakima hispaania keeles, Beatriz ytles, et tõlgib mulle vestlusi ja võin taly kõike kysida ja ärgu ma muretsegu vigade pärast mis ma teen.
Edasi laksime välja, kell oli pool üksteist vms, mina, Beatriz, Guillemro ja Alberto läksime ratastega, sest Alberto padrel oli ratas siiani korda tegemata. Ta laks autoga, võttis korvpalli ka kaasa. Mängisime seal. Mina võitsin! Juhuu. Tore oli, natuke igav, sest olin juba harjunud selkega, et Beatrizi venna pere on alati meiega. Aga polnud hullu, hiljem harjutasime veel Akberto padrega viskeid, naljakas oli hispaania keeles räakida. Kahjuks pikki vestlusi ei saa maha pidada, aga ehk tuleb kord see aeg, kui loen seda postitust ja meenutan:"Oli jah nii! Ma ei saanud ennast üldse väljendada! Õnneks nüüd oskan hispaania keelt soravalt!"
Koju jõudsime viis minutit enne 00-i. Alberto-nino andis põsemusi, Guillermo soovis lihtsalt head ööd ja Beatriz ütles nagu alati, et puhaku ma hästi, Alberto oadre oli juba ylevalkorrusel, sest ta tuli ju autoga.
Saabusin oma tuppa ja mõtlesin, et kui tore perekond ikka.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar