Teisipäev, 23. august 2016

Mitte just kõige meeldivam päev

Kell on pool üks öösel ja ma jälle kirjutan..,kahjuks ei saa öelda, et oii juba nii ootasin, et saaksin kõik kirja panna, mis täna tomunud on, sest ma üldse ei viitsi :D hakkan kohe päeva algusest peale.

Pool kümme läksin ülesse, Guillermo vaatas juba telekat, Alberto oli ammu Madridi lõbustusparki läinud ja vanemad olid juba tööl. Tervitasime, ütlesin, et käin ruttu duši all. Tahtsin enne 10 valmis saada, sest tavaliselt kell 10 hommikul mu päev algabki, saingi pestud/föönitatud/kreemitatud/kulmud tehtud enne 10. Siis läksin uuesti ülesse, Guillermo oli juba hommikust söönud (ma ensaa kunagi aru, kuidas ta saab kõhu täis kakaost, kuigi jah, ma olin ka väiksena väikse söögiisuga. Mina söin ikka kõvasti krõbinaid piimaga, saiu, küpsiseid, kaks tassi teed ja siis hakkasin tube üle tõmbama, vedasin masina alla oma tuppa ka. Esiteks, et mu tuba oleks puhas, teiseks, et ma saaksin toidust eemale ja kolmandaks, et ma ei peaks Guillermoga kohe mängima hakkama. Venitasin niimoodi aega, kui sain kõik toad koristatud oli mul niiiiii palav, te ei kujuta ettegi, higi jooksis juustest näole :D, läksin uuesti duši alla.

Peale teist pesus käiku ütlesin Guillermole, et tehku oma voodi korda, oesku hambad, vahetagu riided ja siis helistagu vanaemale (Alberto-padre emale) et kas ta on kodus, sest zbeatriz ütles, et läheksime täna sinna, kuna kodus pole midagi erilist teha ja parki minekuks on liiga kuum ilm tulemas:40kraadi. Mina nägin, et täna oli max 38 ja ma oleks kull tahtnud parki minna, oleks päikest saanud vähemalt ja ebameeldiv üllatus seal vanaema juures oleks ära jäänud. Guillermo kuulas ilusti sõna, isegi ei hakanud oma jutuga oihta, et üks minut veel, või :"Palun 30 sekundit veel vaatan telekat.". Igaljuhul Alberto-padre jõudis varem meile helistada, ütles, et läheksime ta ema juurde lõunale, et sinna tulevad teised sugulased ka ja saame seal kõik siis lõunasöögi ajal kokku. Teate ka kui elevil ma olin, sest sinna pidi tulema üks noormees, kes esimesel päeval tundus väga sümpaatne olevat. Mõtlesin, et jumal tänatud, saan vähemalt kellegi nooremaga rääkida inglise keeles. Panin isegi ripsmetuši peale, uskumatu :D

Kui sinna vanaema juurde jõudsime ratastega ei olnud veel kedagi kohal. Oli ainult vanaema, tegi täidetud mune, saatis meid Guillermoga saia ja krõpsude järele. Läksime poodi ja tõime. Siis niisama passisime laua äares, vaatasin, kuidas ta neid teeb ja mõtlesin, et millal need sugulased huvitav jõuavad. Lõpuks kuulsin, kuidas zguillermo hüüdis selle tüübi nime, et "Oo tulidki lõpuks!" Mõtlesin, et arvatavasti tuli siis terve perekond. Kus sa sellega, tuli hoopis oma tüdrukuga, vaatasin seda tydrukut nagu ilmaimet, sellist hipit polnud elusees paris oma sikmaga näinud. Pruunid lokkis juuksed, lilla särk taburpidi seljas, mingi puanene kalts ümber jala seotud, üli-ülilühikesed katkised teksapüksid jalas, hõbedased varbaküüned. Miks ma nii negatiivselt raagin võõrast tüdrukust, keda ma nägin esimest korda? Eks ikka sellepärast et ma olin nii naiivne ja mõtlesin, et Alberto õe poeg on vaba :D. Tundus ju selline tore noormees olevat, musikaalne, humoorikas, hispaanlane, oi jah.
Igaljuhul, tutvustas siis meid ja siis läksime neljakesi tuuleveskeid vaatama. Jah, lugesite õiesti, mina, Guillermo, tüüp oma hipiga läksime kõik koos muuseumisse. Ma olin terve sõidu aja sinna nagu puuga pähe saanud, istusime selle hipi autos: väike pann, unenäopüüdjad akende ees lipendamas, tuulekellad akende ees tuule kàes rappumas, WC paberirull maas veeremas mu jalgade vastu, tahtsin lihtsalt nutta ja naerda korraga. Mõtlesin, kuidas see on võimalik, et ma sõidan nendega koos muuseumisse, sinna, kus ma olen juba käinud... Tuli välja, et Beatriz hoopis räakis oma kolleegiga, kes on giid, et võtku meid ka oma grupiga tuuleveskeid tutvustavasse tuuri kaasa. Läksimegi, arvate et ma sain midagi aru ak, mis see giid raäkis? Ei saanud, lihtsalt passisin seal tuuleveski kõrval, vaatasin suundades, kuhu teisedki, sest ega muna ei saanud aru, mis osadest see giid rääkis. Oh jumal jumal, sain vähemalt seda tüdrukut  põhjalikult uurida, kahjuks pidisn tunnustama, et väga ilus tüdruk oli, sõbralik pealekauba. Õnneks ta ei oska eriti inglise keelt, seega ei oidanud temaga rääkima.

Kui vanaema juurde jõudsime tuli veel sinna sugulasi, selle tyybi ema, isa, väikevend, siis veel Alberto ja Beatriz, sõime lõunat. Koju tulime alles kell pool 5. Guillermo õnneks laks oma onuga mingit võistlust vaatama nii et mul oli täiesti vaba seg, Beatriz ytles, et ma puhaksk rahus, sest täna öösel oleme kaua kodust eemal. Magasingi paar tundi, pea nii valutas. Tõusin kaheksast, kell üheksa tegin end korda, kuna teadsin et lähme ikutulestikku vaatama.

Samal ajal, kui seongut tegin koputas Beatriz mu uksele ja ytles, et lähme välja sööma umbes veerand h pärast. Läksimegi, jälle koos Beatruzi venna perega. Ütlen kihe ära, et ma olen nii harjunud sellega, et igalpool kus me käime on meie ümber hull kisa, nii laste kui ka vanemate, ja mul ei ole enam oiinlik, kui inimesed meid restroranis vaatama jäävad, juba Inglismaal ei olnud. Minu jaoks on see nii normaalne  pja üldse ütlen kohe ära, et igalpool restroranides jne on ALATI hull lärm, sest inimesed räagivad väga valjult, muusika käib enamikus kihtades ülikõvatsi, mõnikord on ka telekal volüüm pohjas. Lintsalt tuli meelde, vist ei ole sellest varem kirjutanud, aga minu arust on see tähtis ära mainida.

Restroranis mina tellisin lõhe röstitud saia ja munaga, Alberto ja Beatriz tellisid ylisuure burgeri,mkille tegid pooleks, lapsed said hotdoge, vennanaine võttis mungi võileiva ja lisaks telliti suur taldrikutäis kartuleid juustu ja sibulaga. Ja muidugi alkoholi, mina palusin endale Tinto de Verano joogi, väga väga hea oli. Kui õhtusöögid olid söödus, umbes kaks tundi läks restoranis, läksime tänavale. Pidi,e natuke aega ootama, siis hakkas paraad: suured tõllad, draakonid jne kandsid kõlareid, tantsijad tantsisid oma suurye kostüümidega. Selline peotuju tuli sisse, kui ülikõvasti hakkas Enrique aiglesiase Bailando laul peale. Nii kahe oli olla, terve küla oli tulnud tänavale vaatama. Paraad ja sellele järgnev ilutulestik avas viiepäevase pidustuse Campo de Criptanas. Filmisin ja tegin pilte esinejatest. Kõige lopus oli orkester, ja selle taga tuli suur tõld kuninganna oma mungite naistega :D kuus naist oli kokku, Beatriz ytles, et igal aastal valitakse nad välja. Istusid seal tõllas uhkete kleitidega, mina oma plekkidega roosade pükstega filmisin :D. Miks plekkidega, kas ma ei viitsi oma asju pesta? Eiei, kelner tegi mu pikaali katki ja seal sees olnud vein kukkus mulle pükstele, pluss enne veel oli kukkunud lõhe tükikene mu roosadele teksadele. Kunagi ei kuku mulle midagi sülle, aga just pidude ajal oeab see juhtuma.

Kui paraad sai läbi (ei olnud midagi nii võimas, sest tantsijad olid uliväsinud, tantsuliigutused olid kerged, vahepeal lihtsalt pidid sesima ja ootama, et eesolevad inimesed/autod/atraktsioonid edasi liiguks) läksime ühe künka peale, kus ennegi oleme käinud ühel ööl. Seal oli palju rahvast juba kogunenud, kui atoga kohale jõudsime.  alberto -padre tahtis öelda, et peame ilutulestikku ootama, üritas inglise keeles rääkida, ütles fire olaces, fireworkside asemel, mind ajas nii naerma, naersingi ja vabamdasin. Nagu täielik loll, ise räägin enamuse ajast hispaania keeles valesti ja hakkan ounastama, kui keegi naerma hakkab. Aga vähemalt ma vabandasin ja ütlesin õige sõna talle. Vaatsime siis ilutulestiku ära, kahjuks see oli nii kaugel, isegi pauke ei kuulnud, tegin moned pildid ja videod ka. Siis spistusime autosse ja tulime koju, tänasin neid, et mind vaatama viisid ja ütlesin, et mulle väga meeldis tänane õhtu (nii ongi, perekond on väga lahe, oskaks ma ainult hispaania keelt!!!!!!!). Ütlesime head ööd ja lapsed pean äratama alles kell 11 homme, sest öösel lähme jälle välja, siis jaksavad ikka üleval ka olla. Homme peame zguillermoga veel sinna vanaema juurde munema, et jalgrattad ära tuua, ma ükdse ei taha sinna minna. Mul in selline tunne, et see vanaema ei salli mind, sest ma ei oska hispaania keelt. Aga mis ma teha saan, ma ju ei ole tundegi võtnud ja see ongi aupairi elu eesmärk: õppida keelt ja kuktuuri. Poleks ju mõtet võtta au pairiks inimene, kes oskab perfektselt su oma emakeelt. Täna sain õpetaja Jorge numbri, laupäeval kirjutan talle, homme lubas Beatriz teha mulle koduuksevõtme koopia ka.

Väga loodan, et hommikul ei pea kohe seda hipit nägema siin, kuigi nad vist ööbibad täna meie aias telgis. Loodetavasti magavad kaua...

Aa, et võimalikult depressiivselt lõpetada: seal vanaema juures nägin, et neil on kaal. Kaalusin ennast ja saate aru, ma olen kolme kuuga võtnud juurde 7 kilo. Masendav, väga väga masendav.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar