Koondan siia postituse alla kõik enda jaoks üllatavad kombed, mõndasid neist olen ka ise järginud, teised aga väga võõrastavad. NB ei saa ju öelda, et kõik hispaanlased neid asju teevad, kirjutan ikka hispaanlastest, kellega mina olen kokkupuutunud.
Seltskonnas olles hispaanlased naervad ülikõvasti, räägivad ülikõvasti.
Restoranides kelnenerid valavad pokaalid nii täis, et kogu jook maha valguks.
Restoranides leti ääres istudes viskavad hispaanlased salvrätikud maha (kui ma esimest korda nägin, et Albertol kukkus salvrätik maha, hakkasin ma talle seda tagasi ulatama :D)
Hispaanlased tervitavad põsemusiga, seejuures käed peavad kõrval olema (mina esimesel korral toetasin käed õlgadele, polnud sellist tasakaalu)
Leiba murtakse, mitte ei hammustata.
Viimase leivatükikesega tehakse taldrik puhtaks.
Toas olles käivad kõik välisjalanõudega
Väga vähesed hispaanlased oskavad lisaks oma emakeelele veel teist keelt
Süües ei kasutata eriti nuga, eelistatakse murdmist (pitsa söömine, leiba murtakse)
Liikluses on jalakäijad väga alamklass, ülekäigurajadel autod aeglustavad, aga ei jää taiesti seisma
Autod lasevad signaali, et teada anda, et neil on ülikiire
Turvavööd pole kohustuslikud (mina panen ikka oma turvavöö kinni)
Ujulas hüppavad inimesed suvalt basseini, vaatamata, kas see koht on ikka vaba, kuhu hüppavad
Süües kiidetakse toitu taevani (mina lõpetan alati söömingu lausega: "Nii head kala/kana/salatit/pastat/tortillat/leiba pole mina oma elus veel saanud. Nagu rastoranis oleks tehtud. No perfektne! Aitäh maitsva toidu eest!" Pean veel lisama, et ma ei ole veel pidanud kordagi valetama, et mulle toit maitseb. Hispaania toitu on ülikerge valmistada ja samas on se imeline!)
"Hispaanlased ütlevad alati inimesele, kes on vihane, et sul on kaks valikut: 1. kas olla vihane edasi või 2. olla õnnelik," nii ütles mulle Beatriz, kui Alberto oli vihane
Hispaanlased võtavad oma lapsed igalepoole kaasa, isegi öösel
Hispaanlased tahavad pidevalt oma pere ja kodu lähedal olla, mida suurem suguvõsa seda uhkemad nad on.
Hispaanlastele ei meeldi olla üksi, nad muutuvad silmnähtavakt nukremeelseteks
Hispaanlastega kellaaja kokkuleppimisel tuleb alati arvestada, et nad lisavad lõppu "less or more" ehk, ei saa kunagi kindel olla, mis kell on väljaminek jne. Aga hea külg in ju see, et kunagi ei hilineta kuskile, sest kindlat aega pole ju öeldud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar