Hoiatan teid kohe alguses, et see postitus on üsna negatiivne, võib-olla isegi kurb, aga õnneks on see minevik. Kirjutan oma meenutustest 1. septembrist Märjamaa Gümnaasiumis.
Esmalt tahan imestada, kui kiiresti läheb aeg: täna algas september! Olen viimased 6 aastat teadlikult seda päeva vihanud, sest siis ju algab kool. Täna tundsin sellist vabadust, et ei osanudki kuidagi olla. Ei pidanud minema kooli, millegipärast mõtlen alati Märjamaa Gümnaasiumile, kui mõtlen koolile, sest Rapla Vesiroosi gümnaasiumiga ei ole mul mingeid halbu mälestusi.
Ootasin kell 8 hommikul Jorget, võimlesin ja tegin soojenduliigutsi, nii palju kui jaksasin. Öösel sõin kõvasti rämpstoitu nagu alati nii et ega jakasanudki end eriti liigutada. Sooja oli 20 kraadi, aga imelikul kombel oli tuul päris jahe, seisin lühikeste roosade pükste väel, tervitasin inimesi, kes koertega jalutama läksid, ja siis mulle koitis, et püha jeesus, täna on 1.september. Lihtsalt seisin ja vaatasin, kuidas päike paistis, vanad inimesed koertega jalutama läksid, kuidas üks vana mees oma haige poja ratastooliga jalutama viis ja mõtlein, et uskumatu, ma ei pea minema kooli. Ma ei tee poppi, ma ei pea mängima haiget, ma ei pea põdema selle pärast et mida selga panna, kellega koos istuda.
Tuli kohe meelde, kui läksin 11. klassi Märjaamaal, tulime Margitiga koju ja hakkasime õpikuid kappidesse panema. Alati vaatasin, kes oli eelmistel aastatel õpiku kasutaja, kui oli tark inimene oli kohe hea tunne, mõnikord oli ju ette ka kirjutatud midagi, siis oli kohe kergem. Alati kaasnes 1. septembriga stress, pidime ostma uued pastakad, pliiatsid, kustukummid, joonlauad, täiega vihikuid ja õpikutele ümberpanemiseks paberit.
Klassiruumidest meenub mulle muidugi Märjamaa Gümnaasiumi koduklass, asus "tamme teel" pikas koridoris, üliväike, alati lõin ennast kuskile laudade vastu ära.. Enne veel tuli leida enda riiete jaoks koht garderoobis, valisin alati kõige lähema koha. Et võimalikult kiitpresti üleriided nagisse panna ja sealt vehkat teha. Veel meenub, et koristajad alati viskasid suvalised jalanõud suvalistesse kotadesse, närvi ajas :D. Mäletan (jällegi, kui läksin 11. klassi) et ei jõudnud uksest täitsa sissegi, kui juba õpetaja nähvas:"Appi! Pane see uks kinni! Geeniused karjuvad koridoris!" podisesin "Tere" vastu ja vedasin end istuma. Mäletan, et õpetaja nähvas, et miks mul kotti kaasas ei ole, pean ju tooma ise raamatukogust õpikud ega see enam algkool ei ole, kus õpilastele tuuakse õpikud laudadele. Püha jeesus küll, mõtlesin, rahunegu maha, küll ma hakkama saan. Mäletan, et keegi oli oma juukseid kas värvinud või lõiganud ja kui ta klassi jõudis, kommenteeris õpetaja muigega, et mis sinuga veel juhtunud on. Enam ei ajanud isegi naerma, lihtsalt tahtsin teada tunniplaani ja lootsin alati, et keegi uus on klassi tulnud, siis on huvitavam kooliaasta algus vähemalt. Tahtsin näha, kuidas ta "huvitavate" (halvasmõttes) kujudega hakkama saab.
Mäletan, et alati oli 1. September niiskne ja rõske, suvine päevitus läinud, ainult uued riided tegid tuju paremaks. Kunagi ei tahtnud ma pilte teha 1. septembril, sest tundsin end nii rõvedalt, sellele andis põhjust ka "wannabed", kes olid endale kõrged kontsakingad jalga pannud, pliiatsseeliku selga toppinud ja ülbe pilguga kõiki vaatas (hetkel meenub just üks konkreetne tüdruk.. Miks ma teen endale nii? :D)
Kui aktus ja värgid said läbi tulin koju ja vahtisin lihtsalt telekat, tuimalt. Tegelikult ma peaaegu igal aastal lubasin õele ja emale, et sel aastal õpin eriti hästi, kuigi tundsin, et mul on sellest eel olevast kooliaastast jumala suva. Aaa! Järsku tuli meelde, kuidas 9. klassis ütlesin esimesel septembril klassiõele, et võiks olla kasvõi esimene nädal läbi, et nii harjumatu on. Ta naeris vastu, et kuule, isegi esimene tund ei ole veel läbi :D.
Igaljuhul nüüd sai see 1. septembri õudus kirja pandud, olen väga-vaga õnnelik, et ma ei pea elusees, mitte kunagi minema Märjamaa Gümnaasiumisse ja tundma ärevust ning kurbust. Kirjutasin selle siia, sest siis saan selle tunde endast valja, muidu tunnen seda veel mitu päeva. Ma loodan, et keegi (just ema) ei hakka kirjutama, et "Kuule, ise elad sulavõi sees ja mida sa seal tekitad endale ise ärevust ja halbu emotisoone! See kõik on ju minevik, keskendu tulevikule, sa ei pea kogu aeg mõtlema minevikule!". Minu blogi, teen mis tahan, ma ei tee ju kellelegi halba.
Pean ikka ühe asja üles tunnistama... Laksin täna instagrami, vaatasin pilte 1.septembrist, tüdrukud olid pilte üles pannud, pealkirjadega:"Ilusat 1. septembrit!", "Viimane 1. september" , "Venna esimene koolipäev, minul viimane!" Vaatasin neid pilte ja tundsin üleolekutunnet :D mul on ikka kool läbi, edu sulle! Viimane esimene september... tead ka mitu kuud sa pead koolis käima, et see läbi saaks? 9 KUUD!!! Jube jube ja veelkord jube.
Selline huvitav postitus siis :D kuulan hetkel Chalice'8" Klaaskuulis" ja mu meel on nii rahulik :).
neljapäev, 1. september 2016
kolmapäev, 31. august 2016
Hommikune jooksmine, neli jäätist ja...
Hola!
Uskumatu, kirjutan siesta ajal postitust, mul on 10 min aega, et teile teada anda (ja tulevikus jse üle lugeda) et käisin kell 8 hommikul hispaania keele õpetajaga jooksmas. Jorge in juba kaks aastat käinud jooksmas, ta ei ile treenitud ja vormis, ta on endine ülekaaluline hispaanlane. Aga ta on kokku võtnud, taimetoitlaseks hakanud(tana rääkis mulle, miks ta mune ei söö:"Sa sööd ju ära kana, kes oleks võinud sellest munast tulla") ja käib iga oäev jooksmas. Jooksime 22 minutit, uskumatu. Ma olin nii tubli! Hommikul oli kõigest 19 kraadi sooja, nii hea oli joosta. Homme jälle, samal ajal.
Ja pealkirjas on ka teine pool: neli jäätist. Miks? Sest just nii palju jäätiseid olen täna ära söönud. Mis kõige hullem , ma kahtlustan, et ma sõin hoopis viis jäätist :D aga ma ei mäleta. Kui trenni teen, siis tulevadki suuremad isud. Nokk kinni, saba lahti. Nüüd lähme Albertoga vist jalkat mängima, Guillermo ei taha tulla. Pärast lähen vist jooksma, saan vähenalt kahest jäätisest siis kahti, peaks poodi ka minema ja oerekonnale uue paki jäätist asemele ostma. Kahtlane ju kui jäätised külmkapist kaovad. Ma olen hull au pair, ma tean.
Aaa! Guillermole tõlkisin selle laulu: Hispaania tüdruk ka ära. Ümiseb ja vilisatb kogu aeg seda :D
Lippan nyyd.
Zara
teisipäev, 30. august 2016
Kokkamine, tennis, esimene hisp keele tund
Minu blogi ainuke ametlik jälgija ütles mulle, et ma kirjutan liiga pikalt, reportaaži stiilis, ja halb on lugeda, siis täna kirjutan nii nagu mul soovitati: kõige tähtsamatest asjadest. Nii ongi kergem, vähemalt täna, olen nii läbi, isegi õhtusöögi ajal nägin inimesi kahekordselt ja otsa vaatamine oli võimatu.
Hommik: äratasin lapsed kell 10. Kell 12 läksime turule, ostsin arvuusi ja neli tomatit. Edasi mängisime kodus, Guillermoga tegime eelroa, hiljem mängisime kooli.
Lõunaks sõime liha porgandipürees, ülimaitsev!
Peale kella 17 tegime Guillermoga küpsiseid. Me naersime lihtsalt terve aja, see oli uskumatu. Guillermo lihtsalt palus,met lõpetaksin naermise, ma ei suutnud. Tegime ülihäid maiustusi: määrisime nutellakreemi ühele küpsisepoolele, teiseks kihiks panime purustatud kookospähkli ja banaani segu, teine küpsis peale, siis panime vaarika Freskat (moos) ja peale panime nonoarelle ja küpsisepuru. Homme saame süüa, hetkel on külmkapis (kipub jälle reportaažiks minema?). Alberto ei ole üldse kokkamisest huvitatud, ta on paar päeva natuke haige ka olnud:köhib ja aevastab, täna oli põhilise aja tabletis.
Hiljem, kella 18 paiku ütlesin Guillermole, et ta lubas eile, et lähme tennist mängima, nii et let's go. Õnneks ei hakanud vinguma ega midagi, eks kindlasti aitas kaasa ka eelnev naermine ja nalja tegemine. Läksimegi kahekesi, ratastega, võtsime korvpalli ka kaasa. Alberto jäi magava Alberto-padrega koju. Tenniseväljakul sai jälle nalja. Ma ei oskagi kirjutada, mille üle naersime, aga see oli lihtsalt nii tore. Kõigepealt sai meil tee peal nalja, ütlesin Guillermole, et ta vaataks mind. Põrgatasin samal ajal rattaga sõites ühe käega palli. Kaks korda sain põrgatatud, siis läks pall omasoodu. Guillermo proovis ka, ei saanud üle ühe korra põrgatatud. Kui see pall kogu aeg eest ära veeres meenutas see mulle Albertot, kes alati ees minema läheb. Hüüdsingi Alberto! Jespera! Cuidado! Saime jälle naerda. Nii palav oli kogu aeg, kui lõpuks kohale jõudsime ja hakkasime väravat avama ja alguses seda lahti ei saanud, vaatasime teineteisele otsa ja sain kohe aru, mis Guillermo mõtleb:"Peale seda rasket (ülipalav oli!!!) teekonda siia, on see uks kinni?! Peame lihtsalt tagasi minema?" Õnneks tulin selle peale, et ust lükata, avaneski. Naersime jälle, vedasime rattad sisse ja hakkasime mängima. Kui mina tennist hakkasin harjutama ütlesin kohe, et hoitku piip ja prillid, pangu heaga kiiver pähe. Jälle naersime. Peale 20 minutit "mängimist" , läksime koju. Guillermo harjutas flööti ja siis tuligi juba Beatriz koju. Viis mu kella kaheksaks Jorge juurde (minu hisp keele õpetaja). Homme pean ostma endale vihiku, ühe suure, teise väiksema. Tund oli omapärane, sest terve tunni rääkis Jorge ainult hispaania keeles. Raske oli, ma ei oska ikka üldse hispaania keelt, sõnu tean, aga oh jah. Tunnen ka perekonnaga koos olles, et vanemad hakkavad tüdinema pidevast tõlkimisest ja üliaeglaselt rääkimisest. Aga ega elu ei olegi kerge. Vähemalt keegi ei ole veel lauast lahkunud minu lolli näo pärast, kui ma millestki aru ei saa ja sajandat korda korrata palun ja siis ka valesti vastan.
Igaljuhul, neljapäeval on mul jälle hispaania keele tund, siis lubas ajorge mind ühe hispaania tüdrukuga tuttavaks teha. Homme hommikul lähen Jorgega jooksma, kell 8 hommikul! Edu mulle, õnneks ta teab, et ma ei jaksa väga joosta. Ütles, et jookseme 20 minutit, vahepeal kiiremini, siis jälle aeglasemalt. Eks näis, mis saab.
Eile jäin kell kolm alles magama, usun et täna jaan samal ajal, sestmingi titt karjub naabermajas ja mu külmkapike suriseb.
Zara
Hommik: äratasin lapsed kell 10. Kell 12 läksime turule, ostsin arvuusi ja neli tomatit. Edasi mängisime kodus, Guillermoga tegime eelroa, hiljem mängisime kooli.
Lõunaks sõime liha porgandipürees, ülimaitsev!
Peale kella 17 tegime Guillermoga küpsiseid. Me naersime lihtsalt terve aja, see oli uskumatu. Guillermo lihtsalt palus,met lõpetaksin naermise, ma ei suutnud. Tegime ülihäid maiustusi: määrisime nutellakreemi ühele küpsisepoolele, teiseks kihiks panime purustatud kookospähkli ja banaani segu, teine küpsis peale, siis panime vaarika Freskat (moos) ja peale panime nonoarelle ja küpsisepuru. Homme saame süüa, hetkel on külmkapis (kipub jälle reportaažiks minema?). Alberto ei ole üldse kokkamisest huvitatud, ta on paar päeva natuke haige ka olnud:köhib ja aevastab, täna oli põhilise aja tabletis.
Hiljem, kella 18 paiku ütlesin Guillermole, et ta lubas eile, et lähme tennist mängima, nii et let's go. Õnneks ei hakanud vinguma ega midagi, eks kindlasti aitas kaasa ka eelnev naermine ja nalja tegemine. Läksimegi kahekesi, ratastega, võtsime korvpalli ka kaasa. Alberto jäi magava Alberto-padrega koju. Tenniseväljakul sai jälle nalja. Ma ei oskagi kirjutada, mille üle naersime, aga see oli lihtsalt nii tore. Kõigepealt sai meil tee peal nalja, ütlesin Guillermole, et ta vaataks mind. Põrgatasin samal ajal rattaga sõites ühe käega palli. Kaks korda sain põrgatatud, siis läks pall omasoodu. Guillermo proovis ka, ei saanud üle ühe korra põrgatatud. Kui see pall kogu aeg eest ära veeres meenutas see mulle Albertot, kes alati ees minema läheb. Hüüdsingi Alberto! Jespera! Cuidado! Saime jälle naerda. Nii palav oli kogu aeg, kui lõpuks kohale jõudsime ja hakkasime väravat avama ja alguses seda lahti ei saanud, vaatasime teineteisele otsa ja sain kohe aru, mis Guillermo mõtleb:"Peale seda rasket (ülipalav oli!!!) teekonda siia, on see uks kinni?! Peame lihtsalt tagasi minema?" Õnneks tulin selle peale, et ust lükata, avaneski. Naersime jälle, vedasime rattad sisse ja hakkasime mängima. Kui mina tennist hakkasin harjutama ütlesin kohe, et hoitku piip ja prillid, pangu heaga kiiver pähe. Jälle naersime. Peale 20 minutit "mängimist" , läksime koju. Guillermo harjutas flööti ja siis tuligi juba Beatriz koju. Viis mu kella kaheksaks Jorge juurde (minu hisp keele õpetaja). Homme pean ostma endale vihiku, ühe suure, teise väiksema. Tund oli omapärane, sest terve tunni rääkis Jorge ainult hispaania keeles. Raske oli, ma ei oska ikka üldse hispaania keelt, sõnu tean, aga oh jah. Tunnen ka perekonnaga koos olles, et vanemad hakkavad tüdinema pidevast tõlkimisest ja üliaeglaselt rääkimisest. Aga ega elu ei olegi kerge. Vähemalt keegi ei ole veel lauast lahkunud minu lolli näo pärast, kui ma millestki aru ei saa ja sajandat korda korrata palun ja siis ka valesti vastan.
Igaljuhul, neljapäeval on mul jälle hispaania keele tund, siis lubas ajorge mind ühe hispaania tüdrukuga tuttavaks teha. Homme hommikul lähen Jorgega jooksma, kell 8 hommikul! Edu mulle, õnneks ta teab, et ma ei jaksa väga joosta. Ütles, et jookseme 20 minutit, vahepeal kiiremini, siis jälle aeglasemalt. Eks näis, mis saab.
Eile jäin kell kolm alles magama, usun et täna jaan samal ajal, sestmingi titt karjub naabermajas ja mu külmkapike suriseb.
Zara
esmaspäev, 29. august 2016
Campo de Criptana. 14. päev
Mõtlesin, mis ma pealkirjaks panen ja siis koitis mulle, et mul sai täna kaks nädalat siin täis! Uskumatu! Just lõpetasime õhtusöögi ja esimest korda ei lähe kuskile edasi (rattaga sõitma, külla, korvplaii mängima) vaid kõik lähevad magama. Laman minagi hetkel oma voodis, und ei ole, kuigi päeval olin nii uimane et mõtlesin süüa teelusikaga jahvatatud kohvi, aga siis mõtlesin ümber, sest mis minust siis öösel saaks. Usun, et kui selle postituse valmis saan, siis jään ikka kohe magama nagu alati, sest kirjutan ühte postitust umbes veerand tundi.
Hommikul magasin sisse, ikka täiega, äratuskella panin kell 9:50 kinni ja tõusin alles pool 11. Läksin ülesse, enne veel kuulsin kuulusid nagu telekas oleks mänginud, arvasin, et lapsed on ammu üleval. Otsustasin, et äratan kapsed kell 11, sest ma olin niiii väsinud.
Korjasin just pesu kokku, kui järsku kodutelefon helises, jooksin ülesse ja nägin, et Beatrize helistab. Võtsin vastu, arvas, et ma olen Guillermo ja küsis kuidas läheb. Ma ütlesin, et sorry, aga ma ei ole veel lapsi ülesse äratanud. Ta ütles, et ma ikka ärataks kaosed ruttu ülesse ja kui kastel on taskusi tõusmisega, siis pane muusika käima, plaksuta, tõmba kardinad eest ära. Läksin laste tuppa, panin Mamma Mia laulud oeale ja hakkasin hyydma Buenos dias chikos.
Lapsed tõusid kümne min jooksul ülesse, läksid telekat vaatama, tõmbasin samal ajal toad üle. Siis läksime ujulasse. Ujulas olime kaks tundi. Mul oli kogu aeg nii külm, kuigi sooja oli 38 kraadi, isegi imestasin, et kuidas mul saab külm olla. Aga noh ega ma ei saanud ujuda ka, sest Beatriz ütles, et palun palun vaata kogu aeg lapsi, kui nad vees on. Vaatasingi, kogu aeg :D hüppasid vette, ronisid jälle välja jne jne. Vahepeal olime saunalinade peal murul, seal leidsid ka mängimist. Ma olin nii õnnelik, et hoian ikka kahte poissi! Esiteks: kahekesi on neil huvitav, teiseks: poistega ei hakka kunagi igav, kolmandaks: just need lapsed on kasvatatud väga õigesti ja kuuletuvad mulle neljandaks: poisid ei ole memmekad ja ei hakka iga asja peale nutma viiendaks: poisse ei pea kallistama ja paitama kogu aeg :D kuuendaks: poistel on alati energiat.
Koju jõudes leidsid nad maast igasuguseid huvitavaid asju: 5 euro senti, riidepuu metallist osa, kaks metallringi p, mille keskel on auk (Agnes tuli kohe meelde, sest Norras ju on sellised mündid) ja lõpuks võtsid nad kiiruga pagariäri eest kaks kasti ja oanid plehku nendega. Küsisin, kas nad ikka võivad need võtta ja Guillermo ütles midagi, et ah pole midagi vms. Kodus hakkasid roboteid meisterdama. Beatriz oli juba kodus ja tegi lõunat, mina katsin laua. Sõime ja hakkasime siestat pidama. Teate, siesta on maailma parim ja vajalikum väljamõeldis siin ilma peal! Ma ei saa aru, miks Eestis sellist asja ei ole, kuigi ajh, Eestis ei ole ju tapvalt kuum, nii et tööd ega elamist see ei sega. Aga talvel võiks ikka olla selline kolmetunnine puhkepaus, sest siis võib väga külm küll ju olla. Inimesed saavad siesta pidamisega energiat, päeva keskel saavad perega koos olla, süüa kodus isetehtud toitu, saavad magada. Super leiutis :D
Panin endale äratuse 16:40 et mitte sisse magada, ärkasin äratuskella peale ja ei saanud uldse aru, kus ma olen. Siis sain pildi kokku ja ajasin kohe end ülesse, et jumala eest mutte uuesti magama jääda. Läksin pesin näo puhtaks ja kui pilgu peeglisse tõstsin, vaatas mulle otsa Märjamaa naaber, kes on terve elu joonud ja kellel on kirvearm näos. Ma ei saanud silmagi hästi kahti, sest olin maganud niimoodi, et padi oli sooninud mulle näkku sügava soone. Juba kuulsin, kuidas keegi tuleb alla, arvasin, et Beatriz tuleb nähpgemist ütlema. Aga oli hoopis Guillermo, koos Albertoga, arvasin, et tahavad kokkama hakata. Aga ei, hakkasid hoopis garaažis roboteid tegema. Läksin ka sinna, istusin rulale, auto kõrvale ja hakkasin kasti meisterdama. Alguses arvasin, et teen prüsikasti oma tuppa, siis mõtlesin, et teen poistele kasti, kuhu saame panerirullid panna, kus on kirjas mangudenimed, siis saame sealt mängu valida jne. Aga lõpuks sai minu hoolega tehtud kastist robotimaja, homme pean veel seda täiendama, siis on täiuslik ja sobib poiste robotitemajade juurde. Poisid tegid ikka superlahedad robotid ja majad. Mängisid nendega õues, mina taiendasin oma kasti. Kell seitse vms hakkasime Guillermoga flööti harjutama. Tubli poiss on, ilusti mängis, aga ta katdab raskemaid palasid. Minu lemmikud on Titanic, Feliz Cumpleanos p, Jingle Bells, We wish you a Merry Christmas.
Kui Beatriz koju jõudis, küsisin, kas võin jooksma minna, loomulikult et lubas :D Laksingi jooksma, kuulasin Jaan Tättet, Marko Matveret ja VLÜd :D sooja oli 30 kraadi. Mõnus oli joosta. Kell üheksa jõudsin koju, garaaži uks oli lahti, tundsin niiii head toidulõhna, sest garaaži kõrval asub ka kõök. Läksin ja vaatasin, kes see seal kokkab. Alberto padre kokkas, tervitasime, küsis, kuidas jooksmine läks, vastsiin et hasti ja kiitsin, kui hea toidulõhn siin on. Siis läksin pesema, hiljem skypesin oma õe Margiti ja Kaarliga. Sain teada, et Eestis on külm ja vihma sajab, õel läheb tööl hästi ja millalgi skyoeme jälle. Tänu marxile sain uue mõtte, millest veel blogis kirjutada, kuna marx oli nii üllatunud, et hakkame varsti õhtusööki sõöma. Sesga millalgi teen kirjutan täpselt välja, mis kell päev hakkab p, millal hommikusöök, lõuna, siesta, õhtusöök on, samuti teeks väikse ringkäigu majas ja miks mitte teha ka perekonna tutvustus ära.
Õhtusöögiks oli täna keedukartul ubadega, peale niristasime oliiviõli, teised lisasid mingit punast pipart ka. Lisaks veele jõin gaspatšot (tomatimahl, Alberto padre ise tegi, teinekord teeme koos) ja hiljem toodi lauale i-me-lind salat. Appi, kui hea see oli!!! Äädikas, tomatit tükikesed, avikaado tükikesed, sibula tükikesed, paprika, rohelise tšilli tükikesed ja mingid väiksed mereannid. Ah, super super. Niii hea oli! Nüüd ma saan aru, miks hispaanlased ei pane kogu toitu kohe taldrikule, isegi mitte ei tooda kogu toit lauale, sest nii ju kestab söömine kauem. Mina panin alati Eestis kohe korrga endale taldrikusse kõik, mille kavatsesin ära süüa. Aga siin on nii, et tõstad natuke siit ja sealt, sööd, muljetad, vaatad telekat (ma ei saa kunagi midagi aru, va siis saan kui on ilmateade). Ja siis mingil ajal tuuakse veel natuke toitu ja nagu selline teistsugune on, minu jaoks vähemalt, sest meie kodus tehti alati nii et kõik asjad pandi kohe lauale, et teada anda, mis täna suüa saab. Hispaanias on rohkem nii et sööge vähe, varsti toome veel midagi lauale, arvestage sellega, et teile võib järgmine roog rohkem maitseda.
Aa, õhtusöögi ajal tundis Alberto padre huvi, kus ma jooksmas käin, seletasin siis, et lähen üle silla ja pööran siis vasakule. Ütles, et ma oleksin väga ettevaatlik, sest just kell 20 (kui jooksma tavaliselt lähen) on seal nii palju autosid. Ütlesin, et olen ikka. Mäletan, et kui esimest korda hispaania keele õpetaja mulle seda jooksurada näitas oidi mul süda seisma jääma: ma pean jooksma silla oeal, autoteel, autod näevad mind kehvasti, sest päike on alati sel ajal loojumas ja paistab täpselt silma. Aga nüüd tegelikult ei ole üldse hull, sest autosid ei ole üldse palju ja ainukt see sild ongi kõige ohtlikum, edasi tuleb ainult tühermaa, kruusatee ja oliivi-viinamarjapuudega. Igajuhul, mis ma selle lõiguga tahtsin öelda on see, et nii hea oli teada, et inimesele läheb korda see, kus ma jooksmas käin!
Nüüd lõpetan, tahan ikka end välja puhata, homme arvatavsti alustan hommikut ikkagi kohviga, sest kell 20 õhtul on mul ju hispaaniakeele tund! Jeesessss! Täiega lahe, Beatriz peab mulle näitama, kus see asub, ma ei teagi, kas mul oeab mungi vihik olema vms, aga pastaka võtan ikka kaasa. Täna rääksin poiseptega, et homme lähme tennist mängima, noogutasid. Ma tean, et homme nad ei taha minna, aga ise nad noogutasid, seega homme mängin mina tennist :D.
Zara
Hommikul magasin sisse, ikka täiega, äratuskella panin kell 9:50 kinni ja tõusin alles pool 11. Läksin ülesse, enne veel kuulsin kuulusid nagu telekas oleks mänginud, arvasin, et lapsed on ammu üleval. Otsustasin, et äratan kapsed kell 11, sest ma olin niiii väsinud.
Korjasin just pesu kokku, kui järsku kodutelefon helises, jooksin ülesse ja nägin, et Beatrize helistab. Võtsin vastu, arvas, et ma olen Guillermo ja küsis kuidas läheb. Ma ütlesin, et sorry, aga ma ei ole veel lapsi ülesse äratanud. Ta ütles, et ma ikka ärataks kaosed ruttu ülesse ja kui kastel on taskusi tõusmisega, siis pane muusika käima, plaksuta, tõmba kardinad eest ära. Läksin laste tuppa, panin Mamma Mia laulud oeale ja hakkasin hyydma Buenos dias chikos.
Lapsed tõusid kümne min jooksul ülesse, läksid telekat vaatama, tõmbasin samal ajal toad üle. Siis läksime ujulasse. Ujulas olime kaks tundi. Mul oli kogu aeg nii külm, kuigi sooja oli 38 kraadi, isegi imestasin, et kuidas mul saab külm olla. Aga noh ega ma ei saanud ujuda ka, sest Beatriz ütles, et palun palun vaata kogu aeg lapsi, kui nad vees on. Vaatasingi, kogu aeg :D hüppasid vette, ronisid jälle välja jne jne. Vahepeal olime saunalinade peal murul, seal leidsid ka mängimist. Ma olin nii õnnelik, et hoian ikka kahte poissi! Esiteks: kahekesi on neil huvitav, teiseks: poistega ei hakka kunagi igav, kolmandaks: just need lapsed on kasvatatud väga õigesti ja kuuletuvad mulle neljandaks: poisid ei ole memmekad ja ei hakka iga asja peale nutma viiendaks: poisse ei pea kallistama ja paitama kogu aeg :D kuuendaks: poistel on alati energiat.
Koju jõudes leidsid nad maast igasuguseid huvitavaid asju: 5 euro senti, riidepuu metallist osa, kaks metallringi p, mille keskel on auk (Agnes tuli kohe meelde, sest Norras ju on sellised mündid) ja lõpuks võtsid nad kiiruga pagariäri eest kaks kasti ja oanid plehku nendega. Küsisin, kas nad ikka võivad need võtta ja Guillermo ütles midagi, et ah pole midagi vms. Kodus hakkasid roboteid meisterdama. Beatriz oli juba kodus ja tegi lõunat, mina katsin laua. Sõime ja hakkasime siestat pidama. Teate, siesta on maailma parim ja vajalikum väljamõeldis siin ilma peal! Ma ei saa aru, miks Eestis sellist asja ei ole, kuigi ajh, Eestis ei ole ju tapvalt kuum, nii et tööd ega elamist see ei sega. Aga talvel võiks ikka olla selline kolmetunnine puhkepaus, sest siis võib väga külm küll ju olla. Inimesed saavad siesta pidamisega energiat, päeva keskel saavad perega koos olla, süüa kodus isetehtud toitu, saavad magada. Super leiutis :D
Panin endale äratuse 16:40 et mitte sisse magada, ärkasin äratuskella peale ja ei saanud uldse aru, kus ma olen. Siis sain pildi kokku ja ajasin kohe end ülesse, et jumala eest mutte uuesti magama jääda. Läksin pesin näo puhtaks ja kui pilgu peeglisse tõstsin, vaatas mulle otsa Märjamaa naaber, kes on terve elu joonud ja kellel on kirvearm näos. Ma ei saanud silmagi hästi kahti, sest olin maganud niimoodi, et padi oli sooninud mulle näkku sügava soone. Juba kuulsin, kuidas keegi tuleb alla, arvasin, et Beatriz tuleb nähpgemist ütlema. Aga oli hoopis Guillermo, koos Albertoga, arvasin, et tahavad kokkama hakata. Aga ei, hakkasid hoopis garaažis roboteid tegema. Läksin ka sinna, istusin rulale, auto kõrvale ja hakkasin kasti meisterdama. Alguses arvasin, et teen prüsikasti oma tuppa, siis mõtlesin, et teen poistele kasti, kuhu saame panerirullid panna, kus on kirjas mangudenimed, siis saame sealt mängu valida jne. Aga lõpuks sai minu hoolega tehtud kastist robotimaja, homme pean veel seda täiendama, siis on täiuslik ja sobib poiste robotitemajade juurde. Poisid tegid ikka superlahedad robotid ja majad. Mängisid nendega õues, mina taiendasin oma kasti. Kell seitse vms hakkasime Guillermoga flööti harjutama. Tubli poiss on, ilusti mängis, aga ta katdab raskemaid palasid. Minu lemmikud on Titanic, Feliz Cumpleanos p, Jingle Bells, We wish you a Merry Christmas.
Kui Beatriz koju jõudis, küsisin, kas võin jooksma minna, loomulikult et lubas :D Laksingi jooksma, kuulasin Jaan Tättet, Marko Matveret ja VLÜd :D sooja oli 30 kraadi. Mõnus oli joosta. Kell üheksa jõudsin koju, garaaži uks oli lahti, tundsin niiii head toidulõhna, sest garaaži kõrval asub ka kõök. Läksin ja vaatasin, kes see seal kokkab. Alberto padre kokkas, tervitasime, küsis, kuidas jooksmine läks, vastsiin et hasti ja kiitsin, kui hea toidulõhn siin on. Siis läksin pesema, hiljem skypesin oma õe Margiti ja Kaarliga. Sain teada, et Eestis on külm ja vihma sajab, õel läheb tööl hästi ja millalgi skyoeme jälle. Tänu marxile sain uue mõtte, millest veel blogis kirjutada, kuna marx oli nii üllatunud, et hakkame varsti õhtusööki sõöma. Sesga millalgi teen kirjutan täpselt välja, mis kell päev hakkab p, millal hommikusöök, lõuna, siesta, õhtusöök on, samuti teeks väikse ringkäigu majas ja miks mitte teha ka perekonna tutvustus ära.
Õhtusöögiks oli täna keedukartul ubadega, peale niristasime oliiviõli, teised lisasid mingit punast pipart ka. Lisaks veele jõin gaspatšot (tomatimahl, Alberto padre ise tegi, teinekord teeme koos) ja hiljem toodi lauale i-me-lind salat. Appi, kui hea see oli!!! Äädikas, tomatit tükikesed, avikaado tükikesed, sibula tükikesed, paprika, rohelise tšilli tükikesed ja mingid väiksed mereannid. Ah, super super. Niii hea oli! Nüüd ma saan aru, miks hispaanlased ei pane kogu toitu kohe taldrikule, isegi mitte ei tooda kogu toit lauale, sest nii ju kestab söömine kauem. Mina panin alati Eestis kohe korrga endale taldrikusse kõik, mille kavatsesin ära süüa. Aga siin on nii, et tõstad natuke siit ja sealt, sööd, muljetad, vaatad telekat (ma ei saa kunagi midagi aru, va siis saan kui on ilmateade). Ja siis mingil ajal tuuakse veel natuke toitu ja nagu selline teistsugune on, minu jaoks vähemalt, sest meie kodus tehti alati nii et kõik asjad pandi kohe lauale, et teada anda, mis täna suüa saab. Hispaanias on rohkem nii et sööge vähe, varsti toome veel midagi lauale, arvestage sellega, et teile võib järgmine roog rohkem maitseda.
Aa, õhtusöögi ajal tundis Alberto padre huvi, kus ma jooksmas käin, seletasin siis, et lähen üle silla ja pööran siis vasakule. Ütles, et ma oleksin väga ettevaatlik, sest just kell 20 (kui jooksma tavaliselt lähen) on seal nii palju autosid. Ütlesin, et olen ikka. Mäletan, et kui esimest korda hispaania keele õpetaja mulle seda jooksurada näitas oidi mul süda seisma jääma: ma pean jooksma silla oeal, autoteel, autod näevad mind kehvasti, sest päike on alati sel ajal loojumas ja paistab täpselt silma. Aga nüüd tegelikult ei ole üldse hull, sest autosid ei ole üldse palju ja ainukt see sild ongi kõige ohtlikum, edasi tuleb ainult tühermaa, kruusatee ja oliivi-viinamarjapuudega. Igajuhul, mis ma selle lõiguga tahtsin öelda on see, et nii hea oli teada, et inimesele läheb korda see, kus ma jooksmas käin!
Nüüd lõpetan, tahan ikka end välja puhata, homme arvatavsti alustan hommikut ikkagi kohviga, sest kell 20 õhtul on mul ju hispaaniakeele tund! Jeesessss! Täiega lahe, Beatriz peab mulle näitama, kus see asub, ma ei teagi, kas mul oeab mungi vihik olema vms, aga pastaka võtan ikka kaasa. Täna rääksin poiseptega, et homme lähme tennist mängima, noogutasid. Ma tean, et homme nad ei taha minna, aga ise nad noogutasid, seega homme mängin mina tennist :D.
Zara
pühapäev, 28. august 2016
Pühapäev
Ärkasin peale 12 ülesse, oleksin lõdvalt edasi maganud, aga mõtlesin, et mis see perekond minust arvaks, kui ma viieni magaks. Öösel oli uni nii katkendlik, mingi kaks äratust helisesid, ajasin puldi maha ja pidin puhuri ka kinni panema, sest tundsin, kuidas köha hakkab tulema.
Vedasin end WCsse, vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et ma meenutan täiega ploomi-ühtlaselt punane ja turses :D vastik krõpsumaitse oli suus ja mõtlesin, et eilne söömisorgia jääb esimeseks ja viimaseks korraks. Käisin pesus, kõik olid nii väsinud, Alberto padre alles magas, Beatrize oli ainult neli tundi maganud.
Lõunaks sõime krõbekana kartulitega, nii lihtne ja nii hea oli. Beatriz on saanud jälile, et mul on pidevalt kõht tühi, sest küsis täna, kas ma tahaksin veel süüa. Valetasin, et ei aitäh, mul pile kõht tühi. Jõudsin oma tuppa ja mõtlesin, et uskumatu mina olengi salasööja. Läksin selle mõttega magama, ikkagi siesta ju. Täna oli väga kuum, 38 kraadi. Magasin kaks tundi, oleksin tahtnud veel magada, aga mõtlesin, et mis ma siis öösel teen. Ajasin end püsti ja läksin poodi, et arbuusi, porganeid, tomateid osta, et mitte host perekonda vaeseks süüa. Otsisin poodi tund aega!!! Lõpuks läksin jumala suvalisse putkasse, kus ei olnud arbuusi, üldse väga jahtlane kaup oli, küsisin, kus on suurem market vms. Seletas, et pyhapaeviti on kõik kohad kinni. Sain siis atu, miks ma ühetgi normaalset toidupoodi ei leidnud, sest poodidele tõmmatakse sellised suured tasked rulood ette,, kui need kinni on. Aga eramajadel on ka sellised bärgid ees, et kuumus sisse ei tuleks. Sealt i elikust poest ostsin kotitäie porgandeid (ainukesed porgandid) ja ühe tomati, veepudeli. Siis hakkasin kodu otsima. Õnneks leidsin peaaegu poole h pärast ülesse.
Kui koju jõudsin vahetasin riided ja läksin jooksma. Edusammud! Jooksin täna põhilise aja, kõndisin ainult natuke, tegin igasuguseid erinevaid harjutusi, kui puhata tahtsin.
Õhtul skypesin ema ja isaga, rääkisin Agnesega ja hetkel kuulan Jaan Tättet :D jumala hea laul: Kaugele Jaan Tätte. Nüüd jään magama, poisid väärivad aktiivset ja rõõmsat au pairi :)
Zara
Vedasin end WCsse, vaatasin peeglisse ja mõtlesin, et ma meenutan täiega ploomi-ühtlaselt punane ja turses :D vastik krõpsumaitse oli suus ja mõtlesin, et eilne söömisorgia jääb esimeseks ja viimaseks korraks. Käisin pesus, kõik olid nii väsinud, Alberto padre alles magas, Beatrize oli ainult neli tundi maganud.
Lõunaks sõime krõbekana kartulitega, nii lihtne ja nii hea oli. Beatriz on saanud jälile, et mul on pidevalt kõht tühi, sest küsis täna, kas ma tahaksin veel süüa. Valetasin, et ei aitäh, mul pile kõht tühi. Jõudsin oma tuppa ja mõtlesin, et uskumatu mina olengi salasööja. Läksin selle mõttega magama, ikkagi siesta ju. Täna oli väga kuum, 38 kraadi. Magasin kaks tundi, oleksin tahtnud veel magada, aga mõtlesin, et mis ma siis öösel teen. Ajasin end püsti ja läksin poodi, et arbuusi, porganeid, tomateid osta, et mitte host perekonda vaeseks süüa. Otsisin poodi tund aega!!! Lõpuks läksin jumala suvalisse putkasse, kus ei olnud arbuusi, üldse väga jahtlane kaup oli, küsisin, kus on suurem market vms. Seletas, et pyhapaeviti on kõik kohad kinni. Sain siis atu, miks ma ühetgi normaalset toidupoodi ei leidnud, sest poodidele tõmmatakse sellised suured tasked rulood ette,, kui need kinni on. Aga eramajadel on ka sellised bärgid ees, et kuumus sisse ei tuleks. Sealt i elikust poest ostsin kotitäie porgandeid (ainukesed porgandid) ja ühe tomati, veepudeli. Siis hakkasin kodu otsima. Õnneks leidsin peaaegu poole h pärast ülesse.
Kui koju jõudsin vahetasin riided ja läksin jooksma. Edusammud! Jooksin täna põhilise aja, kõndisin ainult natuke, tegin igasuguseid erinevaid harjutusi, kui puhata tahtsin.
Õhtul skypesin ema ja isaga, rääkisin Agnesega ja hetkel kuulan Jaan Tättet :D jumala hea laul: Kaugele Jaan Tätte. Nüüd jään magama, poisid väärivad aktiivset ja rõõmsat au pairi :)
Zara
Laupäev-pühapäeva varahommik
Just ärkasin, kell on pool kaks päeval ja võtsin oma jõuvarud kokku, et kunagi saaks meenutada eilset päeva (tänast ööd).
Laupäeval olin väga aktiivne:käisin kõndimas, natukene jooksin ka. Toitusin tervislikult, ei olnudki sellist räpstoidu isu, ja hiljem veel õhtupoole läksin korvpalli harjutama. Nii hea oli olla. Teadsin, et õhtul valvan lapsi, sest vanemad lähevad kontserdile ega ei murtsenud millegi pärast.
Umbes kell viis õhtul ütles Beatrize, et plaanid muutusid. Lapsed tahavad minna kell üheksa orkestrit kuulama kesklinna, seal on kaAlberto vanemad (see vanaema ei salli mind) ja kell 23, kui see lõpeb tuleksime koju. Veel ütles, et lapsed peavad magama minema kella 00 ja 00:30 vahel. Võime vaadata DVDd ja lastele on ostetud maiustusi. Guillermoga oli suur mure, sest ta ei maga öösiti hästi, kuna ta kardab magada, sest kõik on vaikne ja ta tunneb et ta on üksinda, seega Beatriz ütles, et Guillermo palus, et ma ei tuleks alla oma tuppa, kui nad magama jaävad, sest kui ma oleksin all, siis ta tunneb end üksinda. Ütlesin, et muidugi, ärge muretsege, küll hakkama saame.
Kell 21 viis Beatriz meid autoga kesklinna, konstert juba käis, hispaanlased istusid aiatoolidel ja kuulasid. Lapsed tervitasid vanavanemaid, mina neid tervitama ei läinud, sest ma ei kavatsenudki toolide vahele ronida, et musi neile teha, pluss mul ei olnud mõtet nende selja taha seisma ka jaäda ja tere öelda, sest mad on ju vanad, neil on taske end ümber pöörata. Guillermo ütles vanaemale, et mina olen nendega kaasas ja me istume eemal trepil.
Istusimegi trepiastmetel, need olid täiesti kuumad päikesest, ja nautisime kontserti. Alberto oli ainult ühe loo rahulik, siis juba tahtis jäätit. Lastele oli taha kaasa antud, läksidki ostma. Muidu olid lapsed väga tublid, Guillermo kuulas ilusti, küsisin, kas ta tahaks ka kunagi tulevikus orkestris mängida. Tema raputas tagasihoidlikult pead. Küsisin miks, kas ta kardab, et ta ei ole piisavalt hea flöödi mängus. Ta vastas et jah, mina andsin lootust, et kui vanemaks saab ja ikka flööti mängib, siis võib vabalt kunagi orkestris mangida. Alberto mängis eemal teiste lastega. Kell 23 hakkasime liikuma, sest Albertol oli nii igav.
Tulime mööda öist Campo de Criptana tänavaid koju, Guillermol oli juba hirm nahas. Ta rääkis terve aja, kui koju läksime, mida ta kardab, miks ta kardab jne, mida ta on proovinud, et mitte karta vaikust ja üksindust, aga miski ei ole aidanud. Kui koju jõudsime tulin korraks allakorrusele, vahetasin riided ja läksin ülesse. Guillermo nuttis. Ma ei uskunud, et asi nii hull on, aga sain aru, et tal on ärevustunne. Täpselt nagu minul on olnud, ta teab, mida ta kardab, miks kardab, aga ta ei oska kuidagi sellest välja tulla. Vaesekene. Siis tahtis ta vanematele helistada, helistaski oma kodutelefoniga, Beatriz ega Albetto ei vastanud, kirjutasin Beatrizile Whatsappi, et Guillermo tahab teile head und soovida. Beatriz helistas tagasi, rahustas teda, ütles, et kõik on korras, mina ei lähe kuskile, vaadaku rahus filmi ja kõik on veelkord korras.
Vaatasime filmi, meil sai ikka nalja ka, üritasin üldse kogu aeg olla rõõmsameelne (mis ei olnud raske ka, sest Alberto tegi ikka nalja) . Vaatasime ühte multikat 3D-s, hispaania keelne muidugi, ja ühel hetkel Guillermo küsis minult:"Kas sa saad midagi aru ka?" Ma:"Natuke" ta:"Näiteks?" Ma:"No ma saan aru, et need mehed on NASAst" Lihtsalt purskasiem naerma, sest igaüks saab ju aru, et mehed on NASAst, kui neil on need riietused seljas, kus on kirjas NASA. Kui kell sai 00:15 ütlesin, et davaj poisid, minge pestke hambad ära ja vahetage riided, on magamamineku aeg. Laksid ilusti vannituppa, vahetasid riided, pesid hambad, läksid oma tuppa. Kui nende tuppa laksin, et tuli kustutada ja head und soovida, Guillermo nuttis jälle. Viisin talle salvrätiku, paitasin ta pead ja ütlesin, et ära myretse, ma ei lähe kuskile, kui sul ei tule und või igatsed vanemaid, tulgu aga elutuppa, ma joon seal teed ja loen hisp keelset raamatut. Samal ajal tegi Alberto vennale sokiteatrit ja ehitas onni om voodisse. Guillermo tahtis veel vanematega rääkida, helistasimegi.
Ma ei viitsi enam detailselt mõike kirjutada, seega lühidalt nagi see välja nii: Guillermo jäi voodisse lamama, telefon käes, sest Betariz lubas veel helistada ja kui Guillermo tahab, et ta akoju tuleks siis lubas tulla. Guillemo ütles, et ta tahaks et ta tuleks, aga ta ei taha ka, sest ta ei taha nende kontserti ära rikkuda. Mina lohutasin, et ta on su ema ja ta tuleb parema meelega koju ja toetab sind, kui et hoolib kontserdist. Vaene poiss ikka üritas tugev ollla ja ütles emale, et ärgu tulgu.
Pool kaks saatis Beatriz sõnumi, kas Guillermo magab, ei maganud. Helistas siis guillermole. Ütles, et võib telekat vaadata, küll siis ära vajub ja magama jaäb. Guillermo vaataski telekat, kõigepealt vanemate voodis, hiljem tuli elutuppa. Vaatasime koos. Kell pool kolm jai magama, magas kaks tundi. Aa, enne tuli veel kortaks Alberto koju, tal oli nii piinlik sellise olukorra pärast, ütles, et ma võin jääda elutuppa magama. Ma ütlesin, et jajaaa, ära muretse. Läks tagasi konsterdile. Pool 5 tõusis Guillermo uuesti, siis hakkas juba nutma;"ma tahan magada, aga ma ei saa. Ma tahan, et ema koju tuleks." Saatasingi Beatrizile sõnumi, et vabandust, aga Guillermo ei saa magada. Pool kuus jõudis Beatriz koju, tänas mind, ja kallistas nutvat Guillermot. Mina müttasin alla, mõtlesin, et kõige hullem selle juures oli see, et ma sõin igavusest paki krõpse, jaätise, kaks koogitükki, jõin kaks klaasitäit kakaod piimaga. Nii vastik tunne oli, isegi praegu on kõht täis. Taiesti mõtetult tegin eile paeval trenni, siiamaani kurb tunne.
Alberto magab siiani, Beatriz laks lastega ujuma, kell 15 teeme krõbekana ahjus. Sai. Oma palga ka just kätte.
PS teisipäeval kell 20 on mul esimene hispaania keele tund!
Zara
reede, 26. august 2016
Lalala
Kell on 02:45. Laman oma voodis, lõpetasin just eelmise postituse kirjutamise, nüüd kirjutan sellest, kuidas mina täna täie raua eest elu elama hakkasin :D.
Hommikul läksime lastega tennise ja korvpalliväljakule. Mina hoidsin korvpalli, Alberto hoidis rula ja Guillermo kandis tennisekotti. Kui väljakule jõudsime hakkasin mina kihe korvpalli harjutama, Guillermo tennist ja Alberto läks parki mängima. Sooja oli üle 30 nagu alati. Olime ainukesed platsil ja üldse oli ümberringi vaikne, ainult kaks vanameest jõid õlut WC kabiinide ees. Mõne aja pärast küsisin Guillermolt, kas ma võiksin ka tennist harjutada. "Loomulikult,"vastas ta. Proovisingi, Guillermo istus platsil maas, naeris, aga mitye hakbustavalt. Mina ikka ütlesin, et ma ei ole elusees enne proovinud. Tore oli, mulle täiega meeldis. Ühe palli lõin kahjuks katusele, sealt see enam alla ei tulegi, aga zguillermo ütles, et ma ei muretseks, sest seal on kindlasti veel palle, mis trenni tehes löödud on.
Vahepeal tuli Alberto playsile, mängis natuke korvpalli, ülejäänud aja istus varjus, ilma särgita ja hüüdis, et tahab koju minna. Mul polnud plaanis kuskile liikuda, ma olin nii sõiduvees: sain joosta, visata korvi, harjutada tennist, võtta päikest ja naerda. Palusin, et ta filmiks mind mu gelefiniga. Rõõmsalt oli kohe nõus, filmiski mind natuke aega. Pärast, kui hakkasin videot üle vaatama nägin end põhilise aja poolikuna, mis mind tõesti naerma ajas oli koht, kui Alberto keeras kaamera enda poole ja ütles:"¡Madre Mia!". Miks? Sest ma lõin liiga tugevasti palli vastu seina, ja siis ma ei saanud sellele oihta ja jooksin mööda väljakut pallile järele. Loomulikult oli see Albertole naljakas, ta ju käib tennisetrennis, kuigi talle see üldse ei meeldi.
Kui koju tulime läksid poisid jälle kaklema, alberto lõi Guillermot rulaga kaks korda. "No hull asi ka,"mõtlesin. Aga Guillermo ikka solvus päris kõvasti. Läks eespool kõndides koju, mina ja Alberto lonkisime tagapool. Mõtlesin, et ega kõik ei saagi perfektne ju olla. Koju jõudes tegime Guillermiga vaikides salatit lõunaks, sest ma olin natuke kurb ja Guillermo ei olnud ka just väga hea tujus, lõunaks oli lõhe ja meie tehtud salat.
Enne õhtusööki tegime Guillermoga sellise magustoidu (NB Mina leidsin selle Instagramist): sulatasime shokolaadi, tegime Oreo küpsised lahti, panime sinna pulga, lisasime natuke shokolaadikreemi, panime teise Oreo kylsise peale. Seejärel kastsime terve küpsise sulatatud shokolaadi sisse ja panime külmkappi tarduma :D. Samal ajal tegime muffineid. Ülihead olid, mul oli päev läbi jube magusaisu, sõin ikka kõvasti shokolaadi, muffineid ja Oreo küpsise värke :D.
Õhtusöögile läksime välja, Beatrizi vanemate ja ta õe perega. Mina tellisin seepia, teised tellisid bocadillosid, lapsed sõid kaugel eemal pitsasid. Lastel oli vabavili valida kolm agraktsiooni, kuhu nad minna tahavad. Enne söömist käisid kahel atraktsioonil, viimase, kolmanda, pidid jätma peale õhtusööki minemiseks.
Kui olime söömise lõpetanud ja liikusime lastega viimase atraktsiooni poole nägin ühte ülisuurt atraktsiooni. Selline, mis tegi mitu tuuri, inimesed olid pea alaspidi, vahepeal seisidki niimoodi, siis tuli jälle suure hooga alla, ja siis uuesti üles tagasi. Näitasin Beatrizile, et vaata, püha jeesus. Beatriz küsis:"Kas sa tahad minna?" Mina küsisin, et kas ta tahab, et ma tahaks, aga lähme koos. Ta ütles, et eii ei, tema tunneb miedot (hirmu). Alberto oadrelt küsisin ka kas ta tahaks tulla, tal lõid silmad särama, ütles eiei, tema kardab. Kuna ta ing keelt ei oska, siis näitas kätega, kuidas ta oksele hakkaks, kuidas see purskaks igale poole ja kuidas ta tunneb hirmu selle ees :D.
Kui lapsed viimasel karusellil olid, istusime Albertoga oingil, Beatriz oli eemal, ja mul jäi silm selle hullu asja peale ikka pidama, mõtlesin, et ma ei ole elusees sellist asja proovinud, tahaks ju tegelikult täiega. Ütlesin Beatrizile, et m tahan ikka sinna minna, ise hakkasin juba elevusest naerma. Kui lapsed olid lõpetanud asusid kõik minu järel, hullu au pairi järel atraktsiooni poole. Ostsin pileti, kolm euri maksis, ja jäime minu korda ootama. Vaatasime samal ajal, kuidas eelmine grupp selle atraktsiooniga taevas ripub, sealt suure mühinaga alla tuleb ja uuesti ülesse lemdab. Ütlesin ainult "Oh my god! Mine pekki! Appikene!" Guillermo ja Alberto muudkui seleyasid mu kõrval midagi, Alberto oadre vaatas ja naeris. Viie minuti pärast lasti uus kamp hulle sisse, mina kaasaarvatud. Istusin istemele, panin turvavöö kinni, tõmbasin mingi värgi alla, millest ma pärast täie jõuga kinni hoidsin, ja mõtlesin, et kui see katki läheks kendaks ma asfaldile otse pea ees, :D selline mõte oli iga kord kui üleval, pea alaspidi, rippusin. Kui masin tööle hakkas ja ülesse hakkas minema hakkasin ma juba karjuma ja mitte niisama, ikka "Estonia!" "Apppiii!" "Jeeee!" "Täitsa pekkkis!" "Holy shit!". Ja isegi hüüdsin:" I love au pair's life" :D tohutult lahe oli, selline tunnne, et jess ära tegin! Musta piduliku kleidiga rippusin pea alaspidi, blondid juuksed rippumas Campo de Criptana lõbustuspargi. Kui maha tulin, oli Beatriz kaameraga vastas, Beatriz filmis mind algusest lõpuni, särasin ja naersin. Alberto küsis, kas olen õnnelik vastasin, et muidugi. Pärast laksime ja ostsime magusat, selline taignarull sidrunimreemi ja shokolaadiga, oii kui hea oli olla! Beatriz küsis, kui koju jalutasime, kas olin õnnelik tänase õhtuga. Vastasin, et muidugi, kõigepealt hommikul mängisin tennist, lõunaks sõin lõhet, õhtusöögiks seepiat, rippusin atraktsioonil, siis sõin magusat asja ja nüüd kõnnime koju, 28 kraadi sooja. Mida veel elult tahta?! Beatriz vastas, et ta on väga õnnelik mu üle, tänasin teda.
Homme vaba päev, tõusen siis, kui tahan ja homme than kindlasti poodi minna ja puu-juurvilju ja magusat osta! Pluss homme kirjutan hispaania keele õpetajale, millal saaksin alustada õppimist.
¡Buenos noches!
Hommikul läksime lastega tennise ja korvpalliväljakule. Mina hoidsin korvpalli, Alberto hoidis rula ja Guillermo kandis tennisekotti. Kui väljakule jõudsime hakkasin mina kihe korvpalli harjutama, Guillermo tennist ja Alberto läks parki mängima. Sooja oli üle 30 nagu alati. Olime ainukesed platsil ja üldse oli ümberringi vaikne, ainult kaks vanameest jõid õlut WC kabiinide ees. Mõne aja pärast küsisin Guillermolt, kas ma võiksin ka tennist harjutada. "Loomulikult,"vastas ta. Proovisingi, Guillermo istus platsil maas, naeris, aga mitye hakbustavalt. Mina ikka ütlesin, et ma ei ole elusees enne proovinud. Tore oli, mulle täiega meeldis. Ühe palli lõin kahjuks katusele, sealt see enam alla ei tulegi, aga zguillermo ütles, et ma ei muretseks, sest seal on kindlasti veel palle, mis trenni tehes löödud on.
Vahepeal tuli Alberto playsile, mängis natuke korvpalli, ülejäänud aja istus varjus, ilma särgita ja hüüdis, et tahab koju minna. Mul polnud plaanis kuskile liikuda, ma olin nii sõiduvees: sain joosta, visata korvi, harjutada tennist, võtta päikest ja naerda. Palusin, et ta filmiks mind mu gelefiniga. Rõõmsalt oli kohe nõus, filmiski mind natuke aega. Pärast, kui hakkasin videot üle vaatama nägin end põhilise aja poolikuna, mis mind tõesti naerma ajas oli koht, kui Alberto keeras kaamera enda poole ja ütles:"¡Madre Mia!". Miks? Sest ma lõin liiga tugevasti palli vastu seina, ja siis ma ei saanud sellele oihta ja jooksin mööda väljakut pallile järele. Loomulikult oli see Albertole naljakas, ta ju käib tennisetrennis, kuigi talle see üldse ei meeldi.
Kui koju tulime läksid poisid jälle kaklema, alberto lõi Guillermot rulaga kaks korda. "No hull asi ka,"mõtlesin. Aga Guillermo ikka solvus päris kõvasti. Läks eespool kõndides koju, mina ja Alberto lonkisime tagapool. Mõtlesin, et ega kõik ei saagi perfektne ju olla. Koju jõudes tegime Guillermiga vaikides salatit lõunaks, sest ma olin natuke kurb ja Guillermo ei olnud ka just väga hea tujus, lõunaks oli lõhe ja meie tehtud salat.
Enne õhtusööki tegime Guillermoga sellise magustoidu (NB Mina leidsin selle Instagramist): sulatasime shokolaadi, tegime Oreo küpsised lahti, panime sinna pulga, lisasime natuke shokolaadikreemi, panime teise Oreo kylsise peale. Seejärel kastsime terve küpsise sulatatud shokolaadi sisse ja panime külmkappi tarduma :D. Samal ajal tegime muffineid. Ülihead olid, mul oli päev läbi jube magusaisu, sõin ikka kõvasti shokolaadi, muffineid ja Oreo küpsise värke :D.
Õhtusöögile läksime välja, Beatrizi vanemate ja ta õe perega. Mina tellisin seepia, teised tellisid bocadillosid, lapsed sõid kaugel eemal pitsasid. Lastel oli vabavili valida kolm agraktsiooni, kuhu nad minna tahavad. Enne söömist käisid kahel atraktsioonil, viimase, kolmanda, pidid jätma peale õhtusööki minemiseks.
Kui olime söömise lõpetanud ja liikusime lastega viimase atraktsiooni poole nägin ühte ülisuurt atraktsiooni. Selline, mis tegi mitu tuuri, inimesed olid pea alaspidi, vahepeal seisidki niimoodi, siis tuli jälle suure hooga alla, ja siis uuesti üles tagasi. Näitasin Beatrizile, et vaata, püha jeesus. Beatriz küsis:"Kas sa tahad minna?" Mina küsisin, et kas ta tahab, et ma tahaks, aga lähme koos. Ta ütles, et eii ei, tema tunneb miedot (hirmu). Alberto oadrelt küsisin ka kas ta tahaks tulla, tal lõid silmad särama, ütles eiei, tema kardab. Kuna ta ing keelt ei oska, siis näitas kätega, kuidas ta oksele hakkaks, kuidas see purskaks igale poole ja kuidas ta tunneb hirmu selle ees :D.
Kui lapsed viimasel karusellil olid, istusime Albertoga oingil, Beatriz oli eemal, ja mul jäi silm selle hullu asja peale ikka pidama, mõtlesin, et ma ei ole elusees sellist asja proovinud, tahaks ju tegelikult täiega. Ütlesin Beatrizile, et m tahan ikka sinna minna, ise hakkasin juba elevusest naerma. Kui lapsed olid lõpetanud asusid kõik minu järel, hullu au pairi järel atraktsiooni poole. Ostsin pileti, kolm euri maksis, ja jäime minu korda ootama. Vaatasime samal ajal, kuidas eelmine grupp selle atraktsiooniga taevas ripub, sealt suure mühinaga alla tuleb ja uuesti ülesse lemdab. Ütlesin ainult "Oh my god! Mine pekki! Appikene!" Guillermo ja Alberto muudkui seleyasid mu kõrval midagi, Alberto oadre vaatas ja naeris. Viie minuti pärast lasti uus kamp hulle sisse, mina kaasaarvatud. Istusin istemele, panin turvavöö kinni, tõmbasin mingi värgi alla, millest ma pärast täie jõuga kinni hoidsin, ja mõtlesin, et kui see katki läheks kendaks ma asfaldile otse pea ees, :D selline mõte oli iga kord kui üleval, pea alaspidi, rippusin. Kui masin tööle hakkas ja ülesse hakkas minema hakkasin ma juba karjuma ja mitte niisama, ikka "Estonia!" "Apppiii!" "Jeeee!" "Täitsa pekkkis!" "Holy shit!". Ja isegi hüüdsin:" I love au pair's life" :D tohutult lahe oli, selline tunnne, et jess ära tegin! Musta piduliku kleidiga rippusin pea alaspidi, blondid juuksed rippumas Campo de Criptana lõbustuspargi. Kui maha tulin, oli Beatriz kaameraga vastas, Beatriz filmis mind algusest lõpuni, särasin ja naersin. Alberto küsis, kas olen õnnelik vastasin, et muidugi. Pärast laksime ja ostsime magusat, selline taignarull sidrunimreemi ja shokolaadiga, oii kui hea oli olla! Beatriz küsis, kui koju jalutasime, kas olin õnnelik tänase õhtuga. Vastasin, et muidugi, kõigepealt hommikul mängisin tennist, lõunaks sõin lõhet, õhtusöögiks seepiat, rippusin atraktsioonil, siis sõin magusat asja ja nüüd kõnnime koju, 28 kraadi sooja. Mida veel elult tahta?! Beatriz vastas, et ta on väga õnnelik mu üle, tänasin teda.
Homme vaba päev, tõusen siis, kui tahan ja homme than kindlasti poodi minna ja puu-juurvilju ja magusat osta! Pluss homme kirjutan hispaania keele õpetajale, millal saaksin alustada õppimist.
¡Buenos noches!
Tellimine:
Postitused (Atom)