Minu blogi ainuke ametlik jälgija ütles mulle, et ma kirjutan liiga pikalt, reportaaži stiilis, ja halb on lugeda, siis täna kirjutan nii nagu mul soovitati: kõige tähtsamatest asjadest. Nii ongi kergem, vähemalt täna, olen nii läbi, isegi õhtusöögi ajal nägin inimesi kahekordselt ja otsa vaatamine oli võimatu.
Hommik: äratasin lapsed kell 10. Kell 12 läksime turule, ostsin arvuusi ja neli tomatit. Edasi mängisime kodus, Guillermoga tegime eelroa, hiljem mängisime kooli.
Lõunaks sõime liha porgandipürees, ülimaitsev!
Peale kella 17 tegime Guillermoga küpsiseid. Me naersime lihtsalt terve aja, see oli uskumatu. Guillermo lihtsalt palus,met lõpetaksin naermise, ma ei suutnud. Tegime ülihäid maiustusi: määrisime nutellakreemi ühele küpsisepoolele, teiseks kihiks panime purustatud kookospähkli ja banaani segu, teine küpsis peale, siis panime vaarika Freskat (moos) ja peale panime nonoarelle ja küpsisepuru. Homme saame süüa, hetkel on külmkapis (kipub jälle reportaažiks minema?). Alberto ei ole üldse kokkamisest huvitatud, ta on paar päeva natuke haige ka olnud:köhib ja aevastab, täna oli põhilise aja tabletis.
Hiljem, kella 18 paiku ütlesin Guillermole, et ta lubas eile, et lähme tennist mängima, nii et let's go. Õnneks ei hakanud vinguma ega midagi, eks kindlasti aitas kaasa ka eelnev naermine ja nalja tegemine. Läksimegi kahekesi, ratastega, võtsime korvpalli ka kaasa. Alberto jäi magava Alberto-padrega koju. Tenniseväljakul sai jälle nalja. Ma ei oskagi kirjutada, mille üle naersime, aga see oli lihtsalt nii tore. Kõigepealt sai meil tee peal nalja, ütlesin Guillermole, et ta vaataks mind. Põrgatasin samal ajal rattaga sõites ühe käega palli. Kaks korda sain põrgatatud, siis läks pall omasoodu. Guillermo proovis ka, ei saanud üle ühe korra põrgatatud. Kui see pall kogu aeg eest ära veeres meenutas see mulle Albertot, kes alati ees minema läheb. Hüüdsingi Alberto! Jespera! Cuidado! Saime jälle naerda. Nii palav oli kogu aeg, kui lõpuks kohale jõudsime ja hakkasime väravat avama ja alguses seda lahti ei saanud, vaatasime teineteisele otsa ja sain kohe aru, mis Guillermo mõtleb:"Peale seda rasket (ülipalav oli!!!) teekonda siia, on see uks kinni?! Peame lihtsalt tagasi minema?" Õnneks tulin selle peale, et ust lükata, avaneski. Naersime jälle, vedasime rattad sisse ja hakkasime mängima. Kui mina tennist hakkasin harjutama ütlesin kohe, et hoitku piip ja prillid, pangu heaga kiiver pähe. Jälle naersime. Peale 20 minutit "mängimist" , läksime koju. Guillermo harjutas flööti ja siis tuligi juba Beatriz koju. Viis mu kella kaheksaks Jorge juurde (minu hisp keele õpetaja). Homme pean ostma endale vihiku, ühe suure, teise väiksema. Tund oli omapärane, sest terve tunni rääkis Jorge ainult hispaania keeles. Raske oli, ma ei oska ikka üldse hispaania keelt, sõnu tean, aga oh jah. Tunnen ka perekonnaga koos olles, et vanemad hakkavad tüdinema pidevast tõlkimisest ja üliaeglaselt rääkimisest. Aga ega elu ei olegi kerge. Vähemalt keegi ei ole veel lauast lahkunud minu lolli näo pärast, kui ma millestki aru ei saa ja sajandat korda korrata palun ja siis ka valesti vastan.
Igaljuhul, neljapäeval on mul jälle hispaania keele tund, siis lubas ajorge mind ühe hispaania tüdrukuga tuttavaks teha. Homme hommikul lähen Jorgega jooksma, kell 8 hommikul! Edu mulle, õnneks ta teab, et ma ei jaksa väga joosta. Ütles, et jookseme 20 minutit, vahepeal kiiremini, siis jälle aeglasemalt. Eks näis, mis saab.
Eile jäin kell kolm alles magama, usun et täna jaan samal ajal, sestmingi titt karjub naabermajas ja mu külmkapike suriseb.
Zara
Ära muretse selle pärast, et sa reportaaži stiilis kirjutad, see ongi ju eesmärk meile kirjedada enda elu, emotsioone, toiminguid- anda teada endast! Kasvõi siis selliselt, et kirjeldad täpselt, mida sa päeval teinud oled. Aitäh, et sa üldse blogi pead! Ja jätka samas vaimus- tubli oled!
VastaKustutaDiana