Pühapäev, 28. august 2016

Laupäev-pühapäeva varahommik

Just ärkasin, kell on pool kaks päeval ja võtsin oma jõuvarud kokku, et kunagi saaks meenutada eilset päeva (tänast ööd). 

Laupäeval olin väga aktiivne:käisin kõndimas, natukene jooksin ka. Toitusin tervislikult, ei olnudki sellist räpstoidu isu, ja hiljem veel õhtupoole läksin korvpalli harjutama. Nii hea oli olla. Teadsin, et õhtul valvan lapsi, sest vanemad lähevad kontserdile ega ei murtsenud millegi pärast. 

Umbes kell viis õhtul ütles Beatrize, et plaanid muutusid. Lapsed tahavad minna kell üheksa orkestrit kuulama kesklinna, seal on kaAlberto vanemad (see vanaema ei salli mind) ja kell 23, kui see lõpeb tuleksime koju. Veel ütles, et lapsed peavad magama minema kella 00 ja 00:30 vahel. Võime vaadata DVDd ja lastele on ostetud maiustusi. Guillermoga oli suur mure, sest ta ei maga öösiti hästi, kuna ta kardab magada, sest kõik on vaikne ja ta tunneb et ta on üksinda, seega Beatriz ütles, et Guillermo palus, et ma ei tuleks alla oma tuppa, kui nad magama jaävad, sest kui ma oleksin all, siis ta tunneb end üksinda. Ütlesin, et muidugi, ärge muretsege, küll hakkama saame. 

Kell 21 viis Beatriz meid autoga kesklinna, konstert juba käis, hispaanlased istusid aiatoolidel ja kuulasid. Lapsed tervitasid vanavanemaid, mina neid tervitama ei läinud, sest ma ei kavatsenudki toolide vahele ronida, et musi neile teha, pluss mul ei olnud mõtet nende selja taha seisma ka jaäda ja tere öelda, sest mad on ju vanad, neil on taske end ümber pöörata. Guillermo ütles vanaemale, et mina olen nendega kaasas ja me istume eemal trepil. 

Istusimegi trepiastmetel, need olid täiesti kuumad päikesest, ja nautisime kontserti. Alberto oli ainult ühe loo rahulik, siis juba tahtis jäätit. Lastele oli taha kaasa antud, läksidki ostma. Muidu olid lapsed väga tublid, Guillermo kuulas ilusti, küsisin, kas ta tahaks ka kunagi tulevikus orkestris mängida. Tema raputas tagasihoidlikult pead. Küsisin miks, kas ta kardab, et ta ei ole piisavalt hea flöödi mängus. Ta vastas et jah, mina andsin lootust, et kui vanemaks saab ja ikka flööti mängib, siis võib vabalt kunagi orkestris mangida. Alberto mängis eemal teiste lastega. Kell 23 hakkasime liikuma, sest Albertol oli nii igav. 

Tulime mööda öist Campo de Criptana tänavaid koju, Guillermol oli juba hirm nahas. Ta rääkis terve aja, kui koju läksime, mida ta kardab, miks ta kardab jne, mida ta on proovinud, et mitte karta vaikust ja üksindust, aga miski ei ole aidanud. Kui koju jõudsime tulin korraks allakorrusele, vahetasin riided ja läksin ülesse. Guillermo nuttis. Ma ei uskunud, et asi nii hull on, aga sain aru, et tal on ärevustunne. Täpselt nagu minul on olnud, ta teab, mida ta kardab, miks kardab, aga ta ei oska kuidagi sellest välja tulla. Vaesekene. Siis tahtis ta vanematele helistada, helistaski oma kodutelefoniga, Beatriz ega Albetto ei vastanud, kirjutasin Beatrizile Whatsappi, et Guillermo tahab teile head und soovida. Beatriz helistas tagasi, rahustas teda, ütles, et kõik on korras, mina ei lähe kuskile, vaadaku rahus filmi ja kõik on veelkord korras. 

Vaatasime filmi, meil sai ikka nalja ka, üritasin üldse kogu aeg olla rõõmsameelne (mis ei olnud raske ka, sest Alberto tegi ikka nalja) . Vaatasime ühte multikat 3D-s, hispaania keelne muidugi, ja ühel hetkel Guillermo küsis minult:"Kas sa saad midagi aru ka?" Ma:"Natuke" ta:"Näiteks?" Ma:"No ma saan aru, et need mehed on NASAst" Lihtsalt purskasiem naerma, sest igaüks saab ju aru, et mehed on NASAst, kui neil on need riietused seljas, kus on kirjas NASA. Kui kell sai 00:15 ütlesin, et davaj poisid, minge pestke hambad ära ja vahetage riided, on magamamineku aeg. Laksid ilusti vannituppa, vahetasid riided, pesid hambad, läksid oma tuppa. Kui nende tuppa laksin, et tuli kustutada ja head und soovida, Guillermo nuttis jälle. Viisin talle salvrätiku, paitasin ta pead ja ütlesin, et ära myretse, ma ei lähe kuskile, kui sul ei tule und või igatsed vanemaid, tulgu aga elutuppa, ma joon seal teed ja loen hisp keelset raamatut. Samal ajal tegi Alberto vennale sokiteatrit ja ehitas onni om voodisse. Guillermo tahtis veel vanematega rääkida, helistasimegi. 

Ma ei viitsi enam detailselt mõike kirjutada, seega lühidalt nagi see välja nii: Guillermo jäi voodisse lamama, telefon käes, sest Betariz lubas veel helistada ja kui Guillermo tahab, et ta akoju tuleks siis lubas tulla. Guillemo ütles, et ta tahaks et ta tuleks, aga ta ei taha ka, sest ta ei taha nende kontserti ära rikkuda. Mina lohutasin, et ta on su ema ja ta tuleb parema meelega koju ja toetab sind, kui et hoolib kontserdist. Vaene poiss ikka üritas tugev ollla ja ütles emale, et ärgu tulgu. 
Pool kaks saatis Beatriz sõnumi, kas Guillermo magab, ei maganud. Helistas siis guillermole. Ütles, et võib telekat vaadata, küll siis ära vajub ja magama jaäb. Guillermo vaataski telekat, kõigepealt vanemate voodis, hiljem tuli elutuppa. Vaatasime koos. Kell pool kolm jai magama, magas kaks tundi. Aa, enne tuli veel kortaks Alberto koju, tal oli nii piinlik sellise olukorra pärast, ütles, et ma võin jääda elutuppa magama. Ma ütlesin, et jajaaa, ära muretse. Läks tagasi konsterdile. Pool 5 tõusis Guillermo uuesti, siis hakkas juba nutma;"ma tahan magada, aga ma ei saa. Ma tahan, et ema koju tuleks." Saatasingi Beatrizile sõnumi, et vabandust, aga Guillermo ei saa magada. Pool kuus jõudis Beatriz koju, tänas mind, ja kallistas nutvat Guillermot. Mina müttasin alla, mõtlesin, et kõige hullem selle juures oli see, et ma sõin igavusest paki krõpse, jaätise, kaks koogitükki, jõin kaks klaasitäit kakaod piimaga. Nii vastik tunne oli, isegi praegu on kõht täis. Taiesti mõtetult tegin eile paeval trenni, siiamaani kurb tunne. 

Alberto magab siiani, Beatriz laks lastega ujuma, kell 15 teeme krõbekana ahjus. Sai. Oma palga ka just kätte. 

PS teisipäeval kell 20 on mul esimene hispaania keele tund! 

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar