Reede, 26. august 2016

Lalala

Kell on 02:45. Laman oma voodis, lõpetasin just eelmise postituse kirjutamise, nüüd kirjutan sellest, kuidas mina täna täie raua eest elu elama hakkasin :D.

Hommikul läksime lastega tennise ja korvpalliväljakule. Mina hoidsin korvpalli, Alberto hoidis rula ja Guillermo kandis tennisekotti. Kui väljakule jõudsime hakkasin mina kihe korvpalli harjutama, Guillermo tennist ja Alberto läks parki mängima. Sooja oli üle 30 nagu alati. Olime ainukesed platsil ja üldse oli ümberringi vaikne, ainult kaks vanameest jõid õlut WC kabiinide ees. Mõne aja pärast küsisin Guillermolt, kas ma võiksin ka tennist harjutada. "Loomulikult,"vastas ta. Proovisingi, Guillermo istus platsil maas, naeris, aga mitye hakbustavalt. Mina ikka ütlesin, et ma ei ole elusees enne proovinud. Tore oli, mulle täiega meeldis. Ühe palli lõin kahjuks katusele, sealt see enam alla ei tulegi, aga zguillermo ütles, et ma ei muretseks, sest seal on kindlasti veel palle, mis trenni tehes löödud on.

Vahepeal tuli Alberto playsile, mängis natuke korvpalli, ülejäänud aja istus varjus, ilma särgita ja hüüdis, et tahab koju minna. Mul polnud plaanis kuskile liikuda, ma olin nii sõiduvees: sain joosta, visata korvi, harjutada tennist, võtta päikest ja naerda. Palusin, et ta filmiks mind mu gelefiniga. Rõõmsalt oli kohe nõus, filmiski mind natuke aega. Pärast, kui hakkasin videot üle vaatama nägin end põhilise aja poolikuna, mis mind tõesti naerma ajas oli koht, kui Alberto keeras kaamera enda poole ja ütles:"¡Madre Mia!". Miks? Sest ma lõin liiga tugevasti palli vastu seina, ja siis ma ei saanud sellele oihta ja jooksin mööda väljakut pallile järele. Loomulikult oli see Albertole naljakas, ta ju käib tennisetrennis, kuigi talle see üldse ei meeldi.

Kui koju tulime läksid poisid jälle kaklema, alberto lõi Guillermot rulaga kaks korda. "No hull asi ka,"mõtlesin. Aga Guillermo ikka solvus päris kõvasti. Läks eespool kõndides koju, mina ja Alberto lonkisime tagapool. Mõtlesin, et ega kõik ei saagi perfektne ju olla. Koju jõudes tegime Guillermiga vaikides salatit lõunaks, sest ma olin natuke kurb ja Guillermo ei olnud ka just väga hea tujus, lõunaks oli lõhe ja meie tehtud salat.

Enne õhtusööki tegime Guillermoga sellise magustoidu (NB Mina leidsin selle Instagramist): sulatasime shokolaadi, tegime Oreo küpsised lahti, panime sinna pulga, lisasime natuke shokolaadikreemi, panime teise Oreo kylsise peale. Seejärel kastsime terve küpsise sulatatud shokolaadi sisse ja panime külmkappi tarduma :D. Samal ajal tegime muffineid. Ülihead olid, mul oli päev läbi jube magusaisu, sõin ikka kõvasti shokolaadi, muffineid ja Oreo küpsise värke :D.

Õhtusöögile läksime välja, Beatrizi vanemate ja ta õe perega. Mina tellisin seepia, teised tellisid bocadillosid, lapsed sõid kaugel eemal pitsasid. Lastel oli vabavili valida kolm agraktsiooni, kuhu nad minna tahavad. Enne söömist käisid kahel atraktsioonil, viimase, kolmanda, pidid jätma peale õhtusööki minemiseks.

Kui olime söömise lõpetanud ja liikusime lastega viimase atraktsiooni poole nägin ühte ülisuurt atraktsiooni. Selline, mis tegi mitu tuuri, inimesed olid pea alaspidi, vahepeal seisidki niimoodi, siis tuli jälle suure hooga alla, ja siis uuesti üles tagasi. Näitasin Beatrizile, et vaata, püha jeesus. Beatriz küsis:"Kas sa tahad minna?" Mina küsisin, et kas ta tahab, et ma tahaks, aga lähme koos. Ta ütles, et eii ei, tema tunneb miedot (hirmu). Alberto oadrelt küsisin ka kas ta tahaks tulla, tal lõid silmad särama, ütles eiei, tema kardab. Kuna ta ing keelt ei oska, siis näitas kätega, kuidas ta oksele hakkaks, kuidas see purskaks igale poole ja kuidas ta tunneb hirmu selle ees :D.

Kui lapsed viimasel karusellil olid, istusime Albertoga oingil, Beatriz oli eemal,  ja mul jäi silm selle hullu asja peale ikka pidama, mõtlesin, et ma ei ole elusees sellist asja proovinud, tahaks ju tegelikult täiega. Ütlesin Beatrizile, et m tahan ikka sinna minna, ise hakkasin juba elevusest naerma. Kui lapsed olid lõpetanud asusid kõik minu järel, hullu au pairi järel atraktsiooni poole. Ostsin pileti, kolm euri maksis, ja jäime minu korda ootama. Vaatasime samal ajal, kuidas eelmine grupp selle atraktsiooniga taevas ripub, sealt suure mühinaga alla tuleb ja uuesti ülesse lemdab. Ütlesin ainult "Oh my god! Mine pekki! Appikene!" Guillermo ja Alberto muudkui seleyasid mu kõrval midagi, Alberto oadre vaatas ja naeris. Viie minuti pärast lasti uus kamp hulle sisse, mina kaasaarvatud. Istusin istemele, panin turvavöö kinni, tõmbasin mingi värgi alla, millest ma pärast täie jõuga kinni hoidsin, ja mõtlesin, et kui see katki läheks kendaks ma asfaldile otse pea ees, :D selline mõte oli iga kord kui üleval, pea alaspidi, rippusin. Kui masin tööle hakkas ja ülesse hakkas minema hakkasin ma juba karjuma ja mitte niisama, ikka "Estonia!" "Apppiii!" "Jeeee!" "Täitsa pekkkis!" "Holy shit!".  Ja isegi hüüdsin:" I love au pair's life" :D tohutult lahe oli, selline tunnne, et jess ära tegin! Musta piduliku kleidiga rippusin pea alaspidi, blondid juuksed rippumas Campo de Criptana lõbustuspargi. Kui maha tulin, oli Beatriz kaameraga vastas, Beatriz filmis mind algusest lõpuni, särasin ja naersin. Alberto küsis, kas olen õnnelik vastasin, et muidugi. Pärast laksime ja ostsime magusat, selline taignarull sidrunimreemi ja shokolaadiga, oii kui hea oli olla! Beatriz küsis, kui koju jalutasime, kas olin õnnelik tänase õhtuga. Vastasin, et muidugi, kõigepealt hommikul mängisin tennist, lõunaks sõin lõhet, õhtusöögiks seepiat, rippusin atraktsioonil, siis sõin magusat asja ja nüüd kõnnime koju, 28 kraadi sooja. Mida veel elult tahta?! Beatriz vastas, et ta on väga õnnelik mu üle, tänasin teda.

Homme vaba päev, tõusen siis, kui tahan ja homme than kindlasti poodi minna ja puu-juurvilju ja magusat osta! Pluss homme kirjutan hispaania keele õpetajale, millal saaksin alustada õppimist.

¡Buenos noches!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar