Esmaspäev, 29. august 2016

Campo de Criptana. 14. päev

Mõtlesin, mis ma pealkirjaks panen ja siis koitis mulle, et mul sai täna kaks nädalat siin täis! Uskumatu! Just lõpetasime õhtusöögi ja esimest korda ei lähe kuskile edasi (rattaga sõitma, külla, korvplaii mängima) vaid kõik lähevad magama. Laman minagi hetkel oma voodis, und ei ole, kuigi päeval olin nii uimane et mõtlesin süüa teelusikaga jahvatatud kohvi, aga siis mõtlesin ümber, sest mis minust siis öösel saaks. Usun, et kui selle postituse valmis saan, siis jään ikka kohe magama nagu alati, sest kirjutan ühte postitust umbes veerand tundi.

Hommikul magasin sisse, ikka täiega, äratuskella panin kell 9:50 kinni ja tõusin alles pool 11. Läksin ülesse, enne veel kuulsin kuulusid nagu telekas oleks mänginud, arvasin, et lapsed on ammu üleval. Otsustasin, et äratan kapsed kell 11, sest ma olin niiii väsinud.

Korjasin just pesu kokku, kui järsku kodutelefon helises, jooksin ülesse ja nägin, et Beatrize helistab. Võtsin vastu, arvas, et ma olen Guillermo ja küsis kuidas läheb. Ma ütlesin, et sorry, aga ma ei ole veel lapsi ülesse äratanud. Ta ütles, et ma ikka ärataks kaosed ruttu ülesse ja kui kastel on taskusi tõusmisega, siis pane muusika käima, plaksuta, tõmba kardinad eest ära. Läksin laste tuppa, panin Mamma Mia laulud oeale ja hakkasin hyydma Buenos dias chikos.

Lapsed tõusid kümne min jooksul ülesse, läksid telekat vaatama, tõmbasin samal ajal toad üle. Siis läksime ujulasse. Ujulas olime kaks tundi. Mul oli kogu aeg nii külm, kuigi sooja oli 38 kraadi, isegi imestasin, et kuidas mul saab külm olla. Aga noh ega ma ei saanud ujuda ka, sest Beatriz ütles, et palun palun vaata kogu aeg lapsi, kui nad vees on. Vaatasingi, kogu aeg :D hüppasid vette, ronisid jälle välja jne jne. Vahepeal olime saunalinade peal murul, seal leidsid ka mängimist. Ma olin nii õnnelik, et hoian ikka kahte poissi! Esiteks: kahekesi on neil huvitav, teiseks: poistega ei hakka kunagi igav, kolmandaks: just need lapsed on kasvatatud väga õigesti ja kuuletuvad mulle neljandaks: poisid ei ole memmekad ja ei hakka iga asja peale nutma viiendaks: poisse ei pea kallistama ja paitama kogu aeg :D kuuendaks: poistel on alati energiat.

Koju jõudes leidsid nad maast igasuguseid huvitavaid asju: 5 euro senti, riidepuu metallist osa, kaks metallringi p, mille keskel on auk (Agnes tuli kohe meelde, sest Norras ju on sellised mündid) ja lõpuks võtsid nad kiiruga pagariäri eest kaks kasti ja oanid plehku nendega. Küsisin, kas nad ikka võivad need võtta ja Guillermo ütles midagi, et ah pole midagi vms. Kodus hakkasid roboteid meisterdama. Beatriz oli juba kodus ja tegi lõunat, mina katsin laua. Sõime ja hakkasime siestat pidama. Teate, siesta on maailma parim ja vajalikum väljamõeldis siin ilma peal! Ma ei saa aru, miks Eestis sellist asja ei ole, kuigi ajh, Eestis ei ole ju tapvalt kuum, nii et tööd ega elamist see ei sega. Aga talvel võiks ikka olla selline kolmetunnine puhkepaus, sest siis võib väga külm küll ju olla. Inimesed saavad siesta pidamisega energiat, päeva keskel saavad perega koos olla, süüa kodus isetehtud toitu, saavad magada. Super leiutis :D

Panin endale äratuse 16:40 et mitte sisse magada, ärkasin äratuskella peale ja ei saanud uldse aru, kus ma olen. Siis sain pildi kokku ja ajasin kohe end ülesse, et jumala eest mutte uuesti magama jääda. Läksin pesin näo puhtaks ja kui pilgu peeglisse tõstsin, vaatas mulle otsa Märjamaa naaber, kes on terve elu joonud ja kellel on kirvearm näos. Ma ei saanud silmagi hästi kahti, sest olin maganud niimoodi, et padi oli sooninud mulle näkku sügava soone. Juba kuulsin, kuidas keegi tuleb alla, arvasin, et Beatriz tuleb nähpgemist ütlema. Aga oli hoopis Guillermo, koos Albertoga, arvasin, et tahavad kokkama hakata. Aga ei, hakkasid hoopis garaažis roboteid tegema. Läksin ka sinna, istusin rulale, auto kõrvale ja hakkasin kasti meisterdama. Alguses arvasin, et teen prüsikasti oma tuppa, siis mõtlesin, et teen poistele kasti, kuhu saame panerirullid panna, kus on kirjas mangudenimed, siis saame sealt mängu valida jne. Aga lõpuks sai minu hoolega tehtud kastist robotimaja, homme pean veel seda täiendama, siis on täiuslik ja sobib poiste robotitemajade juurde. Poisid tegid ikka superlahedad robotid ja majad. Mängisid nendega õues, mina taiendasin oma kasti. Kell seitse vms hakkasime Guillermoga flööti harjutama. Tubli poiss on, ilusti mängis, aga ta katdab raskemaid palasid. Minu lemmikud on Titanic, Feliz Cumpleanos p, Jingle Bells, We wish you a Merry Christmas.

Kui Beatriz koju jõudis, küsisin, kas võin jooksma minna, loomulikult et lubas :D Laksingi jooksma, kuulasin Jaan Tättet, Marko Matveret ja VLÜd :D sooja oli 30 kraadi. Mõnus oli joosta. Kell üheksa jõudsin koju, garaaži uks oli lahti, tundsin niiii head toidulõhna, sest garaaži kõrval asub ka kõök. Läksin ja vaatasin, kes see seal kokkab. Alberto padre kokkas, tervitasime, küsis, kuidas jooksmine läks, vastsiin et hasti ja kiitsin, kui hea toidulõhn siin on. Siis läksin pesema, hiljem skypesin oma õe Margiti ja Kaarliga. Sain teada, et Eestis on külm ja vihma sajab, õel läheb tööl hästi ja millalgi skyoeme jälle. Tänu marxile sain uue mõtte, millest veel blogis kirjutada, kuna marx oli nii üllatunud, et hakkame varsti õhtusööki sõöma. Sesga millalgi teen kirjutan täpselt välja, mis kell päev hakkab p, millal hommikusöök, lõuna, siesta, õhtusöök on, samuti teeks väikse ringkäigu majas ja miks mitte teha ka perekonna tutvustus ära.

Õhtusöögiks oli täna keedukartul ubadega, peale niristasime oliiviõli, teised lisasid mingit punast pipart ka. Lisaks veele jõin gaspatšot (tomatimahl, Alberto padre ise tegi, teinekord teeme koos) ja hiljem toodi lauale i-me-lind salat. Appi, kui hea see oli!!! Äädikas, tomatit tükikesed, avikaado tükikesed, sibula tükikesed, paprika, rohelise tšilli tükikesed ja mingid väiksed mereannid. Ah, super super. Niii hea oli! Nüüd ma saan aru, miks hispaanlased ei pane kogu toitu kohe taldrikule, isegi mitte ei tooda kogu toit lauale, sest nii ju kestab söömine kauem. Mina panin alati Eestis kohe korrga endale taldrikusse kõik, mille kavatsesin ära süüa. Aga siin on nii, et tõstad natuke siit ja sealt, sööd, muljetad, vaatad telekat (ma ei saa kunagi midagi aru, va siis saan kui on ilmateade). Ja siis mingil ajal tuuakse veel natuke toitu ja nagu selline teistsugune on, minu jaoks vähemalt, sest meie kodus tehti alati nii et kõik asjad pandi kohe lauale, et teada anda, mis täna suüa saab. Hispaanias on rohkem nii et sööge vähe, varsti toome veel midagi lauale, arvestage sellega, et teile võib järgmine roog rohkem maitseda.

Aa, õhtusöögi ajal tundis Alberto padre huvi, kus ma jooksmas käin, seletasin siis, et lähen üle silla ja pööran siis vasakule. Ütles, et ma oleksin väga ettevaatlik, sest just kell 20 (kui jooksma tavaliselt lähen) on seal nii palju autosid. Ütlesin, et olen ikka. Mäletan, et kui esimest korda hispaania keele õpetaja mulle seda jooksurada näitas oidi mul süda seisma jääma: ma pean jooksma silla oeal, autoteel, autod näevad mind kehvasti, sest päike on alati sel ajal loojumas ja paistab täpselt silma. Aga nüüd tegelikult ei ole üldse hull, sest autosid ei ole üldse palju ja ainukt see sild ongi kõige ohtlikum, edasi tuleb ainult tühermaa, kruusatee ja oliivi-viinamarjapuudega. Igajuhul, mis ma selle lõiguga tahtsin öelda on see, et nii hea oli teada, et inimesele läheb korda see, kus ma jooksmas käin!

Nüüd lõpetan, tahan ikka end välja puhata, homme arvatavsti alustan hommikut ikkagi kohviga, sest kell 20 õhtul on mul ju hispaaniakeele tund! Jeesessss! Täiega lahe, Beatriz peab mulle näitama, kus see asub, ma ei teagi, kas mul oeab mungi vihik olema vms, aga pastaka võtan ikka kaasa. Täna rääksin poiseptega, et homme lähme tennist mängima, noogutasid. Ma tean, et homme nad ei taha minna, aga ise nad noogutasid, seega homme mängin mina tennist :D.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar