Laman voodis, kell on 22:43, jõudsin natuke aega tagasi koju, kell 22 lõppes hispaania keele tund. Ma ei kõnni nii kaua koju, kõnniks umbes 15 minutit, aga täna jalutasin hästi aeglaselt, vahepeal jäin seisma ja lihtsalt hingasin sisse ja välja, mõtlesin, et ei hakka nutma, kui nutan, siis nutan oma toas, oma voodis.
Ütlesin endale, et olen tugev ja ma ei taha hakata host perele seletama, miks ma nutsin, teadsin, et hakkan veelgi rohkem nutma, kui keegi mind lohutama hakkab. Lisaks nad kohtleks mind veelgi õrnemalt siis, arvaks, et hakkan nutma muidu. Tegelikult ma ei olnud ju kurb, lihtsalt kõik emotsioonid tulid ühe korraga peale, näiteks hakkasin tänaval naerma omaette, sest Jorge tuli meelde, kui tegi mind järgi, milline ma esimesel kohtumispäeval olin:"Loomulikult lähme jooksma! Kell kaheksa hommikul? Muidugi! Hispaania keelt tahan ma tõesti õppida, mulle on alati hispaania keel meeldinud. Millal saaksin alustada?" kõiki neid lauseid saatis Jorge hele hele hääl (tegi ju mind järgi) viskas isegi käega juukseid, lõi selja sirgu ja pani jala üle teise jala.
Seletan teile, millest selline pikk sissejuhatus.
Täna, kell 20, läksin hispaania keele tundi. Teadsin, et täna võtame verbid, hakkame pöörama, vaatame mineviku-oleviku-tuleviku moodustamist. Et mul meelest ei läheks, siis kirjutan siia ka, mis ma emale ütlesin pühapäeval:"Esmaspäeval tuleb pöördeline hetk, sest siis õpime verbe ja lõpuks saan hispaania keelt hakata rääkima!!!" Tutkit ma ütlen.
Kõigepealt pidasin ma pika loengu maha:"Ma tahan rääkida tunnis inglise ja hispaania keeles, mitte kogu aeg hisp keeles, sest ma tahan, et ma saaksin 100%aru, mitte ei pea aimama ainult. Ma tahan õppida tavalist vestkust, et saaksin perekonnaga suhelda, võtame past simpeli ja future simplei, ei hakka midagi siin keerulist võtma. Ma saan kodus ka neid ülesandeid lehtedelt teha ja zyoutubeist videosid vaadata, tunnis tahan ma ikka rääkida ja õppida moodustamist" Jorge vaatas mind sellise näoga:"Sellest saab küll õpilane, keda ma hakkan vihkma" aga mul oli oma põhimote, kui üks tund (60min) maksab 10€, siis ma pean saama õppida seda, mida mina tahan. Loogiline, aga nüüd ma saan aru, et ei saa tegelikult valida, et seda õpin ja seda mitte (nt ma ei tahtnud nimisõnu õppida, ütlesin, et võtame ikka verbid) lihtsalt ma tunnen kogu aeg, et kiiiremini, kiiremini, hakka juba rääkima, kaua sa muned. Õnneks Jorge tuletas mulle meelde, et see oli mu kolmas kord tema juures, ja ütles, et ma rahuneks maha.
Kaldun nii kõrvale ikka vahepeal... Igaljuhul, mingil hetkel, kui pidin hakkama moodustama lauseid minevikus, kasutades kolme ette antud verbi, jooksis mul juhe nii kokku. Ütlesin, et ma ei saa enam midagi aru. Seletas uuesti. Üritasin kirjutada, tegin niiiii mõtetud laused, kiitis mind, see ajas mind nii närvi :D (ärge küsige miks). Siis ütlesin, et tahaks nendele aegadele (vaatasime mineviku moodustamist) näiteid. Ütles, et muidugi, üritasin moodustada, kõik kolm aega tulid ühesugused, ikka ei saanud aru, ütlesin,met kõik on ju nii satnased, mis neil vahet siis on. Arvuti on kogu aeg laual, sest sealt vaatame materjale, näitas mulle sealseid näitelauseid ja seletusi. Siis sain aru, demostratiivselt panin oma paganama vihiku kinni, midagi ei olnud ju mu lausetest abi. Ma olin nii närvis, peas vasardas Beatrizi lause:"Pärast, kui koolist tuled, raägid mulle, mis õppisid, siis saame praktiseerida". Mõtlesin, et mida ma talle ütlen, ma ei saa ju *** aru!
Kui mina lähen vihaseks või kurvaks, saab kahjuks mu näost kohe aru. Jorge katkestaski seletamise, küsis, mis on lahti. Toetasin lõua käte vahele ja põrnitsesin arvutiekraani, ütlesin, et ei ole midagi, ma lihtsalt ei saa enam midagi aru. Teate ka kui raske on, kui õpetaja on hispaanlane, räägib inglise keelt kohati halvemini kui mina, ja siis olen mina, hispaania keeles oskan ainult olevikku moodustada ja tean umbes 60 sõna ja räägin halvasti inglise keelt. Pisarad lihtsalt tulid silma, ma ei saanud sõnagi suust, ajas juba naerma, sest miks ma nutsin. Polnud ju tegelikult põhjust, ma ju tean, et Beatriz ei löö mind ega tee mind maha, Alberto padre on kannatlik ja mulle kohati tundub, et imetleb mind: olen ju alles 19, reisisin Malagast üksi siia, räägin inglise keelt ja õpin hispaania keelt. Ta ju teab, et ma ei ole lootusetu juhtum. Jorge lohutas mind, ütles, et võin ju nutta, aga pean olema tugev. Õnneks ma päris nutma ei hakanud, aga suuuured pisarad voolasid üle põskede, uute paberite peale. Mõtlesin, et on ikka mees küll, ei näe siis, et mul on salvrätikut vaja või?' Vaatasin kella, 25 minutit oli veel jäänud, läksin veelgi rohkem pabinasss: 20€ ja ma ei võta isegi viimast sellest kahest tunnist, vaid vaikin, väldin talle otsa vaatamist, neelan pisaraid alla ja ajan kõiki kurbi mõtteid eemale.
Usun, et kogu see ja t kestis kokku 6-7 minutit, ülejäänud aja ikka vaatasime verbe ja asju. Niii keeruline, aga teate, ma õpin selle keele ära. Jorge ütles, et läheb umbes kaks kuud (minu puhul võib olla ka rohkem) aga selle ajaga ma hakkan juba rääkima, aga ma lihtsalt ei tohi karta eksida ja katsetada. Ütles, et varsti saan koju, saan rahuneda jne. Utlesin, et ma ei taha koju minnagi, sest ma ei saa ju nendega rääkida (suvaline töinamine, tegelikult ju saan!!! Kuidas ma siis need kolm nädalat olen suhelnud?' Alberto padrega suhtlen ju läbi Beattizi või Guillermo, viimasel ajal on juhtunud, et saan isegi aru, mis ta ütleb või küsib, ta on ise ka hakanud aru saama, et mulle tuleb öelda märksõnad, võimalikud tuttavad sõnad. Google translate on suureks abimeheks ja ka katega oleme asju selgeks teinud: nt:"Alberto! Mira! (Naitan mingi puuvilja/juurvilja peale, mida pole eluseeski näinud ja mille nime ei tea ja seejärel viipan külmkapile)" ehk siis:Kas ma panen selle külmkappi. Alberto ei ole vaja muud vastata, kas "Si" o "No". Ja ongi asi ants :D ja tänu teistele olen saanud talle Eestist rääkida, ja oma perekonnast ju rääkisin taitsa ise!
Tulles tagasi selle juurde, et ma utlesin, et ma ei taha koju minna, siis Jorge ütles, et saan ju Beatrizi ja Albertoga inglise keeles rääkida. Vastasin, et Albertoga ju ei saa, ta ei oska ing keelt. Selle peale läks tal nagu tõsiseks, utles, et tüüpiline hispaanlane, utleb, et mul ei ole muud keelt vaja õppida peale hispaania keele. Nt tema vanemad oskavad algtasemel prantsuse keelt. Ütles, et see on Alberto probleem, mitte meie, mina ju alles õpin, kõik saab korda "poco a poco" "step by step".
Kui ta mind uksest välja saatis, ütles, et näeme homme hommikul kell kaheksa ja õhtul kell kaheksa. Soovisin head ööd ja tulin tulema. Koduteel mõtlesin, et iga halb on millekski hea, see et ma nutma hakkasin oli tegelikult nii silmiavav. Ma olen väga uhke enda üle. Ma õpin hispaania keelt, ma käin hommikuti jooksmas, söön tervislikult, olen inimeste vastu sõbralik ja lahke. Ma ei tohi olla iseenda tümitaja, keegi teine ei mõtle, et on ikka loll, ei oska hispaania keelt, ise on nii kaua juba siin olnud. Pean andma endale aega, julgema rohkem rääkida, mitte sundima end pidevalt olema parem ja kiirem.
Kui koju jõudsin oli Beatriz üksi all köögis. Alberto padre oli läinud Guillermiga prügi valja viima, küsis minult, kuidas inglise keeles prügi on, nii armas, sain aidata. Ütlesin:"Los verbos son muy dificil. But I believe in myself and Jorge said ti me nit to worry and just be patient" Beatriz ütles, et loomulikult, ära muretse, hispaania keel ei ole kerge. Meie aitame sind, saad meiega rääkida jne. Ütles, et tal on mulle hea uudis. Küsisin:"About the german girl?!" (Beatriz rääkis mõni päev tagasi, et Alberto oadre sugulane räägib mingi sakslannaga, tahab au pairiks endale saada). Ta vastas, et ei, hoopis prantslane tuleb, alles vaatab lennupileteid, aga on tulemas, raägib inglise keelt, 21-aastane, räägib väga väga vähe hispaania keelt (ma väitsin ka nii oma AuPairi kirjelduses). Olen väga õnnelik, ehk tahab ka hispaania keelt hakata õppima, loodan, et saan temaga rääkida siis.
Kiirelt kirjutan ka päevast. Eelmises postituses kirjutasin, et mis ma küll nende poistega täna teen. Täna oli üks kõige aktiivsemaid päevi :D Tõmbasin toad üle, lapsed said kumbki 20 min tabletis olla, siis tegid voodid korda, vahetasid riided, pesid hambad ja koristasid oma toa ära. Mõlemad jõid veits Coca Colat ja vett ja juba läksimegi garaaži, tegime prügikottisest tuulelohesid, niiii nii vinged! Kunagi panen pildi ka ulesse, väga lahedad naevad välja, Alberto padre õpetas lastele, kuidas neid teha. Mängisime u kaks tundu nendega, siis läksime Fruteriasse, ostsin 4 euri eest ühe arbuusi, kaks kurki, neli tomatit, kaks pirni. Minu meelest täitsa odav, Albertoga kõndisime, Guillermo tuli rattaga, ostis saia ka koju. Naljakas oli väikse Albertoga koos kaia, kumbki ei oska teineteise keelt, küsisin, kas ta tahab kooli minna, mis ta lemmik tund on (vastas mingi lauamängu nime) ja ütlesin, mis ma poest osta tahan :D
Hiljem, peale siestat, mängisime jälle tuulelohedega, kuna tuulelohe lendas puu otsa ja me ei saanud seda kätte, arvas Guillermo (Alberto ka muidugi) et kõige parem viis on voolikuga sinna vett lasta. Alguses ei teinud nagu väljagi, arvasin, et saab ise ka aru, et see ei aita. Aga ei, neile ju meeldis veega mängida ja värki. Ütlesin umbes seitse korda, et stop, lõpeta ära nüüd. Mitte üldse kindlalt, seega ta ei lõpetanud. Kui ma lõpuks kurjemat häält tegin, keeras kraani kinni ja ütles:"Oota, natuke veel!" natuke veel on pohiline fraas, mida nad kasutavad, kui nad tahavad vanemat inimest proovile panna. Teades seda, läksin ta juurde ja ütlesin ühe lause:"Kui ma ütlen sulle: Guillermo, lõpeta! siis sa pead lõpetama, mitte ütlema mulle, et ma ootaks", selle peale keeras kraani kinni, vaatas maha (ei olnud kuri, kurv ega sokvunud, tundus hoopis, et mõtles:jumal tanatud, au pair peab ikka piirid ja jääb endale kindlaks). Ütlesin:"Gracias, vamos comer un snack" enam ei kuulnud mingit piuksu ka, et mina ei tahaaa. Tulid ilusti mu järel. Hea oli olla, ei olnud kuri ju ega midagi, lihtsalt kindel juht, lastele see meeldib, tunnevad end kindlamini. Hiljem läksime parki ja veel hiljem mängisime Guillermiga kooli. Need poisid on nii hästi kasvatatud: distsiplineeritud, aga samas neil on piisavalt vabadust ja teavad, et au pair on võrdne vanematega.
Nii tore, et kõik sai kirja pandud, tahaks lõpetada, aga 1 nali tuli meelde. Täna, peale snäki söömist, jäin lauda puhastama, poisid jooksid mängima. Guillermo hüüdis mu nime, ütlesin, et oota, ma ju oean laua puhtaks tegema. Kui valmis sain ja nende juurde hakkasin minema, mõtlesin, et imelikult vaikne in kõik, kus nad ometi on. Otsisin tervest majast, kuskil ei olnud, vahepeal põrkasin triikijaga kokku (käib siin paar korda kuus abistamas). Mõtlesin, kus need lapsed küll on, vaatasin isegi tänavale, kirusin end, miks ma küll ei läinud, kui mind kutsuti. Äkki, seisin just trepil, triikija ruumi kõrval, kui kuulsin naeru. Olin hästi tasakesi, kuulatasin, kust see jutuvadin tuleb, vaatasin triikijaruumi ja sealt need poisid mund vaatasidki, linade vahelt, naersid nii mis hirmus. Triikija ka muigas :D ütlesin neile, et ma otsisin neid isegi tänavalt, said naerda.
Selline tore päev jälle selja taga, ikkagi ei suuda uskuda, et nädal veel ja ma olen siis kuu aega olnud, poisid lähevad ka kooli siis. Väga lahe, midagi ikka muutub, mulle meeldib.
Hommikul kell 8 uuesti jooksma nii et ei ole siin midagi, pean põhku pugema. Aaa, kell 22:35 more or less oli temperatuur 33 kraadi :D
Zara
esmaspäev, 5. september 2016
pühapäev, 4. september 2016
Hommikujooks
Ma magasin täna öösel nii hästi, puhkasin end ilusti välja, kuus minutit enne poolt kaheksat vaatasin, mis kell on, poole kaheksaks oli äratus pandud.
Ühe hetke mõtlesin küll, et võiks ju edasi magada, aga olin juba Jorgele öelnud, et tahaksin koos jooksma minna. Panin trenniriided selga, vaatasin peeglisse ja uskumatu, esimest korda nägin endal suuri tumesiniseid ringe silma ümber, enam ei tohi küll öösel telefonis ega iPadis passida, isegi mitte blogi kirjutada, silmad lausa kuivasid. Läksin kööki, tegelikult ega kõht ei olnudki tühi, aga sõin ikka, sest teadsin, et mul hakkab söömata paha või teisel juhul lihtsalt ei jaksa joosta. All köögis polnud eriti midagi süüa, usun, et vanemad meelega võtsid kogu hea toidukraami ülesse kööki, hulkust au oairist eemale, tahaks neile öelda:"Kuulge, mul on üle läinud see ahmimine, mis paar nädalat siin kestis. Võite rahumeeli jäätised ja muu hea-parema tagasi alla tuua!" Aga ma ei usu, et nad julgevad riskida ja samas ongi parem, ei ole vähemalt ahvatlust öösel midagi sööma hakata. Igaljuhul, sõin ühe viilu melonist ja tegin väikse võileiva:sai ja vorst peale, jõin vett peale ja tegin paar võimlemisliigutust ning läksin kella kaheksaks õue. Jorge jõudis umbes 20 sekundi pärast, "Kes see nii täpne siis seekord on,"mõtlesin ja hüüdsin "¡Hola!".
Jorge küsis, kus ma neljapäeval jooksin (see oli vist see päev, kui ta tulemata jättis ja ma talle sõnumi saatsin, et läksin ise jooksma, tegelikult käksin oma tuppa jäatist sööma) vastasin, et ah tead, kes seda enam mäletab, tegin vist sama tuuri. Ütlesin, et olen kõik eelnevad päevad käinud kõndimas, uhke tunne oli kohe, kiirkõnd on sama hea kui sörkimine, minu meelest vähemalt.
Jooksime kokku 25 minutit, kaks kilomeetrit+ midagi veel, Jorge lubas saata GPSo kaardi, siis saan täpselt öelda, palju jooksin. Saatis mu koju ja jätkas oma jooksmist, mul oli selline tunne, et ma võiks vabalt veel joosta, aga oleks tahtnud oma telefoni ja kõrvaklapid haarata kaasa, sest nii igav oli joosta. Jorgel on raske rääkida jookmise ajal, natuke rääksime ikka. Õnneks saan ju minna iga päev jooksma, isegi, kui Jorge ei taha tulla, siis saan telefoni kaasa võtta ja muusikat samal ajal kuulata.
Igaljuhul, hommik algas hästi, poole tunni pärast äratan poisid ülesse. Ootan nii väga juba neljapäeva, siis lähme ju Madridi ja lastel on vähemalt tegevust. Mis me küll täna teeme... Loodan, et nad vähemalt igavusest kaklema ei hakka.
Aaa õigus küll, et teid ikka temperatuuriga kursis hoida:kell kaheksa hommikul oli 24 kraadi sooja :D
Ilusat nädalaalgust kõikidele
Zara
Ühe hetke mõtlesin küll, et võiks ju edasi magada, aga olin juba Jorgele öelnud, et tahaksin koos jooksma minna. Panin trenniriided selga, vaatasin peeglisse ja uskumatu, esimest korda nägin endal suuri tumesiniseid ringe silma ümber, enam ei tohi küll öösel telefonis ega iPadis passida, isegi mitte blogi kirjutada, silmad lausa kuivasid. Läksin kööki, tegelikult ega kõht ei olnudki tühi, aga sõin ikka, sest teadsin, et mul hakkab söömata paha või teisel juhul lihtsalt ei jaksa joosta. All köögis polnud eriti midagi süüa, usun, et vanemad meelega võtsid kogu hea toidukraami ülesse kööki, hulkust au oairist eemale, tahaks neile öelda:"Kuulge, mul on üle läinud see ahmimine, mis paar nädalat siin kestis. Võite rahumeeli jäätised ja muu hea-parema tagasi alla tuua!" Aga ma ei usu, et nad julgevad riskida ja samas ongi parem, ei ole vähemalt ahvatlust öösel midagi sööma hakata. Igaljuhul, sõin ühe viilu melonist ja tegin väikse võileiva:sai ja vorst peale, jõin vett peale ja tegin paar võimlemisliigutust ning läksin kella kaheksaks õue. Jorge jõudis umbes 20 sekundi pärast, "Kes see nii täpne siis seekord on,"mõtlesin ja hüüdsin "¡Hola!".
Jorge küsis, kus ma neljapäeval jooksin (see oli vist see päev, kui ta tulemata jättis ja ma talle sõnumi saatsin, et läksin ise jooksma, tegelikult käksin oma tuppa jäatist sööma) vastasin, et ah tead, kes seda enam mäletab, tegin vist sama tuuri. Ütlesin, et olen kõik eelnevad päevad käinud kõndimas, uhke tunne oli kohe, kiirkõnd on sama hea kui sörkimine, minu meelest vähemalt.
Jooksime kokku 25 minutit, kaks kilomeetrit+ midagi veel, Jorge lubas saata GPSo kaardi, siis saan täpselt öelda, palju jooksin. Saatis mu koju ja jätkas oma jooksmist, mul oli selline tunne, et ma võiks vabalt veel joosta, aga oleks tahtnud oma telefoni ja kõrvaklapid haarata kaasa, sest nii igav oli joosta. Jorgel on raske rääkida jookmise ajal, natuke rääksime ikka. Õnneks saan ju minna iga päev jooksma, isegi, kui Jorge ei taha tulla, siis saan telefoni kaasa võtta ja muusikat samal ajal kuulata.
Igaljuhul, hommik algas hästi, poole tunni pärast äratan poisid ülesse. Ootan nii väga juba neljapäeva, siis lähme ju Madridi ja lastel on vähemalt tegevust. Mis me küll täna teeme... Loodan, et nad vähemalt igavusest kaklema ei hakka.
Aaa õigus küll, et teid ikka temperatuuriga kursis hoida:kell kaheksa hommikul oli 24 kraadi sooja :D
Ilusat nädalaalgust kõikidele
Zara
Kõndimine,skypemine venna, õe ja emaga, ujumine, Alcazar de San Juanis
Päev algaski kohe kõndimisega, tõusin ülesse, jõin vett, panin trennipüksid ja särgi selga ja panin minekut. Teadsin, et garaažiuks on kinni, seega läksin ülesse, tervitasin perekonda, ütlesin, et lähen kõndima. Nii tore oli näha, et nad võtavad seda juba nii loomulikuna, aga Alberto padre on alati nii õnnelik, kui ma ütlen, et lähen jooksma/kõndima. Mulle meeldib see, sest seda enam ma tahan välja minna end liigutama, teades, et perekond mind tunnustab, igaühele ju meeldib, kui tema tegemisi hea pilguga vaadatakse.
Kõndisin 45 minutit, sain vanduda, sest jänesed ehmatasid mind. Aga muidu oli tore: 38 kraadi oli sooja!!! Kell oli 11 läbi, mul oli tegelikult kella kaheksaks ka äratus pandud, aga panin selle rahumeeli kinni, kes viitsib vabal päeval nii vara tõusta, eksole. Igaljuhul kõndisin ja kuulasin muusikat, tegin väljaasteid ja igasuguseid veidraid liigutusi, vahepeal koperdasin oma jala otsa, kaotasin vahepeal tasakaalu ja mingil hetkel kõndsin puuokste sisse, ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ajas muigama küll.
Koju jõudes kirjutasin emale, et kas ta viitsiks skypeda, loomulikult ei vastanud mulle. Hoopis Piret kirjutas:"Jou. Mis teed?" ja skypesin temaga. Rääkisime ta tööst, läks uuesti õpetajaks tõöle ja sellest, kuidas ta ülikoolis hakkab käima. Pidin ikka ütlema, et ootan juba detsembrit, sest siis tulen koju, Pireti hääl läks kohe madalamaks :D "Come on Timmo," mõtlesin, "Mul on õigus koju tulla, kui ma tahan!". Piret tahab, et ma läheks ikka kohe edasi järgmisesse perekonda, nagu alguses jutt oli, kui Eestisse tuleku juttu hakkasin rääkima paar nädalat tagasi, või et läheks hostelisse tööle nt Malagas. Ma vastasin, et ma ei ole tema moodi, kes suudaks uuesti tagasi minna, uue perekonnaga kontakti luua ja jälle võõras peres hakata oma kohta otsima ja sinna üritada sobida. Pluss see Malaga hostel ei tõmba mind kohe üldse, seal olles ma reaalselt ei tahtnud diivanile istudagi, sest see oli nii räpane ja ma kujutasin ette, kui palju satikaid ja putukaid seal võib leida :D. Ehk siis kokkuvõtvalt: mina tahan detsembris Eestisse tulla ja sinna jääda, aga Piret tahab, et ma läheks ikka edasi. Piret, mine ise edasi, kui sa tahad rännata kogu aeg, mind väsitab kodust eemal olek, ma ei ole nii iseseisev kui sina.
Pärast skypemist Piretiga läksin sööma. Alberto padre oli teinud salatit: el salada de russo-krabipulkade kuubikud, väiksed porganditüksid, kartulitükid, herned uppumas majoneesis. Eestis olles ma ei söönud üldse majoneesi, siin pean sööma, sest neile väga maitseb see. Salat oli tavaline, ei midagi erilist, hea oli teada, et vähemalt Alberto tegi selle ise, siis ei ole mingeid aineid sees, poesalatid on ikka väga hakvad siin.
Peale lõunasööki läksid vanemad siestat pidama, poisid hakkasid mängima, ma hakkasin hispaania keelt õppima. Samal ajal helistasin Skypes emale, kuigi nägin, et ta oli väljas ja Facebookis oli ka 4h tagasi olnud. Kutsus ja kutsus, katkestasin kõne ja süvenesin uuesti hispaania keele sõnade artikklitesse. Minuti või paari pärasthelistas ema tagasi! Ma olin nii õnnelik, minu ema ikkagi :). Tõnis oli ka Märjamaal, tänu temale üldse saimegi skypeda, ema ei kuulnud et ma oleks helistanud, aga Tõnis kuulis. Rääkisime poolteist tundi, sain teada, et nemad toetavad mu otsust tulla detsembris koju ja jääda Eestisse. Tänasin neid ja ütlesin, et see on minu jaoks väga tähtis, et nad mu otsust toetaksid. Tegime nalja, tegin ema järele ja raäksime niisama juttu. Küsisin, kas võin koera võtta, kui Eestisse tulen, ema ütles selge sõnaga ei, sest ta on ju kogu aeg tööl. Saan ju aru, aga ikkagi nii väga tahaks! Saaks kedagi kogu aeg hellitada, õpetada ja tegeleda. Koolitaks ta tubliks jooksukaaslaseks ja muidu heaks koeraks, aga õnneks mõne aasta pärast, kui ema pensionile jääb, saame koera võtta :D.
Peale skypemist ema ja vennaga läksin ujulasse, kell oli viis läbi. Palusin Guillermolt, et ta laenaks mulle ujumisprille, sest mis ujumine see on, kui vee allagi ei saa minna, kael jaäb kangeks ja selga tuleb kühm, kohe tuleb meelde üks õpetaja. Kui ujulasse jõudsin, panin asjad kohe päiksevarju alla ara ja minu kõrval olev hispaania perekond (15 inimest) tervitasid mind, ütlesin Hola vastu ja läksin kohe ujuma. Niiii niii hea oli. Selline värske tunne, vesi oli ju jahe, sest päike oli nii kuum. Ujusin ja ujusin, vahepeal ujuti lihtsalt ette, kuna siin on ilma tajadeta bassein, igavene suur lahmakas, lapsed hüppasid igalt poolt basseini, inimesed ujusid kuidas jumal juhatas.
Ujulas olles rääkisin Agnesega päris pikalt, polegi ammu kirjutanud. Käib ülikoolis ja elab lahedat elu. Ootan juba, millal teda näha saan, loodan, et vaga võoraks pole siis jaänud.
Kui koju jõudsin, u pool kaheksa, läksin pesema. Kell üheksa laksime Alcazar de San Juani. Seal said lapsed kolme atraktsiooni peal käia, mina ei hakanud seekord raha raiskama ja ega ei olnudki midagi sellist, kuhu oleks soovinud minna. Sõime õhtust: mina tellisin bocadillo tuunikala ja tomatitega, Alberto padre ja Beatriz tellisid kahepeale tortilla (nägi välja nagu hamburger) Guillermo tahtis pitsat (nij väike oli) ja Albertole telliti hot dog friikartulitega, seekord jõin ainult vett, vanemad jõid Cica Colat ja õlut. Tänane õhtu oligi ainult lastele ega nad väga rõõmsad tegelikult ei olnud, olime ju ainult oma perega, polnud sellist ehtsat tunnet, peab ikka rohkem inimesi olema nagu akati on olnud, siis ikka huvitavam ja toredam. Selline vaikne pidu siis.
Enne kui Alcazar de San Juani jõudsime nägin teeviita: circula de torros (härgadering) ja teadsin täpselt, et sinna tahan ma minna millalgi. Millalgi septembri lõpus küsin Alberto padrelt selle kohta, sest, kui ma alles siia saabusin, lubas ta mund viia Akcazar de San Juani härjavõitkust vaatama.
Kui koju jõudsime soovisime head ööd, sain teada, et pean lapsed äratama kell pool kümme ülesse! Madre Mia, mis ma nendega peale hakkan... Järjest kuumemaks läheb, nad ei taha üldse enam õues ju olla, Milagros läks abikaasaga Valenciasse puhkama, neil seal oma korter, seega sinna ei saa ka minna. Vaene mina ja poisid, mis me teeme, telekat ei tohi ka päev läbi vaadata :D. Kui oma tuppa jõudsin ja mu telefin koduse WIFI võrguga ühendus nägin, et mulle oli Whatsappi kiri tulnud. Mõtlesin, et faudselt mingi vana kiri Beatrizilt, aga ei p, hoopis Jorgelt! Videokõne oli:"¡Hola Ingrid! ¿Quieres manjana ir a correr con migo?" ja sain küsimusest isegi aru! "Tere Ingrid! Kas sa tahad tulla minuga homme jooksma?" Vastasin:"¡Hola Jorge! Si yo quiero correr con tigo manjana por la manjana". Vastas "Perfecto". Loodan, et ikka ilmub kohale hommikul, leppisime ikka vana aja kokku, kell 8 hommikul. Päris vara, aga mis siis ega hiljem ei saakski: 1. on liiga palav ja teiseks ma pean homme kell pool kümme juba traksis olema.
Kell on 01:10, viimane aeg magama jääda.
Zara
Kõndisin 45 minutit, sain vanduda, sest jänesed ehmatasid mind. Aga muidu oli tore: 38 kraadi oli sooja!!! Kell oli 11 läbi, mul oli tegelikult kella kaheksaks ka äratus pandud, aga panin selle rahumeeli kinni, kes viitsib vabal päeval nii vara tõusta, eksole. Igaljuhul kõndisin ja kuulasin muusikat, tegin väljaasteid ja igasuguseid veidraid liigutusi, vahepeal koperdasin oma jala otsa, kaotasin vahepeal tasakaalu ja mingil hetkel kõndsin puuokste sisse, ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga ajas muigama küll.
Koju jõudes kirjutasin emale, et kas ta viitsiks skypeda, loomulikult ei vastanud mulle. Hoopis Piret kirjutas:"Jou. Mis teed?" ja skypesin temaga. Rääkisime ta tööst, läks uuesti õpetajaks tõöle ja sellest, kuidas ta ülikoolis hakkab käima. Pidin ikka ütlema, et ootan juba detsembrit, sest siis tulen koju, Pireti hääl läks kohe madalamaks :D "Come on Timmo," mõtlesin, "Mul on õigus koju tulla, kui ma tahan!". Piret tahab, et ma läheks ikka kohe edasi järgmisesse perekonda, nagu alguses jutt oli, kui Eestisse tuleku juttu hakkasin rääkima paar nädalat tagasi, või et läheks hostelisse tööle nt Malagas. Ma vastasin, et ma ei ole tema moodi, kes suudaks uuesti tagasi minna, uue perekonnaga kontakti luua ja jälle võõras peres hakata oma kohta otsima ja sinna üritada sobida. Pluss see Malaga hostel ei tõmba mind kohe üldse, seal olles ma reaalselt ei tahtnud diivanile istudagi, sest see oli nii räpane ja ma kujutasin ette, kui palju satikaid ja putukaid seal võib leida :D. Ehk siis kokkuvõtvalt: mina tahan detsembris Eestisse tulla ja sinna jääda, aga Piret tahab, et ma läheks ikka edasi. Piret, mine ise edasi, kui sa tahad rännata kogu aeg, mind väsitab kodust eemal olek, ma ei ole nii iseseisev kui sina.
Pärast skypemist Piretiga läksin sööma. Alberto padre oli teinud salatit: el salada de russo-krabipulkade kuubikud, väiksed porganditüksid, kartulitükid, herned uppumas majoneesis. Eestis olles ma ei söönud üldse majoneesi, siin pean sööma, sest neile väga maitseb see. Salat oli tavaline, ei midagi erilist, hea oli teada, et vähemalt Alberto tegi selle ise, siis ei ole mingeid aineid sees, poesalatid on ikka väga hakvad siin.
Peale lõunasööki läksid vanemad siestat pidama, poisid hakkasid mängima, ma hakkasin hispaania keelt õppima. Samal ajal helistasin Skypes emale, kuigi nägin, et ta oli väljas ja Facebookis oli ka 4h tagasi olnud. Kutsus ja kutsus, katkestasin kõne ja süvenesin uuesti hispaania keele sõnade artikklitesse. Minuti või paari pärasthelistas ema tagasi! Ma olin nii õnnelik, minu ema ikkagi :). Tõnis oli ka Märjamaal, tänu temale üldse saimegi skypeda, ema ei kuulnud et ma oleks helistanud, aga Tõnis kuulis. Rääkisime poolteist tundi, sain teada, et nemad toetavad mu otsust tulla detsembris koju ja jääda Eestisse. Tänasin neid ja ütlesin, et see on minu jaoks väga tähtis, et nad mu otsust toetaksid. Tegime nalja, tegin ema järele ja raäksime niisama juttu. Küsisin, kas võin koera võtta, kui Eestisse tulen, ema ütles selge sõnaga ei, sest ta on ju kogu aeg tööl. Saan ju aru, aga ikkagi nii väga tahaks! Saaks kedagi kogu aeg hellitada, õpetada ja tegeleda. Koolitaks ta tubliks jooksukaaslaseks ja muidu heaks koeraks, aga õnneks mõne aasta pärast, kui ema pensionile jääb, saame koera võtta :D.
Peale skypemist ema ja vennaga läksin ujulasse, kell oli viis läbi. Palusin Guillermolt, et ta laenaks mulle ujumisprille, sest mis ujumine see on, kui vee allagi ei saa minna, kael jaäb kangeks ja selga tuleb kühm, kohe tuleb meelde üks õpetaja. Kui ujulasse jõudsin, panin asjad kohe päiksevarju alla ara ja minu kõrval olev hispaania perekond (15 inimest) tervitasid mind, ütlesin Hola vastu ja läksin kohe ujuma. Niiii niii hea oli. Selline värske tunne, vesi oli ju jahe, sest päike oli nii kuum. Ujusin ja ujusin, vahepeal ujuti lihtsalt ette, kuna siin on ilma tajadeta bassein, igavene suur lahmakas, lapsed hüppasid igalt poolt basseini, inimesed ujusid kuidas jumal juhatas.
Ujulas olles rääkisin Agnesega päris pikalt, polegi ammu kirjutanud. Käib ülikoolis ja elab lahedat elu. Ootan juba, millal teda näha saan, loodan, et vaga võoraks pole siis jaänud.
Kui koju jõudsin, u pool kaheksa, läksin pesema. Kell üheksa laksime Alcazar de San Juani. Seal said lapsed kolme atraktsiooni peal käia, mina ei hakanud seekord raha raiskama ja ega ei olnudki midagi sellist, kuhu oleks soovinud minna. Sõime õhtust: mina tellisin bocadillo tuunikala ja tomatitega, Alberto padre ja Beatriz tellisid kahepeale tortilla (nägi välja nagu hamburger) Guillermo tahtis pitsat (nij väike oli) ja Albertole telliti hot dog friikartulitega, seekord jõin ainult vett, vanemad jõid Cica Colat ja õlut. Tänane õhtu oligi ainult lastele ega nad väga rõõmsad tegelikult ei olnud, olime ju ainult oma perega, polnud sellist ehtsat tunnet, peab ikka rohkem inimesi olema nagu akati on olnud, siis ikka huvitavam ja toredam. Selline vaikne pidu siis.
Enne kui Alcazar de San Juani jõudsime nägin teeviita: circula de torros (härgadering) ja teadsin täpselt, et sinna tahan ma minna millalgi. Millalgi septembri lõpus küsin Alberto padrelt selle kohta, sest, kui ma alles siia saabusin, lubas ta mund viia Akcazar de San Juani härjavõitkust vaatama.
Kui koju jõudsime soovisime head ööd, sain teada, et pean lapsed äratama kell pool kümme ülesse! Madre Mia, mis ma nendega peale hakkan... Järjest kuumemaks läheb, nad ei taha üldse enam õues ju olla, Milagros läks abikaasaga Valenciasse puhkama, neil seal oma korter, seega sinna ei saa ka minna. Vaene mina ja poisid, mis me teeme, telekat ei tohi ka päev läbi vaadata :D. Kui oma tuppa jõudsin ja mu telefin koduse WIFI võrguga ühendus nägin, et mulle oli Whatsappi kiri tulnud. Mõtlesin, et faudselt mingi vana kiri Beatrizilt, aga ei p, hoopis Jorgelt! Videokõne oli:"¡Hola Ingrid! ¿Quieres manjana ir a correr con migo?" ja sain küsimusest isegi aru! "Tere Ingrid! Kas sa tahad tulla minuga homme jooksma?" Vastasin:"¡Hola Jorge! Si yo quiero correr con tigo manjana por la manjana". Vastas "Perfecto". Loodan, et ikka ilmub kohale hommikul, leppisime ikka vana aja kokku, kell 8 hommikul. Päris vara, aga mis siis ega hiljem ei saakski: 1. on liiga palav ja teiseks ma pean homme kell pool kümme juba traksis olema.
Kell on 01:10, viimane aeg magama jääda.
Zara
laupäev, 3. september 2016
Viis tundi ujulas, Margitiga Skype, jooksmine, tore õhtu
Hommikul jõin natuke vett, oanin trenniriided selga ja läksin otsekohe õue. Läksin läbi garaaži, st. et ei läinud ülessegi, et perekonda tervitada, sest kõik oli vaikne, usun, et nad magasid alles. Seega läksin kõige otsemat teed õue, väljas oli juba 32 kraadi sooja, kell oli 11 vms. Kõndisin 45 min, päike oli niii soe, päris palju trennitegijaid oli ikka liikvel: ratturid, jooksjad, kõndijad.
Enne 12 jõudsin koju, vahetasin riided, pakkisin koti ja läksin ujulasse. Enne minekut põrkasime Beatrziga kokku, tahtsin minna just pesuruumi saunalina võtma, ta tuli samal ajal trepist alla. Mõlemad ehmatasime, kogu aeg tegelt ehmatame teineteist :D. Küsis kas ma olen hommikust söönud. Ütlesin, et jah, sõin need küpsised ära, mis ta eile õhtul kapile pani. Pidin vaketama, sest tegelikult sõin ma need eile öösel täpselt kell 2 ära. Mul oli nii vastuk tunne, sest Beatriz ei ole elusees küsinud mudagi mu söömiste kohta, eriti veel hommikusöögi, sest nad on harjunud hommikul jooma kas natuke kohvi või kakaod, sinna juurde kaks-kolm küpsist ja nende jaoks on hommikusöök söödud. Aga kuna nende perekonnas on üks liige lisaks (nüüd juba kolm nädalat!!!) siis on nad jälile saanud, et ma võin nad vaeseks süüa oma "salajaste" näksimistega, seega Beatrizil on uus komme pidevalt küsida minult, kas ma sain piisavakt süüa, teada anda, et pannil/potis/taldrikus on veel süüa järel, et ära hoida seda, et ma salaja midagi kööki otsima läheks. Väga mark, uskumatu, et mina olengi salasööja, täna on esimene päev, kui ma olen normaalne olnud, pole isegi sellist mõtet tulnud, et tahaks midagi veeel.
Ujulasse jõudsin veerand üks, laotasin saunalina maha ja laotasin oma pekid ilusti maha. Tundsin end nagu ma ei teagi mis, naljakas oli olla. Enne veel ostsin pagariärist (tundsin pidevalt mingit ülimalt head lõhna, kui olin oagariäri kõrval muutus see nii tugevaks, et kujutasin ette, kuidas pagarid seal küpsetavad pehmeid saiu, hiljem katavad tuhksuhkru või shokolaadikreemiga, võib-olla isegi panevad purustatud pähkleid peale, et natuke krõpsu ka oleks) kahe-eurise paki mungeid krõmpsuvaid soolaseid asju. Ma ei kujuta ette, mis need olid, aga need tundusid ilevat kõige süütum maiustus seal pagariäris. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui armas see pagariärike (panaderia) oli: pisike hubane lõhnav (mõtlesin, et peaks sellise parfüümi ostma) tuba, letil oli kõike kõige paremat:saiakesed, tordid, küpsised, plaadikoogid. Samal ajal, kui maksin oma kauba eest, tuli üks tüdruk tagauksest sisse, lõhnav plaadikook käes, ma isegi ei vaadanud sinnapoole, sest ma teadsin, kui raske on mul see ostmata jätta..
.
Igaljuhul lebotasin linal, õgisin tundmatuid soolaseid krõmpsuvaid nikerdisi ja mõtlesin:"Huvitav, kui palju punne need mulle tekitavad?" Otsisin kohe oma telefoni välja, võtsin pakendi kätte ja vaatasin, mis E-ained seal on, samal ajal kirjutasin Googlei otsingusse märksõnaks "Kõige ohtlikumad E-ained" ja mis ma sealt siis nägin-leidsin kaks ainet, mis tekitavad kilpnäärmes probleeme ja ühe aine, mis on väga halb nahale. "Jummel, jummel! Pidin ma nii palju neid sööma?!" ja sõin karbi tühjaks, sest mis mil enam kaotada oli.
Kuna olin tulnud ujulasse, siis läksin ikka ujuma ka. Niii mõnus oli. Kuna oli viis tundi ujulas, siis vahepeal nägin, et olin suht ainuke, peale minu oli veel u kaheksa inimest, aga kuna ujula territoorium on suur, siis oli ikka väga privaatne. Vahepeal skypesin Margitiga, räakisime tulevikuplaanidest, näonahaprobleemidest ja näitasin talle ujulat. Nii tore oli raäkida, ikkagi oma õde, ja nii tore oli kuulda ja näha, et Margit toetab mu tulevikuplaane.
Koju jõudsin peale kuut õhtul, vahetasin jälle riided ja läksin kõndima, kuna ilm oli ju super (38 oli siis juba) ja energiat oli ka. Tegin kaks suurt kõndimistuuri sel samal rajal, kus hommikulgi käisin. Erinevalt hommikust, kui oli palju treenijaid, oli õhtul kogu ala tühi. Kõndisin seal üksi, kuulasin VLÜd ja Liisi Koiksoni, mingil hetkel lihtsalt jäin seisma ja vaatasin päikse poole, samal ajal tuhises minust mööda üks jalgrattur, ei olnudki üksinda :D aaa jäneseid nägin ka, ikka väga palju, mõtlesin, et kui koju tulen, lähen kindlalt Lissat Ranna Rantšosse vaatama. Mingil ajal läksin koju, jooksin koju, sest mul oli nii palju energiat.
Kui koju jõudsin, läksin otse pesema, ma olin näost tulipunane, Beatriz iga kord ehmatab, kui näeb mind pealetrenni. Ta in tumedama nahaga kui mina, seega ta ei lähe üldse näost punaseks, kui
pingutab. Hiljem föönitasin juukseid ja tegin kulmud korda, ennetavalt juba, sest olin nii kindel, et lähme kuskile õhtul. Samal ajal, kui hispaania keelt õppisin, kuulsin, et Alberto padre ütleb mu nime, kaks korda utles, mõtlesin, et mida nüüd, kas ma olen jälle mingi toidu ära söönud, mida poleks tohtinud :D. Aga ei, küsis kas ma tahan .... Ma ei saanud aru, mida. Ma sain aru, et kuskile lähme autoga, aga kuhu?! Beatrizi ja lapsi ka ei olnud, ma mõtlesin, et äkki tahab viia mu poodi, et paks saaks näidata täpselt, mida tahan süüa. Ütlesin, et jajaa. Alberto ütles "Vamos" ma ütlesin, et kohekohe, tulin oma tuppa, panin teksad jalga, sandaalid jalga ja võtsin oma käekoti kaasa, võtsin igaksjuhuks 10€ kaasa, ehk lähmegi poodi mulle süüa ostma :D. Aga ei läinudki poodi. Läksime hoopis kirikusse, Bettiz läks lasteka jalgsi, me laksime autoga, kuna teelõik oli kinni ja autoga seakt ei saanud.
Autos rääkis Alberto, et järgmine laupäev lähme punaseid viinamarju korjama (juhuuuu!) ja paar nädalat hiljem valgeid. Kui kohale jõudsime, oli väga pime, hästi palju inimesi oli, mina sain aru, et lähme kirkiut vaatama. Küsisin autos, et kas siin toimub pidu (fiesta) Alberto vastas jah. Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin, et ma kannan tavalisi teksapükse ja suvalist toppi. Ta vastas, et ei ole midagi, see on ju maakoht, "Campo freria, campo en english?" Mina:"Village" . Parksime auto kahe auto vahele, ma olin nii kindel, et rehv lõhkes, kui mingi pauk käis, Akberto turtsatas naerma ja ütles, et okei, lähme siis nüüd, ei olnud midagi eriskummalist, ikkagi maakoht. Hüppasime üle kraavi, mul olid lahtised sandaalid jalas, ronisime mäe otsa. Teate, kui raske on suhelda, saada aru, mis toimub, kui mõlemad osapooled on umbkeelsed. Sain aru, et tuleb mingi muusika, trummid, järsku ütles Akberti kristus, siis ütles õlg ja seejuures iga kord koputas mulle õlale, et midagi veel lisada. Seisime künka peal, ja mõne hetke oärast kuulsime muusikat, suuur orkester tuli, kõik marssisid, mängisid trompetit, trummid olid tagapool, kõige taga oli suuuur rist ristilöödud Jeesus Kristusega, käte külge olid kinnitatud hulk lampe. Väga võimas vaatepilt. Sain teada, et hispaania hümnil ei olegi sõnul sain veek teada, et takvel on Jeesus Kristus Campo de Criptanas ja suvel kuskil mujal. Seotembris, kuskil oõpupoole, tuuakse mungi neitsi ka sinna, siis toimub samasugune üritus: suur hulk rahvast tuleb kokku, et näha kuidas mungi kuju viiakse orkestri saatel kirikusse. Väga huvitav igatahes, ikkagi tüüpiline hispaania, väga lahe, olin onnelik, et seda nägin.
Hiljem rääkisin Beatrizi sõbrannaga, kes õpib inglise keelt inglisekeeles. Siis käksime kõik ühte vaari: meie pere, Beatrizi vend oma perega ja Beatrizi sõbranna Carol oma perega. Lapsed läksid parki mängima, meie olime sees, tellisin punase veini ja seepia (Alberto ja Beatrizi vennanaine tellisid ka seepia, kolme peale siis) ja jutustasime. Tegelikult nemad jutustasid, Beatriz tõlkis mulle, vahepeal sain ise kihe aru, mis nad räägivad, väga tore oli, sain nalja selkega, et Beatrizi vend tahab oma naisega abielluda, aga Nati ei taha. Beatriz ja Akberto naersid, et ütle ikka jah, Beatrizi vend küsis seal laua taga ka, et palun abiellu minuga Natilt, aga ta vastas ei... :D selle peale Beatriz ja Albertoning Carol hüüdsid naaberlaua inimestele, et need ikka veenaks Natid jaa ütlema. Naljakas oli.
Ma ei oskagi kuidagi lõpetada, aa, lõpetan siis selkega, et ütlesin kohe restorani minnes, et mul pole kõht eriti tühi, ausakt ei olnud. Sõingi ainult seepiat ja ühe saiatükikese, aga kui jäätis nina ette pandi, võtsin viisakusest ühe. Ja teate, ma ilin ainuke kes jaatist sõi, tüüpiline mina :D aga ma ei teadnud, et see on lihtsalt kelneritrikk: mitu sorti jäätist vaagnale? (Mul ei tule õige sõna meelde) panna ja siis see keset lauda panna, mina arvasin, et need ingi meile kõikidele ja kihe viisakusest valisin ühe välja, aga tegelikult ei olnud "kohustust" ükdse vastu võttagi pakutut. Nii ma seal siis õin oma jäätist, mõtlesin, et hommikul kindlalt jooksma, võib-olla isegi ujuma, homme pidi tulema veelgi kuumem, kui täna oli, ehk siis üle 40. Alberto ja Beatriz ütlesid, et seotember on väga kuum kuu, omtoober on soe ja novembrist hakkab temperatuur langema, isegi 0-ni, aga lund siin vähemalt ei saja. Homme on viimane päev, kui ujula lahti on, oktoobris tehakse teine ujula (siseruumides) lahti. Aga selkest juba siis homme.
Mina jään magama, loodan, et hommikul lähen ikka jooksma, siis hea tunne!
¡Buenas noches!
Zara
Enne 12 jõudsin koju, vahetasin riided, pakkisin koti ja läksin ujulasse. Enne minekut põrkasime Beatrziga kokku, tahtsin minna just pesuruumi saunalina võtma, ta tuli samal ajal trepist alla. Mõlemad ehmatasime, kogu aeg tegelt ehmatame teineteist :D. Küsis kas ma olen hommikust söönud. Ütlesin, et jah, sõin need küpsised ära, mis ta eile õhtul kapile pani. Pidin vaketama, sest tegelikult sõin ma need eile öösel täpselt kell 2 ära. Mul oli nii vastuk tunne, sest Beatriz ei ole elusees küsinud mudagi mu söömiste kohta, eriti veel hommikusöögi, sest nad on harjunud hommikul jooma kas natuke kohvi või kakaod, sinna juurde kaks-kolm küpsist ja nende jaoks on hommikusöök söödud. Aga kuna nende perekonnas on üks liige lisaks (nüüd juba kolm nädalat!!!) siis on nad jälile saanud, et ma võin nad vaeseks süüa oma "salajaste" näksimistega, seega Beatrizil on uus komme pidevalt küsida minult, kas ma sain piisavakt süüa, teada anda, et pannil/potis/taldrikus on veel süüa järel, et ära hoida seda, et ma salaja midagi kööki otsima läheks. Väga mark, uskumatu, et mina olengi salasööja, täna on esimene päev, kui ma olen normaalne olnud, pole isegi sellist mõtet tulnud, et tahaks midagi veeel.
Ujulasse jõudsin veerand üks, laotasin saunalina maha ja laotasin oma pekid ilusti maha. Tundsin end nagu ma ei teagi mis, naljakas oli olla. Enne veel ostsin pagariärist (tundsin pidevalt mingit ülimalt head lõhna, kui olin oagariäri kõrval muutus see nii tugevaks, et kujutasin ette, kuidas pagarid seal küpsetavad pehmeid saiu, hiljem katavad tuhksuhkru või shokolaadikreemiga, võib-olla isegi panevad purustatud pähkleid peale, et natuke krõpsu ka oleks) kahe-eurise paki mungeid krõmpsuvaid soolaseid asju. Ma ei kujuta ette, mis need olid, aga need tundusid ilevat kõige süütum maiustus seal pagariäris. Te lihtsalt ei kujuta ette, kui armas see pagariärike (panaderia) oli: pisike hubane lõhnav (mõtlesin, et peaks sellise parfüümi ostma) tuba, letil oli kõike kõige paremat:saiakesed, tordid, küpsised, plaadikoogid. Samal ajal, kui maksin oma kauba eest, tuli üks tüdruk tagauksest sisse, lõhnav plaadikook käes, ma isegi ei vaadanud sinnapoole, sest ma teadsin, kui raske on mul see ostmata jätta..
.
Igaljuhul lebotasin linal, õgisin tundmatuid soolaseid krõmpsuvaid nikerdisi ja mõtlesin:"Huvitav, kui palju punne need mulle tekitavad?" Otsisin kohe oma telefoni välja, võtsin pakendi kätte ja vaatasin, mis E-ained seal on, samal ajal kirjutasin Googlei otsingusse märksõnaks "Kõige ohtlikumad E-ained" ja mis ma sealt siis nägin-leidsin kaks ainet, mis tekitavad kilpnäärmes probleeme ja ühe aine, mis on väga halb nahale. "Jummel, jummel! Pidin ma nii palju neid sööma?!" ja sõin karbi tühjaks, sest mis mil enam kaotada oli.
Kuna olin tulnud ujulasse, siis läksin ikka ujuma ka. Niii mõnus oli. Kuna oli viis tundi ujulas, siis vahepeal nägin, et olin suht ainuke, peale minu oli veel u kaheksa inimest, aga kuna ujula territoorium on suur, siis oli ikka väga privaatne. Vahepeal skypesin Margitiga, räakisime tulevikuplaanidest, näonahaprobleemidest ja näitasin talle ujulat. Nii tore oli raäkida, ikkagi oma õde, ja nii tore oli kuulda ja näha, et Margit toetab mu tulevikuplaane.
Koju jõudsin peale kuut õhtul, vahetasin jälle riided ja läksin kõndima, kuna ilm oli ju super (38 oli siis juba) ja energiat oli ka. Tegin kaks suurt kõndimistuuri sel samal rajal, kus hommikulgi käisin. Erinevalt hommikust, kui oli palju treenijaid, oli õhtul kogu ala tühi. Kõndisin seal üksi, kuulasin VLÜd ja Liisi Koiksoni, mingil hetkel lihtsalt jäin seisma ja vaatasin päikse poole, samal ajal tuhises minust mööda üks jalgrattur, ei olnudki üksinda :D aaa jäneseid nägin ka, ikka väga palju, mõtlesin, et kui koju tulen, lähen kindlalt Lissat Ranna Rantšosse vaatama. Mingil ajal läksin koju, jooksin koju, sest mul oli nii palju energiat.
Kui koju jõudsin, läksin otse pesema, ma olin näost tulipunane, Beatriz iga kord ehmatab, kui näeb mind pealetrenni. Ta in tumedama nahaga kui mina, seega ta ei lähe üldse näost punaseks, kui
pingutab. Hiljem föönitasin juukseid ja tegin kulmud korda, ennetavalt juba, sest olin nii kindel, et lähme kuskile õhtul. Samal ajal, kui hispaania keelt õppisin, kuulsin, et Alberto padre ütleb mu nime, kaks korda utles, mõtlesin, et mida nüüd, kas ma olen jälle mingi toidu ära söönud, mida poleks tohtinud :D. Aga ei, küsis kas ma tahan .... Ma ei saanud aru, mida. Ma sain aru, et kuskile lähme autoga, aga kuhu?! Beatrizi ja lapsi ka ei olnud, ma mõtlesin, et äkki tahab viia mu poodi, et paks saaks näidata täpselt, mida tahan süüa. Ütlesin, et jajaa. Alberto ütles "Vamos" ma ütlesin, et kohekohe, tulin oma tuppa, panin teksad jalga, sandaalid jalga ja võtsin oma käekoti kaasa, võtsin igaksjuhuks 10€ kaasa, ehk lähmegi poodi mulle süüa ostma :D. Aga ei läinudki poodi. Läksime hoopis kirikusse, Bettiz läks lasteka jalgsi, me laksime autoga, kuna teelõik oli kinni ja autoga seakt ei saanud.
Autos rääkis Alberto, et järgmine laupäev lähme punaseid viinamarju korjama (juhuuuu!) ja paar nädalat hiljem valgeid. Kui kohale jõudsime, oli väga pime, hästi palju inimesi oli, mina sain aru, et lähme kirkiut vaatama. Küsisin autos, et kas siin toimub pidu (fiesta) Alberto vastas jah. Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin, et ma kannan tavalisi teksapükse ja suvalist toppi. Ta vastas, et ei ole midagi, see on ju maakoht, "Campo freria, campo en english?" Mina:"Village" . Parksime auto kahe auto vahele, ma olin nii kindel, et rehv lõhkes, kui mingi pauk käis, Akberto turtsatas naerma ja ütles, et okei, lähme siis nüüd, ei olnud midagi eriskummalist, ikkagi maakoht. Hüppasime üle kraavi, mul olid lahtised sandaalid jalas, ronisime mäe otsa. Teate, kui raske on suhelda, saada aru, mis toimub, kui mõlemad osapooled on umbkeelsed. Sain aru, et tuleb mingi muusika, trummid, järsku ütles Akberti kristus, siis ütles õlg ja seejuures iga kord koputas mulle õlale, et midagi veel lisada. Seisime künka peal, ja mõne hetke oärast kuulsime muusikat, suuur orkester tuli, kõik marssisid, mängisid trompetit, trummid olid tagapool, kõige taga oli suuuur rist ristilöödud Jeesus Kristusega, käte külge olid kinnitatud hulk lampe. Väga võimas vaatepilt. Sain teada, et hispaania hümnil ei olegi sõnul sain veek teada, et takvel on Jeesus Kristus Campo de Criptanas ja suvel kuskil mujal. Seotembris, kuskil oõpupoole, tuuakse mungi neitsi ka sinna, siis toimub samasugune üritus: suur hulk rahvast tuleb kokku, et näha kuidas mungi kuju viiakse orkestri saatel kirikusse. Väga huvitav igatahes, ikkagi tüüpiline hispaania, väga lahe, olin onnelik, et seda nägin.
Hiljem rääkisin Beatrizi sõbrannaga, kes õpib inglise keelt inglisekeeles. Siis käksime kõik ühte vaari: meie pere, Beatrizi vend oma perega ja Beatrizi sõbranna Carol oma perega. Lapsed läksid parki mängima, meie olime sees, tellisin punase veini ja seepia (Alberto ja Beatrizi vennanaine tellisid ka seepia, kolme peale siis) ja jutustasime. Tegelikult nemad jutustasid, Beatriz tõlkis mulle, vahepeal sain ise kihe aru, mis nad räägivad, väga tore oli, sain nalja selkega, et Beatrizi vend tahab oma naisega abielluda, aga Nati ei taha. Beatriz ja Akberto naersid, et ütle ikka jah, Beatrizi vend küsis seal laua taga ka, et palun abiellu minuga Natilt, aga ta vastas ei... :D selle peale Beatriz ja Albertoning Carol hüüdsid naaberlaua inimestele, et need ikka veenaks Natid jaa ütlema. Naljakas oli.
Ma ei oskagi kuidagi lõpetada, aa, lõpetan siis selkega, et ütlesin kohe restorani minnes, et mul pole kõht eriti tühi, ausakt ei olnud. Sõingi ainult seepiat ja ühe saiatükikese, aga kui jäätis nina ette pandi, võtsin viisakusest ühe. Ja teate, ma ilin ainuke kes jaatist sõi, tüüpiline mina :D aga ma ei teadnud, et see on lihtsalt kelneritrikk: mitu sorti jäätist vaagnale? (Mul ei tule õige sõna meelde) panna ja siis see keset lauda panna, mina arvasin, et need ingi meile kõikidele ja kihe viisakusest valisin ühe välja, aga tegelikult ei olnud "kohustust" ükdse vastu võttagi pakutut. Nii ma seal siis õin oma jäätist, mõtlesin, et hommikul kindlalt jooksma, võib-olla isegi ujuma, homme pidi tulema veelgi kuumem, kui täna oli, ehk siis üle 40. Alberto ja Beatriz ütlesid, et seotember on väga kuum kuu, omtoober on soe ja novembrist hakkab temperatuur langema, isegi 0-ni, aga lund siin vähemalt ei saja. Homme on viimane päev, kui ujula lahti on, oktoobris tehakse teine ujula (siseruumides) lahti. Aga selkest juba siis homme.
Mina jään magama, loodan, et hommikul lähen ikka jooksma, siis hea tunne!
¡Buenas noches!
Zara
reede, 2. september 2016
Milagrose juures
Hommikul olid mõlemad poisid üleval, kui ülesse läksin. Isegi voodid olid korda tehtud, riided vahetatud. Vaatasid telekat. Küsisin, kas nad on juba sõönud. Vastasid, et on küll jah. Küsisin, mis nad täna teha tahavad. Guillermo vastas, et tahavad teha Carlose sünnipäevaks kaardi. Olin nii rahul, jumal tänatud, mungigi tegevus, mida nad teha tahavad. Tõmbasin ruttu toad üle ja läksime õue murule kaarti tegema.
Kell 12 läksime kodust välja, varem ei oonud mõtet minna, sest Carlos oma lastega ja isaga olid põllul. Alberto isal on viinamarja-ja oliivikasvandus, käisid seal poegadega masinaid vaatamas ja meil ei olnud mõtet minna niisama ukse ette ootama neid. Guillermo helistas sada korda oma isale, et see helistaks onule ja küsiks, kas nad on juba kodus, millal saaksime minna. Lõpuks Alberto oadre enam tagasi ei helistanudki, mul oli juba kõrini ootamisest, kell 12 ütlesin, et lähme, ootame siis kasvõi ukse taga, kodus olemine muutus nii vastumeelseks, sest poisid lihtsalt vaatasid telekat, nad ei tahtnud mitte midagi muud teha.
Kui Milagrose juurde jõudsime, lootsin ma südamest, et ta oleks kodus, vähemalt oleks poistel tegevust. Oligi kodus! Jeesss. Läksime sisse, tervitasime, mind suunati kohe istuma, anti vett joogiks. Milagros tegi samal ajal tortillasid (omlett kartuli, sibula, kana, suvikõrvitsa vms, ise saab valida, mida sisse panna). Võtsin julguse kokku ja lähenesin Milagrosele küsimusega, et mida sa siin küpsetad. Vaatas, et ohoh, inimeselaps vähemalt üritab raäkida. Ütles, et pannil (el sarten) küpseb suvikõrvits (calabacin). Küsisin täiega küsimusi: kaua peab küpsema, palju õli lisada, mis temperatuur, kas lisad siis munad ja kartulid. Ja saate aru, see töötas! Milagros vatras ja vatras, mis kõige uskumatum: ma sain aru. Ja kui kihe esimese korraga ei saanud aru, siis ütlesin: Yo busco (buscar-otsima) googlist :D ja siis sain tähenduse teada ja saime edasi raäkida. Sain isegi aidata Milagrost: kloppisin neli muna vahule. Mõtlesin, kas öelda, et mul käsi hakkab valutama sellest liigutusest või mitte, mõtlesin, et pigem mitte, muidu ütleb, et lõpeta ära siis :D ja seda ma ei tahtnud. Olin nii õnnelik, tegin ikka daamiga koos süüa.
Natukese aja pärast jõudsid Alberto padre isa oma poja Carlosega koju, muidu Carlose lapsed ka (Juan-kaheaastane blond poisipõnn ja täna neljandat sünnipäeva tähistav Carlos). Kohe nägin, et neil läks tuju veelgi paremaks, kui nägid, et ma olen nii õnnelik seal köögis Milagrose kõrval. Tegime Milagrosega nalja, et olen ta õpilane. Vahepeal, kui Milagros ei teadnud, et ma teda vaatan, siis ta ikkagi naeratas. Ma olin nii õnnelik, sest see ei olnud sunnitud naeratus, ta oli rahul :).
Carlos seenior tuli meie juurde, hakkas kohe inglise keeles rääkima, ma ütlesin, et ikka espanol espanol, ma ei tahtnud rääkida Milagrose ees inglise keeles, sest muidu ta muuts morniks :D. Carlos oli ka nii õnnelik, et ma ta emaga seal asjatasin, seletas, kuidas nad hommikul õhupalle puhusid, üles riputasid, vahepeal tuli Guillermo väikest Juani süles hoides minu juurde, tegin tuti-pluti Juanile, vaatas mind nii hoolega.
Muidugi pidin ebamugavust tekitama Milagroses. Nimelt, küsisin, kus me sööme. MEIE. ta ütles, et eiei, meie ei söö, ainult lapsed söövad. Ma olin nagu, et jah, ma saan aru, kus nad söövad siis :D et kas saan aidata laudlina panna, taldrikud, klaasid vms. Õnneks, jumal tänatud (!) tuli ta abikaasa samal ajal meie juurde ja ütles sõna "Aperativos" (eelroad) ja hakkas kapist krõpsupakke välja võtma. Pakkusin härrale abikäe, õnneks andis lahekesti mulle kolm taldrikut, et ma sinna sisse krõpsud paneksin. Läksin ja panin kausikesed lauale ja täitsin krõpsudega, samal ajal kuulsin, kuidas Milagros ütles, et ma küsisin, kus me sööme. Õnneks hispaanlased ei tunne piinlikust, lihtsalt üks loll küsis lolli küsimuse, vaatame sellest mööda ja elame edasi. Nii tegin ka mina, isegi ei ounastanud oma lolluse üle. Ma lihtsalt arvasin, et poisid tahavad jälle lõunat suüa vanaema juures nagu eile, ja ennetavalt tahtsin juba katta laua jne. Mu aju töötab liiga kiiresti :D
Igaljuhul varsti istusid poisid lauda. Milagros tuli mu juurde taldrikuga, millel oli väike tükike meie valmistatud tortillat oeal. Ütles, et ma maitseks. Seejärel ütles, et istume istume nüüd kõik maha. Minu sättis ilusti enda kõrvale istuma, isegi tõmbas mu tooli lähemale :D Muudkui kiitsin tortillat, ütlesin, et ta peaks oma kokaraamatu valja andma. Tõesti oli hea :).
Siis hakkasid nad raakima viinamarjadest, Carlos ütles, et mina tahaksin ka viinamarju korjama minna, eile ju rääkisin talle. Selle peale tõi Akberto isa täna korjatud viinamarjakobara mulle näha: 5 kg konar rohelisiviinamarju. Uskumatu, lisaks veel punaseid viinamarju mitu kobarat. Küsisin, kas võin pilti teha, Carlos tõi mu telefoni, hoidis kobarat käes, tegin pilti. Ütlesin:"Sorpresa para mia familia!" Milagros heldis sellest lausest, haaras punase viinamarja kobara, tõstis enda näo kõrvale ja tegin temast pilti. Kui toolile istus tahtis näha pilti, kahjuks jäid tal silmad pildil kinni, utles, et kole kole, ma ütlesin, et ei ole ja juba hakkasimehi liikuma kodupoole.
Enne äraminekut pani Alberto isa mulle kaasa ühe kobara rohelisi viinamarju, ütles, et ma need ikka ära peseks, tänasin ja olin nii õnnelik (ubas-viinamarjad, ubas blankas-valged viinamarjad). Kui koju hakkasime sõitma mõtlesin, et püha jumal külll, mida te teete poisid?! Nad lihtsalt kihutasid, täie ajuga rattaga kodupoole. Ma olin nii vihane, mõtlesin, et kui auto alla jäävad, siis on see ju puhtalt minu süü. Õnneks, kui mina lõpuks koju jõudsin, olid mõlemad terved, Guillermo ütles hästi rahulikult ja loomulikul haalel:"Täna jõudsime nii kiiresti koju" Mina küsisin:"Autosid ka vaatasite?" Guillermo:No Mina:"No?!" Guillermo:"No tähendab seal ei olnud ju autosid." Sundisin end rahulikuks ja panin garaažiukse lihtsalt kinni ja ütlesin, et katan laua.
Beatrize jõudis mõne minuti oärast koju, ütlesin,met kaosed vaatavad jälke telekat. Ta ütles, et nad on väsinud, kuna see suvevaheaeg on liiga pikk, õnneks kahe nädala pärast (12.sept) hakkab kool. Siis tuleb energia tagasi,msest neid ei huvita enam mitte miski, nad ei oska enam kuidagi olla. Sellepärast kaklevadki suht tihti ja on tuimad.
Lõunaks oli kahte sorti riisi: seente ja köögiviljadega, mina võtsin kõögiviljadega, kõrvale sai võtta singi-juustušnitsli. Sõin hästi kiiresti,msest Akberto padrel oli tuju oaha, lapsed olid pahurad ja Beatriz sundis end rahulikuks jaäma. Kui oma tuppa jõudsin, kuulsin, kuidas Beatriz hakkas Albertoga riidlema, sest Alberto ei söö üldse, pirtsutab ja on imelik. Õnneks tean, et see mööub, kui mitte varem, siis kooliminek muudab kindlasti olukorra paremaks.
Peale siestat tahaksin mängida Guillermoga kooli (tegelikukt see ei ole mäng, sest aguillermo reaalselt õpetabki mulle hispaania keelt. Saan takt igasuguseid asju küsida jne, väga kasulik) ja kell 18 lähme jälle Milagrose juurde, sest kell kuus peetakse Carlose sünnipäeva ka tordiga.
Zara
Kell 12 läksime kodust välja, varem ei oonud mõtet minna, sest Carlos oma lastega ja isaga olid põllul. Alberto isal on viinamarja-ja oliivikasvandus, käisid seal poegadega masinaid vaatamas ja meil ei olnud mõtet minna niisama ukse ette ootama neid. Guillermo helistas sada korda oma isale, et see helistaks onule ja küsiks, kas nad on juba kodus, millal saaksime minna. Lõpuks Alberto oadre enam tagasi ei helistanudki, mul oli juba kõrini ootamisest, kell 12 ütlesin, et lähme, ootame siis kasvõi ukse taga, kodus olemine muutus nii vastumeelseks, sest poisid lihtsalt vaatasid telekat, nad ei tahtnud mitte midagi muud teha.
Kui Milagrose juurde jõudsime, lootsin ma südamest, et ta oleks kodus, vähemalt oleks poistel tegevust. Oligi kodus! Jeesss. Läksime sisse, tervitasime, mind suunati kohe istuma, anti vett joogiks. Milagros tegi samal ajal tortillasid (omlett kartuli, sibula, kana, suvikõrvitsa vms, ise saab valida, mida sisse panna). Võtsin julguse kokku ja lähenesin Milagrosele küsimusega, et mida sa siin küpsetad. Vaatas, et ohoh, inimeselaps vähemalt üritab raäkida. Ütles, et pannil (el sarten) küpseb suvikõrvits (calabacin). Küsisin täiega küsimusi: kaua peab küpsema, palju õli lisada, mis temperatuur, kas lisad siis munad ja kartulid. Ja saate aru, see töötas! Milagros vatras ja vatras, mis kõige uskumatum: ma sain aru. Ja kui kihe esimese korraga ei saanud aru, siis ütlesin: Yo busco (buscar-otsima) googlist :D ja siis sain tähenduse teada ja saime edasi raäkida. Sain isegi aidata Milagrost: kloppisin neli muna vahule. Mõtlesin, kas öelda, et mul käsi hakkab valutama sellest liigutusest või mitte, mõtlesin, et pigem mitte, muidu ütleb, et lõpeta ära siis :D ja seda ma ei tahtnud. Olin nii õnnelik, tegin ikka daamiga koos süüa.
Natukese aja pärast jõudsid Alberto padre isa oma poja Carlosega koju, muidu Carlose lapsed ka (Juan-kaheaastane blond poisipõnn ja täna neljandat sünnipäeva tähistav Carlos). Kohe nägin, et neil läks tuju veelgi paremaks, kui nägid, et ma olen nii õnnelik seal köögis Milagrose kõrval. Tegime Milagrosega nalja, et olen ta õpilane. Vahepeal, kui Milagros ei teadnud, et ma teda vaatan, siis ta ikkagi naeratas. Ma olin nii õnnelik, sest see ei olnud sunnitud naeratus, ta oli rahul :).
Carlos seenior tuli meie juurde, hakkas kohe inglise keeles rääkima, ma ütlesin, et ikka espanol espanol, ma ei tahtnud rääkida Milagrose ees inglise keeles, sest muidu ta muuts morniks :D. Carlos oli ka nii õnnelik, et ma ta emaga seal asjatasin, seletas, kuidas nad hommikul õhupalle puhusid, üles riputasid, vahepeal tuli Guillermo väikest Juani süles hoides minu juurde, tegin tuti-pluti Juanile, vaatas mind nii hoolega.
Muidugi pidin ebamugavust tekitama Milagroses. Nimelt, küsisin, kus me sööme. MEIE. ta ütles, et eiei, meie ei söö, ainult lapsed söövad. Ma olin nagu, et jah, ma saan aru, kus nad söövad siis :D et kas saan aidata laudlina panna, taldrikud, klaasid vms. Õnneks, jumal tänatud (!) tuli ta abikaasa samal ajal meie juurde ja ütles sõna "Aperativos" (eelroad) ja hakkas kapist krõpsupakke välja võtma. Pakkusin härrale abikäe, õnneks andis lahekesti mulle kolm taldrikut, et ma sinna sisse krõpsud paneksin. Läksin ja panin kausikesed lauale ja täitsin krõpsudega, samal ajal kuulsin, kuidas Milagros ütles, et ma küsisin, kus me sööme. Õnneks hispaanlased ei tunne piinlikust, lihtsalt üks loll küsis lolli küsimuse, vaatame sellest mööda ja elame edasi. Nii tegin ka mina, isegi ei ounastanud oma lolluse üle. Ma lihtsalt arvasin, et poisid tahavad jälle lõunat suüa vanaema juures nagu eile, ja ennetavalt tahtsin juba katta laua jne. Mu aju töötab liiga kiiresti :D
Igaljuhul varsti istusid poisid lauda. Milagros tuli mu juurde taldrikuga, millel oli väike tükike meie valmistatud tortillat oeal. Ütles, et ma maitseks. Seejärel ütles, et istume istume nüüd kõik maha. Minu sättis ilusti enda kõrvale istuma, isegi tõmbas mu tooli lähemale :D Muudkui kiitsin tortillat, ütlesin, et ta peaks oma kokaraamatu valja andma. Tõesti oli hea :).
Siis hakkasid nad raakima viinamarjadest, Carlos ütles, et mina tahaksin ka viinamarju korjama minna, eile ju rääkisin talle. Selle peale tõi Akberto isa täna korjatud viinamarjakobara mulle näha: 5 kg konar rohelisiviinamarju. Uskumatu, lisaks veel punaseid viinamarju mitu kobarat. Küsisin, kas võin pilti teha, Carlos tõi mu telefoni, hoidis kobarat käes, tegin pilti. Ütlesin:"Sorpresa para mia familia!" Milagros heldis sellest lausest, haaras punase viinamarja kobara, tõstis enda näo kõrvale ja tegin temast pilti. Kui toolile istus tahtis näha pilti, kahjuks jäid tal silmad pildil kinni, utles, et kole kole, ma ütlesin, et ei ole ja juba hakkasimehi liikuma kodupoole.
Enne äraminekut pani Alberto isa mulle kaasa ühe kobara rohelisi viinamarju, ütles, et ma need ikka ära peseks, tänasin ja olin nii õnnelik (ubas-viinamarjad, ubas blankas-valged viinamarjad). Kui koju hakkasime sõitma mõtlesin, et püha jumal külll, mida te teete poisid?! Nad lihtsalt kihutasid, täie ajuga rattaga kodupoole. Ma olin nii vihane, mõtlesin, et kui auto alla jäävad, siis on see ju puhtalt minu süü. Õnneks, kui mina lõpuks koju jõudsin, olid mõlemad terved, Guillermo ütles hästi rahulikult ja loomulikul haalel:"Täna jõudsime nii kiiresti koju" Mina küsisin:"Autosid ka vaatasite?" Guillermo:No Mina:"No?!" Guillermo:"No tähendab seal ei olnud ju autosid." Sundisin end rahulikuks ja panin garaažiukse lihtsalt kinni ja ütlesin, et katan laua.
Beatrize jõudis mõne minuti oärast koju, ütlesin,met kaosed vaatavad jälke telekat. Ta ütles, et nad on väsinud, kuna see suvevaheaeg on liiga pikk, õnneks kahe nädala pärast (12.sept) hakkab kool. Siis tuleb energia tagasi,msest neid ei huvita enam mitte miski, nad ei oska enam kuidagi olla. Sellepärast kaklevadki suht tihti ja on tuimad.
Lõunaks oli kahte sorti riisi: seente ja köögiviljadega, mina võtsin kõögiviljadega, kõrvale sai võtta singi-juustušnitsli. Sõin hästi kiiresti,msest Akberto padrel oli tuju oaha, lapsed olid pahurad ja Beatriz sundis end rahulikuks jaäma. Kui oma tuppa jõudsin, kuulsin, kuidas Beatriz hakkas Albertoga riidlema, sest Alberto ei söö üldse, pirtsutab ja on imelik. Õnneks tean, et see mööub, kui mitte varem, siis kooliminek muudab kindlasti olukorra paremaks.
Peale siestat tahaksin mängida Guillermoga kooli (tegelikukt see ei ole mäng, sest aguillermo reaalselt õpetabki mulle hispaania keelt. Saan takt igasuguseid asju küsida jne, väga kasulik) ja kell 18 lähme jälle Milagrose juurde, sest kell kuus peetakse Carlose sünnipäeva ka tordiga.
Zara
Hommikujooks
Kell on 9:43 ja mõtlesin, et võin ju vabalt vahepeal blogida, kui mul päeval aega ja tahtmist on, siis ole öösel nii pika postituse kirjutamist.
Hommikul, kell 7, saatis Jorge sõnumi, et ta on haige ja täna jääb jooksmine ära. Vastasin "OK! Tänan teavitamast." ja panin äratuskella rahumeeli kahe tunni võrra hilisemaks. Ega mina ka ei viitsi jooksma minna, pole ikka hommikuinimene.
Poisid on juba üleval, vähemakt Alberto, kuulsin, et Beatrize rääkis midagi vanaemast ja ütles Alberto, pesin samal ajal hambaid. Mõtlesin "Ei! Miks jälle vanaema juurde? Mingi kahekesi sinna, ma ei taha minna selle vanaema juurde, mul pole midagi seal teha". Ma olen nii kindel, et lähme jälle, seda enam, et Alberto padre venna lapsel Carlosel on täna 4. sünnipäev. Aga võiks ju õhtul minna, kogu perega, siis Beatriz vähemalt tõlkiks mulle, mis nad räagivad.
Ootan nii väga, et lastel hakkaks juba kool, sest jube tüütuks on muutunud see valvamine, tegevuste leidmine. Lapsed ei taha ju pidevalt midagi mänguda, tahavad niisama ka olla. Aga "niisama olemine" tähendab väga tihti, just Alberto puhul, mängimist tabletis. Eile jättis Beatriz lauale kirja, et päeva jooksul võib olla tabletis 20 min, mina pidin aega võtma ja lapsed pidid sõna kuulama. Kuulasidki, aga nagu mida siis edasi teha. Eile mängisime lauamängu, Guillermo ja Albertoga eraldi, sest esimsel korral Alberto ei tahtnud ja teisel korral läks Guillermo flööti harjutama. Tennist, korvpalli, jalkat nad ka iga päev mängida ei viitsi, Alberto tahaks legosid iga päevkokku panna, aga tal on juba kõik legod koos, kaua vaene poiss neid ikka uuesti lahti võtab, et jälle kokku panna. Nii et. Ma hakkan mõtlema, et no lähme siis pealegi selle vanaema juurde, ma ei saa isegi aru, kui ta küsib, kas ma juua tahan, kuidas poisid on päeva jooksul olnud jne. Küsigu siis lihtsas igapäevases keeles! Vahin jälle lolli näoga ja vastan ainult :"Guillermo, please translate!".
Eriti hea oleks, kui lapsed alles magaksid, ärataksin nad pool 11 ülesse. Siis laseks neil pool h telekat vaadata, siis nad sööksid hommikusööki (ainult jooksid kakaod) ja siis teeksid nad oma voodid korda, vahetaksid riided, peseksid hambad. Seejärel tõmbaksin toad tolmuimejaga üle, läheksime ostaksime arbuusi ja siis olekski kell juba 13 läbi. Kataksime lõunasöögiks laua, Guillermo teeks "eelroa" ja siis olekski juba Beatriz kodus.
Nüüd pean lippama.
Zara
Hommikul, kell 7, saatis Jorge sõnumi, et ta on haige ja täna jääb jooksmine ära. Vastasin "OK! Tänan teavitamast." ja panin äratuskella rahumeeli kahe tunni võrra hilisemaks. Ega mina ka ei viitsi jooksma minna, pole ikka hommikuinimene.
Poisid on juba üleval, vähemakt Alberto, kuulsin, et Beatrize rääkis midagi vanaemast ja ütles Alberto, pesin samal ajal hambaid. Mõtlesin "Ei! Miks jälle vanaema juurde? Mingi kahekesi sinna, ma ei taha minna selle vanaema juurde, mul pole midagi seal teha". Ma olen nii kindel, et lähme jälle, seda enam, et Alberto padre venna lapsel Carlosel on täna 4. sünnipäev. Aga võiks ju õhtul minna, kogu perega, siis Beatriz vähemalt tõlkiks mulle, mis nad räagivad.
Ootan nii väga, et lastel hakkaks juba kool, sest jube tüütuks on muutunud see valvamine, tegevuste leidmine. Lapsed ei taha ju pidevalt midagi mänguda, tahavad niisama ka olla. Aga "niisama olemine" tähendab väga tihti, just Alberto puhul, mängimist tabletis. Eile jättis Beatriz lauale kirja, et päeva jooksul võib olla tabletis 20 min, mina pidin aega võtma ja lapsed pidid sõna kuulama. Kuulasidki, aga nagu mida siis edasi teha. Eile mängisime lauamängu, Guillermo ja Albertoga eraldi, sest esimsel korral Alberto ei tahtnud ja teisel korral läks Guillermo flööti harjutama. Tennist, korvpalli, jalkat nad ka iga päev mängida ei viitsi, Alberto tahaks legosid iga päevkokku panna, aga tal on juba kõik legod koos, kaua vaene poiss neid ikka uuesti lahti võtab, et jälle kokku panna. Nii et. Ma hakkan mõtlema, et no lähme siis pealegi selle vanaema juurde, ma ei saa isegi aru, kui ta küsib, kas ma juua tahan, kuidas poisid on päeva jooksul olnud jne. Küsigu siis lihtsas igapäevases keeles! Vahin jälle lolli näoga ja vastan ainult :"Guillermo, please translate!".
Eriti hea oleks, kui lapsed alles magaksid, ärataksin nad pool 11 ülesse. Siis laseks neil pool h telekat vaadata, siis nad sööksid hommikusööki (ainult jooksid kakaod) ja siis teeksid nad oma voodid korda, vahetaksid riided, peseksid hambad. Seejärel tõmbaksin toad tolmuimejaga üle, läheksime ostaksime arbuusi ja siis olekski kell juba 13 läbi. Kataksime lõunasöögiks laua, Guillermo teeks "eelroa" ja siis olekski juba Beatriz kodus.
Nüüd pean lippama.
Zara
neljapäev, 1. september 2016
Hommikujooks, Carlos, Milagros, siesta, hispaania keele tund
Teen nii kiiresti selle postiuse ära, sest kaks postitust ühes päevas on minu jaoks liiast. Just lõpetasin eelmise postituse ja keskendun nüüd lühikookuvõtte tegemisele tänasest päevast.
Kell 8 hommikul ootasin Jorget õues, eelmine kord ootasin 10 minutit, täna ootasin 40 minutit. Ja kas ta ilmus kohale? Ei :D läksin tuppa tagasi.p, kirjutasin talle, et ootasin teda 20 minutit ja läksin ise jooksma.tegelikult ei läinud jooksma, läksin hoopis tuppa jäätist ja juustusaiu sööma. Sest miks mitte, mul ei olnud isegi kõht tühi, aga mul on harjumus süüa. Jorge vabandas ja ütles, et ei teadnud, et ma täna ka jooksma tahan minna. Don't worry ütlesin ja mõtlesin seda täitsa tõsiselt, nii hea oli lebotada ja telksi vaadata.
Kell 12 läksime poistega Alberto ema , Milagrose juurde, kirjutan ta nime siia, sest mul läheb muidu see meelest ära. Carlos, Alberto noorem vend oli sinna tulnud, tegelikult juba eile tuli, läksime neid tervitama. Läksime poistega ratastega vanaema juurde, ootasime, et Carlos duši alt tuleks ja siis läksime plazale. Platsile? Ühesõnaga koht kesklinnas, lihtsalt väike platsike, lapsed said mangida ja meie Carlose ja zbeatrizi isa Ignacioga (juhuslikult põrkasime kokku) läksime kohvikusse. Kohvikus vahtis üks kelner mind täiega, alguses naertasin talle sõbralikult, aga pärast nägin, et müüd alaealistele alkoholi ja tal oli ainult kaks hammast suust, siis juba vältisin ta poole vaatamist. Enne äraminekut, hakkasin just oma tooli tagasi panema ühe laua juurde, kus selle enne võtsin (polnud piisavalt toole ümber laua) ja tõstsin selle tooli suht kõrgele ülesse, sest tahtsin tooli üle laste manguasjade tõsta, ja just samal ajal tuli see kelner mu seljatagant, panin talle tooliga vastu vahtimist. "Madre Mia!" mõtlesin, ütlesin:"I am so sorry!" "Perdon!" ja mõtlesin, kuidas see võmalik on, ta vastas rahulikult:" Te nada!" (Pole midagi).
Lõuanaks sõime kodus ribi, friikartuleid ja ütlesin, et siesta ajal ma ei maga, sest muidu ma jälle õösel ei maga. Kui lõuna oli lõpetatud, läksin oma tuppa, tegin hisp keele koduülesande ära ja mõtlesin, et panen paariks minutiks silmad kinni. Ärkasin selle peale ülesse, et tundsin, kuidas vajun voodist maha, vaatasin telefoni ja kell oli "17:41" ma olin nii kiiresti üleval, et jube. Kohe jalanõud jalga ja jooksin ülesse. Kell 17 pean ju üleval lastega olema. Lapsed õnneks vaatasid telekat, Alberto oadre magas nagu alati. Mangisime Gyillermiga lauamängu, Abertoga ka natuke. Kell 20ks viis Beatriz mu Jorge juurde. Võtsin kaks tundi täna. Vabandas ette ja taha hommikuse feili pärast, ütlesin, et ära põe. Tunnid laksid nii ja naa, väga raske on minu jaoks. Leppisime kokku, et järgmisel korral võtame just tegusõnu, tavalist vestlust jne, täna vaatasime nimisõnu, nendel on ju artikklid ees, vaatasime neid erandeid ja värke. Ütlesin, et jajaa, ma saan kodus ka neid ülesandeid teha, tunnis tahan ma raskemaid asju teha, rääkida ja tehusõnu pöörata, õppida minevikkus ja tulevikku, õnneks Jorgele see sobib. Järgmine tund on esmaspaeval, kaks tundi tegelikult. Koju tulin kell 22, läksin väikest poest läbi, ostsin paki küpsiseid, sõin kõik teepeal ära, nii oaha oli olla pärast.
Leppisime kokku, et homme hommikul kell 8 on ajirge mu maja ees ja lähme jooksma. Homme juba reede jesss! Arvan, et nädalavahetusel lähen ujulasse, võtan oma õppematerjalid kaasa ja hakkan seal õppima: harin end ja samal ajal päevitan, vahepeal lähen ujuma. Kõlab ju hea plaanina! Jorge pakkus välja, et võiks millalgi minna kuskile. Võib-olla juba see nädalavahetus. Kes teab... Ega ma tema sõnu eriti ei usu, sest ta juba murdis oma lubadust: tutvustada mulle ühte hispaanlannat, kes räägib inglise keelt ka. Aga zjorge on tore, teeb nalja ja on suht vaba olekuga, temaga on kerge õppida.
Kell saab kümne minuti pärast 1, seega mina lõpetan ja hasta luego! Loodan, siiralt, et hommikul sisse ei maga ja ma ikka joosta jaksaksin, hetkel Jorge arvab, et ma armastan jookmist. Armastangi, aga hetkel on keerulised ajad mul, söön ja magan pidevalt. Ei ole energiat ega tahtejõudu, ei teagi, kes ma selline olen. Zara Kast ongi selline: väsinud, jõuetu, aga samas üllatavalt rõõmsameelne (kui suu lahti teen, tuleb alati selline rõõmus hääl välja, ei ole selline torisev ja vasinud, mida ma endalt eeldaks). Müsteerium, ei tea, mis minuga toimub.
Z
Tellimine:
Postitused (Atom)