Kell on 9:45 ja ootan, et kell saaks kümme. Lähme Alberto ja lastega viinamarju korjama. Seekord valgeid. Ilm on üsna jahe. Ütlen kohe Albertole ära, et mina tahan terve aja ainult viinamarju korjata, mitte kuskil laua ääres passida ja süüa nagu eelmisel korral. Rohkem ma ju ei saa viinamarju korjata, tahan võtta sellest kõik, mis võtta annab.
Käisin just külmkapi juures, sest pole midagi söönud, selline nagu kohustus on ikka süüa. Aga kõht ei ole tühi ka, nii et pole hullu, et midagi ei leidnud. Põllul saan nii palju viinamarju süüa, kui tahan. Üritan vähem süüa kui eelmisel korral, sest ei taha hakata WC kohta küsima, keset istandust.
Loodan, et tuleme lõunasöögiks ikka koju, mitte ei lähe Milagrose ja Ignacio juurde, sest ma tean, et ma ei meeldi neile. Ja ma olen juba nii tundetuks muutunud, et mind ei huvita ka see, mis ta minust mõtlevad, kui m midagi nendega ei räägi. Aga mis mind siiani puudutab on see, kui Alberto-padre on mu peale mitu päeva juttu pahane. Ehk siis, Albertot väga huvitab oma vanemate, just ema, arvamus. Kogu aeg tahab mind oma rma juurde viia. Üks päev sõime Milagrose tehtud patohet (väga sarnane meie ühepajatoiduga) ja sõin kiiresti oma taldriku tühjaks, Alberto läks nii pöördesse, ütles, et mingil päeval lähme ta vanemate koju ja Milagros siis õpetab mulle, kuidas seda valmistada. Oh jah... Ei taha, ausalt.
Loodetavasti siis tuleme kell kaks-kolm lõunal koju. Ja siis loodetavasti õhtul tahab Clementine minuga välja minna. Kutsustin teda ka viinamarju korjama (Alberto ütles, et võin ta kaasa kutsuda), kuid ta ei saa, sest lähevad Beatrizi venna naise kontserdile ja siis piknikule vms. Ma ei saa aru, kuidas üks noor inimene viitsib nii palju kogu aeg perega olla, just lastega, kolm last ju tal valvata. Ma ikka võtan oma nädalavahetustest kõik mis võtta annab-käin jooksmas, vahin telekat, magan päisepäeva ajal, käin jalgrattaga sõitmas jne jne. Ehk siis naudin üksindaolemist.
Millalgi saan sakslasest au pairiga ka tuttavaks. Ta saabus eelmisel laupäeval, ehk siis nädal aega tagasi. Kogu aeg nädala sees küsisin Beatrizilt, et kas on juba uudiseid, millal ta saaks kohtuda jne. Aga Beatriz ütles, et nädala sees olevat tal väga kiire, ja kuna ta alles oli siin paar päeva olnud, siis ta ei saanud kohe välja tulla jne. Aga andis lootust, et nädalalõpus saame tuttavaks, parem oleks.
Oi jah, ma nii loodan, et seal põllul ei ole mingeid põlishispaanlasi, kes minuga rääkida üritaksid. :D Ma tahan omaette korjata seal viinamarju, segamata. Igaljuhul, kui koju jõuan, siis kirjutan, kuidas oli ja kes mind tüütasid.
Zara
laupäev, 1. oktoober 2016
reede, 30. september 2016
1.oktoober. Tšäkyst ja Lissast
Hetkel lopetasin just emaga skypemise, nii hea tunne on, sest saime nii palju naerda. Rääkisime meie jänesest Lissast. Mida kõike me ikka ta heaks ei teinud, alustades pabulate kokku korjamisega, mis tundus täiesti normaalne igapäevane tegevus, kuni juhtmete teki sisse mässimisega. Meenutasime veel seda, kui Elioni mees tuli meile koju, sest meil ei olnud internetti, mees ronis pööningule, et viga leida ja kui lõpuks tuppa tuli, avastasid nad, et jänes oli lihtsalt juhtme läbi närinud. Ja ega see ei jäänud viimaseks juhtmeks, mis oma otsa Lissa hammaste vahel leidis, päris mitu laadijat suutis ta ära närida. Rääkimata minu iPadi kaantest, ilusatest kontsakingadest, tapeedist (mäletan, et kui Lissa alles meil kodus elas, oli pidevalt selline jutt, et kohe, kui Lissa meie kodust lahkub, teeme remondi. Lissa on Ranna Rantšos olnud juba pool aastat ja keegi ei ole mingit remonti teinud). Ütlesin umbes kaheksandat korda, et kui koju tulen, lähen kindlalt teda vaatama. Ema ikka imestas, et Lissa Margiti ära tundis, kui marks, Piret ja Tõnis teda juunikuus vaatamas käisid, ja marksi kohe hammustas. Mina küll ei imesta, Lissa (Liisbeth, Matilda, Rudolf, Ado-heal lapsel mitu nime, vastavalt tujule) oli ikka tark loom, tundis kohe ära, kui Margit koju tuli, pages pliidi alla ja sealt tuli välja alles mõne tunni möödudes, vaikselt hiilides.
Ema jääb ikka seiskukohale, et Lissa ei olnud inimsõbralik ja talle ei paku ta mingit pinget :D Mina jään endale kindlaks, et see oli väga hea kogemus, et ta meil koduloomaks oli, siiamaani ajab naerma, kui saime alles teada, et Margit jänese ostis. Läksin kohe kõrvalhoonesse puuri otsima. Ei-ei, õigemini, mis puuriks sobiks. Mäletan, et oli veebruar, suhteliselt külm ja ema ei tahtnud õue tulla. Vedasin kõik võimalikud variandid suuretoa akna alla, et emale demonstreerida ja valjult rääkides seletada, kui hästi sobiks vana rattakorv puuriks, või siis vankri alumiseosa mingi osa :D, lõpuks leidsin ühe plastkarbi, suur ja valge. Pesin selle puhtaks, mäletan, et Tšäky veel vaatas, et mis ma möllan keset päeva veega. Lõpuks suur valge plastkast saigi Lissa "puuriks". Mäletan, et ma ei tahtnud Lissat alguses paitada, sest ta oli nii väike ja lihtsalt seisis paigal. Mingil päeval kutsusin tädi Helga meile, et ilmaime näidata. Lissa lihtsalt istus diivaninjrgas, mitte midagi ei teinud, tädi Helga entusiastliku häälega imetles teda, et oi kui väike sa oled, mis su nimi on. Kui talle vastasin, mis ta nimi on, vaatasime teda umbes 20 sekundit, seisis tardunult ühe koha peal paigal, küsis tädi Helga rahulikult:"Kas sa teed ka midagi?" See tundub nii naljakas siiamaani, sest Lissa lihtsalt passiski nii, päevad läbi.
Veel meenub, et alguspäevil, kui Lissa oli arg ja eriti ei liikunud, laotasime minu ja marksi tuppa tekke maha, et väike Ado saaks liikuda. Mäletan, et isa tuli oma toast, vaatas väikest Matildat, pabulaid, veekaussi, tekke ja viimaks küsis muiates:"Sulle meeldib jah?" Just nii vähese jutuga meie isa ongi, vastasime Margitiga, et meeldib küll, "Vaata, kui armas ta on!". Veel meenub, et ema oli ostnud Lissale õige joogipudeli, kartsin, et meie jänku küll sealt joomist ära ei õpi, sest ta oli ju terve aeg (1 kuu?) joonud vaid lillepoti alusest vett. Ja kui ükskord panin selle õige joogipudeli ta nina kohale, et ta tunneks veetilka seal otsas, hakkas ta jooma. Mäletan, et filmisin teda, saatsin kohe vennale video, et oma rõõmu jagada (hetkel mõtlen, et miks talle, Tõnisel oli suhteliselt ükskõik temast). Kuigi mingil ajal, kui Lissa lasi end tõnnil end sülle võtta, mõnules ta süles päris pikka aega:kuskil pool tundi lausa, tõnn paitas teda ja mäletan, et kommenteeris, et ta on nii soe. Järsku tundis, et lausa tuline, sest Lissa pissis ta täis. Ka see ajab mind siiamaani naerma. Tõnis suunas ta maha, ütles paar kurjemat sõna talle, sest ta pidi vist pulma minema, kui ma ei eksi, ja Lissa lõi jalaga vastu maad. No on ikka armas küll, saab aru, kui keegi ta peale vihastab.
Samuti meenub veel eelmise suve seiklus, kui Lissa oli kaks vihmast ööd naabrite puukuuri all. Käisime muudkui Margitiga teda hüüdmas, vahepeal nägime teda, aga vot kätte ei saanud. Kui olime juba alla andnud ja rääkisime niisama aia juures juttu, oli ühel hetkel naabrimees aia ääres, Lissa süles ja küsis, et kas me tahame oma jänest tagasi saada. Loomulikult, et tahtsime, naabrimees ütles, et oli ta lihtsalt sülle võtmud, Lissa ISE lasi end katsuda. Jõuan jutuga ikka oma LEMMIKU juurde, luban, et teen lühidalt. Tšäky oli ju ka tegelane, samal ajal, kui Lissa naabrite puukuuri all lebotas, käis Tšäky seal kaevamas. Auk läks nii sügavaks, et mingi väike osa puudest varises kokku, meil Margitiga oli piinlik minna seda uuesti üles laduma, seega ema läks.
Oi jah, ma olen nii õnnelik ja tänulik neile mõlemale-Tšäkyle ja Lissale, et nad meile nii palju naljakaid ja häid mälestusi on jätnud. Kui koju tulen kohtun kindlasti Lissaga, loodan, et tunneb oma parima sõbra ära, mina igaljuhul kallistan ja nunnutan teda nii palju, et ikka on kallistatud.
Hakkasin seda postitust kirjutama enne kella 00-i, ka pealkiri oli teine: koduloomadest, peamiselt Lissast. Kuid nüüd on kell juba 00 läbi, ja on 1. oktoober, seega täna neli kuud tagasi lahkus mu maailma kõige kõige kallim, ilusam, targem ja truum koer Tšäky. Ma ausalt ei taha ega suudagi uuesti ja uuesti kirjutada, kui väga ma teda igatsen ja kui hästi mul kogu valu meeles on, mida ma tol päeval tundsin, kuid siiski, tahan temast kirjutada. Tunnen, et ei taha vaadata enam (vähemalt täna) temast videosid, sest see ei too ju teda tagasi. Õnneks, kui mõtlen talle, tulevad ikka meelde igasugused naljakad juhtumid, sest ta oli ju terve eluaja-8 aastat- aktiivne, terve ja tore. Olen kindel, et ta oli oma eluga väga rahul, enam ei aja ka narvi isa ütlemine, mis ta ütles, ka Tšäky lahkusmispäeval:"Tšäkyl oli ikka hea elu, sai konti ja liha, mõned loomad solvuvad, kui neile häid asju ei anta". Jah nii oli, Tšäky eest hoolitsesime me tõesti, esirinnas kindlasti isa, tema ju ostis alati grillipäevadel Tšäkyle ka head-paremat.
Meenub õhtupoolik, umbes kolm aastat tagasi, kui isa oli Tšäkyga õues, arvatavasti istus Tšäky kõrval trepil, ja läksin just koridorist kööki, kui kuulsin kuidas isa rääkis talle:"Homme tuleb vanaema, toob sulle vorsti, jaaa, vägev sõber oled!"
Veel meenub, et viis-kuus aastat tagasi avastas isa, et Tšäky oli ta rahakotist kõik suuremad rahatähed väikesteks tükkideks närinud. Ema viis väiksed tükikesed panka, seal oli imestatud, et püha jeesus, kas pangaautomaat väljastas teile sellise raha, ema rääkis juhtunust ja minu meelest sai isegi raha tagasi.
Kui tšäkk oli veel päris väike, umbes aastane,läks ema Egiptusesse ja oli ostnud endale väga ilusa meresinise sädelustega pluusi, oli selle puhtaks pesnud ja kööki kuivama pannud. Tšäkk oli mõneks ajaks üksi kööki jäänud ja kui ma kõöki astusin oli pluus ribadeks, meresinine sätendus ilusasti maas sädelemas. Keegi ei pahandanud Tšäkyga, sest koer ei saa ju aru, kui hakata lambist kurjustama minevikus tehtud pahanduse pärast.
Terve 12. klassi kooliaasta vältel, kui bussi peale rattaga sõitsin, tegin alati Tšäkyle laubale musi, ütlesin:"Hoia pöialt mulle! Hiljem näeme! Armastan sind!". Kui värava kinni panin, vaatas Tšäky mind maja nurgalt, teinekord läks ämbrist vihmavett jooma. Meenub veel see, kui Tšäky õue lasin, ütlesin :"Istu!" "Silma!" samal ajal tegin ukse lukust lahti, Tšäky vaatas mulle silma, hoolega, vilksti õue ja siis uuesti mind. Ütlesin:"Tubli poiss!" ja andsin loa tal õue minna. Tegin seda vaid viimase aasta vältel, päris tihti. Seal ei olnudki mingit suurt põhjust, aga usun, et see oli hea, sest kõiki teisi käsklusi ta ju teadis, midagi uut on alati ajule hea.
Jah, ta sai käsklustest aru, ja ta täitis neid pea alati. Nooremana kindlasti rohkem, aga vanemana ikka siis, kui oli natuke energilisem ja näljasem. Ta oskas ilusti istuda, mitte lössis, vaid ikka korralikult. Ta sai aru käsklusest "Oota!", ta oskas tulla kõrvale, ütlesin "Kõrval!" ja vasakukäega tegin plaksu vastu vasakut reit. Ilusti tuli, paremalt poolt, istus vasakule poolele maha, järgmisena vaatas silma, andis käppa j vajadusel ootas jälle. Isa ütles alati kannatamatult "Noh vägev, anna nüüd talle midagi head, mis sa piinad!" Selle peale kostis mu suust alati kidagi vinguvat, et ikka vaata, kui tubli Tšaky on jne.
Pluss, veel käsklustest. Mõtlesin talle umbes kolm aastat tagasi välja raja, ah õigus ta oskas ju isegi tunlist (tunnel) läbi minna! Ja ta oskas nooremana rulaga sõita!!!! Pisarad lihtsalt voolavad. Ma olen niiii õnnelik, et ma tõin maikuus rula välja, seda ta natuke isegi nuuskis, kui mälu mind ei peta, siis vist asetas esikäpad ka rulale, aga tunnelit ma talle vist ei näidanudki enam... Karstin vist, et teeb katki, mida iganes.
Mäletan, et rada koosnes palgi pealt üles minemisest, plastkastist üles hüppamisest (mäletan, et ema veel keelitas mund, et ma ei õpetaks teda kuskilt üle hüppama,a muidu õpib üle aia ka veel hüppama. Meil oli lõpuni välja ainult eespool aed, taga oli kõik lahti, ja tšäkk läks ainult siis aiast välja, kui loodus kutsus ja pidi pulmajooksu minema). Aga kas Tsäky oli mul rajast põnevil? Oh ei, üle ta küll millestki ei hüpanud, palgist ka üles ei läinud, aga ühe asja õppis ta väga kiiresti ja hasti selgeks. Mäletan, et meil oli mingi valge, kollase noka ja jalgadega part, selle võtsin katte ja panin Tšäky istuma, ise läksin mööda punast teed eemale, asetasin pardi meie vahele, ütlesin :"Koht! Istu! Oota! Part!" ja läksin veel eemale. Siis, kui olin piisavalt kaugel, ütlesin:"Siia, võta!" ja tibukene jooksiski pardini, võttis ta hambusse ja tuli ilusti paremalt poolt minu kõrvale vasakulepoole istuma, part suus. Võtsin pardi, Tšakk andis käppa, vaatas silma ja sai vorstitükikese ja suure kallistuse. Veel meenub, et teinekord tegin pardi osa vastupidi, ehk, Tsäky ei tohtinud parti üles võtta, neli-viis korda kui Tšäky arglikult minuni tuli ütlesin:"Kõrvl, ei-ei" "ei-ei" ütlesin vaid siis, kui ta oli pardile väga lahedal, vaatas siis arglikult parti, volksutas silmi ja tulu rõõmsa jooksuga minuni..
Eelmisel suvel käisin temaga väga tihti jooksmas, mäletan, et see kevadki imestasin, et kuidas ma küll julgesin, nii palju teisi koeri on ju siin, Tšäky ei olnud eriti sotsiaalne. Aga jah, tean, et tegin mitu mitu videot metsas, kolmandas järtas, kui Tšäkk leidis kiha sopalombis, jõi seal (eiei, see oli see kevad!!!) aga seda videot enam mul ei ole, järelikult kustutasin selle ära, et teha ruumi uutele piltidele/videodele.
Veel meenub, et kui Tsäkyt läksime alles tooma, oli mul jube paha olla. Olime tädi Helga juures, olin aias, rohul pikali. Ema pakkus välja, et laheb toob ise meile koera, aga kuna ma olin niiii mitu aastat koera tahtnud, ajasin end püsti ja laksin ikka kaasa. Mäletan, et enne veel olime Margitiga Säästu1-s, valisime koeratoitu, ostsime neli erinevat pakki, sest me ju ei teadnud, millised on kõige paremad. Punases pakendis krõbinad olid eluaeg Tšäky lemmikud. Mäletan, kuidas Tšäkk, väike pampukene, jooksis meie poole, kui läksime koera võtma. Jäi kohe aia äärde istuma, mäletan, et paitasin teda kahe näpuga läbi võrkaia, tema õed olid peadpidi meie korvis, sest seal olid krõbinaid pandud. Mäletan, et Tšaky oli tegelikult juba "valitud" , mingid inimesed Viljandist:Tartust tahtsid isast koera, aga õnneks on ema nii otsekohane, et ei olnud seal midagi, koer ju valis meid välja. Mäletan, et heleda punutud korvi sees oli valge südametega padjapüür, et pisikesel pehmem oleks. Läksime temaga koju, ema vana töökaaslane oli ka millegipärast kaasas, olime Säästu ees, ootasin Tšäkyga õues, ta oli mul süles, ja kamp Märjamaa "ilusaid ja populaarseid" tüdrukuid läks mööda ja vaatas minu pisikest paksukest jumpsut. Olin niiii uhke, et mul on maailma armsaim koer, nii soe ja pehme. Mäletan, et laksime koju, kõik koerad hakkasid haukuma, ja sellepeale tõstis Tšäky koonu ülesse ja hakkas ka haukuma, no uskumatu! Niiii pisike ja haugub, korvis, endal südametega tekike all.
Mäletan, et tädi Helga tulu teda vaatama, Tšäky haukus ta peale, nii armas oli jalle. Uskuamti, mis mulle kõik veel ei meenu... Aga mäleta , et ema andis Tšäkyle putru suurest võitoosist, Tšäkyl tõusis tagumine jalg ülesse, ema ütles, et see tähendab, et talle ei maitse, lükkasin jala vaikselt alla. Maletn, et Tšäkyl ei olnud lubatud väga palju vist süüa. Meenub veel, kuidas Tšäky oli mu süles, ema vana punase puudetoomisjope peal, üks hõlm oli peal, tädi Helga veel sättis seda, ütles, et tal oleks ikka soojem.
Mäletan, et mingil ajal tegi ema Tsäkyle karbist kohakese, kus oli loomadetekk pehmenduseks, sellest samast tekist sai Margit aastaid tagasi lasteaias endale kostüümi :D(marks, siis sa olid kaelkirjaku maskiga, mäletad? Ma olin jänes, btw). Mäletan, et istusin köögis Tšäky kasti kõrval, laulsin talle:"Eile õhtul hõiskas meile naabri Malvin just, tulge meile näitan teile hiiglaüllatust. Mis see oli, arvake, väike must ja karvane, armas kääbus puudlipoeg absoluutselt elus koer. Unenägudes nüud mul on iga ööse koer, mops voi buldog.... teki alla poeb jne jne". Veel meenub, et mingil päeval, Tšäkk oli umbes kuu aega meil olnud tuli tädi meile külla, nagi Tsäkyt oma kastikeses ja ütles, et ta on nii karu moodi.
Ja mis veel, Tšäky ei nutnud meie juures mitte kordagi, ta ei igatsenud oma ema järele, teiste kutsikate, mitte kellegi järele ei tundunud ta puudust. Ta oli täiesti meie koer. Ta oli imeline. Ta urises mu peale maksimaalselt kaks korda terve elujooksul.
Mäletan Tšäkyt kui maailma parimat kaaslast, ta oli seda lõpuni välja. Olen väga õnnelik, et sain temaga ilusti hüvasti jätta, öelda talle, et armastan teda elulõpuni ja et kõik saab korda ja läheb paremaks. Olen õnnelik, et kaheksanda juuni hommikul, vahetult enne autosse istumist ja lennujaama sõitmist jooksin ta puhkmispaigale ja jätsin temaga hüvasti, samuti seitsmendal juunil süütasin küünla.
Kallis Tsäky, jääd elulõpuni mu südamesse ja meenutan sind ikka ja jälle, alati hea sõnaga. Aitäh, et meie perekonna välja valisid ja meile niivord palju rõõmu tõid!
Zara
Ema jääb ikka seiskukohale, et Lissa ei olnud inimsõbralik ja talle ei paku ta mingit pinget :D Mina jään endale kindlaks, et see oli väga hea kogemus, et ta meil koduloomaks oli, siiamaani ajab naerma, kui saime alles teada, et Margit jänese ostis. Läksin kohe kõrvalhoonesse puuri otsima. Ei-ei, õigemini, mis puuriks sobiks. Mäletan, et oli veebruar, suhteliselt külm ja ema ei tahtnud õue tulla. Vedasin kõik võimalikud variandid suuretoa akna alla, et emale demonstreerida ja valjult rääkides seletada, kui hästi sobiks vana rattakorv puuriks, või siis vankri alumiseosa mingi osa :D, lõpuks leidsin ühe plastkarbi, suur ja valge. Pesin selle puhtaks, mäletan, et Tšäky veel vaatas, et mis ma möllan keset päeva veega. Lõpuks suur valge plastkast saigi Lissa "puuriks". Mäletan, et ma ei tahtnud Lissat alguses paitada, sest ta oli nii väike ja lihtsalt seisis paigal. Mingil päeval kutsusin tädi Helga meile, et ilmaime näidata. Lissa lihtsalt istus diivaninjrgas, mitte midagi ei teinud, tädi Helga entusiastliku häälega imetles teda, et oi kui väike sa oled, mis su nimi on. Kui talle vastasin, mis ta nimi on, vaatasime teda umbes 20 sekundit, seisis tardunult ühe koha peal paigal, küsis tädi Helga rahulikult:"Kas sa teed ka midagi?" See tundub nii naljakas siiamaani, sest Lissa lihtsalt passiski nii, päevad läbi.
Veel meenub, et alguspäevil, kui Lissa oli arg ja eriti ei liikunud, laotasime minu ja marksi tuppa tekke maha, et väike Ado saaks liikuda. Mäletan, et isa tuli oma toast, vaatas väikest Matildat, pabulaid, veekaussi, tekke ja viimaks küsis muiates:"Sulle meeldib jah?" Just nii vähese jutuga meie isa ongi, vastasime Margitiga, et meeldib küll, "Vaata, kui armas ta on!". Veel meenub, et ema oli ostnud Lissale õige joogipudeli, kartsin, et meie jänku küll sealt joomist ära ei õpi, sest ta oli ju terve aeg (1 kuu?) joonud vaid lillepoti alusest vett. Ja kui ükskord panin selle õige joogipudeli ta nina kohale, et ta tunneks veetilka seal otsas, hakkas ta jooma. Mäletan, et filmisin teda, saatsin kohe vennale video, et oma rõõmu jagada (hetkel mõtlen, et miks talle, Tõnisel oli suhteliselt ükskõik temast). Kuigi mingil ajal, kui Lissa lasi end tõnnil end sülle võtta, mõnules ta süles päris pikka aega:kuskil pool tundi lausa, tõnn paitas teda ja mäletan, et kommenteeris, et ta on nii soe. Järsku tundis, et lausa tuline, sest Lissa pissis ta täis. Ka see ajab mind siiamaani naerma. Tõnis suunas ta maha, ütles paar kurjemat sõna talle, sest ta pidi vist pulma minema, kui ma ei eksi, ja Lissa lõi jalaga vastu maad. No on ikka armas küll, saab aru, kui keegi ta peale vihastab.
Samuti meenub veel eelmise suve seiklus, kui Lissa oli kaks vihmast ööd naabrite puukuuri all. Käisime muudkui Margitiga teda hüüdmas, vahepeal nägime teda, aga vot kätte ei saanud. Kui olime juba alla andnud ja rääkisime niisama aia juures juttu, oli ühel hetkel naabrimees aia ääres, Lissa süles ja küsis, et kas me tahame oma jänest tagasi saada. Loomulikult, et tahtsime, naabrimees ütles, et oli ta lihtsalt sülle võtmud, Lissa ISE lasi end katsuda. Jõuan jutuga ikka oma LEMMIKU juurde, luban, et teen lühidalt. Tšäky oli ju ka tegelane, samal ajal, kui Lissa naabrite puukuuri all lebotas, käis Tšäky seal kaevamas. Auk läks nii sügavaks, et mingi väike osa puudest varises kokku, meil Margitiga oli piinlik minna seda uuesti üles laduma, seega ema läks.
Oi jah, ma olen nii õnnelik ja tänulik neile mõlemale-Tšäkyle ja Lissale, et nad meile nii palju naljakaid ja häid mälestusi on jätnud. Kui koju tulen kohtun kindlasti Lissaga, loodan, et tunneb oma parima sõbra ära, mina igaljuhul kallistan ja nunnutan teda nii palju, et ikka on kallistatud.
Hakkasin seda postitust kirjutama enne kella 00-i, ka pealkiri oli teine: koduloomadest, peamiselt Lissast. Kuid nüüd on kell juba 00 läbi, ja on 1. oktoober, seega täna neli kuud tagasi lahkus mu maailma kõige kõige kallim, ilusam, targem ja truum koer Tšäky. Ma ausalt ei taha ega suudagi uuesti ja uuesti kirjutada, kui väga ma teda igatsen ja kui hästi mul kogu valu meeles on, mida ma tol päeval tundsin, kuid siiski, tahan temast kirjutada. Tunnen, et ei taha vaadata enam (vähemalt täna) temast videosid, sest see ei too ju teda tagasi. Õnneks, kui mõtlen talle, tulevad ikka meelde igasugused naljakad juhtumid, sest ta oli ju terve eluaja-8 aastat- aktiivne, terve ja tore. Olen kindel, et ta oli oma eluga väga rahul, enam ei aja ka narvi isa ütlemine, mis ta ütles, ka Tšäky lahkusmispäeval:"Tšäkyl oli ikka hea elu, sai konti ja liha, mõned loomad solvuvad, kui neile häid asju ei anta". Jah nii oli, Tšäky eest hoolitsesime me tõesti, esirinnas kindlasti isa, tema ju ostis alati grillipäevadel Tšäkyle ka head-paremat.
Meenub õhtupoolik, umbes kolm aastat tagasi, kui isa oli Tšäkyga õues, arvatavasti istus Tšäky kõrval trepil, ja läksin just koridorist kööki, kui kuulsin kuidas isa rääkis talle:"Homme tuleb vanaema, toob sulle vorsti, jaaa, vägev sõber oled!"
Veel meenub, et viis-kuus aastat tagasi avastas isa, et Tšäky oli ta rahakotist kõik suuremad rahatähed väikesteks tükkideks närinud. Ema viis väiksed tükikesed panka, seal oli imestatud, et püha jeesus, kas pangaautomaat väljastas teile sellise raha, ema rääkis juhtunust ja minu meelest sai isegi raha tagasi.
Kui tšäkk oli veel päris väike, umbes aastane,läks ema Egiptusesse ja oli ostnud endale väga ilusa meresinise sädelustega pluusi, oli selle puhtaks pesnud ja kööki kuivama pannud. Tšäkk oli mõneks ajaks üksi kööki jäänud ja kui ma kõöki astusin oli pluus ribadeks, meresinine sätendus ilusasti maas sädelemas. Keegi ei pahandanud Tšäkyga, sest koer ei saa ju aru, kui hakata lambist kurjustama minevikus tehtud pahanduse pärast.
Terve 12. klassi kooliaasta vältel, kui bussi peale rattaga sõitsin, tegin alati Tšäkyle laubale musi, ütlesin:"Hoia pöialt mulle! Hiljem näeme! Armastan sind!". Kui värava kinni panin, vaatas Tšäky mind maja nurgalt, teinekord läks ämbrist vihmavett jooma. Meenub veel see, kui Tšäky õue lasin, ütlesin :"Istu!" "Silma!" samal ajal tegin ukse lukust lahti, Tšäky vaatas mulle silma, hoolega, vilksti õue ja siis uuesti mind. Ütlesin:"Tubli poiss!" ja andsin loa tal õue minna. Tegin seda vaid viimase aasta vältel, päris tihti. Seal ei olnudki mingit suurt põhjust, aga usun, et see oli hea, sest kõiki teisi käsklusi ta ju teadis, midagi uut on alati ajule hea.
Jah, ta sai käsklustest aru, ja ta täitis neid pea alati. Nooremana kindlasti rohkem, aga vanemana ikka siis, kui oli natuke energilisem ja näljasem. Ta oskas ilusti istuda, mitte lössis, vaid ikka korralikult. Ta sai aru käsklusest "Oota!", ta oskas tulla kõrvale, ütlesin "Kõrval!" ja vasakukäega tegin plaksu vastu vasakut reit. Ilusti tuli, paremalt poolt, istus vasakule poolele maha, järgmisena vaatas silma, andis käppa j vajadusel ootas jälle. Isa ütles alati kannatamatult "Noh vägev, anna nüüd talle midagi head, mis sa piinad!" Selle peale kostis mu suust alati kidagi vinguvat, et ikka vaata, kui tubli Tšaky on jne.
Pluss, veel käsklustest. Mõtlesin talle umbes kolm aastat tagasi välja raja, ah õigus ta oskas ju isegi tunlist (tunnel) läbi minna! Ja ta oskas nooremana rulaga sõita!!!! Pisarad lihtsalt voolavad. Ma olen niiii õnnelik, et ma tõin maikuus rula välja, seda ta natuke isegi nuuskis, kui mälu mind ei peta, siis vist asetas esikäpad ka rulale, aga tunnelit ma talle vist ei näidanudki enam... Karstin vist, et teeb katki, mida iganes.
Mäletan, et rada koosnes palgi pealt üles minemisest, plastkastist üles hüppamisest (mäletan, et ema veel keelitas mund, et ma ei õpetaks teda kuskilt üle hüppama,a muidu õpib üle aia ka veel hüppama. Meil oli lõpuni välja ainult eespool aed, taga oli kõik lahti, ja tšäkk läks ainult siis aiast välja, kui loodus kutsus ja pidi pulmajooksu minema). Aga kas Tsäky oli mul rajast põnevil? Oh ei, üle ta küll millestki ei hüpanud, palgist ka üles ei läinud, aga ühe asja õppis ta väga kiiresti ja hasti selgeks. Mäletan, et meil oli mingi valge, kollase noka ja jalgadega part, selle võtsin katte ja panin Tšäky istuma, ise läksin mööda punast teed eemale, asetasin pardi meie vahele, ütlesin :"Koht! Istu! Oota! Part!" ja läksin veel eemale. Siis, kui olin piisavalt kaugel, ütlesin:"Siia, võta!" ja tibukene jooksiski pardini, võttis ta hambusse ja tuli ilusti paremalt poolt minu kõrvale vasakulepoole istuma, part suus. Võtsin pardi, Tšakk andis käppa, vaatas silma ja sai vorstitükikese ja suure kallistuse. Veel meenub, et teinekord tegin pardi osa vastupidi, ehk, Tsäky ei tohtinud parti üles võtta, neli-viis korda kui Tšäky arglikult minuni tuli ütlesin:"Kõrvl, ei-ei" "ei-ei" ütlesin vaid siis, kui ta oli pardile väga lahedal, vaatas siis arglikult parti, volksutas silmi ja tulu rõõmsa jooksuga minuni..
Eelmisel suvel käisin temaga väga tihti jooksmas, mäletan, et see kevadki imestasin, et kuidas ma küll julgesin, nii palju teisi koeri on ju siin, Tšäky ei olnud eriti sotsiaalne. Aga jah, tean, et tegin mitu mitu videot metsas, kolmandas järtas, kui Tšäkk leidis kiha sopalombis, jõi seal (eiei, see oli see kevad!!!) aga seda videot enam mul ei ole, järelikult kustutasin selle ära, et teha ruumi uutele piltidele/videodele.
Veel meenub, et kui Tsäkyt läksime alles tooma, oli mul jube paha olla. Olime tädi Helga juures, olin aias, rohul pikali. Ema pakkus välja, et laheb toob ise meile koera, aga kuna ma olin niiii mitu aastat koera tahtnud, ajasin end püsti ja laksin ikka kaasa. Mäletan, et enne veel olime Margitiga Säästu1-s, valisime koeratoitu, ostsime neli erinevat pakki, sest me ju ei teadnud, millised on kõige paremad. Punases pakendis krõbinad olid eluaeg Tšäky lemmikud. Mäletan, kuidas Tšäkk, väike pampukene, jooksis meie poole, kui läksime koera võtma. Jäi kohe aia äärde istuma, mäletan, et paitasin teda kahe näpuga läbi võrkaia, tema õed olid peadpidi meie korvis, sest seal olid krõbinaid pandud. Mäletan, et Tšaky oli tegelikult juba "valitud" , mingid inimesed Viljandist:Tartust tahtsid isast koera, aga õnneks on ema nii otsekohane, et ei olnud seal midagi, koer ju valis meid välja. Mäletan, et heleda punutud korvi sees oli valge südametega padjapüür, et pisikesel pehmem oleks. Läksime temaga koju, ema vana töökaaslane oli ka millegipärast kaasas, olime Säästu ees, ootasin Tšäkyga õues, ta oli mul süles, ja kamp Märjamaa "ilusaid ja populaarseid" tüdrukuid läks mööda ja vaatas minu pisikest paksukest jumpsut. Olin niiii uhke, et mul on maailma armsaim koer, nii soe ja pehme. Mäletan, et laksime koju, kõik koerad hakkasid haukuma, ja sellepeale tõstis Tšäky koonu ülesse ja hakkas ka haukuma, no uskumatu! Niiii pisike ja haugub, korvis, endal südametega tekike all.
Mäletan, et tädi Helga tulu teda vaatama, Tšäky haukus ta peale, nii armas oli jalle. Uskuamti, mis mulle kõik veel ei meenu... Aga mäleta , et ema andis Tšäkyle putru suurest võitoosist, Tšäkyl tõusis tagumine jalg ülesse, ema ütles, et see tähendab, et talle ei maitse, lükkasin jala vaikselt alla. Maletn, et Tšäkyl ei olnud lubatud väga palju vist süüa. Meenub veel, kuidas Tšäky oli mu süles, ema vana punase puudetoomisjope peal, üks hõlm oli peal, tädi Helga veel sättis seda, ütles, et tal oleks ikka soojem.
Mäletan, et mingil ajal tegi ema Tsäkyle karbist kohakese, kus oli loomadetekk pehmenduseks, sellest samast tekist sai Margit aastaid tagasi lasteaias endale kostüümi :D(marks, siis sa olid kaelkirjaku maskiga, mäletad? Ma olin jänes, btw). Mäletan, et istusin köögis Tšäky kasti kõrval, laulsin talle:"Eile õhtul hõiskas meile naabri Malvin just, tulge meile näitan teile hiiglaüllatust. Mis see oli, arvake, väike must ja karvane, armas kääbus puudlipoeg absoluutselt elus koer. Unenägudes nüud mul on iga ööse koer, mops voi buldog.... teki alla poeb jne jne". Veel meenub, et mingil päeval, Tšäkk oli umbes kuu aega meil olnud tuli tädi meile külla, nagi Tsäkyt oma kastikeses ja ütles, et ta on nii karu moodi.
Ja mis veel, Tšäky ei nutnud meie juures mitte kordagi, ta ei igatsenud oma ema järele, teiste kutsikate, mitte kellegi järele ei tundunud ta puudust. Ta oli täiesti meie koer. Ta oli imeline. Ta urises mu peale maksimaalselt kaks korda terve elujooksul.
Mäletan Tšäkyt kui maailma parimat kaaslast, ta oli seda lõpuni välja. Olen väga õnnelik, et sain temaga ilusti hüvasti jätta, öelda talle, et armastan teda elulõpuni ja et kõik saab korda ja läheb paremaks. Olen õnnelik, et kaheksanda juuni hommikul, vahetult enne autosse istumist ja lennujaama sõitmist jooksin ta puhkmispaigale ja jätsin temaga hüvasti, samuti seitsmendal juunil süütasin küünla.
Kallis Tsäky, jääd elulõpuni mu südamesse ja meenutan sind ikka ja jälle, alati hea sõnaga. Aitäh, et meie perekonna välja valisid ja meile niivord palju rõõmu tõid!
Zara
kolmapäev, 21. september 2016
21.september
Hommik algas pool kümme, mõtlesin, et alustam hommikut tervisliku smuutiga:tomatit, spianat, kurk-purustatuna. Aga kus sa sellega, kohe kui ülesse kööki jõudsin ahmisin krõbinaid piimaga sisse. Aga see on nüüd ajalugu,mmitte see, et ma enam krõbinaid ei sööks, vaid hoopis see, et ma ei avalda enam postitusi oma söömingutest, halvast näonahast ja rasvumisest, jätan need avaldamata.
Hommikul tõmbasin toad üle, see tolmuimeja viib mu hauda, kogu aeg sureb välja... Vahepeal palun teda kõva häälge,a et ikka tööle hakkaks, vahetan pistikupesasid ja üritan voimalikult kiiresti selle toiminguga ühelepoole saada. Siis triikisin laste riided ära ja hiljem tegin lõunasöögiks salati. Nii põnev oli, esimest korda oli minu ülesandeks salat valmistada. Mäletan, et kui Beatriziga alles rääkisime sellest, et tahaksin siia au pairiks tulla, ütlesin otse, et ma olen kõige hullem kokk ùldse. Või nih mis kokk, lihtsalt ma ei oska süüa teha. Lubas, et opetab mind ja õpetaski, pole üldse keeruline. Tegin salati järgmistest toiduainetest: salatilehed, üks keedetud muna (keetsin kaks, sest Alberto junior ei söö puu-ega juurvulju ja ta sööb salati asemel muna), oliivud, koom tomatit ja pool sibulat, tuunikala ka. Väga kena salat oli, teised lasid oliiviõli ka peale, mina sõin niisama. Alberto tegi lõunasöögiks kala ka, mingi valge kala oli, hästi krõbe.
Kell pool üks seadsin sammud koolipoole. Nii soe oli täna, 28 kraadi, nii hea oli olla. Saime kooli juurest Beatrizi õe mehega koju, hästi ilus must BMW. Lasi meid Panaderia juures maha (pagariäri) ostsin ühe saia nagu alati, see on minu kohustus.
Lapsed sõid täna esimest korda varem ära, tavaliselt istume ikka koik koos lauda. Aga Beatriz ütles, et katke laud, las lapsed soovad ara, sest Guillermol on hambaarst täna, et muidu jokutab seal laua ääres nii kaua. Ootasiime Albertoga Beatrizi ära ja hakkasme kõik koos sööma. Teate, Alberto padre ei salli mind enam üldse :D pöörab pea ära, kui ma inglise keeles Beatriziga rääkima hakkan, täna ei öelnud mulle isegi head aega, kui tagasi tööle läks. Täna oli ta üldse väga imelik. Kell neli läksin uuesti ülesse, nüud hakkab mul päev varem, suvel oli kell 17 nüüd oean siesta lõpetama juba kell neli. Nii nõme, saan mingi 40 minutit ainukt lebada voodis. Läksin 16 ülesse, Alberto läks tööle, Guillermo ja Beatriz läksid hambaarsti juurde, jäime Albertoga kahekesi koju. Ta pidi kell neli oppima hakkama, siis 15 minutit oli lubatud vaadata videosid ja siis inglise keel minuga. Nii oligi. Vahepeal tuli koristaja-Criptana-pidin talle edasi ütlema, et ta koristaks kaks vannituba ära ja pühiks tee puhtaks. Sai isegi aru, mis ma ütlesin. Naljakas, sain teada, et siin, Campo de Criptanas on kombeks, et kõik naised oeavad oma tänava puhta hoidma, ukseesise vms, sest muidu arvatakse, et ta on räpane naine. Kui lastele kooli jarele lahen, siis naen vaga paljusid naisi, ksegi väga vanu naisi, oma teed pühkimas. Mehed seevastu passivad väravatel, üks vanamees on täiesti võimatu, iga kord kui lastele jooli jarele lahen, passib oma värava ees, kui olen temaga kohakuti ütleb:Hola rubio! Guevapa. Esimest korda ütlesin talle Hola vastu, teisel korras mõtlesin juba, et see on kahtlane. Ja kolmandal korral ei teinud enam väljagi. Mõtlesin, et peaks juuksed ära värvima, pidevalt keegi karjub hey rubio. Tahaks küsida, et kas neile meeldiks kui ma pidevalt karjuks neile Hola negra... Mida ma teha saan, et mu loomulik juuksevärv on blond, et ma olen valgenahaline ja tüse.
Õpetasin Albertole inglise keelt, Beatriz ütles esmaspäeval, et ole Albertoga kannatlik, et eelmised au oairid ei olevat suutnud teda õpetada,msest ta lihtsalt ei tahtnud ja ei tahtnudki. Minuga on jumala tubli, pool tundi iga päev oleme tundi teinud. Eks ta väsib ära jah, aga ta ei hakka mulle vastu, täiega tore. Ahsooo, teate, kui käisime Toledos rääkis Beatriz mulle, et ma meeldin lastele väga, nad olevat jse talle öelnud. Miks ta mulle nii ytles? Sest ühel hetkel, kõndisime vanalinnas, vabandas ta et ta nii oalju kodus karjub. Aga et tööl on pidevalt nii kiire, ja kui koju jouab siis on kodu segamini, Akberto padre lösutab tugitoolis, suitsetab ja vaatab telekat ja tal on kõik okei, ja siis ta peab jalle hakkama kodus sehkendama. Ütlesin, et ärgu muretsegu, mind ei häiri, ja ütlesin talle, et ta võiks mulle rohkem ülesandeid anda, sest mul on selline tunne, et lapsed ei vaja mind absoluutselt. Selle peale ta vastas, et lapsed vajavad mind küll, ja ärgu ma muretsegu selle oärast, et mul kohustusi ei ole. Olgu ma lihtsalt poiste juures, veel ütles, et alati kui ma ei ole kodus, poisid küsivad kus ma olen. Ei teagi, kas ta ütles seda selle pärast et mind ikka sin hoida võ mõtles tõsiselt.
Vahepeal jõudis Alberto koju, enne teda jõudis Guillermo, tahtis kohe süüa, muidu on neil snäki aeg alles kell kuus, ta tahtis juba kell viis suüa. Küsisin Albertolt et kas ta ka süüa tahab, vaatas samal ajal telekat, sest peale inglise keelt on jalle vaba aeg, siis ta vaatab ikka videosid. Ütles, et ei taha. Guillermo istus kõögis, sõi krõbinaid piimaga ja vaatas telekat. Mõtlesin, et apppii, ma suren igavusse, mis mul teha on. Lapsed saavad ju ise hakkama, miks sellel oerekonnal küll au pairi vaja on. Nad ju oskavad ise koju tulla, ise süüa võtta, ise telekas tööle panna, kodutöid teha ja lihtsalt lebotada. Kõige hullem oli veel see, et Alberto jõudis töölt koju, tuli kööki, küsis, et Ingrit, kus siis Alberto on, miks ta ei söö. Vastasin, et ta ei taha. Tegi sellist häält et mis mõttes ei taha, tühijutt. Läks ütles oaar karmi sõna aalbertole ja Alberto tuli siis kööki. Võttis kaks shokolaadikorrejooki, yhe endale, teise isale ja läks tagasi telekat vaatama. Gyillermo luhtsalt jõolitas telekat, shokolaadipadjakesed ulpimas piimas. Ütlesin,met palun kiirusta, tee oma kodutööd ära, siis on sul natuke aega vabaaega ja siis hakkame inglise keelt õppima. Vastas et ja-jaa. No mida ma kamandan mõtlesin. Kui mina olin sama vana kui tema tahtsin ma ka lihtsalt olla, mitte kogu aeg midagi teha, laske olla. Aga mul oli nii veider olla, telekat ma vaadata ei taha, köögis on lamp lihtsalt seista, oma tuppa minekust pole mõtet rääkidagi. Kirjutasin perekonnale fb, et mul on nii igav ja et miks mind ükdse siia vaja on. Lootsin, et saan julgustavaid sõnu, aga vend hoopis kirjutas, et mõtleksin luuletusi välja ja kannaksin need valjuhäälselt rõdul ette. Tore, aga neil ei ole rõdu.
Aitasin Guillermol kodutööd teha, matemaatikas. Tegin sohki, läksin korraks "vett jooma" tegelikult läksin kalkulaatoriga arvutama, sest tahtsin naida ikka vajaliku ja targana. Vähemalt kodutöö sai tehtud. Naljakas, Guillermo ei teagi et selline asi nagu kalkulaator olemas on. Aa, ja et mul meelest ära ei läheks, Beatriz ütles, et Hispaanias on arstivisiit tasuta, mul tuli järsku lihtsalt meelde, rääkisime lõunasoögi ajal sellest, et terve mu oerekond n Eestis haige, Beatriz küsis,met kas Eestis on arsti külastamine tasuta, ma vastasin, et ei ole. Visiiditasu ju küsitakse? Suva, ma võn igast jura kokku rääkida, nad ei viitsi elusees kintrollima hakata.
Täna oli mul hispaania keele tund kell kaheksa. Nii tore oli, Jorge lihtsalt ohkas, sest ta ei osanud mulle enam seletada ühte teemat. Närvi ajas, mida ma teha saan, kui ma ei saa hispaania keelest ega inglise keelest aru. Clementine oli ka. Lahme vist nivembris, mungil neljapäeval Madridi reggage kontserdile. Jõudsin õhtusöögi ajaks koju, sõime mingit püreesuppi, suht hea oli. Beatriz on ikka nii tore. Vastasin talle ausalt, et ma olen laisk hispaania keele õppimises olnud, tal laks nägu kihe särama, sest olin ta vastu nii aus, leppisime kokku, tähendab mund ütlesin ikusti hipssnia keeles, et tahan, et ta räägiks minuga hispaania keeles, sest muidu ma tunnen, et ma saan ju inglise keelega ilusti hakkama, miks mul on vaja aju kurnata ja rahakotti tyhjndada hispaania keele tundide peale. Ja et kui ma aru einsaa, siis tolgib inglise keelde, ütlesin et rääkigu hasti aegkaselt, nagu ta alati teebki. Oi jah, mul on nii vedanud. Alberto oadre läks nii ülesse, et ei öelnud mulle isegi hasta manana või buenos noches aga noh,mmis seal ikka. Lapsed ja Beatruz olid täna superlahedad!
Reedel on piduu, kirjutasin täna Silviale, küsisin kuidas tal viinamarjade korjamine laheb. Väga pakuud hispaanlased ei kahegi siis kooli, kui viinamarjade korjamine on, vaid teenivad nii ndale raha, ta saab viie oaeva eest 300€. Ütles, et on vaga väsinud ja raske on. Aga et reedel naeme ja tahistame ta raske töö lõppu. Ütlesin Clementinule ka täna, peale hispaania keelt, et oleme kutsutud peole. Ta oli õnnelik, seekord ostame ise joogid, siiamaaani naerame nende hullukeste joogi üle. Clementine ja ta oerekond lähevad laupäeval Ciudad Reali. Rääkisin Beatrizile ja Albertole ka sellest, vastasid, et Ciudad Real on kole linn :D.
Tore oli jälle kirjutada, loodan, et teil lugeda ka. Palju tervisi kõikidele!
Zara
Hommikul tõmbasin toad üle, see tolmuimeja viib mu hauda, kogu aeg sureb välja... Vahepeal palun teda kõva häälge,a et ikka tööle hakkaks, vahetan pistikupesasid ja üritan voimalikult kiiresti selle toiminguga ühelepoole saada. Siis triikisin laste riided ära ja hiljem tegin lõunasöögiks salati. Nii põnev oli, esimest korda oli minu ülesandeks salat valmistada. Mäletan, et kui Beatriziga alles rääkisime sellest, et tahaksin siia au pairiks tulla, ütlesin otse, et ma olen kõige hullem kokk ùldse. Või nih mis kokk, lihtsalt ma ei oska süüa teha. Lubas, et opetab mind ja õpetaski, pole üldse keeruline. Tegin salati järgmistest toiduainetest: salatilehed, üks keedetud muna (keetsin kaks, sest Alberto junior ei söö puu-ega juurvulju ja ta sööb salati asemel muna), oliivud, koom tomatit ja pool sibulat, tuunikala ka. Väga kena salat oli, teised lasid oliiviõli ka peale, mina sõin niisama. Alberto tegi lõunasöögiks kala ka, mingi valge kala oli, hästi krõbe.
Kell pool üks seadsin sammud koolipoole. Nii soe oli täna, 28 kraadi, nii hea oli olla. Saime kooli juurest Beatrizi õe mehega koju, hästi ilus must BMW. Lasi meid Panaderia juures maha (pagariäri) ostsin ühe saia nagu alati, see on minu kohustus.
Lapsed sõid täna esimest korda varem ära, tavaliselt istume ikka koik koos lauda. Aga Beatriz ütles, et katke laud, las lapsed soovad ara, sest Guillermol on hambaarst täna, et muidu jokutab seal laua ääres nii kaua. Ootasiime Albertoga Beatrizi ära ja hakkasme kõik koos sööma. Teate, Alberto padre ei salli mind enam üldse :D pöörab pea ära, kui ma inglise keeles Beatriziga rääkima hakkan, täna ei öelnud mulle isegi head aega, kui tagasi tööle läks. Täna oli ta üldse väga imelik. Kell neli läksin uuesti ülesse, nüud hakkab mul päev varem, suvel oli kell 17 nüüd oean siesta lõpetama juba kell neli. Nii nõme, saan mingi 40 minutit ainukt lebada voodis. Läksin 16 ülesse, Alberto läks tööle, Guillermo ja Beatriz läksid hambaarsti juurde, jäime Albertoga kahekesi koju. Ta pidi kell neli oppima hakkama, siis 15 minutit oli lubatud vaadata videosid ja siis inglise keel minuga. Nii oligi. Vahepeal tuli koristaja-Criptana-pidin talle edasi ütlema, et ta koristaks kaks vannituba ära ja pühiks tee puhtaks. Sai isegi aru, mis ma ütlesin. Naljakas, sain teada, et siin, Campo de Criptanas on kombeks, et kõik naised oeavad oma tänava puhta hoidma, ukseesise vms, sest muidu arvatakse, et ta on räpane naine. Kui lastele kooli jarele lahen, siis naen vaga paljusid naisi, ksegi väga vanu naisi, oma teed pühkimas. Mehed seevastu passivad väravatel, üks vanamees on täiesti võimatu, iga kord kui lastele jooli jarele lahen, passib oma värava ees, kui olen temaga kohakuti ütleb:Hola rubio! Guevapa. Esimest korda ütlesin talle Hola vastu, teisel korras mõtlesin juba, et see on kahtlane. Ja kolmandal korral ei teinud enam väljagi. Mõtlesin, et peaks juuksed ära värvima, pidevalt keegi karjub hey rubio. Tahaks küsida, et kas neile meeldiks kui ma pidevalt karjuks neile Hola negra... Mida ma teha saan, et mu loomulik juuksevärv on blond, et ma olen valgenahaline ja tüse.
Õpetasin Albertole inglise keelt, Beatriz ütles esmaspäeval, et ole Albertoga kannatlik, et eelmised au oairid ei olevat suutnud teda õpetada,msest ta lihtsalt ei tahtnud ja ei tahtnudki. Minuga on jumala tubli, pool tundi iga päev oleme tundi teinud. Eks ta väsib ära jah, aga ta ei hakka mulle vastu, täiega tore. Ahsooo, teate, kui käisime Toledos rääkis Beatriz mulle, et ma meeldin lastele väga, nad olevat jse talle öelnud. Miks ta mulle nii ytles? Sest ühel hetkel, kõndisime vanalinnas, vabandas ta et ta nii oalju kodus karjub. Aga et tööl on pidevalt nii kiire, ja kui koju jouab siis on kodu segamini, Akberto padre lösutab tugitoolis, suitsetab ja vaatab telekat ja tal on kõik okei, ja siis ta peab jalle hakkama kodus sehkendama. Ütlesin, et ärgu muretsegu, mind ei häiri, ja ütlesin talle, et ta võiks mulle rohkem ülesandeid anda, sest mul on selline tunne, et lapsed ei vaja mind absoluutselt. Selle peale ta vastas, et lapsed vajavad mind küll, ja ärgu ma muretsegu selle oärast, et mul kohustusi ei ole. Olgu ma lihtsalt poiste juures, veel ütles, et alati kui ma ei ole kodus, poisid küsivad kus ma olen. Ei teagi, kas ta ütles seda selle pärast et mind ikka sin hoida võ mõtles tõsiselt.
Vahepeal jõudis Alberto koju, enne teda jõudis Guillermo, tahtis kohe süüa, muidu on neil snäki aeg alles kell kuus, ta tahtis juba kell viis suüa. Küsisin Albertolt et kas ta ka süüa tahab, vaatas samal ajal telekat, sest peale inglise keelt on jalle vaba aeg, siis ta vaatab ikka videosid. Ütles, et ei taha. Guillermo istus kõögis, sõi krõbinaid piimaga ja vaatas telekat. Mõtlesin, et apppii, ma suren igavusse, mis mul teha on. Lapsed saavad ju ise hakkama, miks sellel oerekonnal küll au pairi vaja on. Nad ju oskavad ise koju tulla, ise süüa võtta, ise telekas tööle panna, kodutöid teha ja lihtsalt lebotada. Kõige hullem oli veel see, et Alberto jõudis töölt koju, tuli kööki, küsis, et Ingrit, kus siis Alberto on, miks ta ei söö. Vastasin, et ta ei taha. Tegi sellist häält et mis mõttes ei taha, tühijutt. Läks ütles oaar karmi sõna aalbertole ja Alberto tuli siis kööki. Võttis kaks shokolaadikorrejooki, yhe endale, teise isale ja läks tagasi telekat vaatama. Gyillermo luhtsalt jõolitas telekat, shokolaadipadjakesed ulpimas piimas. Ütlesin,met palun kiirusta, tee oma kodutööd ära, siis on sul natuke aega vabaaega ja siis hakkame inglise keelt õppima. Vastas et ja-jaa. No mida ma kamandan mõtlesin. Kui mina olin sama vana kui tema tahtsin ma ka lihtsalt olla, mitte kogu aeg midagi teha, laske olla. Aga mul oli nii veider olla, telekat ma vaadata ei taha, köögis on lamp lihtsalt seista, oma tuppa minekust pole mõtet rääkidagi. Kirjutasin perekonnale fb, et mul on nii igav ja et miks mind ükdse siia vaja on. Lootsin, et saan julgustavaid sõnu, aga vend hoopis kirjutas, et mõtleksin luuletusi välja ja kannaksin need valjuhäälselt rõdul ette. Tore, aga neil ei ole rõdu.
Aitasin Guillermol kodutööd teha, matemaatikas. Tegin sohki, läksin korraks "vett jooma" tegelikult läksin kalkulaatoriga arvutama, sest tahtsin naida ikka vajaliku ja targana. Vähemalt kodutöö sai tehtud. Naljakas, Guillermo ei teagi et selline asi nagu kalkulaator olemas on. Aa, ja et mul meelest ära ei läheks, Beatriz ütles, et Hispaanias on arstivisiit tasuta, mul tuli järsku lihtsalt meelde, rääkisime lõunasoögi ajal sellest, et terve mu oerekond n Eestis haige, Beatriz küsis,met kas Eestis on arsti külastamine tasuta, ma vastasin, et ei ole. Visiiditasu ju küsitakse? Suva, ma võn igast jura kokku rääkida, nad ei viitsi elusees kintrollima hakata.
Täna oli mul hispaania keele tund kell kaheksa. Nii tore oli, Jorge lihtsalt ohkas, sest ta ei osanud mulle enam seletada ühte teemat. Närvi ajas, mida ma teha saan, kui ma ei saa hispaania keelest ega inglise keelest aru. Clementine oli ka. Lahme vist nivembris, mungil neljapäeval Madridi reggage kontserdile. Jõudsin õhtusöögi ajaks koju, sõime mingit püreesuppi, suht hea oli. Beatriz on ikka nii tore. Vastasin talle ausalt, et ma olen laisk hispaania keele õppimises olnud, tal laks nägu kihe särama, sest olin ta vastu nii aus, leppisime kokku, tähendab mund ütlesin ikusti hipssnia keeles, et tahan, et ta räägiks minuga hispaania keeles, sest muidu ma tunnen, et ma saan ju inglise keelega ilusti hakkama, miks mul on vaja aju kurnata ja rahakotti tyhjndada hispaania keele tundide peale. Ja et kui ma aru einsaa, siis tolgib inglise keelde, ütlesin et rääkigu hasti aegkaselt, nagu ta alati teebki. Oi jah, mul on nii vedanud. Alberto oadre läks nii ülesse, et ei öelnud mulle isegi hasta manana või buenos noches aga noh,mmis seal ikka. Lapsed ja Beatruz olid täna superlahedad!
Reedel on piduu, kirjutasin täna Silviale, küsisin kuidas tal viinamarjade korjamine laheb. Väga pakuud hispaanlased ei kahegi siis kooli, kui viinamarjade korjamine on, vaid teenivad nii ndale raha, ta saab viie oaeva eest 300€. Ütles, et on vaga väsinud ja raske on. Aga et reedel naeme ja tahistame ta raske töö lõppu. Ütlesin Clementinule ka täna, peale hispaania keelt, et oleme kutsutud peole. Ta oli õnnelik, seekord ostame ise joogid, siiamaaani naerame nende hullukeste joogi üle. Clementine ja ta oerekond lähevad laupäeval Ciudad Reali. Rääkisin Beatrizile ja Albertole ka sellest, vastasid, et Ciudad Real on kole linn :D.
Tore oli jälle kirjutada, loodan, et teil lugeda ka. Palju tervisi kõikidele!
Zara
teisipäev, 20. september 2016
Kokkuvõte äraoldud ajast
Mul on nii paha tunne seda postitust kirjutada, sest ma pole nii ammu bloginud ja seetõttu ma tean, et see postitus tuleb kaootiline. Enne olid kõik postitused ikka loogilised ja korrektsed. Kirjutan lihtsalt kõige kõige tähtsamad sündmused siia, mõnda isegi ei viitsi lähemalt kommenteerida, õnneks perekonnale olen kõige tähtsamatest asjdest rääkinud, videosid ja pilte saatnud, seega minu tähtsaimad inimesed on kõigest teadlikud. Tahan saada lihtsalt uuesti järjele, aga ma ei saa hakata lihtsalt lambist hakata järsku tänase päeva tegemistest kirjutama, kui enne pole viimase kahe nädala sündmusi maininud.
Olen mitu päeva mõelnud, et tahaks blogima hakata, aga mind on tagasi hoidnud see, et ma ei ole ju eelmistel päevadel bloginud ja kuidagi raske on uuesti järjele saada. Aga kirjutan ju selleks, et kunagi tulevikus ise meenutada ja tean, et ema prindib mu postitusi tädi Helgale lugemiseks, et teda ikka minu tegemistega kursis hoida, seega põhjuseid blogimiseks on palju.
Alustan kõige kõige kaugema sündmusega: viinamarjade korjamine. Käisime ühel pühapäeval, 11.septembri varahommikul kell kuus. Super kogemus. Sõin niiiiiiiii palju viinamarju, kobarate kaupa. Sain suure masinaga sõita, paar pisarat viinamarjasalude vahel valada, sest tahtsin et mu päris perekond oleks minuga sel imelisel päeval. Olin Alberto padrega, Alberto, Guillermo ja Alberto vanema venna ja tema poja Natchoga, Beatrizi ei olnud, olin kamba hispaanlastega. Pärast külastasime veinitehast, tegelikult ei olnud see külastamine, läksime lihtsalt ühte tehasesse, seal nägime kuidas vein voolas ja viinamarju purustasid. Ma luban, et kunagi panen videod ja pildid ka juurde. Aga see kogemus oli lihtsalt IMELINE! Ma väga soovin, et mu perekond (eelkõige ema) näitaks tädi Helgale videosid ja pilte, mis ma saatnud olen sellest päevast, sest hetkel ei ole emotsioonid sama värsked... Pean ära mainima fakti, et korjasin ainukesena terve päeva viinamarju, ülejäänud seltskond lebotas niisama. Pluss Alberto isa põllul, kus me siis olime, ei ole käsitsi korjanaid enam, masin teeb kogu töö. Läksime ainult selleparast sinna korjama, sest üks hull au pair tahtis proovida viinamarjade korjamist. See oli super lahe ausalt, väikse noaga lõigata kobaraid ära, viia suure autokasti sisse, kus hiljem lapsed paljajalu viinamarju purustasid. Aaa, ja õigus, kaks meest (autojuhid) masina oealt, millega saime sõita tahtsid minuga pilti teha, sest nad polnud elusees kedagi nii blondi näinud. Hiljem tahtsid Alberto ja ta vennaga ka pilti, sest nad on ju ikkagi omaniku pojad, uhke tunne ju. Kokkuvõtteks: põld oli hiiglaslik, korjasime punaseid viinamarju, Alberto isal on lisaks punastele ja valged viinamarjd ja oliivid. Kui koju jõudsime ja lõunat sööma hakkasime, küsis Beatriz, et kuidas oli, vastasin, et perfektne, tahaksin veel, selle peale vaadati mind nagu puhta hullu, aga ma ausalt tahtsin, tahan siiamaani.
Üleeile käisime Toledos, Alberto õe sünnipaeval, sai 51-aastaseks. Elavad üliilusas majas, hästi hästi suur, kuna neil on kuus last, noorim Nano on 14, proff tennises, käisime ta võitlsust ka vaatamas, mille ta võitis. Alberto õel ja ta perekonnal on suuur aed, palmide, basseini ja kolme koeraga. Käisime meie perekonna ja õe (Anna) ühe pojaga Toledo vanalinnas. Hasti ilus on, sama ilus kui Tallinna vanalinn, aga hästi suur, aga uskumatult vaikne (või olen lihtaalt lärmiga ja suure hulga inimestega harjunud). Sünna oli suht lamp, ma ei rääkinud midagi eriti, ei olnud hakb tunne ka. Mida ma ikka räägin mõtlesin, istusime terrassil, basseini kõrval, meid oli kuskil 25 inimest, kõik omavahel sugulased ja siis mina, umbkeelne, aga rõõmus eestlane. Mul on tunne, et Alberto padre ei salli mind enam, sest ma isegi ei pingutanud, et rääkida seltskonnaga, aga no mida ma räägin, kui nad räägivad kõik omavahel segamini. Suva, loodan, et täiskasvanud mees enam mu peale viha ei pw ja oleme sõbrad edasi.
Püha jeesus, mul on nii palju kirjutada, randmed juba väsinud. Igaljuhul. Toledoa käisime pühapäeval, aga laupaeval käisin esimest korda väljas. Clementine, prantslanna, 21-aastane, au pair Beatrizi venna oerekonnas, neil on kolm last:Elsa, Enrique, Rodrigo. Clem meenutab mulle täiega Piretit, näitasin Vkemile piku pilte instast, tema arvates ka sarnased. Ainult selle vahega, et Clemil on põskedel akne ja tal on kirjum minevik. Kui temaga esimest korda pikemalt rääkisin oli siis kui läksime Jorge ja Vkemiga Alcazari. Küsisin, et kas tal autojuhiload on, hakkas muigama, et tal oli, küsisin, et kas ületas kiirust, et load ara voesti, utles, et ei, Jorge küsis, kas oli täis kui sõitis. Raputas pead tagaistmel ja ütles, et oli kanepist pilves. Vot selline tüdruk siis, kusjuures Prantsusmaal pidi kanep täiesti tavaline narkootikum olema. Ma ei taha teid täitsa ära hirmutada, seega ma rohkem Vlemist ei räägi, aga ta on väga lahe tüdruk, natuke poisilik ja selline hästi vaba, tapselt nagu Piret.
Igaljuhul laupäeval oli mul kokkulepitud Silviaga (17-a hispaanlanna, Jorge tutvustas teda mulle) et lähme välja tema ja ta sõpradega. Ütlesin laupaeval talle, et võtan Clemi ka kaasa. Laupaev jaab mul veel seetottu meelde, sest ostsin endale uues shampooni, kaks GARNIERi kreemi (sooduspakkumine) meigieemaldaja ja suuure topsi kara ellijäätist. Käisin Mercadonas laupaeval kokku viis korda, ja mul oli nii suva, isegi piinlik ei olnud, kui turvamees mind imelikult vaatas. Igakord läksin erinevate riietega :D. Igaljuhuuul, leppisime Silviga kokku, et saame kell 21 Mercadona ees kokku. Enrique tõi Clemi Mercadona ette kell 20:45 ma jõudsin lõpuks sinna viis minutit enne üheksat, sest ma eksisin ära :D :D sest ma olin nii põnevil, ja ei oannud tähelegi, et olin õigest teeotsast möõda kõndinud. Maletan, kuidas mind ajas naerma tänaval, panin korvarõngaid just kõrva.. Mõtlesin, et kuidas ma väärin sellist asja, mida nii head ma olen teinud, et mul on võimalus minna prantslanna ja hispaanlastega välja, mina, vaikne kuri saamatu aaave :D enne minekut veel soovis Beatriz mulle ilusat õhtut, ütles, et naen ilus välja, eks ma olin kah :D, tavaline aga nii õnnelik. Enne, kui väravast välja astusin põrkasin Alberto padrega kokku, kastis hekki :D ütles mulle, et oleksin ettevaatlik ja et kui midagi on, siis helistaksin talle ja tuleb mulle järele. Selline tunne oli, et jummelpummel, isegi mu isa ei ole mulle kunagi sellist asja öelnud, nii hooliv ikka.
Kui Mercadona juurde jõudsin nägin Enriquet, ootas seal Clemiga, naeris, et miks ma sealtpoolt tulin, kui me elame hoopis sealpool, vastasin talle, et ma olin nii segaduses ja elevil, et ah mis s üldse küsid. Ütlea meile, et helistaksime, kui midagi on ja läks minema. Seal näitasingi Clmile Pireti instagrami (koht, kuhu inimesed pikte postitavad, et teised neid likeda saaksid ja kommenteerida) ja rääkisime lastest :D. Mõne aja pArast jõudsid Silvia ja ta sõbrannad kohale, suured tünnid kaasas, joogi jaoks. Läksime poodi, igaüks maksis 5€ toidu ja joogi eest. Hiljem läksime kõige noorema sõbranna 13-aastase Andrea koju. Sõime seal, pidime hiilima ta koju, sest ta ema arvas, et neli tüdrukut tuleb, meid oli kokku 12. Istusime all, sõime, rääkisime juttu, Clem ja teised suitsetasid,mina ja Silvia mitte. Mul hakkas nii paha, polnud mmu sellist jubedat tunnet tundnud, sain aru, et mul on ärevus. Sest meid ei võetud kohe omaks. Oli ikka swllinw kõhe olla, võõras keel, vahepeal vaikus, pilgud meil jne.
Õnneks hiljem läksime parki, seal läks juba vabamaks j väga tore oli olla. Tantsisime, laulsime, üks tüdruk Marta leidis, et just mulle on õige südant puistama hakata. Naersime täiega Clemiga, kui tekstest veidi eemale läksime, et mis joogi nad küll kokku seganud on.... Nii magus ja selline mõtetu, Clementine ütles, et ta võiks seda vabalt Rodrigole (7-aasta e) pakkuda, siiamaani ajab naerma. Igaljuhul sel õhtul rääkisime Clemiga tulevikuplaanidest, noortest, alkoholist ja kõigest muust halvast. Pidime klubisse hiljem minema, aga kahjuks oli see kinni., laupäeval, ja kinni. Olin täiega kurb, näitasin ikka välja ka :D praegu mõtlen küll, et hull asi ka, mille pärast kurb olla. Clem tahtis koju minna, kell oli 2 öösel, mõtlesin, et eks ma lähen ka, kell 10 hommikul pidime perega ju Toledosse minema. Hakkasime poole seltskonnaga liikuma, kui Clemil tuli äkki tuju üks viski võtta. Astusime jhte baari sisse, ma ütlesin küll, et ärme lähe, et see on mu perekonna lemmik koht ja omanik teab mind. Aga prantslanna ei saa ju aru... Vehkis seal kätega ja üritas end arusaadavaks teha, tellis puhta rummi :D tegelikult oli see koht kinni juba, aga kuna omanik oli 13-aastase Andrea ema, siis lasi meid sisse. Mina, tülpinud ja kurb, istusin Silvia kõrval, kes jritas Clemi juttu hispaania keelde tõlkida, iuna Vlmil oli jututuju. Samal ajal lähenes mulle üks mees kaamaeraga, juba enne nägin, et vaatas mind teraselt. Tahtis minuga pilti teha. Püha jeesus küll. Ma olin täiesti tavalise tõsisise ilmega, tõmbasin Marta ka pildile, et ma üksi selle mehega ei oleks ja sai oma pildi tehtud. Sel ajal tundia omanik mu ära, ütles, et oo su perekond lahkus umbes tunni eest siit. No vot siis, koos Clemi perega. Eile just rääkisime Clemiga sellest, tal on nii piinlik oma käitumise pärast, arvas ju, et see on mingi suvaline baar, aga vaeseke sai teada, et see on põhiline koht, kus me perekondadega käima hakkame. Utlesin talle, et oleks ju võinud mind kuulata, aga tal oli ainult üks mõte peas...
Nii nii, mis veel...aaahsoo, täna hakkasin mõtteid mõlgutama, mis tulevikus teha. Tahaks Malgasse minna uuesti, ma ei viitsi enam lastega olla, tahaks tõsisemat tööd teha. Täna olime perega õhtul oargis, rääkisin Clemiga,met mul on igav ja tahaks midagi raskemat teha. Tahaks väljakutseid. Ütles, et kui tahan, võin temaga veebruaris-märtsis kaasa tulla ühte farmi Iirimaal. Eriti naljakas oli see:Kui ma sinna lähen on seal kindlasti külm.. (Mõttepaus) aga sa oled ju harjunud külmaga" Hahaaa, mina alla 20 kraadiga ei lepi.
See nädalavahetus peaks jälle välja minema, ma väga väga loodan, ma luban, et ma enam ei näita välja oma pettumusi. Loodan, et ikka kutsuvad mind. Mis tänast puudutab siis, täna ol 26 kraadi sooja, üsna jahedavõitu :D olin teksade ja pluusiga. Eilsest alates hakkan lastele inglise keelt õpetama. Eraldi, 30 minutit, posid on tublid ja ma olen õnnelik, aeg läheb kiiremini. Söömisega on ikka probleemid, täna himmikul läksin kohe kööki sõin krõbinaid piimaga, kaks jogurtit ja kaks leiba... Siis seadsin sammud poe poole, et eile öösel ärasöõdud kallis vorst oerekonnale tagasi osta. Norm... Sellist blogi te ju lugeda tahategi. Mina ei oska enam midagi lisada, mul on uus lemmiklaul, ma ei tea, kas Eestis on ka see nii populaarne kui siin aga laulu nimi on: Marot-Como Te Atreves. Veel meeldib mulle Rasel-Me Pones tierno (seda laulu kaulavad Beatriz ja Guillermo puhtalt autoga soites) ja David Bisbal-Diez Mil Maneras on ka hea.
Aga mina lõpetan nüüd, olge mõnusad ja ongi kõik (Võsareposrter Tiit ja Teet).
Zara
teisipäev, 13. september 2016
Mõõnale järgneb tõus
Tänane hommik algas väga väga kurvalt minu jaoks. Nägin unes Tšäkyt, pole ta peale nii kaua mõelnud... Nägin unes, et olin kodus, Märjamaal, istusin meie "päevitamisalal" vaarikate kõrval ja võtsin päikest ja ühel hetkel tuli Tsäky joostes mu juurde. Unenäos imestasin, kuidas selline asi võimalik on, me ju matsime ta maha! Ja siis unenäos vastasin ise endale: ju siis ta oli teadvuseta ja suutis end mulla alt välja kaevata ja üks mõte jai veel eriti meelde, mis enda peas mõtlesin:"Vähemalt me ei pannud teda magama". Tõusin ülesse ja ei saanud üldse arugi, et see uni oli, arvasin, et nii oligi, et ta ongi uuesti elus ja jookseb aias ringi. Olin telefonis ja vaatasin niisama Instagramis ringi, kui järsku tuli meenus lause "Vähemalt me ei pannud teda magama" ja siis tuli reaalsus: Me ju panime ta magama! Mul oli nutt kurgus, mõtlesin, et miks me ta küll magama lasime panna, kõik need emotsioonid tulid meelde, mis Ta sel kurval ja raskel päeval olid. Mäletan, et vaatasin Tšäkyt, kükitades maas öeldes:"Kõik saab korda. Sa saad terveks!" ja siiani meenub Ta pilk, tal olid isegi pisarad silmas!
Nii raske oli olla, üritasin nutta, lausa keskendusin, lootsin et hakkab parem, aga pisraid lihtsalt ei tulnud. Kurgus valutas ja selline igatsus oli Tšäky järele, et ma ei teadnud mida teha, täielik jõuetus...
Aga kohustused ootasid, pole ammu bloginud, aga poisid läksid esmaspäeval (12.sept) kooli. Minu ülesandeks on osta saia, tõmmata toad üle ja laste riideid triikida. Kuna ma olen läinud igal öösel väga hilja magama, siis tõusen alles 10-st hommikul. Ja hommikupoole aeg lendab. Sõin natuke ja tõmbasin toad üle, triikisin laste riided ära ja mõtlesin veelkord süüa. Õgija nagu ma olen mõtlesin, et võtan natukene (!!!) kallist juustu. Pühapäeval läksime Alberto ja poistega spetsiaalselt seda ostma, väga kallis ja väga hea juust, haruldane lausa. Läksin külmkapi juurde,võtsin juustu välja, ja tõesti tahtsin natu natukene lõigata endale, lihtsalt et rõõmsam hakkaks. Ja saate aru, see nuga lihtsalt ei kuulanud mu sõna, lõikasin tüki, mis läks lõpupoole hästi paksuks, seega tervest suurest juustust ei jäänud eriti midagi järele. Majas kõlas valjuhäälne eestikeelne ropendamine ja jumala appi kutsumine. Mõtlesin, et p***** küll, miks ma jälle nii teen endale, oleks ju saanud oodata lõunasöögini, kui Alberto väikseid õhukeseid juusttükikesi pakub või oleks võinud võtta õige noa vähemalt, aga ikka on vaja mingit paanikat tekitada. Teadsin, et ma ei saa seda kallist juustu niimoodi retsituna külmkppi jätta... Võtsin oma koti, panin 20 euri kotti ja seadsin sammud (kell 10:50) kesklinna. Palusin esimest korda jumalat, et ma leiaksin selle poe ülesse. Mäletasin, et see oli suure värava taga, ilma ühegi sildita ja sees oli täiega suur koer, lahtisena. Teadsin, et see on kndlasti kesklinnas, teadain umbkaudu, et seal lähedal peaks olema lihapood. Läksin lühikeste roosade dressipükste ja lumivalgesärgiga, mis mõjub kui pidžaama, kiirkõnniga keskele. Ja teate, mis ma tegin? Küsisin ühelt vanalt naiselt, et vabandage, kus siin asub väga hea juustupood. Et ma ei mäleta nime, aga juust on väga väga hea. Ütles, et siin ei ole (mõtlesin, et ei ole võimalik! Kas ma olen tõesti nii loll, et ma ei mäleta, kas me ostsime juustu siit või teisest linnast?!?!) aga siis näitas käega et mine tagasi, õnneks ütles poenime ka "Dirche" vms. Tänasin täiega ja seadsin sammud tagasi. Võtsin sihikule just vanemad inimesed, eriti mehed, sest uskusin, et mehed teavad rohkem delikatessjuustust kui noored naised. Läksingi ühe mehe juurde, umbes 70-aastane, küsisin, kus on üks vaga hea juustupood, mis asub suure värava taga, kus on suuur koer ja pood on ise hästi pisikene. Kõndis minuga kaasas umbes kaks minutit, rääkisin, et olen Eestist pärit ja nüüd otsin head juustu :D. Näitas, etvot see tänav, lähed otse, enne oranži maja põöras vasakule ja seal ongi pood. Tänasin ja lootsin südamest, et seal ongi see pood, mõtlesin, et mida huvitav Alberto minuga teeks, kui ta kalli juustu asemel pooliku läbipaistva juustulõigu avastab... Ja saate aru, kohe ümber nurga pöörates oligi see pood! Katsusin väravat: kinni! kolistasin uksega, nägin, et esmaspäevast-reedeni peaks kella 14-ni lahti olema. Vaatasin ümberringi, et inimestelt küsida, et miks see kinni on, ühetgi inimest ei olnud. Ja nagu võluväel avas poemüüja mulle teiseltpoolt ukse! Ma olin õnnejoovastuses, lõpuks! Läksime sisse, palusin kahte erinevt sorti juustu, sest ei olnud kindel, milline juust meil oli.
Kui koju jõudsin ei tahtnud kohe juustu parajamaks lõikama hakatagi, poes palusin lõigata natuke väikesemaks, kui muidu oli, aga ikkagi jäi liiga suur. Võtsin julguse kokku, läksin kööki, võtsin oma rikutud juustu ka kõrvale ja alustasin mõõtmisega. Mõtlesin, et millise noaga peaks lõikama, et see jälle ära ei mureneks. Tuli välja, et minu kahest juustust oli õnnkes üks õige! Ma olin nii tänulik endal,e t ikka kahte sorti ostsin, täiesti erinevad ikka. Üks oli hästi rasvane, teine (õige) oli selline kuivem. Proovisin alguses vale juustu peal nuga, sain kohe aru, et sellega ei tohi ikka lõigata. Igaljuhul, lõigatud ma selle lõpuks sain. Panin kilesse ja tagsi külmkappi. Vale juustu ja ülejäänud juustu tõin ma külmkappi ja mõtlesin, et mittte iiiialgi ei tee enam midagi sellist. Enne nälgin, kui hakkan kallist kraami lörtsima.
Ei olnud aega end rohkem siunata, pidin lastele kooli järgi minema. Kappasin uuesti kesklinna, lähen kooli 25 minutit. Jõudsin kooli ette viis minutit enne kella ühte, sel ajal lastel lõpeb kool. Ja hakkasin inimesi vaatama, kes väravast sisse tulid, sest teadsin, et Beatrizi venna pere au pair peaks täna latsele kooli järele tulema. Üks tüdruk jäi küll silma, selline hipilik, aga julge ja meeldiv, aga tundus liialt hispaanlanna moodi, nii et ei arvanud, et see võibki prantslannast au pair olla.
Tulime koju, kahjuks mitte probleemideta. Nimelt Alberto hakkas oma seljakotiga mängima (neil on seljakotid nagu teisikohvrid-ratastega) aga seda rattastega osa saab ära ka votta. Niisiis, ta pani seljakoti selga ja hakkas selle ratastega osaga lollitama, nii närvi ajas, ütlesin et Albero lõpeta,msee ei ole mänguasi. Ühel hetkel,mkui ta tõstis selle suure kaarega ja prantsatades poe vaateaknale lennutas sain nii vihakseks, aga ütlesin tavalise häälega, et lõpeta ära. Lõpetaski, aga aguillermo ütles ninalkalt, et ta võib seda teha, sest tema vanaisa lubab, vastsin talle, et ei või ikka küll,mkuna mina ütlen nii. Mõtlesin, et mis seallel Guillermol viga on, juba viimased kolm päeva on hullem kui Alberto terve suve peale kokku oli.
Lõunat ma ei söönud, esmest korda, sest ma ei juogenud lihtsalt vaadata,mkuidas Alberto juustu lõikama hakkab, see on ikka palju suurem ju... Ega mul ei olnud oõht tuhi ka. Õgisin juustu hommikul ja viinamarju... Käisin pesus, ja üritasin magada, tuju oli oaha, nii oalju stressi ühe hommikupooliku kohta... Tõusin selle peale ülesse, et ema kirjutas Facebooki, et tal on kurk haige ja loodab, et veel haigemaks ei jää. Norm, vaga vajalik info... Oleks jäänud uuesti magama, aga mingi imelik ja voõras hAal oli väljas. Arvasin, et Alberto mängib veega, bssein on tapselt minu toa-akna kõrval. Aga ei, hoopis sadas!!! Uskumatu, vaatasin vihma ja veel suurem masendus tuli peale. Mõtlesin, et pidin ju täna Silviaga kokku saama, mul pole jopetki...
Kell seitse õhtul, kui meil oli Guillermoga suur tüli, sest ta thtis flööti vooooodiis harjutada, tuli Lberto padre ja ütles, et Beatrzi vend tuleb siia laste ja au pairiga. Vaatasin end peeglist ja ütlesin endale, ole valmis, raudselt üliilus tüdruk ja tublim kui sina. Värvisin kulmud veits tumedamaks ja jäin külalisi ootama. Ühel hetkel kuulsimegi, et nad tulid. Olime Guillermoga kahekesi üleval, Albertod võtsid külalised garaažis vastu. Tulid trepist ülesse, Beatrzi vend ütles mulle tere ja tema selja tagant tuli välja tüdruk, keda nägingi hommikul kooli juures. Tore tüdruk tundub, meenutab Piretit, selline iseseisev ja enesekindel. Homme lähme vist välja, kui lapsed koolis on, tahab tulla hispaania keelt õppima, seega peab endale vihikuid ja pastaka ostma. Vahetasime numbreid ja oligi kõik.
Kell 21 sain Silviaga kokku, läksime uhte baari, tellisidm veinid ja rääkisime juttu. Ühel hetkel nägin kolme tüdrukut, hästi pisikesed, at asin et umbes 14-aastased ja tahtsin nalja teha ja küsisin, et kas need on tema sõbrad. Olidki ;D parimad sõbrannad. Läksime kõik sisse, tutvusin kõikide sõbrannadega ja laupäevalolen oodatud suvelõpupeole, neljapäeval algab neil kool, kõik tüdrukud, kellega kohtusin olid 17-aastased. Küsisin Silvialt, et kuidas soin noored on, et kas joobad alkoholi vms ja ta vastas täiesti ausalt, et ta ei tea ühtegi omava ust, kes ei jooks alkoholi. Küsisin, et kas avalikud kohas, kuskil baaris, ei kontrollita dokumenti, vastas et ei, vanus ei ole siin tähtis, kliendilt saadav raha on oluline. Nii me seal pukkidel istusimegi, mina, ainukesena 19-aastane ka,ba 17-aastastega, kes kõik mulle oma crushide pilte näitasid :D nii armas oli, ma olin nagu kellegi vanem õde :D
Hiljem saatis Silvia mu koju, sain teada, et elan ta õe-mehe vanemate maja kõrval. Kui varem ei näe siis laupäeval ikka.
Zara
Nii raske oli olla, üritasin nutta, lausa keskendusin, lootsin et hakkab parem, aga pisraid lihtsalt ei tulnud. Kurgus valutas ja selline igatsus oli Tšäky järele, et ma ei teadnud mida teha, täielik jõuetus...
Aga kohustused ootasid, pole ammu bloginud, aga poisid läksid esmaspäeval (12.sept) kooli. Minu ülesandeks on osta saia, tõmmata toad üle ja laste riideid triikida. Kuna ma olen läinud igal öösel väga hilja magama, siis tõusen alles 10-st hommikul. Ja hommikupoole aeg lendab. Sõin natuke ja tõmbasin toad üle, triikisin laste riided ära ja mõtlesin veelkord süüa. Õgija nagu ma olen mõtlesin, et võtan natukene (!!!) kallist juustu. Pühapäeval läksime Alberto ja poistega spetsiaalselt seda ostma, väga kallis ja väga hea juust, haruldane lausa. Läksin külmkapi juurde,võtsin juustu välja, ja tõesti tahtsin natu natukene lõigata endale, lihtsalt et rõõmsam hakkaks. Ja saate aru, see nuga lihtsalt ei kuulanud mu sõna, lõikasin tüki, mis läks lõpupoole hästi paksuks, seega tervest suurest juustust ei jäänud eriti midagi järele. Majas kõlas valjuhäälne eestikeelne ropendamine ja jumala appi kutsumine. Mõtlesin, et p***** küll, miks ma jälle nii teen endale, oleks ju saanud oodata lõunasöögini, kui Alberto väikseid õhukeseid juusttükikesi pakub või oleks võinud võtta õige noa vähemalt, aga ikka on vaja mingit paanikat tekitada. Teadsin, et ma ei saa seda kallist juustu niimoodi retsituna külmkppi jätta... Võtsin oma koti, panin 20 euri kotti ja seadsin sammud (kell 10:50) kesklinna. Palusin esimest korda jumalat, et ma leiaksin selle poe ülesse. Mäletasin, et see oli suure värava taga, ilma ühegi sildita ja sees oli täiega suur koer, lahtisena. Teadsin, et see on kndlasti kesklinnas, teadain umbkaudu, et seal lähedal peaks olema lihapood. Läksin lühikeste roosade dressipükste ja lumivalgesärgiga, mis mõjub kui pidžaama, kiirkõnniga keskele. Ja teate, mis ma tegin? Küsisin ühelt vanalt naiselt, et vabandage, kus siin asub väga hea juustupood. Et ma ei mäleta nime, aga juust on väga väga hea. Ütles, et siin ei ole (mõtlesin, et ei ole võimalik! Kas ma olen tõesti nii loll, et ma ei mäleta, kas me ostsime juustu siit või teisest linnast?!?!) aga siis näitas käega et mine tagasi, õnneks ütles poenime ka "Dirche" vms. Tänasin täiega ja seadsin sammud tagasi. Võtsin sihikule just vanemad inimesed, eriti mehed, sest uskusin, et mehed teavad rohkem delikatessjuustust kui noored naised. Läksingi ühe mehe juurde, umbes 70-aastane, küsisin, kus on üks vaga hea juustupood, mis asub suure värava taga, kus on suuur koer ja pood on ise hästi pisikene. Kõndis minuga kaasas umbes kaks minutit, rääkisin, et olen Eestist pärit ja nüüd otsin head juustu :D. Näitas, etvot see tänav, lähed otse, enne oranži maja põöras vasakule ja seal ongi pood. Tänasin ja lootsin südamest, et seal ongi see pood, mõtlesin, et mida huvitav Alberto minuga teeks, kui ta kalli juustu asemel pooliku läbipaistva juustulõigu avastab... Ja saate aru, kohe ümber nurga pöörates oligi see pood! Katsusin väravat: kinni! kolistasin uksega, nägin, et esmaspäevast-reedeni peaks kella 14-ni lahti olema. Vaatasin ümberringi, et inimestelt küsida, et miks see kinni on, ühetgi inimest ei olnud. Ja nagu võluväel avas poemüüja mulle teiseltpoolt ukse! Ma olin õnnejoovastuses, lõpuks! Läksime sisse, palusin kahte erinevt sorti juustu, sest ei olnud kindel, milline juust meil oli.
Kui koju jõudsin ei tahtnud kohe juustu parajamaks lõikama hakatagi, poes palusin lõigata natuke väikesemaks, kui muidu oli, aga ikkagi jäi liiga suur. Võtsin julguse kokku, läksin kööki, võtsin oma rikutud juustu ka kõrvale ja alustasin mõõtmisega. Mõtlesin, et millise noaga peaks lõikama, et see jälle ära ei mureneks. Tuli välja, et minu kahest juustust oli õnnkes üks õige! Ma olin nii tänulik endal,e t ikka kahte sorti ostsin, täiesti erinevad ikka. Üks oli hästi rasvane, teine (õige) oli selline kuivem. Proovisin alguses vale juustu peal nuga, sain kohe aru, et sellega ei tohi ikka lõigata. Igaljuhul, lõigatud ma selle lõpuks sain. Panin kilesse ja tagsi külmkappi. Vale juustu ja ülejäänud juustu tõin ma külmkappi ja mõtlesin, et mittte iiiialgi ei tee enam midagi sellist. Enne nälgin, kui hakkan kallist kraami lörtsima.
Ei olnud aega end rohkem siunata, pidin lastele kooli järgi minema. Kappasin uuesti kesklinna, lähen kooli 25 minutit. Jõudsin kooli ette viis minutit enne kella ühte, sel ajal lastel lõpeb kool. Ja hakkasin inimesi vaatama, kes väravast sisse tulid, sest teadsin, et Beatrizi venna pere au pair peaks täna latsele kooli järele tulema. Üks tüdruk jäi küll silma, selline hipilik, aga julge ja meeldiv, aga tundus liialt hispaanlanna moodi, nii et ei arvanud, et see võibki prantslannast au pair olla.
Tulime koju, kahjuks mitte probleemideta. Nimelt Alberto hakkas oma seljakotiga mängima (neil on seljakotid nagu teisikohvrid-ratastega) aga seda rattastega osa saab ära ka votta. Niisiis, ta pani seljakoti selga ja hakkas selle ratastega osaga lollitama, nii närvi ajas, ütlesin et Albero lõpeta,msee ei ole mänguasi. Ühel hetkel,mkui ta tõstis selle suure kaarega ja prantsatades poe vaateaknale lennutas sain nii vihakseks, aga ütlesin tavalise häälega, et lõpeta ära. Lõpetaski, aga aguillermo ütles ninalkalt, et ta võib seda teha, sest tema vanaisa lubab, vastsin talle, et ei või ikka küll,mkuna mina ütlen nii. Mõtlesin, et mis seallel Guillermol viga on, juba viimased kolm päeva on hullem kui Alberto terve suve peale kokku oli.
Lõunat ma ei söönud, esmest korda, sest ma ei juogenud lihtsalt vaadata,mkuidas Alberto juustu lõikama hakkab, see on ikka palju suurem ju... Ega mul ei olnud oõht tuhi ka. Õgisin juustu hommikul ja viinamarju... Käisin pesus, ja üritasin magada, tuju oli oaha, nii oalju stressi ühe hommikupooliku kohta... Tõusin selle peale ülesse, et ema kirjutas Facebooki, et tal on kurk haige ja loodab, et veel haigemaks ei jää. Norm, vaga vajalik info... Oleks jäänud uuesti magama, aga mingi imelik ja voõras hAal oli väljas. Arvasin, et Alberto mängib veega, bssein on tapselt minu toa-akna kõrval. Aga ei, hoopis sadas!!! Uskumatu, vaatasin vihma ja veel suurem masendus tuli peale. Mõtlesin, et pidin ju täna Silviaga kokku saama, mul pole jopetki...
Kell seitse õhtul, kui meil oli Guillermoga suur tüli, sest ta thtis flööti vooooodiis harjutada, tuli Lberto padre ja ütles, et Beatrzi vend tuleb siia laste ja au pairiga. Vaatasin end peeglist ja ütlesin endale, ole valmis, raudselt üliilus tüdruk ja tublim kui sina. Värvisin kulmud veits tumedamaks ja jäin külalisi ootama. Ühel hetkel kuulsimegi, et nad tulid. Olime Guillermoga kahekesi üleval, Albertod võtsid külalised garaažis vastu. Tulid trepist ülesse, Beatrzi vend ütles mulle tere ja tema selja tagant tuli välja tüdruk, keda nägingi hommikul kooli juures. Tore tüdruk tundub, meenutab Piretit, selline iseseisev ja enesekindel. Homme lähme vist välja, kui lapsed koolis on, tahab tulla hispaania keelt õppima, seega peab endale vihikuid ja pastaka ostma. Vahetasime numbreid ja oligi kõik.
Kell 21 sain Silviaga kokku, läksime uhte baari, tellisidm veinid ja rääkisime juttu. Ühel hetkel nägin kolme tüdrukut, hästi pisikesed, at asin et umbes 14-aastased ja tahtsin nalja teha ja küsisin, et kas need on tema sõbrad. Olidki ;D parimad sõbrannad. Läksime kõik sisse, tutvusin kõikide sõbrannadega ja laupäevalolen oodatud suvelõpupeole, neljapäeval algab neil kool, kõik tüdrukud, kellega kohtusin olid 17-aastased. Küsisin Silvialt, et kuidas soin noored on, et kas joobad alkoholi vms ja ta vastas täiesti ausalt, et ta ei tea ühtegi omava ust, kes ei jooks alkoholi. Küsisin, et kas avalikud kohas, kuskil baaris, ei kontrollita dokumenti, vastas et ei, vanus ei ole siin tähtis, kliendilt saadav raha on oluline. Nii me seal pukkidel istusimegi, mina, ainukesena 19-aastane ka,ba 17-aastastega, kes kõik mulle oma crushide pilte näitasid :D nii armas oli, ma olin nagu kellegi vanem õde :D
Hiljem saatis Silvia mu koju, sain teada, et elan ta õe-mehe vanemate maja kõrval. Kui varem ei näe siis laupäeval ikka.
Zara
reede, 9. september 2016
Päev Madriidis, Romeo Santos
Pole kaks päeva kirjutanud ja selline tunne on nagu oleks kellelegi hakba teinud :D vabandust.
Eile käisime Madridis shoppamas. Ostsin endale 30 eur eest riideid, lihtsalt ei leidnud midagi. Riided, mis meeldivad ei mahu selga ja üldse igalpool on ühesugune kaup. Aga ega me ei läinudki ju mulle riideid ostma, lastele sai terveks talveperioodiks riided ostetud. Imestasin, et lapsed nii normaalsed olid, kell 10 hakkasime kodust sõitma ja kell 22 jõudsime tagasi koju, Madridi sõit kestis poolteist tundi, seega olime päris mitu tundi ikka Madridis.
Linn oli väga... suur, aga kuidagi hästi hubane. Väga palju autosid oli, aga liiklusummikuid ei olnud näiteks üldse, avariisid ka ei näinud. Ma ei oskagi kirjeldada seda linna. Kui koju sõitsime hakkas päike juba loojuma, hästi ilus oli: mäed igal pool, inimesed tegid trenni, jooksid ja sõitsid ratastega, siis tundsin küll, et tahaks uuesti tagasi minna. Aga turistina, mitte shoppama, vaid ikka muuseome külastama. Perekond juhtis kogu aeg tähelepanu küll siia-küll sinna, Alberto ütles midagi, Beatriz ei suutnud kohe ing keelde tõlkida, kui lõpuks sõnad meelde tulid, olime juba monumentidest/ehitistest möödas, seega mulle ei jäänud midagi meelde. Üks hoone jäi meelde, nime muidugi ei tea, igaljuhul seal seintes olid kuulid Teisest maailmasõjast.
Koju sõites rääkisime lauludest. üleeile, kui hisp keele tunnist jõudsin, oli Alberto oadre üksi all köögis, lebotas diivanil ja vaatas telekat. Tervitasin teda ja võtsin juua, läksin oma tuppa, kui äkki kuulsin oma lemmiklaulu: Romeo Santos-Eres mia. Läksin tagasi kööki ja telekast tuligi see laul, mingi tutvumissaate taustalaul oli. Ütlesin Albertole, et püha jeesus, see on mu lemmik :D. Ja siis eile autos ta rääkis teistele ka sellest, kuulasime telefonist seda laulu, laulsin neid kohti kaasa, mida mäletasin, tore oli. Guillermo pani Indrek Ventmanni laulj Hispaania tüdruk, laulis seda kaasa ja nii jõudsimehi koju. Alberto tegi õhtusöögiks suppi: suured tomatikuubikud, oliivid, porgandid(?), sibulatükikesed. Nii hea oli, sõin kolm kausitäit. Tänasin neid toreda päeva eest ja soovisin kõikidele jead ööd, väike Alberto tõusis lauast püsti ja tuli mu juurde nagu alati, et teha põsemusi ja head und soovida, nii nalajkas oli, sest ta tegi alguses ainult ühele põsele musi ja siis vaatasime nagu teineteisele otsa, et eee tegelt peaks ju mõlemale poole tegema, siis hakkasime naerma ja tegime teisele põsele ka :D pean lihtsalt ülesse kirjutama, teile ei tähenda see ju midahi, aga minu jaoks on see oluline, teinekord kui lugema hakkan, tuleb kohe meelde.
Öösel nähin unes kohukesi ja mingit tüli. Hommikul tõusin juba kell 9, panin kihe riidesse ja läksin poodi, ostsin perekonnale tagasi paki pähkleid ja endale ostsin musli, porgandeid, jogurti ja tomateid. Õgisin pool müslipakki juba koju kõndides tühjaks, kodus sõin kõik ära, nii hakb oli olla. Nüüd pikutan voodis, vanematel vaba päev. Ma niiii loodan, et nad ei taha tana mudagi teha, sest ma lihtsalt ei viitsiii. Tahaks magada terve päeva, arvan, et ütlengi Beatrizile, et ma olen nii väsinud ja tahan täna lihtsalt olla. Näonahk on nii metsas kui veel olla saab, nii masendav.
Silbiaga saan hoopis järgmine nadal kokku, läheb Portugali. Ja teisipäeval tuleb prantslasest au pair Beatrizi venna perekonda, 21-aastane ja poisid ju lähevad kooli ja pühapäeval lähen vist viinamarju korjama (kell 6 hommikul!).
Jõudu mulle ja teate, ma olen Eestist eemal olnud kolm kuud ja üks päev. Unbelivable! Sama kaua veel ja siis tulen tagasi koju.
Zara
Eile käisime Madridis shoppamas. Ostsin endale 30 eur eest riideid, lihtsalt ei leidnud midagi. Riided, mis meeldivad ei mahu selga ja üldse igalpool on ühesugune kaup. Aga ega me ei läinudki ju mulle riideid ostma, lastele sai terveks talveperioodiks riided ostetud. Imestasin, et lapsed nii normaalsed olid, kell 10 hakkasime kodust sõitma ja kell 22 jõudsime tagasi koju, Madridi sõit kestis poolteist tundi, seega olime päris mitu tundi ikka Madridis.
Linn oli väga... suur, aga kuidagi hästi hubane. Väga palju autosid oli, aga liiklusummikuid ei olnud näiteks üldse, avariisid ka ei näinud. Ma ei oskagi kirjeldada seda linna. Kui koju sõitsime hakkas päike juba loojuma, hästi ilus oli: mäed igal pool, inimesed tegid trenni, jooksid ja sõitsid ratastega, siis tundsin küll, et tahaks uuesti tagasi minna. Aga turistina, mitte shoppama, vaid ikka muuseome külastama. Perekond juhtis kogu aeg tähelepanu küll siia-küll sinna, Alberto ütles midagi, Beatriz ei suutnud kohe ing keelde tõlkida, kui lõpuks sõnad meelde tulid, olime juba monumentidest/ehitistest möödas, seega mulle ei jäänud midagi meelde. Üks hoone jäi meelde, nime muidugi ei tea, igaljuhul seal seintes olid kuulid Teisest maailmasõjast.
Koju sõites rääkisime lauludest. üleeile, kui hisp keele tunnist jõudsin, oli Alberto oadre üksi all köögis, lebotas diivanil ja vaatas telekat. Tervitasin teda ja võtsin juua, läksin oma tuppa, kui äkki kuulsin oma lemmiklaulu: Romeo Santos-Eres mia. Läksin tagasi kööki ja telekast tuligi see laul, mingi tutvumissaate taustalaul oli. Ütlesin Albertole, et püha jeesus, see on mu lemmik :D. Ja siis eile autos ta rääkis teistele ka sellest, kuulasime telefonist seda laulu, laulsin neid kohti kaasa, mida mäletasin, tore oli. Guillermo pani Indrek Ventmanni laulj Hispaania tüdruk, laulis seda kaasa ja nii jõudsimehi koju. Alberto tegi õhtusöögiks suppi: suured tomatikuubikud, oliivid, porgandid(?), sibulatükikesed. Nii hea oli, sõin kolm kausitäit. Tänasin neid toreda päeva eest ja soovisin kõikidele jead ööd, väike Alberto tõusis lauast püsti ja tuli mu juurde nagu alati, et teha põsemusi ja head und soovida, nii nalajkas oli, sest ta tegi alguses ainult ühele põsele musi ja siis vaatasime nagu teineteisele otsa, et eee tegelt peaks ju mõlemale poole tegema, siis hakkasime naerma ja tegime teisele põsele ka :D pean lihtsalt ülesse kirjutama, teile ei tähenda see ju midahi, aga minu jaoks on see oluline, teinekord kui lugema hakkan, tuleb kohe meelde.
Öösel nähin unes kohukesi ja mingit tüli. Hommikul tõusin juba kell 9, panin kihe riidesse ja läksin poodi, ostsin perekonnale tagasi paki pähkleid ja endale ostsin musli, porgandeid, jogurti ja tomateid. Õgisin pool müslipakki juba koju kõndides tühjaks, kodus sõin kõik ära, nii hakb oli olla. Nüüd pikutan voodis, vanematel vaba päev. Ma niiii loodan, et nad ei taha tana mudagi teha, sest ma lihtsalt ei viitsiii. Tahaks magada terve päeva, arvan, et ütlengi Beatrizile, et ma olen nii väsinud ja tahan täna lihtsalt olla. Näonahk on nii metsas kui veel olla saab, nii masendav.
Silbiaga saan hoopis järgmine nadal kokku, läheb Portugali. Ja teisipäeval tuleb prantslasest au pair Beatrizi venna perekonda, 21-aastane ja poisid ju lähevad kooli ja pühapäeval lähen vist viinamarju korjama (kell 6 hommikul!).
Jõudu mulle ja teate, ma olen Eestist eemal olnud kolm kuud ja üks päev. Unbelivable! Sama kaua veel ja siis tulen tagasi koju.
Zara
teisipäev, 6. september 2016
Toitmine on metsas, Isiklik õpetaja Guillermo, hispaania keele õpetajaga frerial, uus tüdruk Silvia
Kell on veerand 2 öösel kõht on kivikõva, sest sõin niiiiii palju: kaks jogurtit, seitse viilu salaamivorsti, ühe šokolaadi churro, saia, Guillermo tehtud maiustust. Tean väga täpselt, miks ma nii palju sõin: stressist, mul ei ole lastega enam midagi teha. Esiteks on nii kuum, et nad ei suuda õues olla, teiseks, nad on tüdinenud oma lauamängudest ja meisterdamjsest ja kolmandaks neil on lihtsalt küllastus vabadusest. Täna hakkasin nutma, sest Alberto sai Guillermo peale ülivihaseks, lõid ja peksid teineteist, läksin vahele, Alberto hakkas oeaaegu nutma, helistas Beatrizile jne. Õnneks poisid ei saanud teada, et nutsin, olin köögis, jätsin Alberto telekamängu mängima ja ajasin Guillermo tema juurest eemale. Jõin köögis vett ja mõtlesin, et mis see nüüd on, juba teine päev, kui hakkan nutma.
Guillermo hüüdis mind, läksin ülesse, ütles, et saame siin tennist mängida (telekamäng, peab puldiga vehkima, et palli lüüa). Igaljuhul päev möödus kiiresti, aga mitte just kõige meeldivamalt. Tore oli see, et lapsed kuulasid sõna, kui ütlesin, et ei mingit teleka vaatamist ega tabletis olemaist, nii ütles ka Beatriz neile, kui olin rääkinud, et suure tüli põhjustajaks oli telekamäng. Beatriz ütles, et neil ei ole lubatud olla tabletis voi vaadata telekat, kui vanemaid kodus ei ole. Beatriz ei saa ju lahendada probleemi telefoni teel,mkui emb-kumb kastest talle helistab. Mängusime lastega lauamängu, aga loomulikult nad väsivad ära sellest, lõid üksteist, ma ei viitsinud enam keeletagi,mhauget nad nagu ei saanudki... On vaja kogu aeg teineteist lüüa või?! Isegi mängu käigus löövad mööda pead...
See selleks, kell 20 läksin hispaania keele tundi, sunidsin end kohe rahunema, sest mu õpetaja on ju hispaanlane. Miks rahunema? Sest mu kallis õpetaja toob tunni ajal mulle oma ema tehtud sööki, endale vett, chatib oma sopradega, räägib erinevatest kommetest ja uuris mu tunnete kohta, mis mind täna valdavad. Mina olen harjunud, et tund hakkab punktuaalselt kokkulepitud ajal, räägime ainult teemat puudutavatest asjadest ja ei kaldu teemast nii kõrvale. Aga samas, õnneks on õhkkond vaba ja ikkagi ma saan juba aru hispaania keelest, uskumatu! Ausalt, vahepeal tabasin end arusaamalt, et püha jeesus, Jorge raägib/küsib midagi ja ma saan aru! Isegi rääkisin Eesti toidust, hispaania ja eesti toitude erinevustest jne, vigadega, aga siiski.
Tunni alguses küsis ta, kas tahaksin tema ja ta pruudiga välja minna Alcazar de San Juani, freriale. Ütlesin, et muidugi. Tegime poolteist tundi (homme ka) ja läksime kolmekesi autoga Akcazari. Tüdrukuga pidin rääkima kogu aeg hispaania keeles, sest ta ei oska teisi keeli (23-aastane). Aaa ja enne veel sõime Jorge juures ta ema valmistatud jooki: tomatid, sai, pimiento ja sool. Niii niii hea oli, magustoiduks sain Jorge tüdruksõbra ema küpsetatud õunakooki (kiitsin, aga õnneks ei saanud sõnade nappuse tõttu valetada, et parim õunakook maailmas, sest keegi ei tee nii häid kooke/torte kui minu õde Margit. Tegelt ka Margit, kui koju tulen tahan kohe kamajäätist, kaneelirulle, pavlovat, kringlit ja ehk midagi veel, mis hetkel ei meenu!). Rääksin ta enaga juttu (hispaania keeles) nii kaua, kuni nad end valmis seadsid. Sain teada, et Malagas oli olnud üle 40 kraadi, ja nüüd millalgi peaks jahedamaks minema.
Sõitsime Jorge ülipisikese Mitchupishiga minu koju, panin vihikud ära ja panin teise pluusi selga, perekond ei oknud kodus. Helistasin Beatrizile ja andsin teada, et lähen Jorgega välja.
Alcazaris oli tore, ostsin ühe churro, niiiii niiiii hea oli, okeks tahtnud veel ühe osta (tegelikult umbes 10 tükki oleks vabalt ara söönud) aga ma ju ei saanud, Jorge on nii kindlameelne oma kaalulangetuses, et tema ei kstnud mitte midagi ja ta tüdruk juba sõi jäätist (tüdruk on suhteliselt ilus, peenike ja selkine, aga mitte latatara nagu ma eeldasin olevat, kuna ikkagi ju hispaanlane). Kõndisime ringi, rääkisime veits hisp keeles, ja umbes tunni pärast tulime tagasi.
Kui koju jõudsin nägin Alberto padret, soovisin head und ja tulin alla. Mul on jäänud komme minna kohe alla kööki, tuld ei pea isegi põlema oanema, sest mu ainukeseks sihtmärgiks in ju külmkapp, kus on ju lamp olemas. Võtsin alguses uhe jogurti, siis teise, siis salaamivorsti ja neli krabipulka, sellel hetkel üldse ei mõtle, et söön ju salaja, ja homme hakkan põdema, kui vanemad jogurteid/vorsti jm otsima hakkavad.... Aga okei, selle tundega tegelen homme, kui aeg on käes.
Tulin voodisse ja vaatasin, et Jorge oli saatnud mulle Whatsapi sõnumi ühe tùdruku Silvia numbriga, 17-aastane hispaanlane, räägib ka inglise keelt ja on nõus minuga tuttavaks saama, et mina saaksin praktiseerida hispaania keelt ja tema inglise keelt. Kirjutasin talle, kes ma olen, ja kas ta on nõus minuga kokku saama. Leppisime kokku, et saame homme kell 21 õhtul kokku ujula ees. Vaatab, mis siis edasi saab.
PS Täna hommikul ei lainud jooksma, ma lihtsalt vihkan hommikul varakult tõusmist.
Zara
Guillermo hüüdis mind, läksin ülesse, ütles, et saame siin tennist mängida (telekamäng, peab puldiga vehkima, et palli lüüa). Igaljuhul päev möödus kiiresti, aga mitte just kõige meeldivamalt. Tore oli see, et lapsed kuulasid sõna, kui ütlesin, et ei mingit teleka vaatamist ega tabletis olemaist, nii ütles ka Beatriz neile, kui olin rääkinud, et suure tüli põhjustajaks oli telekamäng. Beatriz ütles, et neil ei ole lubatud olla tabletis voi vaadata telekat, kui vanemaid kodus ei ole. Beatriz ei saa ju lahendada probleemi telefoni teel,mkui emb-kumb kastest talle helistab. Mängusime lastega lauamängu, aga loomulikult nad väsivad ära sellest, lõid üksteist, ma ei viitsinud enam keeletagi,mhauget nad nagu ei saanudki... On vaja kogu aeg teineteist lüüa või?! Isegi mängu käigus löövad mööda pead...
See selleks, kell 20 läksin hispaania keele tundi, sunidsin end kohe rahunema, sest mu õpetaja on ju hispaanlane. Miks rahunema? Sest mu kallis õpetaja toob tunni ajal mulle oma ema tehtud sööki, endale vett, chatib oma sopradega, räägib erinevatest kommetest ja uuris mu tunnete kohta, mis mind täna valdavad. Mina olen harjunud, et tund hakkab punktuaalselt kokkulepitud ajal, räägime ainult teemat puudutavatest asjadest ja ei kaldu teemast nii kõrvale. Aga samas, õnneks on õhkkond vaba ja ikkagi ma saan juba aru hispaania keelest, uskumatu! Ausalt, vahepeal tabasin end arusaamalt, et püha jeesus, Jorge raägib/küsib midagi ja ma saan aru! Isegi rääkisin Eesti toidust, hispaania ja eesti toitude erinevustest jne, vigadega, aga siiski.
Tunni alguses küsis ta, kas tahaksin tema ja ta pruudiga välja minna Alcazar de San Juani, freriale. Ütlesin, et muidugi. Tegime poolteist tundi (homme ka) ja läksime kolmekesi autoga Akcazari. Tüdrukuga pidin rääkima kogu aeg hispaania keeles, sest ta ei oska teisi keeli (23-aastane). Aaa ja enne veel sõime Jorge juures ta ema valmistatud jooki: tomatid, sai, pimiento ja sool. Niii niii hea oli, magustoiduks sain Jorge tüdruksõbra ema küpsetatud õunakooki (kiitsin, aga õnneks ei saanud sõnade nappuse tõttu valetada, et parim õunakook maailmas, sest keegi ei tee nii häid kooke/torte kui minu õde Margit. Tegelt ka Margit, kui koju tulen tahan kohe kamajäätist, kaneelirulle, pavlovat, kringlit ja ehk midagi veel, mis hetkel ei meenu!). Rääksin ta enaga juttu (hispaania keeles) nii kaua, kuni nad end valmis seadsid. Sain teada, et Malagas oli olnud üle 40 kraadi, ja nüüd millalgi peaks jahedamaks minema.
Sõitsime Jorge ülipisikese Mitchupishiga minu koju, panin vihikud ära ja panin teise pluusi selga, perekond ei oknud kodus. Helistasin Beatrizile ja andsin teada, et lähen Jorgega välja.
Alcazaris oli tore, ostsin ühe churro, niiiii niiiii hea oli, okeks tahtnud veel ühe osta (tegelikult umbes 10 tükki oleks vabalt ara söönud) aga ma ju ei saanud, Jorge on nii kindlameelne oma kaalulangetuses, et tema ei kstnud mitte midagi ja ta tüdruk juba sõi jäätist (tüdruk on suhteliselt ilus, peenike ja selkine, aga mitte latatara nagu ma eeldasin olevat, kuna ikkagi ju hispaanlane). Kõndisime ringi, rääkisime veits hisp keeles, ja umbes tunni pärast tulime tagasi.
Kui koju jõudsin nägin Alberto padret, soovisin head und ja tulin alla. Mul on jäänud komme minna kohe alla kööki, tuld ei pea isegi põlema oanema, sest mu ainukeseks sihtmärgiks in ju külmkapp, kus on ju lamp olemas. Võtsin alguses uhe jogurti, siis teise, siis salaamivorsti ja neli krabipulka, sellel hetkel üldse ei mõtle, et söön ju salaja, ja homme hakkan põdema, kui vanemad jogurteid/vorsti jm otsima hakkavad.... Aga okei, selle tundega tegelen homme, kui aeg on käes.
Tulin voodisse ja vaatasin, et Jorge oli saatnud mulle Whatsapi sõnumi ühe tùdruku Silvia numbriga, 17-aastane hispaanlane, räägib ka inglise keelt ja on nõus minuga tuttavaks saama, et mina saaksin praktiseerida hispaania keelt ja tema inglise keelt. Kirjutasin talle, kes ma olen, ja kas ta on nõus minuga kokku saama. Leppisime kokku, et saame homme kell 21 õhtul kokku ujula ees. Vaatab, mis siis edasi saab.
PS Täna hommikul ei lainud jooksma, ma lihtsalt vihkan hommikul varakult tõusmist.
Zara
Tellimine:
Postitused (Atom)