Jõudsin just jõusaalist koju, kell kaheksa läksin ja kell kümme lõpetasin. Väga lahe oli, sest see mees, kellega eile, kolmapäeval, kohtusin tegeles minuga. Räägin kõigest nüüd järgemööda., sest teid "kindlasti" huvitab kõik detailideni välja.
Kella poole seitsmeks läksime Albertoga badle'i trenni, jäin sinna teda ootama/vaatama, sest lootsin, et ehk saan selle aja sees kohe lepingule alla kirjutada ja mis peamine, mul ei olnud kodus midagi teha. Badle on huvitav ka, meenutab tennist ja sulgpalli korraga, aga rohkem ikka tennist, sest seda mängitakse tennisepalliga, aga reket on palju kergem kui tennisereket.
Kui sinna jõudsime oli veel eelmine trenn peal, vaatasime niisama, kuidas teised mängivad. Mäng toimub tugevast klaasmaterjalist karbikeses :D ehk igast neljast küljest on ümbritsetud klaasiga, et kõik ikka näeks, mis toimub. Kuna pall satub tihti liialt kõrgele, siis klaasseina otsa on veel pandud sinine võrk. Mängijate vahel on võrk ja nii mängitaksegi.
Lõpuks treener hüüdis "chikos!" ja Alberto läks trenni, kõigest 10 minutit hiljem kokkulepitud aega. Seisin ja vaatasin, vahepeal viskasin pilgu jõusaali poole, asub teiselkorrusel ja nägingi seda meest, kellega eile hommikul rääkisime. Hiljem sain teada, et ta nimi on Raúl, hästi treenitud, sõbralik, osavõtlik ja abivalmis.
Alberto treener märkas mind ja tuli minupoole. Tervitasime ja küsis, kas ma tahan ka mangima minna. Vastasin eitavalt, seletasin, et ootan Albertot. Ütles selge ja läks kohvikusse, samal ajal neli treenitavat, Alberto nende hulgas, lihtsalt lõid täie jõuga palle. "Päris huvitav trenn,"mõtlesin, aga samas, miks mitte, aeg jookseb, aga raha ta saab niikuinii, isegi siis, kui ta ei õpeta neid. Aga ta tuli viie minuti pärast juba tagasi ja siis hakkas treenimine pihta. Mulle väga meeldis, kuidas ta suutis kogu aeg olla rahulik, isegi, kui Alberto lollitas ja muidugi teised ka, kohe oli näha, kes püudis õpetuste jätgi palli lüüa ja kes peksis niisama palle.
Mingil ajal tuli treener jälle mu juurde, küsis, kas ma kavatsen terve tunni siin oodata. Vastasin, et jah, kavatsen küll. Aa, alguses ta hakkas hoopis midagi muud rääkima, hakkasin naerma, sest ta rääkis midagi väga naljakat, vähemalt tema jaoks, vastasin, et vabandust, aga ma räägin vähe hispaania keelt. Siis kusiski, et kas ootan siin terve tunni, pakkus, et läheksin kohvikusse. Ütlesin, et ah, tead, mulle meeldib vaadata. Ja loomulikult haarasin härjal sarvist ja rääkisin, et eile räakisin ühe mehega, et täna saaksin lepingule allakirjutafa, et tahan hakata jousaalis käima ja ma olen au pair jne ja nii tagasi. Ta üritas natuke inglise keeles rääkida, hakkas naerma ja punastama, küsisin, kas ta oskab inglise keelt (ilmselgelt ei), vastas et natukene. Läksime kahekesi administraatori laua juurde, käks ja kutsus ühe teise mehe, rääkisin talle oma loo, siis läksin selle teise mehega ülesse, et otsida üles "Mees valge Audiga" ja leidsimegi Raúli jõusaalist. Läksime kõik alla tagasi, Raúl näitas mulle veel Google translatei pilte, mis ta oli tolkinud, et tutvustada mulle kahte valikut, saate aru, ta tõlkis oma jutu isegi eesti keelde. Uskumatu, selline vastutulelikkus, oh neid hispaania mehi, kombed kombed. Valisin esimese variandi, 30 euri kuus, ainult jõusaal, piiramatu kasutusõigus, kui jõusaal lahti on. Ülihea diil tundub mulle. Lepingut ei saanud kohe allkirjastada, sest ei teadnud oma telefoninumbrit ja tänavanime, maja numbrit jne peast. Aga sellest polnud midagi hullu, sest ütlesin, et pean lapse koju viima ja siis tulen tagasi.
Läksin tagasi Alberto trenni vaatama, pean ütlema, et sellel poisil on annet. Ja uskumatu, kui energiline ta on, treener viis nad jsegi õue jooksma, tehti kõhulihaseid jne. Hea oli vaadata, et treener võtab neist kõik, mis võtta annab. Hakkasin just oma telefoni memosse kirjutama midagi, kui järsku oli mu kõrval Beatriz ja Guillermo. Beatriz oli läinud Guillermole muusikakooli autoga järele ja tahtsid näha, kuidas Alberto mängib. Rääkisime seal jutttu, laupäeval tahaksime Beatriziga minna Alcazari, sest meil lingsalt pile riideid, es verdad. Aa, laupäeval lähen vist Jorge ja ta tüdruksõbra Lauraga ratastega sõitma, Alcazari isegi vist, 8 km eemal, pole hullu.
Igakuuhul saime autoga koju, vahetasin riided ja läksin tagasi. Täitsin vajalikud ankeediosad ja läksin jõusaali. Raúl ütles, et esmene nädal ainult kardio, esimesel masinal, ratas, sõitsin viis minutit, soojenduseks siis. Teine masin oli kahe pedaaliga, hästi suured ja kätega hoiad knni kahest suurest lenksust, mis liiguvad üles alla, sellel masinal 20 min. Viimaseks masinaks oli tavaline jooksulint, seal jooksin/kõndisin 25 minutit. Raúl seletas kõik mulle ära, kuidas vaadata pulssi, distantsi, aega, kaloreid jne. Mitu korda tuli uurima, kuidas mul läheb. Hasti läks, higi jooksis nii et soojendus oli oma nime vääriline. Astusin viimaselt masinalt maha ja tundsn, kuidas ma lihtsalt hõljun õhus, maapind nagu liikus. Järgmiseks andis Raúl mulle nõu, et võiksn teha kätele, neljal erineval madinal, 15*3 seeriat. Sain tehtud, siis tegin kõhulihaseid ja planku. Lõpetasin ikka oma lemmik masinal, kükke tehes. Nägin, et Raúl ütles ühele poisile, et näe, see chica seal, rubia, mine tee selle sama masinaga kükke. Tahtsin just lõpetada, aga panin edasi. Tegin kätele hantlitega igasuguseid harjutusi ja väljaasteid. Raúl tuli mu juurde ja pani õige asendi mul paika, nii hea oli nagu eratreeneriga oleks olnud. Mulle tundub, et ta ongi päevad läbi seal, vähemalt õhtul kindlasti, seega väga hea on õhtul minna, sest siis ta saab juhendada. Kõikidele andis seal nõu, näitas ette ja tegi ise ka trenni.
Koju tulin rõõmsa tujuga, 23 kraadi sooja ja mul oli nii hea olla. Jõudsin alla kõöki, perekind just sõi ja ütlesin, kuidas mul läks. Vabandasin, et ma ei taha süüa, sest mul pole kõht tühi. Beatrizi nägu vajus ära, kuigi ta oli juba ennegi selline, et ah, ma tahan magada lintsalt. Alberto padre ütles, et teine kord annaks ma ikka teada, sest viiele inimesele kokkamine on ikka teine asi kui neljale. Püha jumal küll. Ütlesin, et ma võin ju homme hommikul ka sda kala süüa. Beatriz ütles, et ah ei see kannata homseni vms. Ütlesin, et okei, ma võn oraegu ka süüa, oanin juba seljakoti maha ja hakkasin oma kohale liikuma. Beatriz ütles, et pole oluline, kui ma ei taha hetkel süüa siis ma ei oea. Vabandasin, nagu ma oleks maailma suurima vea teinud, et ei öelnud talle varem ja soovisin head und. Teate, ainult Alberto(laps) vastas mulle rõõmsalt head und vastu, Beatriz ka natuke rõõmsalt, Alberto oadre ütles head ööd, samal ajal vaatas telekat, surmtõsiselt ja Guillermo ei öelnud sõnagi. Laksin oma vannituppa ja oesin hambad ära, koristasin oma toa ära ja ajasin end vihaseks. Miks kunagi ei öelda, kui ma olen midagi hästi teinud?! Ma olen iga jumala oäev tõmmanud toad üle, triikinud riideid, teinud süüa, kui on palutud, ettevalmistanud suure hoole ja pühendumusega inglise keele tunde, viinud ja toonud lapsi erinevatesse huviringidesse, pidanud meeles, millal on snäkiaeg, valvanud, et lapsed kommi ei sööks,,sest muidu nad ei söö õhtusööki. Ja nüüd, ÜHEL AINSAL KORRAL, kui ma ei öelnud varem, et ma ei taha süüa on selline solvumine. Uskumatu, ausalt! Nemad on jah kõik siin koos, kogu perekond, sõbrad-tuttavad ümberringi, kui midagi keegi hakvasti ütleb, ununeb see ju teiste seltsis kiiresti, aga mina olen täiesti üks ju, ainuke eestlane ka pealekauba. Mina yahtsin just rõõmu jagada ja kiita poisse, eriti Albertot, et ta ilusti inglise keele tundides osaleb ja püüab. Aga ei, lihtsalt tulin oma tuppa ja homme sama hooga edasi.
Homme kell pool kümme on mul juuksur, lasen ainult otsi lõigata, näevad siis paremad välja.
Zara
neljapäev, 6. oktoober 2016
"See ei suuda enam üldse üksi kodus olla"
Ainult Margit saab sellest pealkirjast aru :D õdede naljad.
Aga nüüd ongi nii, kohe kui hommikul kell pool kümme toad üle tõmmatud sain, nõud kappidesse pandud ja hambad pestud, läksin õue. Tegin kiirkõndi kolm ja pool tundi! Päike oli nii soe, tegin väikse pausi Clementine juures, jõime kohvi ja panin kohe üles mäkke Virgeni juurde välja. Siis tulin kiiruga koju tagasi, jõudsin viis minutit peale kahte koju, võtsin kodust raha ja läksin ostsin ühe leiva.
Lõunaks tegi Beatriz, kuna ta oli terve hommiku kodus, lasagnet, oli hea, aga ma oskan paremini. Ma arvasin, et hispaanlased ikka lisavad vürtse oma toitudele, aga ei lisa, ainult oliiviõli lisavad igalepoole, kuhu vaid kannatab panna.
Tegelikult tahtsin juba eile õhtul kirjutada, et mind vaevab väikse riigi kompleks. Ma isegi ei tea, kas selline väljend eksisteerib, aga nii on. Nimelt, alati, kui oleme kuskil Clementinega ja räägime kellegagi, siis keegi ikka ütleb:"Ooo, sa oled Prantsusmaalt! Nii lahe! Mu venna naise õe mees on prantslane." (Viimati just nii öeldigi) või siis keegi oskab prantsuse keelt. Eile hispaania keele tunnis tundsin jälle, et keegi ei tea ikka Eestist midagi. Clementine küsis, et kuidas see sõna nüüd hisoaania keeles ongi... ütles prantsus keelse sona ja Jorge kohe teadis aidata. Vist oli õudusunenägu, see sõna, mida ta tahtis teada, Jirge nägi mu nägu, kui nad seal prantsuse keeles patra,a hakkasid ja küsis mu käest, kuidas eesti keeles "nightmare" on, kui vastasin "ÕUDUSUNENÄGU" hakkas ta täiega naerma.
Kodus hakkasin mõtlema, et Eestist peaks rohkem noori veel välismaale minema, pole seee mingi probleem, vähemalt, siis ehk teataks ka seda, et kui sa oled Eestist pärit ei tähenda see seda, et sa peaksid oskama vene keelt, slovakkia keelt, läti keelt ja soome keelt. Mis siis, et me oleme lähestikku! Hispaanlased ei oska isegi prantsuse keelt, mis siis et kõrbpvuti on, isegi mitte itaalia keelt, kuigi need on sarnased. Oh jah.. Mingi asi oli veel, mis mul närvi mustaks on ajanud, aga hetkel ei meenu.
Lähen viin Guillermo nüüd muusikakooli. Vanemad on täna nii tusased. Alberto padre ütles, et ta on väsinud töötamisest, ütlesin, et homme on juba ju reede, kehitas ainukt õlgu. Alati on nii, kui mina olen õnnelik ja energiline, on perekond väsinud ja vastupidi. Õnneks ilm on ilus, loodan, et ei ole mingit passimist siin oäeva jooksul, õhtul lähen jõusaali, juhuuu!
Meelde tuli, mis mind närvi ajab! Hispaanlased, vähemalt need, kellega kokkupuutun, ohvivad IGA PÄEV, et nii palav on. Mida on ohkida, just hea ju!!
Zara
Aga nüüd ongi nii, kohe kui hommikul kell pool kümme toad üle tõmmatud sain, nõud kappidesse pandud ja hambad pestud, läksin õue. Tegin kiirkõndi kolm ja pool tundi! Päike oli nii soe, tegin väikse pausi Clementine juures, jõime kohvi ja panin kohe üles mäkke Virgeni juurde välja. Siis tulin kiiruga koju tagasi, jõudsin viis minutit peale kahte koju, võtsin kodust raha ja läksin ostsin ühe leiva.
Lõunaks tegi Beatriz, kuna ta oli terve hommiku kodus, lasagnet, oli hea, aga ma oskan paremini. Ma arvasin, et hispaanlased ikka lisavad vürtse oma toitudele, aga ei lisa, ainult oliiviõli lisavad igalepoole, kuhu vaid kannatab panna.
Tegelikult tahtsin juba eile õhtul kirjutada, et mind vaevab väikse riigi kompleks. Ma isegi ei tea, kas selline väljend eksisteerib, aga nii on. Nimelt, alati, kui oleme kuskil Clementinega ja räägime kellegagi, siis keegi ikka ütleb:"Ooo, sa oled Prantsusmaalt! Nii lahe! Mu venna naise õe mees on prantslane." (Viimati just nii öeldigi) või siis keegi oskab prantsuse keelt. Eile hispaania keele tunnis tundsin jälle, et keegi ei tea ikka Eestist midagi. Clementine küsis, et kuidas see sõna nüüd hisoaania keeles ongi... ütles prantsus keelse sona ja Jorge kohe teadis aidata. Vist oli õudusunenägu, see sõna, mida ta tahtis teada, Jirge nägi mu nägu, kui nad seal prantsuse keeles patra,a hakkasid ja küsis mu käest, kuidas eesti keeles "nightmare" on, kui vastasin "ÕUDUSUNENÄGU" hakkas ta täiega naerma.
Kodus hakkasin mõtlema, et Eestist peaks rohkem noori veel välismaale minema, pole seee mingi probleem, vähemalt, siis ehk teataks ka seda, et kui sa oled Eestist pärit ei tähenda see seda, et sa peaksid oskama vene keelt, slovakkia keelt, läti keelt ja soome keelt. Mis siis, et me oleme lähestikku! Hispaanlased ei oska isegi prantsuse keelt, mis siis et kõrbpvuti on, isegi mitte itaalia keelt, kuigi need on sarnased. Oh jah.. Mingi asi oli veel, mis mul närvi mustaks on ajanud, aga hetkel ei meenu.
Lähen viin Guillermo nüüd muusikakooli. Vanemad on täna nii tusased. Alberto padre ütles, et ta on väsinud töötamisest, ütlesin, et homme on juba ju reede, kehitas ainukt õlgu. Alati on nii, kui mina olen õnnelik ja energiline, on perekond väsinud ja vastupidi. Õnneks ilm on ilus, loodan, et ei ole mingit passimist siin oäeva jooksul, õhtul lähen jõusaali, juhuuu!
Meelde tuli, mis mind närvi ajab! Hispaanlased, vähemalt need, kellega kokkupuutun, ohvivad IGA PÄEV, et nii palav on. Mida on ohkida, just hea ju!!
Zara
kolmapäev, 5. oktoober 2016
Jõusaali jutt
Esmalt, mu lemmiklaul hetkel on: Manuel Carrasco-Yo quiero vivir, see on just emale mõeldud, sest ema eelmine kord, kui oma lemmikud laulud üles kirjutasin, ütles, et nii head, parem kui RetroFm :D. Ka selleski laulus on elu sees, ei ole mingit mõtlisklemist ja tagasivaatamist, puhas hispaania muusika, mis kummitab mind isegi öösiti, täna laulsin seda unenäos.
Hommik alagas jällegi vara, niii hea on vara tõusta. Hommikul oli veel pime, umbes kell seitse tõusin, tegin akna lahti ja niisama mõtlesin, sõin ploomi voodis, mille eile turult ostsin.
Kell üheksa tõmbasin toad üle, hästi hoolikalt, koristasin isegi vannitoa ära, poiste ja minu oma. Pesin kõik peeglid puhtaks, homme tahan aknad ära pesta, aga kogu aeg oli üks ja sama mõte peas: tahaks jõusaali minna. Mõtlesin oma peas, mida räägin jne. Kell 12 panin trenniriided selga, võtsin oma valge-kollase kaekoti (mis on nüüd must, sest võtsin selle viinamarju korjates kaasa (eivõinud ju Albertot kuulata ja koti autosse jatta, aga samas, siis sain ma pilte ka teha), veepudeli ja rahakoti kaasa. Läksin korraks köögist läbi, et nõud kappi ruttu panna ja samal hetkel tuli kiri Beatrizilt:" Buenos dias! Por favor puedes hacer una ensalada? Lechuga, tomate, cebolla, atun, cangrejo si quieres, aceitunas etc. Y si puedes pon una patata cortada es trozos a hervir. Es para Alberto. Ehk siis, Beatriz palus, et teeksin salati. Salatilehtedest, tomatitest, sibulast, krabipulkadest, kui tahan, ja tuunikalast. Lisaks palus keeta üks kartul Albertole, sest Alberto ei söö juur ja puuvilju. "Okei, loomulikult et teen," kirjutasin ja tormasin alla kööki tagasi, sest salati tegemine võtab ka omajagu aega ja ma tahtsin ju jõusaali minna!
Hakkasin siis salatit tegema, sellega polnud mingit probleemi, aga kartuliga küll, mõtlesin, et kuidas ma küll seda kartulid lihtsalt lõikan ja keedan. Meie sööme nii uhket salatit ja Alberto saab mingi suvalise keedetud kartuli. Küsisin Beatrizilt, et kas lihtsalt lõikangi kartuli ringikesteks ja keedan?' Vaatas lihtsalt, et jah. Okei :D ma olen lihtsalt selline ülemõtleja, tundus nii imelik. Keetsin ikka ühe muna ka Albertole, teise muna panin meie salatisse. Nii ilus salat tuli.
Ja läksin siis välja, ostsin ühe leiva ja asusin jõusaali piole teele, samas kohas on Albertol badlei trenn. Mõtlesin, et lähen sisse ja küsin, kas siin on jõusaal :D sest Guillermo ajas eile mingit juttu, et ma ei saa sinna minna, sest muidu ma pean iga paev kell seitse hommikul juba seal kohal olema jne.
Joudsin selle hoone juurde, värav oli kinni, majal kõik tuled kustus. Siesta, muidugi... Ja samal hetkel sõitis värava ette lumivalge Audi, auto peale oli lastud panna märk musklist, välja astus pikk treenitud mees, päikseprillid ees. Läks väravast sisse ja pani varava lukku. Ma olin alles eemal! Tegin laar kiiremat sammu ja ütlesin:"Buenos dias! Perdon! Tengo una pregunta". Mees tuli väravast välja ja rääkisin talle, kes ma olen ja mis ma tahan. Ütlesin, et olen siin ühes peres tööl, tegelen lastega ja hommikuti on mul nii palju aega, et tahaksin jõusaalis hakata käima. Kas oleks võimalik. Ja saate aru, ta sai aru minust! Rääkisime ja küsisin zumba kohta ka, rääkis, et see on kallis, mingi 10 euri. Nii et sinna ma ei lähe, aga jõusaali küll. Läksime siis sisse, olime ainukesed seal, ja räakis mulle veelkord kõik üle. Leppisime kokku, et homme õhtul lähen sinna, sest täna mul pole ju aega, kell 20 on hisp keele tund Jorgega. Lubas mind siis aidata ja juhendada seal.
Kusjuures homme on Albertol kell seitse õhtul badle, kui olen Alberto koju toonud, siis saangi minna tagasi, lepingu sõlmida ja jõuluks mingi vormi saada, mis ei ole kerakujuline.
Hetkel on siesta, kella viieni on mul aega inglise keele tund ettevalmistada, kella kuueks lähme Alberto ja Guillermoga muusikakooli, sest Guillermol on tund kell kuus. Ja kell seitse lähme uuesti järele, hea et mingit oassimist ei ole.
Ma luban nüüd endale, et igal õhtul, kui mul und ei ole, valmistan ma inglise keele tunnid ette, sest ma lihtsalt ei viitsi päeval neid ette valmistada.
Zara
Hommik alagas jällegi vara, niii hea on vara tõusta. Hommikul oli veel pime, umbes kell seitse tõusin, tegin akna lahti ja niisama mõtlesin, sõin ploomi voodis, mille eile turult ostsin.
Kell üheksa tõmbasin toad üle, hästi hoolikalt, koristasin isegi vannitoa ära, poiste ja minu oma. Pesin kõik peeglid puhtaks, homme tahan aknad ära pesta, aga kogu aeg oli üks ja sama mõte peas: tahaks jõusaali minna. Mõtlesin oma peas, mida räägin jne. Kell 12 panin trenniriided selga, võtsin oma valge-kollase kaekoti (mis on nüüd must, sest võtsin selle viinamarju korjates kaasa (eivõinud ju Albertot kuulata ja koti autosse jatta, aga samas, siis sain ma pilte ka teha), veepudeli ja rahakoti kaasa. Läksin korraks köögist läbi, et nõud kappi ruttu panna ja samal hetkel tuli kiri Beatrizilt:" Buenos dias! Por favor puedes hacer una ensalada? Lechuga, tomate, cebolla, atun, cangrejo si quieres, aceitunas etc. Y si puedes pon una patata cortada es trozos a hervir. Es para Alberto. Ehk siis, Beatriz palus, et teeksin salati. Salatilehtedest, tomatitest, sibulast, krabipulkadest, kui tahan, ja tuunikalast. Lisaks palus keeta üks kartul Albertole, sest Alberto ei söö juur ja puuvilju. "Okei, loomulikult et teen," kirjutasin ja tormasin alla kööki tagasi, sest salati tegemine võtab ka omajagu aega ja ma tahtsin ju jõusaali minna!
Hakkasin siis salatit tegema, sellega polnud mingit probleemi, aga kartuliga küll, mõtlesin, et kuidas ma küll seda kartulid lihtsalt lõikan ja keedan. Meie sööme nii uhket salatit ja Alberto saab mingi suvalise keedetud kartuli. Küsisin Beatrizilt, et kas lihtsalt lõikangi kartuli ringikesteks ja keedan?' Vaatas lihtsalt, et jah. Okei :D ma olen lihtsalt selline ülemõtleja, tundus nii imelik. Keetsin ikka ühe muna ka Albertole, teise muna panin meie salatisse. Nii ilus salat tuli.
Ja läksin siis välja, ostsin ühe leiva ja asusin jõusaali piole teele, samas kohas on Albertol badlei trenn. Mõtlesin, et lähen sisse ja küsin, kas siin on jõusaal :D sest Guillermo ajas eile mingit juttu, et ma ei saa sinna minna, sest muidu ma pean iga paev kell seitse hommikul juba seal kohal olema jne.
Joudsin selle hoone juurde, värav oli kinni, majal kõik tuled kustus. Siesta, muidugi... Ja samal hetkel sõitis värava ette lumivalge Audi, auto peale oli lastud panna märk musklist, välja astus pikk treenitud mees, päikseprillid ees. Läks väravast sisse ja pani varava lukku. Ma olin alles eemal! Tegin laar kiiremat sammu ja ütlesin:"Buenos dias! Perdon! Tengo una pregunta". Mees tuli väravast välja ja rääkisin talle, kes ma olen ja mis ma tahan. Ütlesin, et olen siin ühes peres tööl, tegelen lastega ja hommikuti on mul nii palju aega, et tahaksin jõusaalis hakata käima. Kas oleks võimalik. Ja saate aru, ta sai aru minust! Rääkisime ja küsisin zumba kohta ka, rääkis, et see on kallis, mingi 10 euri. Nii et sinna ma ei lähe, aga jõusaali küll. Läksime siis sisse, olime ainukesed seal, ja räakis mulle veelkord kõik üle. Leppisime kokku, et homme õhtul lähen sinna, sest täna mul pole ju aega, kell 20 on hisp keele tund Jorgega. Lubas mind siis aidata ja juhendada seal.
Kusjuures homme on Albertol kell seitse õhtul badle, kui olen Alberto koju toonud, siis saangi minna tagasi, lepingu sõlmida ja jõuluks mingi vormi saada, mis ei ole kerakujuline.
Hetkel on siesta, kella viieni on mul aega inglise keele tund ettevalmistada, kella kuueks lähme Alberto ja Guillermoga muusikakooli, sest Guillermol on tund kell kuus. Ja kell seitse lähme uuesti järele, hea et mingit oassimist ei ole.
Ma luban nüüd endale, et igal õhtul, kui mul und ei ole, valmistan ma inglise keele tunnid ette, sest ma lihtsalt ei viitsi päeval neid ette valmistada.
Zara
Kohv annab energiat
Eilne päev läks nii ruttu, käisime hommikul kell 10 juba Clementinega turul. Ostsin viis ploomi, ühe punase suure paprika, viis tomatit, spinatit ja vaatasin seal jooesid. Jopet ei ostnud,msest minu suurust ei olnud ja hind oli päris kõrge, õnneks mul polnud nii palju taha ja kaasas
Pärast tutul käimist läksime Mercadonasse, ostsin uue hambaniidi (sama halb kui eelmine!!!), seebi ja kohvi. Ostsin kõge odavama kohvi, see nii hea ei ole, aga eks ma joon selle ära ja ostan õige kohvi, kui eelmine itsa saab, õige kohv on ilusas pakendis ka, saan mitu korda kasutada.
Clementinel oli 11 juuksur, seega ta läks otse peale Mercadonat juuksurisse, ma läksin koju, pidin lõunasöögi valmistama. Tegin pastasalatit, päris hea tuli välja ega see oligi kerge:panin pasta keema, ühe muna ka, samal ajal lõikasin pavo tükikesteks (kalkuniliha vist), lõikasin tomatid, punase sibula ja lõpuks panin kõik kokku, muna lõikasin ka loomulikult katki ja kõige peale panin rohelised oliivid.
Peale kella 14 tulid Beatriz ja poisid koju, sõime ja ma olin nii väsinud. Õnneks sain siestat pidada, lausa kaks tundi, sest Guillermo läks kell 16 muusikakooli, eile ei pidanud muna teda saatma, Beatriz viis ta autoga ära, ja Albertol on täna matemaatika kontrolltöö, seega ta pidi eile õppima. Alles kell 17 oli inglise keel minuga, nii kaua põõnasin ma voodis, eriti magada ei saanud, sest Alberto mängis täpselt minu toa kohal põrkepalliga ja ma olin kolm tassitäit kohvi ka joonud, und ei tulnud üldse, kuigi keha oli väsinud, vaim oli erk, kuulsin isegi, mida naabrid toas räägivad.
Kell 17 tegin inglise keele tunni Albertoga, eile oli ta natuke selline liiga energiline. Aga siiski, ta kuulab mind, kui võtsin talt põrkepalli käest ära, naertas mulle ja süvenes antud ükesandesse. Just hetjel avastasin, et mul on siiamaani põrkepall taskus, lubasin talle selle tagasi anda peale tundi, eks ma siis täna annan. Tegime ainult pool tundi, sest ma ei tahtnud, et ta täitsa ülemeelikuks kätte ära läheb, tahtsin ikka viisakaks temaga jääda ja tegelikult jõudsime üsna hästi ülesanetega ja teooriaga ühelepoole, eile õpetasin talle (ja hiljem aguillermole) millal kasutada much, millal many, pluss siis harjutused.
Kell 18 pidime kahekesi minema aguillermole muusikakooli järele, sest Albertot ei tohi üksi koju jätta, Guillermot ka tegelikult mitte, pole jätnudki. Igaljuhul, läksime siis Guillermole järele, Alberto võttis oma badlei reketi ja palli ka kaasa, sest 18:30 hakkas tal badle-i trenn, seega tahtsime otse peale muusikakooli minna ta trenni. Kahjuks kõik nii plaanitult ei läinud, kui olime Guillermo muusikakoolist katte saanud ja hakkasime trenni poole astuma, tahtis Alberto WCsse minna, seega jooksimie koju tagasi, ma olen siiamaani enda peale vihane, et olin kuri ta oeale, et miks ta ei võinud varem ära käia jne, tegelikult ei oleks midagi olnud, kui oleksime ta trenni hilinenud võinii, kuigi jõudsime täpselt pool kohale. Pean ikka rahulikum olema ja endale meelde tuletama, et olen Hispaanias, kõikidel on aega maa ja ilm, keegi ei tirma kuskile, kellaajad on lihtsalt orienteerumiseks mõeldud.
Nagu öeldud, jõudsime ilusti pool seitse kohale, pidin mängima et ma oskan hispaania keelt, sest, kui ütlesin Guillele, et mingu oma vennaga kaasa ja viigu ta treeneri juurde, siis vastas ta mulle, et mina oean ka ikka tylema, ütlesin, et okei, aga ta peab ise treeneriga rääkima, sest ma ei saa ju hispaania keelest nii hästi aru, kui võõtas inimene hakkab kiiresti rääkima. Jälle asjatu närvitsemine. Läksime kolmekesi treeneri juurde, tervutasime,mtreener küsis, mis Alberto nimi on, Alberto vastas, ja minult küsiti ainult, kas ta tukeb üksi trenni ja et kell pool kaheksa siis näeme. Sammusime Guillermoga koju tagasi, et tunni aja pärast uuesti Albertole järele minna.
Kui olime Alberto koju toonud, tegime Guillermoga kiire ingliskeele tunni, kõigest kaheksa minutit, sest kell oli juba kolmveerand kaheksa, nägin, kui väsinud ta oli. Juba eelenavkt olin Beatrizile öelnud, et ma ei usu, et see on orobleem, kui Guillermoga ei saa iga päev inglise keele tundu teha, sest me räägime niikuinii ju ainult inglise keeles päevad läbi. Guillermol on nimelt kuus päeva järjest kogu aeg trennid, huviringid oliss veel kool. Ta on väga kohusetundlik ja hea poiss, kui ta vaid tahab olla hea.
Kuna Beatriz ütles lõunasoögiajal, et ta jõuab täna peale kaheksat õhtul (tavaliselt jõuab pool kaheksa natuke läbi) siis olin arvestanud, et õhtul läheb poistega veits hullemaks, sest nad on harjunud päeva lõpus oarki munema, kus saavad joosta, mängida ja sõpradega olla, aga eile olime hoopis toas. Täiesti okei oli, laulsime Guillermiga kõvahäälega arvutis Fun-Tonight we are young, Alberto oli oma trennist nii väsinud, et vaatas lihtsalt telekat. Aaaa, niii naljakas oli. Guillermo pakus abi, kuhu panna üles kuulutus, mille ta oma sõoradega koostas,mmis kutsub inimesi filmicastingule. Poool tundi, POOL TUNDI, andsin talle nõu kuhu panna, mis plakatil kirjas oeab olema, Guillermo lausa otsis oma kooli kodulehe üles, et naidata mulle pilte koolimaja ümbrusest, et võimalikud kihad üle vaadata. Nii lahe oli aidata.
Üheksa paiku jõudis Beatriz koju, läksin allakorrusele triikima, sest mul oli nii palju energiat. Triikisin nii enda asjad kui ka laste riided ära, et hommikul oleks vaba aega ikka rohkem. Kella kümnest sõime õhtusöögi, ma sõin keedetud muna singi ja juustuga, Beatriz valmistas ise eile kõik, sest ma triikisin all. Lahe oli süüa toitu, kui ma ise pole midagi tegema pidanud, hoopis teise mekiga :D. Pärast õhtusõöki kaisin pesus ja läksin oma puhtasse magamistuppa, et voodis unetult passida kolm tundi. Vaatasin uuesti Ettelugeja filmi, Ringvaadet ja lugesin lehti.
Ma lähen millalgi juuksurisse ka, pean täna Beatrizile ütlema, et mulle aja paneks, ta ise ütles, et võb ise helistada, et tal on väga hea juuksur, odav ja sõnakuulelik ("Kui ikka ütled või näitad, kuhu maani sa tahad, et ta lõikaks, siis nii palju lõikabki, mitte, ei lõika rohkem"). Täna kell kaheksa õhtul on hispaania keele tund Jorgega, 18ks pean Guillermo muusikakooli viima ja täna tuleb Alberto padre koju!
Zara
Pärast tutul käimist läksime Mercadonasse, ostsin uue hambaniidi (sama halb kui eelmine!!!), seebi ja kohvi. Ostsin kõge odavama kohvi, see nii hea ei ole, aga eks ma joon selle ära ja ostan õige kohvi, kui eelmine itsa saab, õige kohv on ilusas pakendis ka, saan mitu korda kasutada.
Clementinel oli 11 juuksur, seega ta läks otse peale Mercadonat juuksurisse, ma läksin koju, pidin lõunasöögi valmistama. Tegin pastasalatit, päris hea tuli välja ega see oligi kerge:panin pasta keema, ühe muna ka, samal ajal lõikasin pavo tükikesteks (kalkuniliha vist), lõikasin tomatid, punase sibula ja lõpuks panin kõik kokku, muna lõikasin ka loomulikult katki ja kõige peale panin rohelised oliivid.
Peale kella 14 tulid Beatriz ja poisid koju, sõime ja ma olin nii väsinud. Õnneks sain siestat pidada, lausa kaks tundi, sest Guillermo läks kell 16 muusikakooli, eile ei pidanud muna teda saatma, Beatriz viis ta autoga ära, ja Albertol on täna matemaatika kontrolltöö, seega ta pidi eile õppima. Alles kell 17 oli inglise keel minuga, nii kaua põõnasin ma voodis, eriti magada ei saanud, sest Alberto mängis täpselt minu toa kohal põrkepalliga ja ma olin kolm tassitäit kohvi ka joonud, und ei tulnud üldse, kuigi keha oli väsinud, vaim oli erk, kuulsin isegi, mida naabrid toas räägivad.
Kell 17 tegin inglise keele tunni Albertoga, eile oli ta natuke selline liiga energiline. Aga siiski, ta kuulab mind, kui võtsin talt põrkepalli käest ära, naertas mulle ja süvenes antud ükesandesse. Just hetjel avastasin, et mul on siiamaani põrkepall taskus, lubasin talle selle tagasi anda peale tundi, eks ma siis täna annan. Tegime ainult pool tundi, sest ma ei tahtnud, et ta täitsa ülemeelikuks kätte ära läheb, tahtsin ikka viisakaks temaga jääda ja tegelikult jõudsime üsna hästi ülesanetega ja teooriaga ühelepoole, eile õpetasin talle (ja hiljem aguillermole) millal kasutada much, millal many, pluss siis harjutused.
Kell 18 pidime kahekesi minema aguillermole muusikakooli järele, sest Albertot ei tohi üksi koju jätta, Guillermot ka tegelikult mitte, pole jätnudki. Igaljuhul, läksime siis Guillermole järele, Alberto võttis oma badlei reketi ja palli ka kaasa, sest 18:30 hakkas tal badle-i trenn, seega tahtsime otse peale muusikakooli minna ta trenni. Kahjuks kõik nii plaanitult ei läinud, kui olime Guillermo muusikakoolist katte saanud ja hakkasime trenni poole astuma, tahtis Alberto WCsse minna, seega jooksimie koju tagasi, ma olen siiamaani enda peale vihane, et olin kuri ta oeale, et miks ta ei võinud varem ära käia jne, tegelikult ei oleks midagi olnud, kui oleksime ta trenni hilinenud võinii, kuigi jõudsime täpselt pool kohale. Pean ikka rahulikum olema ja endale meelde tuletama, et olen Hispaanias, kõikidel on aega maa ja ilm, keegi ei tirma kuskile, kellaajad on lihtsalt orienteerumiseks mõeldud.
Nagu öeldud, jõudsime ilusti pool seitse kohale, pidin mängima et ma oskan hispaania keelt, sest, kui ütlesin Guillele, et mingu oma vennaga kaasa ja viigu ta treeneri juurde, siis vastas ta mulle, et mina oean ka ikka tylema, ütlesin, et okei, aga ta peab ise treeneriga rääkima, sest ma ei saa ju hispaania keelest nii hästi aru, kui võõtas inimene hakkab kiiresti rääkima. Jälle asjatu närvitsemine. Läksime kolmekesi treeneri juurde, tervutasime,mtreener küsis, mis Alberto nimi on, Alberto vastas, ja minult küsiti ainult, kas ta tukeb üksi trenni ja et kell pool kaheksa siis näeme. Sammusime Guillermoga koju tagasi, et tunni aja pärast uuesti Albertole järele minna.
Kui olime Alberto koju toonud, tegime Guillermoga kiire ingliskeele tunni, kõigest kaheksa minutit, sest kell oli juba kolmveerand kaheksa, nägin, kui väsinud ta oli. Juba eelenavkt olin Beatrizile öelnud, et ma ei usu, et see on orobleem, kui Guillermoga ei saa iga päev inglise keele tundu teha, sest me räägime niikuinii ju ainult inglise keeles päevad läbi. Guillermol on nimelt kuus päeva järjest kogu aeg trennid, huviringid oliss veel kool. Ta on väga kohusetundlik ja hea poiss, kui ta vaid tahab olla hea.
Kuna Beatriz ütles lõunasoögiajal, et ta jõuab täna peale kaheksat õhtul (tavaliselt jõuab pool kaheksa natuke läbi) siis olin arvestanud, et õhtul läheb poistega veits hullemaks, sest nad on harjunud päeva lõpus oarki munema, kus saavad joosta, mängida ja sõpradega olla, aga eile olime hoopis toas. Täiesti okei oli, laulsime Guillermiga kõvahäälega arvutis Fun-Tonight we are young, Alberto oli oma trennist nii väsinud, et vaatas lihtsalt telekat. Aaaa, niii naljakas oli. Guillermo pakus abi, kuhu panna üles kuulutus, mille ta oma sõoradega koostas,mmis kutsub inimesi filmicastingule. Poool tundi, POOL TUNDI, andsin talle nõu kuhu panna, mis plakatil kirjas oeab olema, Guillermo lausa otsis oma kooli kodulehe üles, et naidata mulle pilte koolimaja ümbrusest, et võimalikud kihad üle vaadata. Nii lahe oli aidata.
Üheksa paiku jõudis Beatriz koju, läksin allakorrusele triikima, sest mul oli nii palju energiat. Triikisin nii enda asjad kui ka laste riided ära, et hommikul oleks vaba aega ikka rohkem. Kella kümnest sõime õhtusöögi, ma sõin keedetud muna singi ja juustuga, Beatriz valmistas ise eile kõik, sest ma triikisin all. Lahe oli süüa toitu, kui ma ise pole midagi tegema pidanud, hoopis teise mekiga :D. Pärast õhtusõöki kaisin pesus ja läksin oma puhtasse magamistuppa, et voodis unetult passida kolm tundi. Vaatasin uuesti Ettelugeja filmi, Ringvaadet ja lugesin lehti.
Ma lähen millalgi juuksurisse ka, pean täna Beatrizile ütlema, et mulle aja paneks, ta ise ütles, et võb ise helistada, et tal on väga hea juuksur, odav ja sõnakuulelik ("Kui ikka ütled või näitad, kuhu maani sa tahad, et ta lõikaks, siis nii palju lõikabki, mitte, ei lõika rohkem"). Täna kell kaheksa õhtul on hispaania keele tund Jorgega, 18ks pean Guillermo muusikakooli viima ja täna tuleb Alberto padre koju!
Zara
esmaspäev, 3. oktoober 2016
Kohv teeb imesid
Tõusin täna hommikul üli-imeliku heli peale ülesse. Miski nagu kukkus sada korda maha, panin tule põlema ja vaatasin, mis toimub. Nagi seisis oma koha peal ja miski muu nagu ei olski saanud kukkuda. Läksin tagasi voodisse, ikka imelik hääl... Tegin siis külmkapi lahti,mtäpselt mu voodi kõrval ja seal tilkuski vesi, vesi lausa voolas mu külmikust välja. Jubevastik hais tuli ka välja. Tõusin lõplikult ülesse, kell oli peaaegu pool üheksa. Koristasin segaduse ära ja läksin kaste riideid triikima (planchar la ropa).
Kella kümnest läksin kööki, tegin endale kohvi. Teate, Hispaani kohv on maaailma parim! Selline tõmmune :D uskumatu kui hea... Veerand 11 läksin kodust välja, sest pool 11 oli kokkulepitud kohtumine vabatahtlikute majas (?). Läksin sinna, clementine juba ootas seal, rääkis Pacoga juttu, Beatrizi sõber, kes töötab seal administraatorina. Läksime allakorrusele, seal istusime ühte ruumi ühe inglise keele õpetajaga (Julia) ja ühe mehe Manueliga, natuke hiljem liitus ka üks noor naine, 28 aastane, Lucia, kes õpetab inglise keelt oma kodus, täiega kõvahäälega. Rääkisime, et reedel on speaking kell seitse õhtul. Ehk siis, räägime pool tundi inglise keeles, sest nad tahavad inglise keelt oraktiseerida, eriti Manuel, ta on umbes 45-aastane mees, õpetaja Alcazar de San Juanis, kes on õppinud neli aastat inglise keelt. Rõhutas mitu korda, et tema tahab ikka inglise keelt oraktiseerida. Ja teise poole tunnist räägime hispaania keeles. Kõik on tasuta. Samamoodi on tasuta zumba, kokkamine ja ühe tantsu õppimine, aga hetkel ei ole võimalik neis osaleda, sest puuduvad läbiviijad. Aga oanin end kirja zumbasse ja tantsu õppimisse. Reedel siis naeme jälle.
Tulin koju, käisin Mercadonast labi, ostsin päris palju asju:2 saia, hambaharja ja hambaniidi (nii halba niiti pole ma beel oma elus näinud, nagu topiks lõnga hammaste vahele. Nii paks jutakas ja kuiv ka veel) siis veel neli pirni, kolm tomatit, ühe arbuusi. Ma ei suutnud vastu oanna, kuigi homme on market (turg) ja seal on palju odavam osta juur ja puuvilju. Aga ykskoik. Vahemalt soon tervislikult.
Tulin koju, tombasin toad yle. Uskumatu,maga see tolmuimeja tootas!!!! Ma olin nii onnelik, laulsin kõva häälega Tarmo Pihlapi Jõhvikaveini. Ja tegin veel ühe tassi kohvi. Valmistasin lastele inglise keele tunniks asju ette. Katsin laua. Ja siis helises uksekell. Vaatain kaamerast, kes seal varava taga in, mingi suure kollase kiivriga mees oli. Laksin platude plaksudes välja. Postiljon oli :D Alberto padrele oli pakk. Pidin esitama oma ID kaardi ja allkirja andma. Mingi 10 min pärast seda tuli Alberto oadre koju, aaahsoo, mina ei oea enam postele kooli jarele minema. Pluss neil lopevad nuyd tunnid tund aega hiljem, kell 14 ja Beatriz korjab nad autoga peale ja toob koju. Lebooo ja nii hea! Ütlesin Albertole et talle on pakk üleval laua peal. Tänas mind :) mina ikkagi ju andsin allkirja :D
Kui Beatriz lastega koju jõudis tõime cochida (toidu nimi) allkorrusele. Mina üksi sorteerisin toidu erinevatesse taldrikutesse: liha eraldi, juurviljad eraldi ja mingid imelikud asjad veel eraldi. Kunagi,mkui uuesti seda toitu teeme, küsin nende nime. Pluss see vedelik, kus need kõik asjad keedetud said, oli supiks. beatriz valas pasta sinna sisse, nii et see oli nagu nuudlisupp (sopa de fides).
Rääkisin lõunasoögilauas nii oalju,met lopetasin lausa viimasena. Rääkisin, kuidas mul hommikul seal vabatahtlike kontiris läks jne. Reedel tuleb veel rihkem inimesi sinna, üks noormees Ameerikast lausa, täiega lahe, ma nii ootan.
Täna oli teistsugune lõpp lõunasöögile. Pidime kiiresti tegema, sest Alberto padre pidi minema ju Madridi, rongiga. Ütlesin, et Hasta miercoles ja olin nii kurb. Nii imelik oli olla, kui keegi telekat ei vahi ja kõva haälega oma lapsi ei huüa... :D
Igaljuhul, polnud aega mõtiskleda selle üle, kui väga mulle ikka Alberto padre meeldib ja kui tänulik ma olen selle perekonna eest. Tegin ruttu lõunasöögilaua korda, Beatriz läks lastega Albertot ära viima. Lubasin talle, et aitan teda laua korda tegemisega, sest mul oli niiii oalju energiat ja ma olin nii õnnelik,sest seal vabatahtlike kontoris oli nii tore. Kui nad tagasi tulid, umbes kümne minuti parast, laksime Guillermoga põhimõtteliselt kohe tennisetrenni. Kell neli hakkas. Naersime tee peal, ütlesin talle, et olen nagubta vari. Kuna ta teab tapselt seda teed, see on umbes 6 minuti kaugusel kodust, aga Beatriz ei taha et ta yksi läheks. Naitasin talle, nagu ma oleks ta ihukaitsja,mkuidas ma "pahade meestega" kaklem, ütles, et ma olen wonder woman, nummi :D. Igaljuhul, Guillermo laks trenni, toimus õues. Ilm oli niiiiii soe, üle kolmekümne kraadi.
Läksin kiirjuga koju, küsisin Beatruzilt kas võin Guillermot seal oodata, et jookseks samal ajal. Ütles, et loomulikult, kell viis lõppes Guillermol trenn ja samal ajal laheb Beatriz tööle. Seega, Alberto sai samal ajal olla kodus, sest Criotana kotistas samal ajal. Pidime Guillermoga koju joudma viis labi 15 minutit mas o menos. Laksingi jooksma. Ümisesin Jõhvikaveini laulu ja nautisin taiega liikumist. Jooksin ja tegin väljaasteid, venitasin ja oaevitasin. Viis minutit enne 17 läksin Guillermot värava äärde passima. Mõtlesin, et kas tal on ka piinlik nagu mul väiksena oli, kui ema või keegi mind õues ootas. Ta treener nägi mind ja kutsus mu sinna. Umbes 60-aastane mees. Küsis, kas mulle meeldib tennis, ütlesin,met ikka meeldib, aga ma ei oska mangida. Ütlesin,met olen ainult Guillermoga mangunud. Guillermo ütles, et ma tahan kigu aeg mangida, aga ta ei viitsi mängida. Treener ütles, et ma istuks ja vaataks alguses. Ja saate aru, ta tegi mulle väikse treeninguga, tutvustuse tenisesse, pool tundi oma vabast ajast!!!! Pole see midahi nii kerge, huvuatv, aga keeruline. Peen mäng. Väga lahe oli.
Jõudsime siis koju, kolmveerand kuus! Criptana õnneks tegi veel oma töid, ei pidanud niisama tühja oitama meid. Ütlesin poistele, et kohe snäkk nüud. Sõid ja jõid ära. Guillermo oli nii õnnelik mu üle, sest saime nii hasti labi, naersime ja laulsime Tinught we are young laulu. Oi jah. Nii tore oli. Ütles veel, et saab mind hakata tennist õpetama.
Siis tegime Albertoga inglise keele tunni. Seejärel Guillermoga, tantsisime ja laulsime pärast klassi. Siis tuli juba Beatriz. Laksime autoga parki. Mängisime Clementinega korvpalli ja jutustasime niisama. Ta laks varem koju, laksin koos temaga, ütlesin Beatrizile et saadan Clemi koju ja lahen ise jooksuga koju. Ja nii tegimegi, mõnus oli joosta, pikk maa ka, jaksasin ikusti joosta, ainult, et jalad valutavad ikka kõbasti jooksmisel, asfaldi süü.
Käisin kodus pesus, Beatriz jõudis poistega ka koju. Siis sõi,e ülevalkorrusel, sõin musta leiba (röstitult) tuunikala ja tomatiga, magustoiduks maasikajäatist.
Nii tore, et selle super päeva kirja sain pandud!
Zara
Kella kümnest läksin kööki, tegin endale kohvi. Teate, Hispaani kohv on maaailma parim! Selline tõmmune :D uskumatu kui hea... Veerand 11 läksin kodust välja, sest pool 11 oli kokkulepitud kohtumine vabatahtlikute majas (?). Läksin sinna, clementine juba ootas seal, rääkis Pacoga juttu, Beatrizi sõber, kes töötab seal administraatorina. Läksime allakorrusele, seal istusime ühte ruumi ühe inglise keele õpetajaga (Julia) ja ühe mehe Manueliga, natuke hiljem liitus ka üks noor naine, 28 aastane, Lucia, kes õpetab inglise keelt oma kodus, täiega kõvahäälega. Rääkisime, et reedel on speaking kell seitse õhtul. Ehk siis, räägime pool tundi inglise keeles, sest nad tahavad inglise keelt oraktiseerida, eriti Manuel, ta on umbes 45-aastane mees, õpetaja Alcazar de San Juanis, kes on õppinud neli aastat inglise keelt. Rõhutas mitu korda, et tema tahab ikka inglise keelt oraktiseerida. Ja teise poole tunnist räägime hispaania keeles. Kõik on tasuta. Samamoodi on tasuta zumba, kokkamine ja ühe tantsu õppimine, aga hetkel ei ole võimalik neis osaleda, sest puuduvad läbiviijad. Aga oanin end kirja zumbasse ja tantsu õppimisse. Reedel siis naeme jälle.
Tulin koju, käisin Mercadonast labi, ostsin päris palju asju:2 saia, hambaharja ja hambaniidi (nii halba niiti pole ma beel oma elus näinud, nagu topiks lõnga hammaste vahele. Nii paks jutakas ja kuiv ka veel) siis veel neli pirni, kolm tomatit, ühe arbuusi. Ma ei suutnud vastu oanna, kuigi homme on market (turg) ja seal on palju odavam osta juur ja puuvilju. Aga ykskoik. Vahemalt soon tervislikult.
Tulin koju, tombasin toad yle. Uskumatu,maga see tolmuimeja tootas!!!! Ma olin nii onnelik, laulsin kõva häälega Tarmo Pihlapi Jõhvikaveini. Ja tegin veel ühe tassi kohvi. Valmistasin lastele inglise keele tunniks asju ette. Katsin laua. Ja siis helises uksekell. Vaatain kaamerast, kes seal varava taga in, mingi suure kollase kiivriga mees oli. Laksin platude plaksudes välja. Postiljon oli :D Alberto padrele oli pakk. Pidin esitama oma ID kaardi ja allkirja andma. Mingi 10 min pärast seda tuli Alberto oadre koju, aaahsoo, mina ei oea enam postele kooli jarele minema. Pluss neil lopevad nuyd tunnid tund aega hiljem, kell 14 ja Beatriz korjab nad autoga peale ja toob koju. Lebooo ja nii hea! Ütlesin Albertole et talle on pakk üleval laua peal. Tänas mind :) mina ikkagi ju andsin allkirja :D
Kui Beatriz lastega koju jõudis tõime cochida (toidu nimi) allkorrusele. Mina üksi sorteerisin toidu erinevatesse taldrikutesse: liha eraldi, juurviljad eraldi ja mingid imelikud asjad veel eraldi. Kunagi,mkui uuesti seda toitu teeme, küsin nende nime. Pluss see vedelik, kus need kõik asjad keedetud said, oli supiks. beatriz valas pasta sinna sisse, nii et see oli nagu nuudlisupp (sopa de fides).
Rääkisin lõunasoögilauas nii oalju,met lopetasin lausa viimasena. Rääkisin, kuidas mul hommikul seal vabatahtlike kontiris läks jne. Reedel tuleb veel rihkem inimesi sinna, üks noormees Ameerikast lausa, täiega lahe, ma nii ootan.
Täna oli teistsugune lõpp lõunasöögile. Pidime kiiresti tegema, sest Alberto padre pidi minema ju Madridi, rongiga. Ütlesin, et Hasta miercoles ja olin nii kurb. Nii imelik oli olla, kui keegi telekat ei vahi ja kõva haälega oma lapsi ei huüa... :D
Igaljuhul, polnud aega mõtiskleda selle üle, kui väga mulle ikka Alberto padre meeldib ja kui tänulik ma olen selle perekonna eest. Tegin ruttu lõunasöögilaua korda, Beatriz läks lastega Albertot ära viima. Lubasin talle, et aitan teda laua korda tegemisega, sest mul oli niiii oalju energiat ja ma olin nii õnnelik,sest seal vabatahtlike kontoris oli nii tore. Kui nad tagasi tulid, umbes kümne minuti parast, laksime Guillermoga põhimõtteliselt kohe tennisetrenni. Kell neli hakkas. Naersime tee peal, ütlesin talle, et olen nagubta vari. Kuna ta teab tapselt seda teed, see on umbes 6 minuti kaugusel kodust, aga Beatriz ei taha et ta yksi läheks. Naitasin talle, nagu ma oleks ta ihukaitsja,mkuidas ma "pahade meestega" kaklem, ütles, et ma olen wonder woman, nummi :D. Igaljuhul, Guillermo laks trenni, toimus õues. Ilm oli niiiiii soe, üle kolmekümne kraadi.
Läksin kiirjuga koju, küsisin Beatruzilt kas võin Guillermot seal oodata, et jookseks samal ajal. Ütles, et loomulikult, kell viis lõppes Guillermol trenn ja samal ajal laheb Beatriz tööle. Seega, Alberto sai samal ajal olla kodus, sest Criotana kotistas samal ajal. Pidime Guillermoga koju joudma viis labi 15 minutit mas o menos. Laksingi jooksma. Ümisesin Jõhvikaveini laulu ja nautisin taiega liikumist. Jooksin ja tegin väljaasteid, venitasin ja oaevitasin. Viis minutit enne 17 läksin Guillermot värava äärde passima. Mõtlesin, et kas tal on ka piinlik nagu mul väiksena oli, kui ema või keegi mind õues ootas. Ta treener nägi mind ja kutsus mu sinna. Umbes 60-aastane mees. Küsis, kas mulle meeldib tennis, ütlesin,met ikka meeldib, aga ma ei oska mangida. Ütlesin,met olen ainult Guillermoga mangunud. Guillermo ütles, et ma tahan kigu aeg mangida, aga ta ei viitsi mängida. Treener ütles, et ma istuks ja vaataks alguses. Ja saate aru, ta tegi mulle väikse treeninguga, tutvustuse tenisesse, pool tundi oma vabast ajast!!!! Pole see midahi nii kerge, huvuatv, aga keeruline. Peen mäng. Väga lahe oli.
Jõudsime siis koju, kolmveerand kuus! Criptana õnneks tegi veel oma töid, ei pidanud niisama tühja oitama meid. Ütlesin poistele, et kohe snäkk nüud. Sõid ja jõid ära. Guillermo oli nii õnnelik mu üle, sest saime nii hasti labi, naersime ja laulsime Tinught we are young laulu. Oi jah. Nii tore oli. Ütles veel, et saab mind hakata tennist õpetama.
Siis tegime Albertoga inglise keele tunni. Seejärel Guillermoga, tantsisime ja laulsime pärast klassi. Siis tuli juba Beatriz. Laksime autoga parki. Mängisime Clementinega korvpalli ja jutustasime niisama. Ta laks varem koju, laksin koos temaga, ütlesin Beatrizile et saadan Clemi koju ja lahen ise jooksuga koju. Ja nii tegimegi, mõnus oli joosta, pikk maa ka, jaksasin ikusti joosta, ainult, et jalad valutavad ikka kõbasti jooksmisel, asfaldi süü.
Käisin kodus pesus, Beatriz jõudis poistega ka koju. Siis sõi,e ülevalkorrusel, sõin musta leiba (röstitult) tuunikala ja tomatiga, magustoiduks maasikajäatist.
Nii tore, et selle super päeva kirja sain pandud!
Zara
pühapäev, 2. oktoober 2016
Alberto padre-lahe vestluskaaslane
Hommikul, umbes kell 10, läksin oma jooksupükse triikima. Samal ajal tulu Beatriz pesutuppa ja ehmus täiega, kui mind seal nii vara nägi. Tema selja tagant tuli ka Alberto, tervitasime ja Al küsis, kas ma eile peol käisin. Vastasin, et ei (terve öö põdesin selleparastet ma kodus magan, mitte teistega väljas ei ole. Aga ma ei tahtnud Clementinega minna, kuigi ta kutsus, sest ta oli juba nii palju alkoholi joonud ja ta ei meeldi mulle, kui ta täis on). Ta vaatas mind nii hukkamõistva pilguga ja küsis, kas ma olin siis terve õhtu kodus. Vastasin, et jah, nägin, kuidas Beatriz muigas (nad ju molemad on sellised peoloomad, ise on neljakümnesed, ma ei taha teadagi, millised nad nooremana olid ja nüüd nad arvavad, et iga noor tahab pidutseda) ja lisasin veel, et sain vähemalt filmi lõpuni vaadatud. Beatriz küsis, kuidas mulle film meeldis, vastasin, et meeldis, aga tahaks midagi modernsemat, ütles, siis et lähme täna videolaenutusse ja saan seal valida.
Kell 11 läksin jooksma (tegelikult kõndisin terve aja, sest nii palav oli) ja kell üks läksime videolaenutusse ja väiksele Albertole onu juurde järele. Laenutasin "Ettelugeja" filmi, sest seal polnud teisi filme, mida ma tahtsin ja mul ei tulnud kõik nimed meeldegi. Teisipäeval pean filmi tagasi viima ja siis saan uuesti filme valida. Müüja küsis Beatrizilt, kas ma saan hispaania keelest aru, Beatriz vastas, et saan ikka, ja kui mingeid probleeme suhtelmisel tekib saame kasutada ju translatei.
Kui koju jõudsime küsisin Beatruzilt, kas võiksin teda söögitegemise juures aidata. Vastas, et muidugi. Tegime kala. Laotasin kalafileed fooliumpaberile, oliiviõli siristasin peale, ja Beatriz pani natuke peterselli ka. Peterselli (perejil) vaadates tuli meelde mu hispaaniakeele õpetaja Sebastian, kes mind Eestis õpetas. Sest ta ütles, et Argentiinas öeldakse lolli inimese kohta petersell. Ütlesin Beatrizile ka seda, naersime. Siis kui kala ahju sai, kellaaeg meelde jäetud, küsis Beatriz, et kas ma tahan salatit teha. Ehk siis, kas ma tahaksin lechtugat loigata. Ütlesin, et muidugi. Beatriz käis kogu aeg ära, tal täna koristuspäev. Ütles, et jätaksin selle lehtsalati lihtsalt nõusse, et teeme selle hiljem valmis. Korjstasin niisama seal köögis, kui tuli Alberto, pani teleka käima ja viis nõusid ülessekorrusele jne.
Siis võttis tomatid, paprika ja punase sibula välja. Ütlesin talle, et ma aitan teda, ja võtsin tomatid oma katte. Utles, et lõika ikka see roheline osa välja ja üks tomat oli poolest saadik liiga pehme, seda ta ka ei tahtnud salati sisse panna. Tuli mu kõrvale ja hakkasime lõikama juurvilju. Ütles, et Ingrid, lõika ikka suuremad tükid. Ma ütlesin, et vabandust jajaa, Eestis olen harjunud lõikama nii pisikesi tükikesi, sest Eestis on meil tomateid vähe. Vastas, et Hispaanias on väga palju tomateid, lausa nii palju, et kõiki ei suudeta kohe ära süüa. Näitas, kui palju konserve neil on. Küsisin, kas ta läheb homme Madridi, sest Beatriz ütles, et Alberto läheb homme Madridi ja on seal kuni kolmapäevani. Vastas, et laheb jah, ütlesin, et Eestis on see normaalne ja üsna levinud, et isad on kuskil teises linnas, aga siin tuli mulle see suure üllatusena. Vastas, et Campo de Criptanas on see jah haruldane. Rääksime veel puu- ja juurviljadest, küsisin, millises Hispaania rajaoonis kasvab kõige rohkem puu ja juurvilju (aimasin, et see on Andaluusias) vastaski, et lõunas, Malagas. Ütlesin, et ma olen liugenud, et Andaluusias on 1400 tundi aastas päikesepaistet. Alberto vastas, et nii on. Talle meeldib kõige rohkem Louna-Hispaania, sest seal on inimesed sõbralikumad ja võtavad elu vabamalt.
Tegime salati ilusti valmis, palus, et võtaksin baklažaani (berenjena) purgist välja ja asetaksin taldrikule, need on ülihead, äädikamarinaadis.
Istusime siis lauda, kala sai ka valmis, kõikidele maitses ja hakkasime telekat vaatama. Seal tuli just uudistesaade Hispaania presidendi valimistest vms. Kuna ma eile õhtul just viisin end kurssi Eestis toimuvate presidendi valimistega, võtsin sõna. Ütlesin, et Eestis pole suudetud presidenti valida ja nüud kandideerib presidendiks naine, kellele lihtsalt helistati ja pakuti, et võiks kandideerida. Ja saate aru, me rääkisime lõunasöögilauas kolmekesi.mina, Beatriz ja Alberto poliitikast. Ja kusjuures, ma sain nii palju räägitud, vigadega, aga ikkagi hispaania keeles. Alberto ütles, et me oleksime Venemaaga ettevaatlikud,msest Putin on loco. Vastasin, et oleme ikka, meil on kohustuslik sõjaväkke minek noortel meestel ja piirivalve on ka tasemel. Alberto uuris, kuidas on Eesti suhted Soome, Läti,
Leedu, Rootsi ja Norraga. Vastasin, et head suhted on. Rääkisin veel Eestis elavatest venelastest, sest Albertol on naljakas arusaam venelastest. Ta arvab, et Eestis elavad venelased on ülivaesed ja teevad jeid töid, mida eestalsed ei taha teha, ütlesin, et Eestis on palju rikkaid venelasi, aga ka vaesekd, see lihtsalt sõltub. Ütlesin, et kõige suurem probleem, ja miks eestlased venelasi ei salli on see, et nad ei räägi eesti keelt, põhimõtteliselt, ja et eestastel on siiani armid ajaloost, sest küüditamine toimus kõigest 70-80 aastat tagasi.
Väga väga tore hommikupoolik oli. Nüüd hakkan filmi vaatama. Seletasin enne Albertole, et olen seda filmi näinud enne ja raamatutki lugenud. Põhjendasin, miks ma siis selle filmi võtsin, sest siis ma saan rohkem tähelepanu pöörata hispaania keele kuulamisele, kui et subtiitrite lugemisele, sest ma ilusti tean juba, mis seal filmis toimub. Oi jah, ma olen nii õnnelik selle perekonna üle, lapsed on ka iseseisvad, ei taha kellegagi mängida ja on omaette. Mida veel elult tahta?! Ainult meri on veel puudu!!!
Aaaaa, oleks äärepealt unustanud! Küsisin, kuhu ta reisida tahab, vastas, et Kuubale. Sest seal on nii palju päikest ja talle meeldib meri. Ma vastasin, et ma tahaks ka Lõuna-Ameerikasse minna, Venenzuelasse, sest sealt on pärit mu lemmik näitleja. Küsis, mis ta nimi on, vastasin, et Mario Cimarro, mõtles natukene ja ütles, et ta pole kuulnud, palus et näitaksin pilti. "Un momento" vastasin ja hakkasin mõtlema, millist pilti talle näidata, et päris totaka muljet ei jätaks. Vaatas pilti ja ütles, et ta pole teda kuskil filmis näinud, ma vastasin, et ega ta vist filmides ei olegi näidlenud, ta on seebikates (telenovelades) ja siis hakkas Alberto naerma ja ütles, et ega ta telenovelasid jah ei vaata.
Zara
Kell 11 läksin jooksma (tegelikult kõndisin terve aja, sest nii palav oli) ja kell üks läksime videolaenutusse ja väiksele Albertole onu juurde järele. Laenutasin "Ettelugeja" filmi, sest seal polnud teisi filme, mida ma tahtsin ja mul ei tulnud kõik nimed meeldegi. Teisipäeval pean filmi tagasi viima ja siis saan uuesti filme valida. Müüja küsis Beatrizilt, kas ma saan hispaania keelest aru, Beatriz vastas, et saan ikka, ja kui mingeid probleeme suhtelmisel tekib saame kasutada ju translatei.
Kui koju jõudsime küsisin Beatruzilt, kas võiksin teda söögitegemise juures aidata. Vastas, et muidugi. Tegime kala. Laotasin kalafileed fooliumpaberile, oliiviõli siristasin peale, ja Beatriz pani natuke peterselli ka. Peterselli (perejil) vaadates tuli meelde mu hispaaniakeele õpetaja Sebastian, kes mind Eestis õpetas. Sest ta ütles, et Argentiinas öeldakse lolli inimese kohta petersell. Ütlesin Beatrizile ka seda, naersime. Siis kui kala ahju sai, kellaaeg meelde jäetud, küsis Beatriz, et kas ma tahan salatit teha. Ehk siis, kas ma tahaksin lechtugat loigata. Ütlesin, et muidugi. Beatriz käis kogu aeg ära, tal täna koristuspäev. Ütles, et jätaksin selle lehtsalati lihtsalt nõusse, et teeme selle hiljem valmis. Korjstasin niisama seal köögis, kui tuli Alberto, pani teleka käima ja viis nõusid ülessekorrusele jne.
Siis võttis tomatid, paprika ja punase sibula välja. Ütlesin talle, et ma aitan teda, ja võtsin tomatid oma katte. Utles, et lõika ikka see roheline osa välja ja üks tomat oli poolest saadik liiga pehme, seda ta ka ei tahtnud salati sisse panna. Tuli mu kõrvale ja hakkasime lõikama juurvilju. Ütles, et Ingrid, lõika ikka suuremad tükid. Ma ütlesin, et vabandust jajaa, Eestis olen harjunud lõikama nii pisikesi tükikesi, sest Eestis on meil tomateid vähe. Vastas, et Hispaanias on väga palju tomateid, lausa nii palju, et kõiki ei suudeta kohe ära süüa. Näitas, kui palju konserve neil on. Küsisin, kas ta läheb homme Madridi, sest Beatriz ütles, et Alberto läheb homme Madridi ja on seal kuni kolmapäevani. Vastas, et laheb jah, ütlesin, et Eestis on see normaalne ja üsna levinud, et isad on kuskil teises linnas, aga siin tuli mulle see suure üllatusena. Vastas, et Campo de Criptanas on see jah haruldane. Rääksime veel puu- ja juurviljadest, küsisin, millises Hispaania rajaoonis kasvab kõige rohkem puu ja juurvilju (aimasin, et see on Andaluusias) vastaski, et lõunas, Malagas. Ütlesin, et ma olen liugenud, et Andaluusias on 1400 tundi aastas päikesepaistet. Alberto vastas, et nii on. Talle meeldib kõige rohkem Louna-Hispaania, sest seal on inimesed sõbralikumad ja võtavad elu vabamalt.
Tegime salati ilusti valmis, palus, et võtaksin baklažaani (berenjena) purgist välja ja asetaksin taldrikule, need on ülihead, äädikamarinaadis.
Istusime siis lauda, kala sai ka valmis, kõikidele maitses ja hakkasime telekat vaatama. Seal tuli just uudistesaade Hispaania presidendi valimistest vms. Kuna ma eile õhtul just viisin end kurssi Eestis toimuvate presidendi valimistega, võtsin sõna. Ütlesin, et Eestis pole suudetud presidenti valida ja nüud kandideerib presidendiks naine, kellele lihtsalt helistati ja pakuti, et võiks kandideerida. Ja saate aru, me rääkisime lõunasöögilauas kolmekesi.mina, Beatriz ja Alberto poliitikast. Ja kusjuures, ma sain nii palju räägitud, vigadega, aga ikkagi hispaania keeles. Alberto ütles, et me oleksime Venemaaga ettevaatlikud,msest Putin on loco. Vastasin, et oleme ikka, meil on kohustuslik sõjaväkke minek noortel meestel ja piirivalve on ka tasemel. Alberto uuris, kuidas on Eesti suhted Soome, Läti,
Leedu, Rootsi ja Norraga. Vastasin, et head suhted on. Rääkisin veel Eestis elavatest venelastest, sest Albertol on naljakas arusaam venelastest. Ta arvab, et Eestis elavad venelased on ülivaesed ja teevad jeid töid, mida eestalsed ei taha teha, ütlesin, et Eestis on palju rikkaid venelasi, aga ka vaesekd, see lihtsalt sõltub. Ütlesin, et kõige suurem probleem, ja miks eestlased venelasi ei salli on see, et nad ei räägi eesti keelt, põhimõtteliselt, ja et eestastel on siiani armid ajaloost, sest küüditamine toimus kõigest 70-80 aastat tagasi.
Väga väga tore hommikupoolik oli. Nüüd hakkan filmi vaatama. Seletasin enne Albertole, et olen seda filmi näinud enne ja raamatutki lugenud. Põhjendasin, miks ma siis selle filmi võtsin, sest siis ma saan rohkem tähelepanu pöörata hispaania keele kuulamisele, kui et subtiitrite lugemisele, sest ma ilusti tean juba, mis seal filmis toimub. Oi jah, ma olen nii õnnelik selle perekonna üle, lapsed on ka iseseisvad, ei taha kellegagi mängida ja on omaette. Mida veel elult tahta?! Ainult meri on veel puudu!!!
Aaaaa, oleks äärepealt unustanud! Küsisin, kuhu ta reisida tahab, vastas, et Kuubale. Sest seal on nii palju päikest ja talle meeldib meri. Ma vastasin, et ma tahaks ka Lõuna-Ameerikasse minna, Venenzuelasse, sest sealt on pärit mu lemmik näitleja. Küsis, mis ta nimi on, vastasin, et Mario Cimarro, mõtles natukene ja ütles, et ta pole kuulnud, palus et näitaksin pilti. "Un momento" vastasin ja hakkasin mõtlema, millist pilti talle näidata, et päris totaka muljet ei jätaks. Vaatas pilti ja ütles, et ta pole teda kuskil filmis näinud, ma vastasin, et ega ta vist filmides ei olegi näidlenud, ta on seebikates (telenovelades) ja siis hakkas Alberto naerma ja ütles, et ega ta telenovelasid jah ei vaata.
Zara
laupäev, 1. oktoober 2016
Vendimial käidud
Sõitsime kodust veerand 11 välja. Alberto istus autosse, suits ees, ja küsis, kuidas ma magasin. Kogu suitsutoss tuli mulle järsku kurku et ma köhatasin ja vastasin vana naise häälega:"Bien". Sellepeale tegi ta ruttu kõik aknad lahti ja hoidis terve aja kätt suitsuga aknast väljas. Köhatasin veel kaks korda hääle puhtamaks ja ütlesin,met mina tahan terve aja viinamarju korjata, ma ei taha mingeid pause.
Sõit, mis kestis umbes 10 minutit oli tore, olen õnnelik, et oskan ikka natuke hispaania keeles rääkida ja saan Albertost aru. Sõidu ajal tegi ühe luugi lahti, võttis sealt kaks väikest nuga ja lasi mul valida,mmillist tahan, valisin ikka selle, millega olin eelmisel korral. Kui põllule jõudsime nägin, et ta vend oli seal. Sisimas mõtlesin, et peab olema siin või, rajdselt oma teismelise pojaga... Aga autos ütlesin rõõmsa häalega, et vaata, su vend on seal, masina peal. Pöörasime autoga majakese juurde, kus oli Iganacio, Ibiza mütsiga. Kui nägi, et ma autost välja astusin ütles;"Hombreee!" Ehk meees :D ma arvan, et nii ta väljendas oma üllatust. Mõtlesin, et mida on siin üllatuda, ma olen kuuaega rääkinud, kudas mulle meeldis viinamarju korjata ja et ma tahan veel.
Alberto vend tuli ka meie juurde, tervitasime. Küsis, et kas tahan viinamarju korjata. "Ei tead, tahan niisama sinu ja su isaga aega veeta," mõtlesin, aga vastasin entusiastlikult JAAA. Andku mulle ämber ja ma lähen. Aga kus sa sellega, ütles,met esmalt peame sööma. Alberto hakkas naerma, talle meenus ju mu lause, mis ma talle autos ütlesin. Võtsin ühe vorstijupi ja natuke vett ja kõndisin ringi ja vaatasin, kus ma korjama saaks hakata. Lõpuks andis Alberto mulle kuvo (ämbri) ja panin minekut. Korjasime koos Guillermoga, vahepeal tuli Ignacio meie juurde, talle ei meeldi, et me käsitsi korjame, sest tal on ju masin olemas, mis teeb mitu korda kiiremini ja korralikumalt (minu jaoks küsitav) kui inimkäed. Tuli ja ütles Guillermole, et ta korjaks maast viinamarjad ülesse, näitas minu korjatud alale, kus polnud ühtegi viinamarja maas. Siis mõne aja pärast ütles, et tulge siia, korjake masina järelt, sest masinajuht oli teinud lohakalt oma tööd, suured kobarad olid maas. Pidime need ülesse korjama, vot see oli tülikas töö. Mulle ei meeldi teha kellegi teise tegemata tööd.
Igaljuhul, mõne aja pärast läks Guillermo ära, teiste juurde, maja juurde lebitama ja mängima. Mina olin kella kolmeni põllul. Tegin vudeosid, kus ma viinamarju sõin, niisama jutustasin ja päikest nautisin. Täna oli 29 kraadi sooja, aga mul oli natuke jahe :D. Vahepeal, Tegelikult iga natukese aja parast, tuli masin, pidin jalle ühe rivi võrra edasi liikuma, sest see masin on väga suur ja ohtlik, pritsib igast sodi välja jne. Igaljuhul, ühel korral, kui hakkas viinamarju autokasti kallama, tuli juht välja, tervitasime. Küsisin, et kas ma olen see tüdruk, kes ta vennaga pilti tegi, ütlesin et jaa-jaa, olen ikka. Lootsin, et ta ei taha pilti minuga, ei tahtnudki. Raakisime niisama, ütlesin,met olen Eestist ja mulle meeldib päike ja viinamarjad :D.
Hiljem tuli terve ülejäanud seltskond minu juurde, lõpetasin just siis korjamise. Alberto vend oli väga hooliv ja Alberto samuti. Küsis, kas olen õnnelik. Vastasin,met olen loomulikult. Ütles, et külmkapis on vett ja WCsse on ka nüüd võimalik minna. Ütlesin,met hea küll, et lähen pesen käed puhtaks (käed täiega kleepusid) ja pesen ämbri puhtaks.
Kui tagasi nende juurde läksin ütles Alberto, et lahme Milagrose juurde katšaseid sööma. Muidugii, jess, Milagros, mu lemmik inimene. Tegin võimalikult normaalse ilme, Alberto ütles ruttu, et Beatriz on ka seal, vastasin kiiresti et ah-ah (üritan ikka iseseisvat inimest mängida). Kui hakkasime Milagrose juurde sõitma olin Albertoga kahekesi autos, lapsed laksid oma onu autoga. Räaksime, et jõulude ajal lähme oliive korjama (enne jõule) ja et tegelikult on ikka viinamarjade korjamine raske töö. Sest jefe pidevalt kamandab, et go-go (Alberto ütles seda) Mina küsisin, et kas jefe on boss. Vastas, et jah, panin kohe telefoni memosse kirja. Ütlesin,met mul on kõik tähtsamad asjad siin kirjas: gratis-tasuta, fidegua (toit), potahe (Milagrise tehtud toit), fuera-inside frento-outside. Alberto naeris, sain meie vestluse jooksul lisada oma memosse veel kaerra-sõda, podega-veinitöötlemise koht vms.
Kui Milagrose juurde jõudsime andis Alberto mulle koti, et ma annaksin selle ta emale. Küsisin, et kas see on mingi riideese, ta vastas,met banonita (trikoo) sest lähevad homme randa Murciasse. Pekki küll, mõtlesin, miks mina pean selle talle andma. Läksin ülesse, Milagris ja Beatriz olid kahekesi, tervitasime, ukatasin talle paki. Ütlesin, et kõik mehed puhkasid ja ainult mina tegin tööd, naersime. Aga ütlesin, et nautisin väga, aga ainult,met käed on igaltpoolt mustad. Sellepeale tõusis Milagros püsti, tõi mulle käterätiku ja juhatas mu vannituppa, võttis sahtlist oma juukseharja (paksult tema juukseid täis) ja ütles, et kui tahan kammida siis kammi. Tanasin, panin ukse lukku ja hoopis kaalusin end. 70 kg jah, uskumatu, ma kaalun niii palju :D.
Sõime katšaseid (kollane jahu) mingi taiega võõras toit,maga hea, selline pudru nagu, hästi oehme ja voolav. Alberto ütles, et seda söödi sõja ajal, viinamarjade korjamise ajal,msest see oli väga odav, seda sõödi panni pealt, seistes, et saaks kiiremini uuesti tööle minna. Päris hea oli, sõime sealiha ka, nii hea krõbe oli, hiljem sõime melonit, Ignacio sõber tõi talle oma istandusest, väga hea oli. Ja siis tulime koju. Enne veel ütlesin Beatrizile köögis, et ma ei lähe enam mitte kunagi Alberto ja Guillermiga ratastega parki, sest Albertol puudub ohutunne ja ma ei taha olla vastutav selle eest, kui ta auto alla oeaks jääma. Beatriz ütles, et selge ja tänas mind.
Nüüd lebotan oma voodis, juuksed on imelikud, kokkukuivanud viinamarja mahlaga. Hea tunne on, elamus missugune. Ma olen nii tänulik kõikidele!
Zara
Tellimine:
Postitused (Atom)