Jõudsin just jõusaalist koju, kell kaheksa läksin ja kell kümme lõpetasin. Väga lahe oli, sest see mees, kellega eile, kolmapäeval, kohtusin tegeles minuga. Räägin kõigest nüüd järgemööda., sest teid "kindlasti" huvitab kõik detailideni välja.
Kella poole seitsmeks läksime Albertoga badle'i trenni, jäin sinna teda ootama/vaatama, sest lootsin, et ehk saan selle aja sees kohe lepingule alla kirjutada ja mis peamine, mul ei olnud kodus midagi teha. Badle on huvitav ka, meenutab tennist ja sulgpalli korraga, aga rohkem ikka tennist, sest seda mängitakse tennisepalliga, aga reket on palju kergem kui tennisereket.
Kui sinna jõudsime oli veel eelmine trenn peal, vaatasime niisama, kuidas teised mängivad. Mäng toimub tugevast klaasmaterjalist karbikeses :D ehk igast neljast küljest on ümbritsetud klaasiga, et kõik ikka näeks, mis toimub. Kuna pall satub tihti liialt kõrgele, siis klaasseina otsa on veel pandud sinine võrk. Mängijate vahel on võrk ja nii mängitaksegi.
Lõpuks treener hüüdis "chikos!" ja Alberto läks trenni, kõigest 10 minutit hiljem kokkulepitud aega. Seisin ja vaatasin, vahepeal viskasin pilgu jõusaali poole, asub teiselkorrusel ja nägingi seda meest, kellega eile hommikul rääkisime. Hiljem sain teada, et ta nimi on Raúl, hästi treenitud, sõbralik, osavõtlik ja abivalmis.
Alberto treener märkas mind ja tuli minupoole. Tervitasime ja küsis, kas ma tahan ka mangima minna. Vastasin eitavalt, seletasin, et ootan Albertot. Ütles selge ja läks kohvikusse, samal ajal neli treenitavat, Alberto nende hulgas, lihtsalt lõid täie jõuga palle. "Päris huvitav trenn,"mõtlesin, aga samas, miks mitte, aeg jookseb, aga raha ta saab niikuinii, isegi siis, kui ta ei õpeta neid. Aga ta tuli viie minuti pärast juba tagasi ja siis hakkas treenimine pihta. Mulle väga meeldis, kuidas ta suutis kogu aeg olla rahulik, isegi, kui Alberto lollitas ja muidugi teised ka, kohe oli näha, kes püudis õpetuste jätgi palli lüüa ja kes peksis niisama palle.
Mingil ajal tuli treener jälle mu juurde, küsis, kas ma kavatsen terve tunni siin oodata. Vastasin, et jah, kavatsen küll. Aa, alguses ta hakkas hoopis midagi muud rääkima, hakkasin naerma, sest ta rääkis midagi väga naljakat, vähemalt tema jaoks, vastasin, et vabandust, aga ma räägin vähe hispaania keelt. Siis kusiski, et kas ootan siin terve tunni, pakkus, et läheksin kohvikusse. Ütlesin, et ah, tead, mulle meeldib vaadata. Ja loomulikult haarasin härjal sarvist ja rääkisin, et eile räakisin ühe mehega, et täna saaksin lepingule allakirjutafa, et tahan hakata jousaalis käima ja ma olen au pair jne ja nii tagasi. Ta üritas natuke inglise keeles rääkida, hakkas naerma ja punastama, küsisin, kas ta oskab inglise keelt (ilmselgelt ei), vastas et natukene. Läksime kahekesi administraatori laua juurde, käks ja kutsus ühe teise mehe, rääkisin talle oma loo, siis läksin selle teise mehega ülesse, et otsida üles "Mees valge Audiga" ja leidsimegi Raúli jõusaalist. Läksime kõik alla tagasi, Raúl näitas mulle veel Google translatei pilte, mis ta oli tolkinud, et tutvustada mulle kahte valikut, saate aru, ta tõlkis oma jutu isegi eesti keelde. Uskumatu, selline vastutulelikkus, oh neid hispaania mehi, kombed kombed. Valisin esimese variandi, 30 euri kuus, ainult jõusaal, piiramatu kasutusõigus, kui jõusaal lahti on. Ülihea diil tundub mulle. Lepingut ei saanud kohe allkirjastada, sest ei teadnud oma telefoninumbrit ja tänavanime, maja numbrit jne peast. Aga sellest polnud midagi hullu, sest ütlesin, et pean lapse koju viima ja siis tulen tagasi.
Läksin tagasi Alberto trenni vaatama, pean ütlema, et sellel poisil on annet. Ja uskumatu, kui energiline ta on, treener viis nad jsegi õue jooksma, tehti kõhulihaseid jne. Hea oli vaadata, et treener võtab neist kõik, mis võtta annab. Hakkasin just oma telefoni memosse kirjutama midagi, kui järsku oli mu kõrval Beatriz ja Guillermo. Beatriz oli läinud Guillermole muusikakooli autoga järele ja tahtsid näha, kuidas Alberto mängib. Rääkisime seal jutttu, laupäeval tahaksime Beatriziga minna Alcazari, sest meil lingsalt pile riideid, es verdad. Aa, laupäeval lähen vist Jorge ja ta tüdruksõbra Lauraga ratastega sõitma, Alcazari isegi vist, 8 km eemal, pole hullu.
Igakuuhul saime autoga koju, vahetasin riided ja läksin tagasi. Täitsin vajalikud ankeediosad ja läksin jõusaali. Raúl ütles, et esmene nädal ainult kardio, esimesel masinal, ratas, sõitsin viis minutit, soojenduseks siis. Teine masin oli kahe pedaaliga, hästi suured ja kätega hoiad knni kahest suurest lenksust, mis liiguvad üles alla, sellel masinal 20 min. Viimaseks masinaks oli tavaline jooksulint, seal jooksin/kõndisin 25 minutit. Raúl seletas kõik mulle ära, kuidas vaadata pulssi, distantsi, aega, kaloreid jne. Mitu korda tuli uurima, kuidas mul läheb. Hasti läks, higi jooksis nii et soojendus oli oma nime vääriline. Astusin viimaselt masinalt maha ja tundsn, kuidas ma lihtsalt hõljun õhus, maapind nagu liikus. Järgmiseks andis Raúl mulle nõu, et võiksn teha kätele, neljal erineval madinal, 15*3 seeriat. Sain tehtud, siis tegin kõhulihaseid ja planku. Lõpetasin ikka oma lemmik masinal, kükke tehes. Nägin, et Raúl ütles ühele poisile, et näe, see chica seal, rubia, mine tee selle sama masinaga kükke. Tahtsin just lõpetada, aga panin edasi. Tegin kätele hantlitega igasuguseid harjutusi ja väljaasteid. Raúl tuli mu juurde ja pani õige asendi mul paika, nii hea oli nagu eratreeneriga oleks olnud. Mulle tundub, et ta ongi päevad läbi seal, vähemalt õhtul kindlasti, seega väga hea on õhtul minna, sest siis ta saab juhendada. Kõikidele andis seal nõu, näitas ette ja tegi ise ka trenni.
Koju tulin rõõmsa tujuga, 23 kraadi sooja ja mul oli nii hea olla. Jõudsin alla kõöki, perekind just sõi ja ütlesin, kuidas mul läks. Vabandasin, et ma ei taha süüa, sest mul pole kõht tühi. Beatrizi nägu vajus ära, kuigi ta oli juba ennegi selline, et ah, ma tahan magada lintsalt. Alberto padre ütles, et teine kord annaks ma ikka teada, sest viiele inimesele kokkamine on ikka teine asi kui neljale. Püha jumal küll. Ütlesin, et ma võin ju homme hommikul ka sda kala süüa. Beatriz ütles, et ah ei see kannata homseni vms. Ütlesin, et okei, ma võn oraegu ka süüa, oanin juba seljakoti maha ja hakkasin oma kohale liikuma. Beatriz ütles, et pole oluline, kui ma ei taha hetkel süüa siis ma ei oea. Vabandasin, nagu ma oleks maailma suurima vea teinud, et ei öelnud talle varem ja soovisin head und. Teate, ainult Alberto(laps) vastas mulle rõõmsalt head und vastu, Beatriz ka natuke rõõmsalt, Alberto oadre ütles head ööd, samal ajal vaatas telekat, surmtõsiselt ja Guillermo ei öelnud sõnagi. Laksin oma vannituppa ja oesin hambad ära, koristasin oma toa ära ja ajasin end vihaseks. Miks kunagi ei öelda, kui ma olen midagi hästi teinud?! Ma olen iga jumala oäev tõmmanud toad üle, triikinud riideid, teinud süüa, kui on palutud, ettevalmistanud suure hoole ja pühendumusega inglise keele tunde, viinud ja toonud lapsi erinevatesse huviringidesse, pidanud meeles, millal on snäkiaeg, valvanud, et lapsed kommi ei sööks,,sest muidu nad ei söö õhtusööki. Ja nüüd, ÜHEL AINSAL KORRAL, kui ma ei öelnud varem, et ma ei taha süüa on selline solvumine. Uskumatu, ausalt! Nemad on jah kõik siin koos, kogu perekond, sõbrad-tuttavad ümberringi, kui midagi keegi hakvasti ütleb, ununeb see ju teiste seltsis kiiresti, aga mina olen täiesti üks ju, ainuke eestlane ka pealekauba. Mina yahtsin just rõõmu jagada ja kiita poisse, eriti Albertot, et ta ilusti inglise keele tundides osaleb ja püüab. Aga ei, lihtsalt tulin oma tuppa ja homme sama hooga edasi.
Homme kell pool kümme on mul juuksur, lasen ainult otsi lõigata, näevad siis paremad välja.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar