Sõit, mis kestis umbes 10 minutit oli tore, olen õnnelik, et oskan ikka natuke hispaania keeles rääkida ja saan Albertost aru. Sõidu ajal tegi ühe luugi lahti, võttis sealt kaks väikest nuga ja lasi mul valida,mmillist tahan, valisin ikka selle, millega olin eelmisel korral. Kui põllule jõudsime nägin, et ta vend oli seal. Sisimas mõtlesin, et peab olema siin või, rajdselt oma teismelise pojaga... Aga autos ütlesin rõõmsa häalega, et vaata, su vend on seal, masina peal. Pöörasime autoga majakese juurde, kus oli Iganacio, Ibiza mütsiga. Kui nägi, et ma autost välja astusin ütles;"Hombreee!" Ehk meees :D ma arvan, et nii ta väljendas oma üllatust. Mõtlesin, et mida on siin üllatuda, ma olen kuuaega rääkinud, kudas mulle meeldis viinamarju korjata ja et ma tahan veel.
Alberto vend tuli ka meie juurde, tervitasime. Küsis, et kas tahan viinamarju korjata. "Ei tead, tahan niisama sinu ja su isaga aega veeta," mõtlesin, aga vastasin entusiastlikult JAAA. Andku mulle ämber ja ma lähen. Aga kus sa sellega, ütles,met esmalt peame sööma. Alberto hakkas naerma, talle meenus ju mu lause, mis ma talle autos ütlesin. Võtsin ühe vorstijupi ja natuke vett ja kõndisin ringi ja vaatasin, kus ma korjama saaks hakata. Lõpuks andis Alberto mulle kuvo (ämbri) ja panin minekut. Korjasime koos Guillermoga, vahepeal tuli Ignacio meie juurde, talle ei meeldi, et me käsitsi korjame, sest tal on ju masin olemas, mis teeb mitu korda kiiremini ja korralikumalt (minu jaoks küsitav) kui inimkäed. Tuli ja ütles Guillermole, et ta korjaks maast viinamarjad ülesse, näitas minu korjatud alale, kus polnud ühtegi viinamarja maas. Siis mõne aja pärast ütles, et tulge siia, korjake masina järelt, sest masinajuht oli teinud lohakalt oma tööd, suured kobarad olid maas. Pidime need ülesse korjama, vot see oli tülikas töö. Mulle ei meeldi teha kellegi teise tegemata tööd.
Igaljuhul, mõne aja pärast läks Guillermo ära, teiste juurde, maja juurde lebitama ja mängima. Mina olin kella kolmeni põllul. Tegin vudeosid, kus ma viinamarju sõin, niisama jutustasin ja päikest nautisin. Täna oli 29 kraadi sooja, aga mul oli natuke jahe :D. Vahepeal, Tegelikult iga natukese aja parast, tuli masin, pidin jalle ühe rivi võrra edasi liikuma, sest see masin on väga suur ja ohtlik, pritsib igast sodi välja jne. Igaljuhul, ühel korral, kui hakkas viinamarju autokasti kallama, tuli juht välja, tervitasime. Küsisin, et kas ma olen see tüdruk, kes ta vennaga pilti tegi, ütlesin et jaa-jaa, olen ikka. Lootsin, et ta ei taha pilti minuga, ei tahtnudki. Raakisime niisama, ütlesin,met olen Eestist ja mulle meeldib päike ja viinamarjad :D.
Hiljem tuli terve ülejäanud seltskond minu juurde, lõpetasin just siis korjamise. Alberto vend oli väga hooliv ja Alberto samuti. Küsis, kas olen õnnelik. Vastasin,met olen loomulikult. Ütles, et külmkapis on vett ja WCsse on ka nüüd võimalik minna. Ütlesin,met hea küll, et lähen pesen käed puhtaks (käed täiega kleepusid) ja pesen ämbri puhtaks.
Kui tagasi nende juurde läksin ütles Alberto, et lahme Milagrose juurde katšaseid sööma. Muidugii, jess, Milagros, mu lemmik inimene. Tegin võimalikult normaalse ilme, Alberto ütles ruttu, et Beatriz on ka seal, vastasin kiiresti et ah-ah (üritan ikka iseseisvat inimest mängida). Kui hakkasime Milagrose juurde sõitma olin Albertoga kahekesi autos, lapsed laksid oma onu autoga. Räaksime, et jõulude ajal lähme oliive korjama (enne jõule) ja et tegelikult on ikka viinamarjade korjamine raske töö. Sest jefe pidevalt kamandab, et go-go (Alberto ütles seda) Mina küsisin, et kas jefe on boss. Vastas, et jah, panin kohe telefoni memosse kirja. Ütlesin,met mul on kõik tähtsamad asjad siin kirjas: gratis-tasuta, fidegua (toit), potahe (Milagrise tehtud toit), fuera-inside frento-outside. Alberto naeris, sain meie vestluse jooksul lisada oma memosse veel kaerra-sõda, podega-veinitöötlemise koht vms.
Kui Milagrose juurde jõudsime andis Alberto mulle koti, et ma annaksin selle ta emale. Küsisin, et kas see on mingi riideese, ta vastas,met banonita (trikoo) sest lähevad homme randa Murciasse. Pekki küll, mõtlesin, miks mina pean selle talle andma. Läksin ülesse, Milagris ja Beatriz olid kahekesi, tervitasime, ukatasin talle paki. Ütlesin, et kõik mehed puhkasid ja ainult mina tegin tööd, naersime. Aga ütlesin, et nautisin väga, aga ainult,met käed on igaltpoolt mustad. Sellepeale tõusis Milagros püsti, tõi mulle käterätiku ja juhatas mu vannituppa, võttis sahtlist oma juukseharja (paksult tema juukseid täis) ja ütles, et kui tahan kammida siis kammi. Tanasin, panin ukse lukku ja hoopis kaalusin end. 70 kg jah, uskumatu, ma kaalun niii palju :D.
Sõime katšaseid (kollane jahu) mingi taiega võõras toit,maga hea, selline pudru nagu, hästi oehme ja voolav. Alberto ütles, et seda söödi sõja ajal, viinamarjade korjamise ajal,msest see oli väga odav, seda sõödi panni pealt, seistes, et saaks kiiremini uuesti tööle minna. Päris hea oli, sõime sealiha ka, nii hea krõbe oli, hiljem sõime melonit, Ignacio sõber tõi talle oma istandusest, väga hea oli. Ja siis tulime koju. Enne veel ütlesin Beatrizile köögis, et ma ei lähe enam mitte kunagi Alberto ja Guillermiga ratastega parki, sest Albertol puudub ohutunne ja ma ei taha olla vastutav selle eest, kui ta auto alla oeaks jääma. Beatriz ütles, et selge ja tänas mind.
Nüüd lebotan oma voodis, juuksed on imelikud, kokkukuivanud viinamarja mahlaga. Hea tunne on, elamus missugune. Ma olen nii tänulik kõikidele!
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar