Esmalt, mu lemmiklaul hetkel on: Manuel Carrasco-Yo quiero vivir, see on just emale mõeldud, sest ema eelmine kord, kui oma lemmikud laulud üles kirjutasin, ütles, et nii head, parem kui RetroFm :D. Ka selleski laulus on elu sees, ei ole mingit mõtlisklemist ja tagasivaatamist, puhas hispaania muusika, mis kummitab mind isegi öösiti, täna laulsin seda unenäos.
Hommik alagas jällegi vara, niii hea on vara tõusta. Hommikul oli veel pime, umbes kell seitse tõusin, tegin akna lahti ja niisama mõtlesin, sõin ploomi voodis, mille eile turult ostsin.
Kell üheksa tõmbasin toad üle, hästi hoolikalt, koristasin isegi vannitoa ära, poiste ja minu oma. Pesin kõik peeglid puhtaks, homme tahan aknad ära pesta, aga kogu aeg oli üks ja sama mõte peas: tahaks jõusaali minna. Mõtlesin oma peas, mida räägin jne. Kell 12 panin trenniriided selga, võtsin oma valge-kollase kaekoti (mis on nüüd must, sest võtsin selle viinamarju korjates kaasa (eivõinud ju Albertot kuulata ja koti autosse jatta, aga samas, siis sain ma pilte ka teha), veepudeli ja rahakoti kaasa. Läksin korraks köögist läbi, et nõud kappi ruttu panna ja samal hetkel tuli kiri Beatrizilt:" Buenos dias! Por favor puedes hacer una ensalada? Lechuga, tomate, cebolla, atun, cangrejo si quieres, aceitunas etc. Y si puedes pon una patata cortada es trozos a hervir. Es para Alberto. Ehk siis, Beatriz palus, et teeksin salati. Salatilehtedest, tomatitest, sibulast, krabipulkadest, kui tahan, ja tuunikalast. Lisaks palus keeta üks kartul Albertole, sest Alberto ei söö juur ja puuvilju. "Okei, loomulikult et teen," kirjutasin ja tormasin alla kööki tagasi, sest salati tegemine võtab ka omajagu aega ja ma tahtsin ju jõusaali minna!
Hakkasin siis salatit tegema, sellega polnud mingit probleemi, aga kartuliga küll, mõtlesin, et kuidas ma küll seda kartulid lihtsalt lõikan ja keedan. Meie sööme nii uhket salatit ja Alberto saab mingi suvalise keedetud kartuli. Küsisin Beatrizilt, et kas lihtsalt lõikangi kartuli ringikesteks ja keedan?' Vaatas lihtsalt, et jah. Okei :D ma olen lihtsalt selline ülemõtleja, tundus nii imelik. Keetsin ikka ühe muna ka Albertole, teise muna panin meie salatisse. Nii ilus salat tuli.
Ja läksin siis välja, ostsin ühe leiva ja asusin jõusaali piole teele, samas kohas on Albertol badlei trenn. Mõtlesin, et lähen sisse ja küsin, kas siin on jõusaal :D sest Guillermo ajas eile mingit juttu, et ma ei saa sinna minna, sest muidu ma pean iga paev kell seitse hommikul juba seal kohal olema jne.
Joudsin selle hoone juurde, värav oli kinni, majal kõik tuled kustus. Siesta, muidugi... Ja samal hetkel sõitis värava ette lumivalge Audi, auto peale oli lastud panna märk musklist, välja astus pikk treenitud mees, päikseprillid ees. Läks väravast sisse ja pani varava lukku. Ma olin alles eemal! Tegin laar kiiremat sammu ja ütlesin:"Buenos dias! Perdon! Tengo una pregunta". Mees tuli väravast välja ja rääkisin talle, kes ma olen ja mis ma tahan. Ütlesin, et olen siin ühes peres tööl, tegelen lastega ja hommikuti on mul nii palju aega, et tahaksin jõusaalis hakata käima. Kas oleks võimalik. Ja saate aru, ta sai aru minust! Rääkisime ja küsisin zumba kohta ka, rääkis, et see on kallis, mingi 10 euri. Nii et sinna ma ei lähe, aga jõusaali küll. Läksime siis sisse, olime ainukesed seal, ja räakis mulle veelkord kõik üle. Leppisime kokku, et homme õhtul lähen sinna, sest täna mul pole ju aega, kell 20 on hisp keele tund Jorgega. Lubas mind siis aidata ja juhendada seal.
Kusjuures homme on Albertol kell seitse õhtul badle, kui olen Alberto koju toonud, siis saangi minna tagasi, lepingu sõlmida ja jõuluks mingi vormi saada, mis ei ole kerakujuline.
Hetkel on siesta, kella viieni on mul aega inglise keele tund ettevalmistada, kella kuueks lähme Alberto ja Guillermoga muusikakooli, sest Guillermol on tund kell kuus. Ja kell seitse lähme uuesti järele, hea et mingit oassimist ei ole.
Ma luban nüüd endale, et igal õhtul, kui mul und ei ole, valmistan ma inglise keele tunnid ette, sest ma lihtsalt ei viitsi päeval neid ette valmistada.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar