Töö

Tõusin täna mina kell 7:50 ülesse, iseenesest läks uni ära, olin väga uhke selle üle. Pikutasin voodis, imestasin omaette selle üle, et õues juba nii valge on, kümne minuti pärast hakkas äratus helisema, panin selle uhke näpuliigutusega kinni ja tühistasin kõik viis järgnevat äratust ka ära. Käisin ettenägelikult varem WCs ära, lippasin kiiruga veel kööki vett jooma, enne kui Rosetta ja Mick tõusid. Mulle lihtsalt ei meeldi nendega hommikul kokku puutuda, nagunii tööl näeme, olgu siis korteris vähemalt privaatsust.

Tšillisin Fbs, vaatasin Roaldi nädalat endistest alkohoolikutest ja tundsin end seal ära, üks Jana rääkis, et ta vältis isegi poes käimist, et mitte ahvatlustele alla anda, mina olen ka vältinud poes käimisi, pigem eelistan siiamaani kaia Fruteriates, sest köögivijapoodides komme ja jäätiseid õnneks veel ei müüda. Ma tahaks kõik shokolaadide, turronide jt reklaamid ära keelata, siis ei peaks pidevalt end ületama. Kui kuulsin, et Rosetta ja Mick lahkusid, läksin kööki ja tegin kaerahelbeputru, ema ja Marju ostsid mulle kaks pakki, kasutan neid ülima täpsusega, mõõtes ja kaaludes, kas ikka panna nii palju helbeid või mitte, neist kahest pakist peab ju mulle jätkuma vähemalt kaheks kuuks.

Tänane hommikusöök oli üle prahi maitsev. Eile õhtul ostsin ettenägelikult endale ühe mango ja kaks sügavpunast värvi ja siidja sisuga õuna. Tunnen end siin kõikide nende värskete puuviljade keskel nagu rikkur, kõik on nii maitsev, kvaliteetne, puhas... Mango sulab suus, õuna lõigates sünnib kunst, ja sinna kõrvale veel varske kaerahelbepuder, taiesti naturaalne, ilma soola/suhkru/võisilmata. Siis tuleb veel otsida ülevalt kapist klaas, mida Desmondi sõrmed pole puutunud, taita see kraaniveega ja nautida hommikut.

Läksin tööle, kuskil kaks esimest tundi läks selle peale, et kõik ettevalmistada: panna pudelid külmikutesse, panna nõud ilusti ära, puhastada lauad, kiiresti harjaga kõik üle, põlleke ette, pastakas ja paberiplokk tasukusse, muusika tööle, paar kohvi naabrinaistele. Ja vot siis hakkas rahvast tulema, pidevalt käisid, neli Inglise hommikusööki iirlastele, kes päeva lõpus tulid purjustena tagasi, tegid minuga pikti, andaid mulle 10€ dippi, kusjuures mõlemad olid 50-50-aastased naised, nende nimesid ma ei suuda meenutada, igaljuhul vaga imelikud nimed olid. Vahepeal käisid veel ühed püsikliendid, mees on hasti närviline alati, naine on natuke ülbe, andsid esimest korda dippi, Rosetta ka imestas, et kuidas siis nii, et nad on alati käinud ja kunagi pile dippi jätnud, aga mulle jätsid 50 senti. Juhuu, nii heldekäelised :D.

Lõunaajal tuli üks noor perekond, kahe lapsega, lapsed loopisid toitu igalepoole, vaesed vanemad ausõna. Rohkem vist polegi erilisi kliente, kõik on isesugused, aga hetkel ei meenu midagi, kui ainult soomlane Kaido, kes kaib reaalselt ainult minu pärast seal baaris. Eile nägin teda uksepeegeldusest, mõtlesin, et jumaaal! Miks ta peab kogu aeg tulema siia. Rosetta ütles, et Kaido oli tulnud ühel päeval baari, kui ma Valencias olin, küsis minu kohta, kui sai teada, et mind ei ole, siis oli ära läinud. Ja nüud siis tuli tagasi, tellis ühe Coca Cola Lighti, rääkisime suomi keeles, ütles, et käib salsa trennis :D. Ütles, et mul on nii palju tööd kogu aeg, just eile ei olnud tegelikult tööd, ütlesin, et jaa, naaril läheb hasti, et palju kliente jne, et mul pole kuskile aega minna. Maksis Coca eest ära, andis mulle 2€ dippi, muigas, vaatas maha, ütlesin kiitos paljonka ja soovisin head isu :D.

Mick tuli täna kella viiest õhtul alles baari, Rosetta enne ütles, et ütleme talle, et pühapäeviti peaks baari kinni panema, et üldse pole kliente olnud. Mick tuligi baari, kuivatasin just klaase, Rosetta soi just torti ühe sõbrannaga, Rosetta ütles, et nii rahulik on täna olnud, et kliente pole üldse käinud jne. Mick lihtsalt seisis, vaatas siis kassasse ja sai aru, et tana oli üks parimaid päevi, naersime sellise suurepärase nalja üle. Arvasin, et küll ma varsti saan ara minna, aga kus sa sellega, rahvast hakkas kohe juurde voolama. Olgu jumal tanatud, et mind on õnnistatud normaalsete klientidega! Ja mis veel, õnneks minu sõna kuulatake ka, näiteks ütlesin Mickule, et menüüs oeavad olema numbrid, kellel on aega hakata neid gambas al pil pil'e ja croquetas de gambas kirjutama hakata eks ole. Ja ongi menüüs nüud numbrid. Samamoodi on lauad ilusti numbritega tähistatud, meie peades ja arvutis, seega ei pea hakkama rääkima nagu enne:"see valge laud ukse kõrval, akna all, ei vasakul pool, seal kus see pruunide juustega naine on!" Nüüd on kõik konkreetsem ja normaalsem.

Alati, kui Mick tuleb baari siis hakkab natuke kaos pihta, vähemalt minu peas, sest ta passib alati mul ees, kassa ees näiteks, pean siis mööda seina end hõõrduma ja vabandama, kui tasakaal ära kaob ja ta vastu põikan. Aga samas, kuna Mick on nii pohhuist ja vanarahu ise, talle loeb ainult see raha, mis ta klientidelt sisse kasseerib, mitte teenindus ja rahulolu, siis mõnikord on temaga ka hea töötada, sest tema arvates on alati meil õigus, mitte klientide nurisemistel. Isegi kui kliendil on õigus, siis Mick utleb:"Naaah!" ja laseb oma joru edasi.

Kell oli juba 18 läbi 10 minutit, kui mina ikka veel rõõmsalt ja asjalikult teenindasin, kui Rosetta ütles, et ma võin koju minna. Pesin käbe nõud ära ja hakkasingi veel viimaseid tellimusi arvutisse sisestama. Rosetta ütles, et ma olen nii suure progressi läbi teinud, et ma olen päev läbi laudu teenindanud ja et ma saan juba nii hästi hakkama. Pööras oea Micku poole, ütles, et alustaisme juba kell 12, et ma olen kuus tundi peaaegu jarjest pidevalt teenindanud, arvutiga mässanud, rahadega tegelenud ja ma olen siiamaani õnnelik, Mick ütles, et jaa ta teab, me ju töötasime koos Residencias. Olgugi, et ma ei saanud normaalselt Mickult kiita, siiski, selline "kiitmine" tuleb mulle nii kasuks, tegi mu veel rõõmsamaks ja kõik oli hästi.

Lehvitasin maailma koledaimale kodutule, kellele Rosetta annab pitsat ja mina varustan puhta veega, ja jalutasin koju. Kurb oli olla, sest kuna siin keerati ka kella, millest ma sain alles hommikul teada, kui tööle jõudsin, siis siin on juba pime. Aga mina tahan päikest. Valgust. Soojust. Jumala eest, Mick, telli juba need flaierid ära, et ma saaks neid randa jaotama minna, ma arvan, et see on parim osa baaritöö juures. Saad raha selle eest, et määrid end päiksekaitsekreemiga kokku, paned mugavad tennised jalga, päikseprillid pähe, ilusa vakge pluusi selga ja hakkad oma suhtlemis-veenmisoskust praktiseerima inimeste peal. Super, saan raha ja pruuniks ka veel, mina veel tahta :D

Teate, kuskil nädal tagasi, tuli üks india mees baari, lõkerdas naerda ja ütles:"Ujusin minge, ääää, tund aega meres. Vaatan eemalt, kassid võtavad päikest, ujusin lähemale, ja nägin et hoopis on surnud!" Mul läks süda nii pahaks, sest kuidas saab onimene sellise asja üle nii õnnelik olla, debiilik. Hiljem, kui ta ära läks, tuli üks mees mulle ütlema, et ta ei saa WCsse minna, sest seal on vesi põrandal, mõtlesin, et no on pirts küll, astugu üle siis. Läksin meestevetsu. Ja see põrand uputas, india mees oli jätnud meestepissuaarikraani lahti. Õnneks Mick oli samal ajal seal ja koristas ise selle ära, hiljem saime teada, et see mees oli olnud hoopis marokolane, valetas mulle, et on Indiast, aga kuna ta ööbis Residencias, siis Mick oli näinud ta Maroko passi.

Eile, kui korteritrepos ülesse tulin kuulsin üleval sellist karjumist, et ma kaalusin pikalt, kas munna edasi või mitte. Tundud nagu mingi koer uriseks ja piinleks valu käes, kõndisin ettevaatlikult ikkagi ülessepoole, kui nägin, et Desmond karjus ukse taga. Läksin ülesse, selgus, et ta ei saa votit kätte, ja võti ei keera, tegin ta võtmega ukse lahti ja tulin oma tuppa, et enam ei peaks hinge kinni hoidma.

Shoppamine, tööpäev

Pikutan voodis, minu kõrval oleval voodil laiutab suur Primarki kott, minu uus must nahast käekott ja pesupulbrikapslid. Tegin täna suure shopingutuuri, ostsin esimest korda elus endale pesupulbrit :D Valisin paar minutit, nuusutasin kõiki võimalikke variante, ükski ei meeldinud, siis tuligi meelde, et kodus ema kogu aeg ksutas hoopis kapsleid. Panin kohe kaks pesumasinatäit pesema, saab lõpuks ometi pesu puhtaks, ma ei tea, mis pesuvedelikku Rosetta kasutab, aga minu riided jätab see ikka mustaks ja rõvedaks. Loodetavasti need kapslid alt ei vea. 

Ostsin Piretile, temaga samal ajal telefonis koostööd tehes, kolm pluusi, Leonhardile ka mõned pluusikesed ja paar pükse, endale ostsin patsikummid ja käekoti. Hiljem ostsin veel soolatud mandleid ja lagritsakomme, oioi kui head!

Tööl oli täna vist üks parimaid päevi. Olin kaheksa tundi tööl, viimases lõpus aeg lausa lendas. Hommikupoole, kuskil esimsed 4 tundi ei käinud üldse rahvast ja siis, kui järsku tuli inimesi, siis tuli ikka kõvasti. Rosetta tegi süüa, mina olin ettekandja. Ühel hetkel, kui läksin Rosettale ütlema, et lisaks patatas bravasele, mini hamburgeritele, kolmele pitsale, gambas al pil pilile, sibularõngastele ja küuslaaugu leivale, palub naine veel salatit. Rosetta, ähmi täis ütkeb:"Oh my goddness!" ja natuke naeris, mina sain sellest naerust sellise tõuke, et hakkasin niimoodi naerma, et kükitasin maha, tegin külmkapiukse lahti, et natukenegi külma õhku saada, sest mul oli nii palav. Istusin maha, kaks meest just oitasid mu järele, et neile arve viiksin. Istusin põrandal, zrosetta kõrval, kes naeris sama hullusti, kui mina, ja ma lihtsalt pühkisin naeruposaraid silmist. Sest nii palju inimesi oli, mõni tellib iga 2 minuti tagant uue mpudeli õlut, teine küsib, kus maal ta kevadrullid on. Kolmas viipab, et soovib aevet, neljas küsib, kus WC on, kuues tahab tuhatoosi. Dioooos miooo! :D nii naljakas oli. 

Kui Rosetta lõpus küsis, kuidas ma end tunnen, ütlesin:"Me tegime ära! Kaks tundi järjest teenindasin kliente, andsin Rosettale kööki infot edasi, mida kliendid paluvad mitte toidu sisse panna jne. Nii hea tunne oli, energiat oli nii paljuuu!

Eile õhtul kirjutasin Facebooki gruppi, et otsin tegevusi, et ehk saaksid soovitada, mida teha/kuhu pöörduda, et olla sotsiaalselt aktiivne. NIi paljud inimesed reageerisid, soovitsid kõiki asju, pühapäeval plaanisin minna võrkpalli mängima. Aga nüud, kuna plaanid muutusid, ja homme lahen Valencuasse, siis lähen jargmisel nädalal hoopis. Nii hea tunne on, palju valikuid. 

Homme, kui saan kinnitust, et ema on jõudnud Valenciasse ostan piletid, broneerin hosteli (seda teeb siiski minu ustav õde, sest ma ei usalda end telefonis makstes) ja lahen Valenciasse. 

Eile tuli jutu sees välja, et kui rosetta pojad ja pojanaine Filipiinidelt Malagasse tulebad, pean mina korterist ära minema. Ma ei teadnudki, et neil selline plaan on. Eile siis vaatasin kuulutusi, leidsingi paar-kolm normaalset pakkumist. Ütlesin täna niisama Rosettale ka, et leidsin paar valikut jne. Hiljem, kui amick ka baari tuli, ütles Rosetta, et Ingrit otsib uut korterit. Seletasin siis Mickule, et ma ei taha, et järsku ütleb äkki Rosetta mulle, et ta oojad tulevad järgmisel nadalal ja ma pean hakkama kiirustama ära minekuga. Mick ütles, et sellega laheb väga kaua aega, et nad peavad uued advokaadid leidma Filipiinidel, kes ajaksid asju. Nad on seda asja ajanud viimased kaheksa kuud, aga asi ei liigu üldse. Nii et ma ei teagi...

Täna andsin lepingule allkirja ka, avastasin, et mu perekonnanimi on POPPI. Sellist moodustist ei ole varem näinudki, kunagi jõusaali registreerides oli mu eesnimi Ave Oppi, aga et mu perekonnanimi poppiks tehakse, see oli uudis. 

Loba

Veel tund aega tagasi oleks ma äärepealt nutma puhkenud ja Desmondi peale karjuma hakanud, piirdusin eesti keelsete vägisõnadega, kui võtmega lukuaugus jamasin. Nüüd on natuke parem olla, sest pesin hambad, niiditasin hambad üle tüki aja ja ostsim täna veel suuvee ka, selline laristamine käib, viis euri maksin selle suuvee eest :D aiaiai.

Hommikul kuskil kell viis tõusin müristamise ja välgutamise peale, vihma kallas, lugesin müristamise ja välgu vahet, vahepeal jõudsin ainult kaheni lugeda. Täna oli mul vaba päev, nii et polnud hullu, et uni oli katkendlik. Tuli ainult meelde, et mu pesu kuivab terrassil (kui seda nii võib nimetada) ja nüüd sai see siis läbimärjaks.

Terve päev läbi sadas ja sadas, kõik tänavad täitusid vihmavarjudega, neil on nii pisikesed vihmavarjud siin. Kui mina välja laksin, siis võtsin Micku vihmavarju, mis on ikka korralikult suur, inimesed tulid mulle vastu kamba,esi ühe väikse vihmavarju all.

Millest olen unustanud kirjutada on see, et siin Malagas müüvad inimesed keedetud/suitsutatud kastaneid. Nad on löönud ülesse sellised lõkeplatsikesed, kus suures panges neid kastaneid siis küpsetavad. Peaks neist millalgi pilti tegema ja ise ka proovima, kuigi eel isel aastal juba proovisin, kui Au Pair olin ja Alberto neid tegi.

Täna ostsin endale veel näoseerumi Coco Beautyst, nii hea tunne kohe, tean, et hoolitsen oma näonaha eest.

Homme hakkan ajalehest tuba otsima, kui just ei selgu, et Desmond välja kolib. Rosetta eile rääkis, et ta sõbranna peaks millalgi baari tulema, kes töötabki vanadekodus. Aga ma ei usau sellist juttu eriti, isegi, kui see ka nii on, siis läheb rahdselt sada aastat aega enne, kui Desmond minema läheb siit. See joomine, karjumine, tema kõneviis, haisemine, lagastamine viib mu hauda. Ma ei taha olla närvihaige siin, parem maksan normaalse toa eest rohkem kuskil mujal. Ma ei taha siin kodus süüagi endale teha, jealjuhul teen putru, müslit, teed ja ongi kõik, sest ma ei taha midagi puudutada. Kõikidel pottidel on juba selline oranž jutt potiülal osas, sest Desmond keedab tomatipakisuppe seal. See hais on lihtsalt õudne. Pluss ta lagastab terve põranda supiga täis ja istub pissiste pükstega igalpool.

See on kindel, et homme hakkan intensiivselt korterit/tuba otsima, olen valmis maksma maksimaalselt 300€ üuri, rohkem mul pole võimalik. Homme on neljapäev, tahaks loota, et mul on energiat ja tahtmist tantsutrenni minna. Meil on Whatappis oma grupp, sinna saadeti video, mis mad eelmisel korral õppisid. Jumal kui raske, aga ega mida kauem ma puudun, seda raskemaks läheb. Eks ma vaatan, kas mul on motivatsiooni minna või kuidas mul tuju on, ma ei plaani mitte midagi.

Residencia

Täna ega eile ei käi ud baaris üldse kliente, eile kais kuskil 10 inimest, täna 7. Tuleb ikka tülpimus peale küll, kui kõik on ära koristatud, läikima löödud, ära pestud, kuivatatud, uued pudelid panipaigast ära toodud, paika pandud ja sada korda veel ülekontrollitud, et ehk peaks veel midagi tegema. No, kui kõik on korras, siis ei ole mõtet ju hakata midagi oarandama, mis ei ole katki eks ole. Nii läkski jutt Rosettaga Residenciale, kuna Mick on pidevalt seal, asjatab seal, ja kui lõpuks baari tuleb, siis on poole kõrvaga ikka telefoni otsas ja juhendab Kirilli/Nataliat/Karinit retseptsioonitöös. 

Nimelt, eile oli Mick Rosettale rääkinud, et Hernepea ja Fernando olevat pahameelt näidanud selle üle, et Matheo meie juures baaris töötab. Mick oli öelnud neile vastu, et rääkigu Rosettaga, tema palkas ta, Mick pole üldse ise seotud sellega. No nii tüüpiline, Mick, suur lahmakas mees. Ei julge kunagi võtta ise vastutust, vaid lukkab selle, eilse näite puhul, oma girlfriendi, Rosetta selga. Rosetta ütles, et tulgu aga siia ja rääkigu tõesti temaga, sest tema ei karda mjdagi. Mida tal ongi karta, Matheo on alati ilusti Residenvias õigeaegselt tööl, ei lähe varem ära ega midagi, ta lihtsalt tahab teenida ekstra palka, ja seda on väga kerge saada baarist nelja tunnise töö eest. 

Hernepea ja Fernando arvavad, et nad on mingid jumalad, et ainult neil on õigus Matheo üle. Ega ma ei i esta ka, et nad mardavad tast ilma jääda, sest Matheo on ülihea suhtumisega, täiesti võrreldav nt Peeter Ojaga, selline vaba, teeb nalja, saab oma tööga hästi hakkama ja kõik on super. 

Jutustasime kahekesi baaris olles, kõhud kõveras oma töökogemusest Residencias, Rosetta töötas seal kolm kuud nagu minagi, ainult selle vahega, et ta oli koristaja, täiesti üksinda terve kahe hosteli peale. Kui oli Feria olnud, ja hostel oli täis bookitud, hullult palju tööd oli, oli Rosetta Fernando juurde läinud ja öelnud, et mida ta seisab seal kasutult, ta peab Rosettat aitama. Nii Fernando läkski, küsis, mis ta tegema peab, Rosetta oli näidanud missugused voodid peab korda seadma, milliseid hendeid kasutada WCpoti küürimiseks jne. Fernando oli kõike teinud, Hernan oli samal ajal haisu näoga ringi vahtinud, nii tüüpiline. 

Mis veel teada sain, lisaks prussakatele oli Residencias olnud rotid!!! Appi, kui jälk. Igaljuhul, Mkck, Fernando, Hernan ja Sam (Inglismaalt pärit mees, kes töötas Resis) olid liiguta ud suurt külmkappi, enne veel olid laotanud voodilinad ümber selle, et rotid ei saaks kohe plehku panna. Lükkasid külmkapi paigast, neile vaatas vastu terve suur pesakond väikseid rotipoegi ja suuremaid rotte oli ka. Kõik neli meest oli tardunud, keegi oli võtnud harja, ja hakanud neid torkima, Rosetta läks nende juurde, küsis, mida nad ootavad ja ASTUS pläraki-pläraki kõik rotipojad surnuks. Haige värk. Mehed olid vaadanud pealt. Rosetta ütles nii muuseas, et Filipiinidel oli neil kodus nii palju rotte, et ta om harjunud neid niimoodi jalaga tapma. Hiljem pühkis laibad kokku, viskas prügikasti ja Residencia romaan võis jätkuda. 

Eile läks Mick Natalia peale nii närvi, oli öelnud, et isegi Ingrit, kes on temast kuus aastat noorem sai nende tööülesannetega hakkama, mida tema lihtsalt eirab. Nimelt Natalia ei suuda hallata pesupesemist, pesu kokkulappimist, check-inide tegemist, kõndele vastamist, hommikusöögi valmistamist jne. Aga just Natalia oli see, kes ütles, et mina olen laisk ja mul pole muud vaja teha, kui retseptsioonis lihtsalt seista :D nüüd siis näeb, mida ma kolm kuud järjest tegin. Tegelikult see töö ei olnud raske, sest ma teadsin, et võin alati Mickule helistada ja Kirill aitas viimases lõpus mind nii palju voodilinade tassimisega ühest majast teise. 

Pluss, käivad kuulujutud, et Hernepea ja Natalia on paar, ei no ma ei imesta üldse, kaks ülbikut said kokku, kuigi Hernepeal on vaga ilus naine ja 7-aastane tütar. 

Ühel päeval käis, reedel vist, käis Alissa oma tütre ja mingi vanema naisega meil baaris. Miks ta tuli, ma ei saa aru... Ta on niii võlts, kui veel olla saab. Kutsus Rosetta enda laudakohe istuma, kui hakkasid Rosetta tehtud pitsat ja salatkt sööma. Hiljem ütles Rosetta, et kui tema tahab mängida sellist mängu, et nad on sobrannaksed, siis lasku aga tulla, ta vastab samaga. Kumbki ei salli teineteist, aga mõlemad saavad kasu: Rosetta saab raha, Alissa saab kuulijuttude materjali. Kui Alissa end oma haaremiga minema asutas, ütles mulle:"Gracias mi corazon!" (aitäh, mu südameke) :D Ma olen üsna kindel et seeoli esimene ja viimane kord, kui meil oli au teda kostitada. 

Täna tuli Mick tööle, oli käinud arsti juures, sest ta õlg valutab juba teist kuuud järjest, aga Mick ei taha sel rahulikult taastuda lasta. Ütles, et vihkab arsti juures käimist, sest isegi, kui sa ütled neile, et sul on valus kätt liigutada, siis ikka venitavad su katt ja teevad igasuguseid liigutusi. Jumala eest, mida sa siis lähed sinna arsti juurde, kui sa ei vota nende soovitusi, võtta nädalke puhkust, kuulda. Igajuhul, täna rääkis Mick, et CEAR (ühendus, mis tege,eb oagulastega) tahab koostöö lõpetada, sest Alissa rikub pidevalt nende ettekirjutisi, nimelt oaneb ta pagulased tööle. Nii tema moodi, ma saan aru, et tegelikult pagulased on vaga tanulikud selle eest, et saavadaidata ja end vajalikuna tunda, aga ta peab aru saamaja austama seda, et pagulastel ei ole mingekd oigusi seal hostelis isegi mitte aidata, nad tohibad baid oma nõusid lesta, pesu oesta,enda voodiriideid vahetada ja kõik. Aga Alissa paneb nad enda järeltkööki moristama, põrandaid pesema, kartuleid koorim jne.

Tore, et see kammajaa enam mind ei puuduta, aga mõnikord on nii hea inimesi klatšida :D

Rahu sõlmimine

Kui keegi teist tahab lugeda midagi Hispaania kohta vms huvitavat, siis pole mõtet edasi lugeda, see postitus räägib minu toitumisprobleemist.

Pole midagi erilist kirjutada, elan siin sellist rahulikku ja tagasihoidlikku elu. Kuus korda nädalas käin tööl, ajan hispaanlasi naerma, vhepeal ajan Micku närvi oma õigustatud küsimustega, vihastan Desmondi peale, räägime Rosettaga ärist/klientidest/elust, ütlen viisakalt ära peokutsed turistide poolt, "käin" tantsutrennis (pole kaks viimast nädalat juba käinud, sest mul ei ole energiat), "teen trenni" (vaatan trennivideosid ja söön saia ja kaks pakki küpsist kõrvale ja sisendan endale, et tühipaljas nisu ja suhkur ei ole nii hullud kui näiteks keemiat täis kommid).

Üleeile kirjutasin Merilin Taimrele oma toitumisprobleemist, hea on see, et ma vähemalt tean, et mul on probleem ja mul ei ole piinlik sellest rääkida. Kirjutada sellest aga oma blogis on teine asi, aga kuna ma pean blogi peaasjalikult enda jaoks, siis on ausam enda suhtes kirjutada ka madalseisudest, mis mul hetkel käsil on. Merilin Taimre vastas mu meeleheitlikule kirjale nii:"Te pole üldse üksi! Ma just vastasin kolmele pea et samasugusele murekirjale ülesöömise kohta.

Nii juhtub kui salamisi isutab miski, kuid jooksete sellest üle vaid täielikult tervisliku toiduga. See on üks peamisi põhjuseid, miks ma 2-3 korda kuus võtan ühe päeva, mil kohe meelega lähen ja ostan endale midagi n-ö "patust". See justkui hoiab mind isudest eemal ülejäänud ajaks. Sest isegi kui armastan tervislikke kodutehtud maiustusi rohkem kui rämps maiustusi, siis ma ikkagi pakun endale mõlemat. See on justkui tasakaal, mida vaja! :)

Aga ülesöömise osas, ega siin pole üks ühele vastust. Kõik on kinni sinu mõttemaailmas, emotsioonidega toimetulekus ja mõttejõus. Püüa toitu enda jaoks ümber meelestada: toit on olemas sinu jaoks ALATI, sa ei pea kõike kohe ära sööma! Jäta see teine pool tahvlit šokolaadi homseks vms. Mõtle, mis tunne tekib kui taas üle sööd. See on nii füüsililiselt kui vaimselt koormav ja õnnetuks tegev. Kas su söögiisu on suurem kui soov kaalu alandada? Pane endale paika eesmärgid! Ja püüdle nende poole igapäev natuke." 

Ehk siis viimased 10 päeva olen olnud täiesti loid, suhkrust ja süütundest pungil, kaks kilo olen juurde võtnud, üleeile sõin üle kolme aasta esimest korda saia, oleks äärepealt oksele hakanud, aga kuna midagi muud ei olnud õgimissööstul läheduses, sõin selle pehme paksu saiaviilu ära. Kusjuures olen söönud nüüd iga päev saia, mitte viilu või paar, vaid ikka korralikult, nii et hiljem vajun "toidukoomasse".  Kõige hullem on see, kuidas selline käitumine mõjub mu enesehinnangule, ma ei ole normaalselt suutnud peeglissegi vaadata, sest ma ei taha näha paksu, kurba, eneses pettunud, mõtteis eksinud Ave-Ingritit. 

Olen nii palju lugenud oma probleemi kohta, vaadanud videosid, meenutanud, kuidas kõik algas, miks hakkasin endale midagi keelama jne. Jumal tänatud, et internet on olemas ja et inimesed jagavad oma lugusid ilustamata. Kuna ma ei taha enam oma elu nii jätkata nagu ma paar aastat olen elanud mõttega, et toit on minu vaenlane, sai teeb mu paksuks ja tekitab punne, tordid/koogid/saiakesed teevad mu jalad veelgi paksemaks, puuviljad on sama, mis suhkur jne, siis esimest korda blogiajaloos (nagu oleks blogi ülikaua pidanud) hakkan kirjutama oma tervisest, paranemisest, toidu valmistamisest, liikumisest ja oma enesekindluse üles ehitamisest. 

Ma tean väga hästi, miks mul on pidevalt mu välimus hambusse jäänud, sest siin Malagas suhtutakse minusse kui ilmaimesse. Tahtmatult hakkasin tundma, et mina olengi eriline, mina olengi see kõige ilusam. Mäletan siiamaani, kui käisime eelmisel aastal Alberto ja Beatriziga Toledos Sugulastel külas. Istusime suure laua ääres, hakkasime just sööma, üks naine istus mu kõrval, vaatas mulle otsa, silitas käega mu juukseid ja ütles, et ma näen välja nagu ingel, et mu näonahk on nii klaar ja ilus. Eks igalühel oleks hea tuju sellest komplimendist, aga minus tekitas see kinnisidee:"Ma pean kogu aeg olema ilus!" Nüud ma olen hakanud endale aru andma, et ilu on kaduvväärtus, veelgi enam, ma ei saa eluseeski kõikide inimeste jaoks olla piisavalt ilus. 

Nüüd, kui olen iga päev lausa meelega prahti söönud, punnivalangu endale meelega tekitanud, kolm kilo juurde võtnud, inimesi hakanud ignoreerima, andsin endale mõista, et mida rohkem endale keelama hakkan, seda rohkem sööma hakkan. Lubasin endale puhata nii kaua kui tahan, süüa nii palju kui tahan, ükskoik mida, ma olen iga päev oeale tööd tulnud koju ja maganud, lesinud voodis, passinud telefonis, vaadanud videosid, jälle magamud kuni hommikuni. Mul on kopp ees. Mille kuradi pärast ma arvan, et ma olen eriline? Kelle jaoks ma pean ilus olema? See ei ole minu mure, et Malagas on vähe blonde naisi, mina olen mina, ma ei ole vaatamisväärsus, ma olen tavaline inimene, oma pahedega. 

Ma ei ütle, et oi homsest hakkan trenni tegema, õigesti toituma jne jne, ma olen proovinud seda teha, aga see ei ole pikemas perspektiivis kuskile viinud. Ma tahan olla õnnelik, enda kehas rahul, ma tahan olla enda üle uhke, et mul on nii hea elu:  minu taga seisab minu kallis perekond, kes on kokkuhoidvam kui kunagi varem,  minu kaks kallist sõbrannat, Dianaga räägime iga nädal nii palju, saan palju rääkida ja naerda. Lisaks ema tuleb ju Valenciasse! Ma oskan tantsida ja kui ma end natukene paremini hakkan tundma lähen uuesti tantsima. Mul on naljakad ülemused, lahe töökoht, soe ilm, piisavalt raha, sõbrannad/sõbrad mööda maailma laiali, keda külastada. 

Kõik peab olema tasakaalus, ma ei keela tõesti enam mitte midagi endale. Kui mul on kõht tühi ja mul just isutab Nutella saia järele siis just seda ma ka söön. Kui mul on hoopis isu ühepajatoidu märele siis seda ma ka söön. Kui ühel oäeval tahan magustoiduks torti ja teisel läeval hoopis kurki, siis ju nii peab olema. Päevad ei ole vennad, kõike tuleb võtta rahulikult, mitte rabistada. 

Homme on mul vaba päev, ma ei plaani mitte midagi, kuna ma olen veel nii haavatav ja nõrk, et ma ei jaksa mitte midagi teha. Igaljuhul kolme päeva jooksul pean käima Primarkis ja ostma Piretile riideid, bussipileti ja hosteli ära broneerima. 

Nii et, kui kunagi seda uuesti loen ja taha  jõudu saada, siis ütlen iseendale, et võtku ma rahulikult ja järgigu vaid iseenda soove, teistel inimestel pole aega ega tahtmstki mõelda, miks ma mingil nädalaga kaks kilo juurde olen võtnus.Mina söön seda, mida mina tahan, ma teen seda, mida mina tahan, ma elan enda elu, nii hästi ja õnnelikult, kui veel suudan. 

Desmond 2

Kui teile ei jaluta vastu ilma püksata pahur Desmond, siis on teil vedanud erinevalt minust, kes ma pidin seda nägema.

Olime täna Rosettaga tööl, Mick tuli kuskil 15 ajal baari ja tõi kaks shokolaadi ja juustutorti, et saaksime need vitriinile panna etrohkem külastajaid juurde meelitada, hea ju kohvi kõrvale torti tellida. Inimesi käis normalselt, pigem ikka vähemuse poole, kuigi täna oli püha ja inimestel oli vaba päev, siiski hispaanlased võõrastavad uusi baare ja hoiavad ikka vanadest tuttavatest kohtadest kinni...

Täna tuli üks hispaania perekond juba teist korda, aga nad tellivad alati ainult juua, täna näiteks neli kohvi ja viis-kuus Coca Colat. Käivad meie juures ainult sellepärast et nende vanaema tõötab meie vastas olevas kioskis müüjana ja siis on hea ju lobiseda temaga. See perepea vihkab mind, ta on umbes 60-65-aastane närvigaige vanamees, ajan teda alati närvi oma küsimustega ja sellega, et ma hispaania keelt ei oska. Tahaks öelda talle, et kui ta ei suuda kahte minutit oodata, kuni masin kohvi valmis teeb, kobigu naaber baari, mida ta turtsub iga asja peale.

Näiteks viisin neile nende kohvid, naine oli kohe pahane:"Mh, ma ei taha kuuma kohvi, mulle ei maitse soe piim. Pane mulle ainult külma piima!" N***** sa varem ei võinud öelda või?! Õnneks võttis teine sõbranna kohvi siis endale, perepea turtus omakorda, et ta tahab Coca Cola ZEROt, täpsustanud siis enne jumala eest, üldsegi, kas ta siiralt avab, et kui pudelikorgi peale on kirjutatud ZERO, siis see on täiesti teise maitsega kui tavaline Coca?!

Viisin siis daamile külma piima ja mehele kauaoodatud Coca Cola ZERO. Lootsin, et saan nüüd ilusti jehhat tõmmata. Kus sa sellega! "Limon. Limooon! Sabes que es un limon?" (Tead mis on sidrun?) Närvihaige tahtis sidrunit ka Coca Cola Zero sisse. "Kallis jumal, tee nii et see vanamees enam on jalga meie terassile ei tõstaks!" mõtlesin ja viisin talle sidruniviilu. Jõid oma suure lastearmeega, vahepeal tuli veel kliente, mingil hetkel tahtis perekond maksta, viisin arve, mulle nad raha ei andnud ja sättisid minekule. Pidin igaks juhuks ju kontrollima, kas nad on ikka maksnud ja küsisin, kas nad ehk maksid Rosettale. Mees vaatas mind sellise pilguga nagu ta tahaks mind oma kepiga visata ja siis tooliga veel virutada, ütles, et muidugi maksid juba ära. Hiljem küsisin Rosettalt ka üle, olid ilusti ära maksnud.

Kui Mick tordid tõi ja uuesti ära sõitis, et veel midagi osta, helistas Rosetta talle ja ütles, et tooks Desmondi ka baari. Fuengirolas oli Desmond kogu aeg ju nede baaris istunud, päevad läbi, ja Rosetta ütles, et adesmond on nende peale kuri, et ta nüüd oeab korteris kogu aeg üksi olema. Mind hämmastab Rosetta ja Micku naiivsus ja lapsemeelsus, kuidas nad küll aru ei saa, et Desmond on vana. Ta ei tea ise ka, mida ta räägib. Ühel õöl joob end purju, nõuab oma passi (passid ja dokumendid on amicku ja Rosetta käes, sest Desmond kaotab oma asju igalepoole ja Mick ja Rosetta on ta sugulastega rääkindu, kes talle raha saadavad, siis nad annavad Desmondile iga päev natuke raha) ja tahab ära minna. Kui Mick siis küsib, et kuhu ta minna tahab, siis Desmond ütleb, et ta ei tea veel kuhu, aga et tahab ära minna.

Täna Rosetta rääkis pikalt-laialt kõigest, mis Desmond talle rääkinud on, see on lihtsalt ulme, kuidas ta kõike usub. Näiteks et Desmond oskab 5 keelt perfektselt, ma olen kuulnud, kuidas ta vene keelt räägib, ta on lihtsat oppinud paar lauset pähe ja siis korrutab neid erinevate näoilmetega. Jumal, alguses oli naljakas, nuüd käib juba närvidele. Või et Rosetta on nii mures, et Desmond tahab minna Barcelonasse elama, aga mitte üksi, ja et ta on nii pahane (?!?!?!?!) et Rosettal ja Mickul uus baar on. Nad peaks hoopis temaga kaasa tulema. Rosetta on sada korda üritanud talle seletada, et nad peavad raha teenima, nad ei saa lihtsalt Barcelonasse kolida. Mind paneb ohkama, et miks zrosetta üldse vaevub  midagi seletama, DESMOND ON HAIGE INIMENE JU! Rosetta lihtsalt väsitab mind oma jutuga, Desmond ajab mind juba öökima, tänane päev oli viimane piisk minu kannatlikkuse karikasse.

Mick tõi siis Desmondi baari, lasi ta autost välja täpselt baari ees. Desmond astub uksest välja, habe ajamata, püksid rebadel, vana särk seljas, selg üleni väljaheidetega kaetud. "Tule taevas appi! Kui meil enne käis vähe rahvast, siis nüüd ei tule küll enam keegi..." Rosetta andis talle kohe ühe jarra Cruz Campot. Desmond üritas ühe suure posti taha istuma minna, et end peita, istus kahe-kolme õuetooli otsa, mina tulin tulema.

Jõudsin koju, olin kuskil kaks-kolm tundi siin sehkendanud/koristanud, kui Desmond tuli koju ja hakkas karjuma. Kuskil poole tunni pärast läksin WCsse ja nägin teda köögis sahmerdamas ilma püksteta. Ütles, et ta ei tea, kes ta riideid varastab, aga et tal on sellest kõrini. Siis sain aru, kuradi Mick oli uuesti koju tulnud, kui Desmond oli baari viidud, ta riided pessu pannud ja nüüd, kui Desmond oli end uuesti täis lasknud, polnud tal enam midagi selga/jalga panna. Pekkkiiii, Mick, mõtle enne, kui sa kõik inimese riided pesumasinasse viskad.

Nüüd kuulen, et ta helistas Mickule ja räägib, et ma varastasin ta võtmed ära. Nimelt, tahtsin mina tantsutrenni minna, ei leidnud suures sabinas oma võtmeid ülesse ja tegin vea ja küsisin Desmindilt. Kuna jõuan ju koju kuskil 00 paiku oösel, ja mul on võtmeid vaja, et tuppa saada. Tõusis püsti, rääkis oma eluloo lühidalt ära sajandat korda, läks üliaeglaselt oma tuppa, seisi keset tuba ja ütles, et ta ei tea täpselt, kus ta need pani. Ütlesin, et pole hullu, ja sahmisin oma asjades, leidsin lõpuks oma võtmed voodist. Hüudsin talle, et leidsin võtmed ja et lähen nüüd minema.

Kui koju jõudsin, pool tundi hiljem, kuna tantsimist täna ei toimunudki, sest täna on fiesta, ja kõik inimesed puhkavad, küsis Desmind, kas ma olen seesama inimene, kes enne ütles, et ma võt,ed leidsin. Ütlesin, et jah olen küll, ütles, et pangu ma ta võtmed lauale tagasi, kus need enne olid. Ütlesin, et ma ei ole ta võtmeid võtnud, vaid leidsin oma võtmed ülesse. Vastas, et ta kolib siit kindlasti välja, sest keegi, kas mina voi keegi võõras tüdruk oli kindlasti ta võtmed ära varastanud ja et ta ei kavatsegi Mickule öelda, et ta oma võtmed ära kaotas, sest need olid kindlasti enne laua peal olnud.

Eile ütles, et siin majas peavad kõik kõigi toite sööma, sest muidu sa ei ole pereliige. Hiljem tegin külmkapiukse lahti, et omletti teha, jäin tegemata, sest keegi salapärane iirlane oli mu munad ära söönud. Suur tänu.

Zara

Kliendid

Täitsa teine tera on minna tööle kella 10ks kella 9 asemel. Panin äratuskella juba 6:50 helisema, aga ei jaksanud tõusta, ajasin kargu alla alles kell 8 ja laksin kohe pessu, Mick ja Rosetta olid juba ara läinud baari. 

Kui tööle jõudsin hakkas kohe kliente tulema, ja alati on nii et, kui ma midagi üritan vältida, näiteks cappuccino valmistamist, siis just seda klient tellibki, ja mitte ühe ainsama vaid ikka kaks. Siis järgmine klient tahtis Coca Colat, aga mitte külma, seega pidin keset kiiret tööpäeva panipaika minema, kükakil seal pimeduses otsima ühte Coca Colat. Ma... vihkan inimeste teenindamist, tahaks öelda:"Tead, ma tahaks hülgeliha saada, mine püüa kinni üks!" Aga selle asemel naeratan, ütlen, et loomulikult ei ole mul probleemi seda otsima minna. Meil on kõik joogid külmkapis, teile selgituseks. 

Üldse ei tahaks mingisugust rahvust hakata üldistama, aga no jälle oli mul jama marokolastega. Täpselt nagu hostelis töötades, kui terve perekond üritas mind veenda, et nad on juba oma viieliikmelise perekonna eest maksnud ja lasku ma nad aga tuppa. Hiljem tuli välja, et nad olid maksnud kahe inimese eest, aga nad üritasid terve perekonna kaheinimese tuppa susserdada. Täna seevastu üritasid kaks noorukit mind petta, õnneks sain aru, mis hakkab toimuma ja läksin õue ja tabasin poisi mulle kirjakest jätmas ja tüdruk jooksis juba minema. Kusjuures poiss enne tuli minu juurde ja palus minult pastakat ja paberit. Jõudsin nende juurde õue, kui poiss oli üksi laua ääres seismas, pastakas käes ja ei olnud veel jõudnud midagi paberile kirjutada. Ütlesin talle tõsise näoga nende kohvi hinna: 1.10 ja vaatasime teineteisega tõtt, tema arvas kindlasti, et kas ta jõuaks minema joosta, mina mõtlesin, et hea, et mul tennised jalas on, küll ma talle selle kandikuga virutaksin ja ta kätte saaks. Kordasin kolmandat korda 1.10€ ja lõpuks otsis pükstetaskust raha ja pani lauale. Tänasin ja ütlesin head aega. 

Täna tuli üks naine mulle näole nii lähedale, et tahtsin naerma hakata, uuria mu silmad, kulmud, huuled ära ja ütles:"Que guapaaa!" ("Kui iluuus!") ja tellis oma ratastoolis olevale mehele ühe Coca ja endale alkoholivaba San Migueli. Päris lahe on, et võtsin end kätte ja tean, mis õlled meil müügil on, saan alati särada oma teadmistega, kui keegi ehmatab küsimuse peale:"Mis sorti cervezat soovite?" Saan siis soovitafa, mis meil on: Mahoud, San Migueli, Bucklerit, 5 Estrellas, Cruz Campot, Heinkeni ja varsti peaks Victoria ka jõudma, hispaanlased nõuavad seda. 

Õlle valamise sealt kraanist sain esimest korda praktiseerida Hernepeale õlut serveerides. Jah, Hernepea ja Fernando (minu ülemused Residencias) tulid sinna baari, üllatusid mind nähes. Hernepea küsis, millal ma Eestist tagasi tulin. Whatever :D ma pole Eestis viis kuud käinud, ma pesitsesin paar nädalat Valencias, põhupeakene. Fernando seevastu oli normaalne, kuigi nad mõlemad kogu aeg muigavad iga asja peale, aga vähemalt Fernando ütles, et tore on mind näha, sest me ei saanudki enne hüvasti jätta, sest ta oli septembri alguses Miamis, kui ma "uut elu läksin alustama". Valasin siis Hernepeale CrusCampot, paksult tuli vahtu, pool klaasi, ütlesin, et sorry, ma ei ole varem masinast lasknud. Jah, ma olin/olen baaridaam, aga, ma ei saa ju suvalt mingeid masinaid hakata katsetama, minu loomus ei ole selline:"Ou Mick, ma kaysetan veits su õllega valamist" ja Mick ei ole ka selline, et viiks mind asjadega kurssi ja näitaks mulle ette. Õnneks hiljem Fernando õpetas mind, palusin talt abi, sest Hernepea tahtis uut, juhendas mind, ja tuli ideaalselt välja, isegi Hernepea ütles mokaotsast midagi head.

Nüüd alati, kui keegi ütleb, et talle palun üks õlu, siis automaatselt küsin:"Un gaña de CrusCampo Vale?" (Üks klaas Cruz Campot? Okei?" Sest nii on kõige kiirem j mugavam mul, kui mingit pudelit hakata lauas avama ja kallama ja sada häda veel. Kuna osas mehed tahavad ise valada, aga naised ootavad, et mina valaks. 

Täna ütles Rosetta mulle kaks korda, et eile õhtul olid need kolm sakslast minu järele käinud küsimas, kusjuures mitte Rosetalt ei küsinud, mida ma oleks eeldanud, sest me ju töötasime seal koos. Vaid küsisid hoopis Mickult, sest imede ime, nad olid Residencias ööbinud. Läksid täna varahommikul ära, nii et ma ei näinudki neid... Mick oli ühmanud, et see on iseenesest mõistetav, et mul sai juba tööpäev läbi.

Mis veel? Tahaks ju veel hästi hästi palju kirjutada. No näiteks mina teen baaris pitsasid :D ja  is veel, mind ajab Rosetta närvi ja mõnikord tahaksin põlvili langeda ja karjuda, et kuidas ta saab nii vakesti inglise keelt rääkida, aga selle asemel räägin hästi kõrge häälega, sest ärgwm unustagem,et Rosetta on 51-aastane ja tegelikult, päris elus on ta ju hea inimene. Temaga koos töötades pean unustam selle, et kliendid ootavad, vihastavad minu peale, et toiduga nii kaua aega läheb. Sest, siin baaris on mil kõige parem võimalus õppida. Ega mina ka ju perfektne ei ole, seega mul ei ole õigust teisele ette heita, et ta mu ühte ainsamat palvet:"Ole hea, ära hamburgerile juustu/majoneesi/ketšupit lisa, sest väike tüdruk tahab ainult kotletti!" lihtsalt unustab, ja lisab ikkagi. Või näiteks:" Rosetta! Rosita! (tavaliselt ta kuuleb teisel/kolmandal korral, et temaga räägitakse) Ole hea pane üks tuunikalapitsa nr 2 lauale kaasa, aga ole hea jäta pitsa nii nagu on, ära tuunikala lisa, Klient ei soovi!" Hetk hiljem, karpi vaadates näen, et pitsale on tuunikala pandud. 

Polegi vist midagi enam rääkida, kurb on olla vahepeal, sest mul ei ole sõpru siin. Kõik olid hostelist, aga Roy ja Aylen on Valencias ja teised sõbrad/tuttavad on mööda Hispaaniat ära paigutatud. Teisipäeval lähen tantsima, ehk saan seal kellegagi jutu peale. Homme lähen enne tööd jooksma, siis on kohe hea tuju, täna hommikul oli ka, sest kodust tööle kõndimine võtab kuskil 20-25 minutit aega, sellise mõnusa tempoka kõndimisega lähen, siis on kohe värskem ja rõõmsam olla. 

Zara