Haiglas

Öösel sain aru, kui tõsine olukord on, kui ma tõusin pidevalt valu pärast ülesse. Ootasin kannatades hommikut, läksin kööki, et emaga rääkida, et ehk oleks võimalik isal ming homme (reedeti kodukontor) haiglasse viia. Õnneks oli isa imekombel veel kodus, polnud 2 päeva näinud...

Ütlesin, et mõtlesin ta pakkumise peale arsti külastada ja olin nõus minema, sest med. kindlustus mul oli ju olemas. Isa oli niiii õnnelik mind nähes, ütles, et käib korra töö juures ära, kahel kohtumisel ja tuleb siis paari h pärast mulle järgi. Ütles, et sööksin kindlasti midagigi ja läks ära. Ema läks samal ajal poistega muusikatundi.

Isa jõudis tund aega varem tagasi, ta oli nii mures mu pärast, et jättis teise kohtumise ära... Asusime haigla poole teele, võtsin oma paberikese kaasa, kuhu kirjutasin peanised kaebused, mis mul on (pearinglus, jalgade värv on muutunud, tunnen end uimaselt, vahepeal ei tunne oma jalgu jne).

Esimeses haiglas, kuhu saime lõpuks pargitud, ei võetud mind vastu, mingi erahaigla, kus terve perekond muidu käib. Lonkasin oma jalgadega tagasi parklasse, maksime poole h parkimise eest ära ja läksime Avenue Las Vegase haiglasse.

Seal teatati, et võib minna umbes 1000€, sest seal tipparstid jne. Isa ütles, et ärgu ma muretsegu, ise hingas sügavalt sisse-välja, tegi paar pearingi, ta tegi ju mulle meditsiini kindlustuse (Au oair programm nõuab seda host perelt). Andsin oma passi siis registreerumiseks ja juba mind kutsutigi. Alguses rääkisin ühele õele, mis murega ma sinna pöördun jne, teine kirjutas kõik arvutisse. Siis saadeti mind tagasi ooteruumi. Seisin seina nahal isa kõrval, mul hakkas jälle paha, ajas iiveldama ja sada häda. Olime mõlemad vait...ikkagi 1000€ vaja kohe ja praegu maksta.

Umbes veerand tunni möödudes kutsus mind uus õde, isa jäi koridori eemale ootama. Leppisime kokku, et kohtun arstiga üksi, räägin talle kõik ära ja hiljem saab arst isale ülevaate anda. Mind jäeti ühte ruumi üksinda arsti ootama, õde ütles, et kui soovin võin toolil istuda või voodile heita. Pikutasin kõhuli voodis, jalad üleval, kõige valutum asend...

Arst tuligi, noor mees, oskas õnneks ingl keelt, kuigi rääkisin läbisegi hisp-ingl keeles. Küsis, et noooo, kuidas nii juhtus siis, rääkisin oma lookese ära. Vaatas mu jalgu ja selga, raputas pead ja ütles, et päris jube, esimese-teise astme põletus. Ütles, et õde tuleb ja paneb mulle tilguti, mis valu vähendaks ja kirjutab mulle ravimid. Aeg läks... Järsku tuli isa, ütles, oiii Ingrit.... Nägi ka siis päris valguses mu lillakaid jalgu.

Arst pani kanüüli, vahetult enne käisid kaks õde veel arstiga minu juures ja küsisid, kas ma ei oannud päevitamise ajal midagi endale peale. Vastasin natuke häbitundega, et ei... Ma ei pannud mingit kaitsekreemi. Siis täpsustasid, et kas ma panin midagigiii. Vastasin, et aaa jaa... "Yo puse el aceite de almendras" (panin mandliõli). Reageerisid nii normaalselt, kui võimalik "Dios mio!" Ütlesid, et sellep nii hull ongi, tulikuum õli jalgadel, pluss 35 kraadi päike ja basseinivesi....

Igaljuhul, rääkisime kanüûli paigaldamise ajal isaga juttu, olin sellises haiglavoodis, kus käib see raam ülesse. Palusin isal toolile istuda, siis nägin teda raami alt. Ütles, et kui ta oli minu vanune, elas Cartagenas ja põles ka sada korda ära. Ütles, et see on kõik tema süü, vaidlesime kumma süü see on :D (muidugi et minu).

Isa läks koju lõunat sööma, mina jäin kaheks tunniks tilguti alla, pea käis ringi, süda kloppis, pidavat normaalne olema, sest see olla selline ravim. Magasin parasjagu, kui arst tuli mind kontrollima, küsis, kuidas mul on, kas tunnen ikka valu, tundsin küll. Umbes tunni pärast oli isa kohal, tõusin siis ülesse, õde võttis ka üüli ära ja võisime ära minna.

Tuikusin natuke, ostsime apteegist kohe mulle ravimid (3 kreemi, pean panema 5x päevas). Isa ütles, et tal on mulle hea uudis, esiteks saan ma haiglast välja :D (ta jälestab haiglaid) ja teiseks pidi ta maksma kogusummas vaid 60€.

Sõitsime koju tagasi, rääkis, et arst oli öelnud, et oli rääkinud oma kolleegiga, kes teeb plastika kirurgiat, et ehk mul oleks seda vaja. Ma ei teadnudki, et nad mind vaatamas olid käinud, aga kirurg oli öelnud, et nii hull ei ole, oodaku ma rahulikult 10 päeva, joogu palju vett, kreemitagu ja puhaku. Jumal tänatud!

Tõsine päikesepõletus

Siin on ideaalsed ilmad, üle 30 kraadi, päike seniidis, õrn tuuleke- loomulikult veetsin ma eile (nagu väga paljud teised inimesed) basseini ääres 4h, oleks võinud ka kauem olla, aga nahal hakkas kuidagi valus. Läksin tuppa, nende imelike juurde, kes õue ei tulnud.

Sõin lõunaks väikse salati, käisin pesus, kreemitasin after suniga end kokku, lasin sisse imbuda ilusti ja panin riidesse. Läksime perekonnaga nende kutsel mingisse veidrasse kohvik/restoran, mis oli telkide all, igalpool olid koerad, lapsed mängisid isaga jalkat muruplatsil. Tundsin end natuke väsinuna, aga ei midagi hullu, hoidsin end päikese eest varjus, tundsin, kuidas jalga lõi sähvakas, kui väiksemgi päiksekiir mu nahka nägi.

Poistele telliti süüa, ma ei soovinud midagi, sest olin alles söönud, juua ka ei tahtnud,sest kohvi nad ei pakkunudki,  tegin ettepaneku õhtust süüa Creppes and Waffles kohvikus, mis oli väga lähedal. Tunnid möödusid, vahepeal hakkas hullu padukat sajama, mis lõpuks ei lõppenudki. Kõik kohalikud panid endale JOPED selga ja mõnulesid edasi, kes pidas koera sünnipäeva, kes niisama sõi oma poest ostetud torte.

Kannatasin umbes 10 minutit külmavärinate all, küsisin, millal koju lähme, et mul on väga külm, selleks ajaks oli ka söögiisu ära läinud. Isa vaatas poisse, mulle otsa ja ütles, et kas nad saavad veel mängida, libisesid mööda muru pikali, nalja kui palju. Minu jaoks läks kõik järjest allamäge... Tõusin pingilt püsti, et sooja saada ja kõndida, esiteks ma ei saanud jalgu sirgeks sirutada, põlveõndlas oli tunne nagu nahk rebeneks kohe katki.

Küsisin peale 15 min isalt, kas võin neid autos oodata, isa vaatas imestusega, et kas tõsiselt, ema ühmas kõrvalt, et mitte mingil juhul, see on ohtlik... Mis asi on ohtlik täpsemalt?! Isa suunas mu telkide keskele poole, seal pidavat "soojem" ja tuulavaiksem olema, ei olnud ikka küll. Läksin ütlesin, et ei, mina hakkan liikuma, pea käis siis täiesti ringi, kõndisin nagu kuskil pilvedes, inimesi ei näinudki, sain isa autovõtmed. Isa pani laste jalgpallid kotti ja kamandas neid liikuma, jõudes autosse nägin vaeva, et ma oksele ei hakkaks. Kõik virvendas, terve keha oli valu täis.

Isa jõudis autosse, ütlesin talle, et mul on VäGA paha olla, ütles kohe et päikesest. Terve sõidu koju olid mul silmad kinni, jääkülmad käed näo ees, poisid arutasid, kuidas Creppes and Wafflesisse sööma minna :lähme koju, vahetame riided, võtame saunalinad kaasa, jäta,e Ingriti koju ja lähme tagasi jalkat mängima. Isa ütles neile, et ärgu planeerigu midagi, et mina olin see, kes üldse idee kohvikusse minekust andis, ta ei tahtnud mind koju jätta. Nõudsin mitu korda, et mingu muidugi, neil pole minu jaoks midagi vaja teha.

Jõudsime koju, vaatasin peeglist oma selga ja mõtlesin, kas saab veel lollim inimene olemas olla kui mina... Tulitulituliiipunane, jalad veel hullemad, õnneks õlgadel polnud viga midagi, sest sinna ma ulatasin kaitsekreemi panna, aga ülejäänud keha... vist polnud nii oluline.

Terve perekond kogunes mu toa ukse ette, lapsed tahtsid mu veinipunasg selga näha... isal oli käes enda sõnul 2 imekreemi, millest ta oleks tahtnud rääkida 10 minutit veel, kui ma lõpuks need ta käest ära võtsin ja ütlesin, et panen siis peale, ma ei suutnud seista, kõik virvendas, süda oli nii paha. Võtsin end kokku ja hakkasin peegli ees nutt kurgus selga kreemitama. Ei ole kerge, kui kogu nahk on krimpsus ja valutab.

Olin kõhuli voodis, jõin aina vett, magasin paar tunnikest, ärkasin valu peale, käisin vandudes külma duši all ja rääkisin iseendaga juttu, et ma valjst hulluks ei läheks :D unes nägin madusid ja kõike muud hirmutavat.

Öösel magasin vahedega 6h, hommikul tõusin voodist püsti kasutades oma uhiuut strateegiat: hästi vaikselt tõused järjest ülespoole, siis ei hakka pea ringi käima ja ei aja iiveldama. Tahtsin öelda emale, et ma tunnen end väga halvasti ja ma ei saa teda lastega aidata. Tal polnud sooja ega külma, eks ta teadis seda isegi. Poole sõna pealt tulin kummargil oma tuppa tagasi, minestagu ma parem oma toas.

Magasin, kuulsin, kui teenijanna tuli, oleks tahtnud apelsinimahla... Alles kell 16 päeval sõin esimest korda, kuulsin, et kedagi pole kodus, viskasin rätiku ümber ja läksin maisi/banaani suppi sööma. Jõin terve klaasi värsket guajaavimahla, järsku tuli Paola, hakkas varem ära minema. Küsis, mis mjl veel juhtus, esimest korda ajas naerma see olukord. Olin nagu pahtljlabidas või mingi ehituskellu, sest see magneesiumi "kreem" jätab sellise hallikasvalge sademe kehale. Rääkisin lühikokkuvõte talle ära, ütlesin, et ma ei tahaks siin surra, ütles tõsiselt, et jaa, eriti veel võõral maal oleks jube surra...

Isa kirjutas mulle Whatsappi, kuidas mul on, ütles, et võtku ma rahulikult paranemiseks aega, õnneks ta on homme kodus ka. Natalia kirjutas ka, küsis, kas saab kuidagi mind aidata. Lubas tuua homme naturaalset aaloed, mis pidavat tegema imesid.

Nüüd ootan hommikut, et Paola tuleks ja teeks apelsinidest mahla, tunnen, kuidas vajan vitamiine.

Tänase päeva vajalik sõnavara:
La quemadura del sol-päiksepõletus
La piel está tensa y lagrima-nahk on pingul ja (nagu) rebeneb
Duermo mucho para no sufrir el dolor-magan palju, et mitte valu kannatada

Guatape, hästi palju Carlosest

7:30 hommikul kuulsin pereisa mind hüüdmas, pesin samal ajal hambaid, üldse ei pannud imestama, sest see isa on energiat 24/7 täis. Hüüdsin vastu, et andku üks minut mulle. Läksin siis kööki, säravate silmadega ütles, et ajeee täna on reisipäev!!! Jah ma teadsin seda, et lähme 3h autosõidu kaugusele linna, küsisin, et millal siis. Vastas, et 20 min pärast, ma ei varjanud oma pettumust, ütles, et unustas õhtul öelda, 10 minuti pärast jõudis Carlos. Ma ei tea, mis mul viga oli (tegelt tean :D ta ei tulnud minuga õhtul peole, kuhu ta lubas tulla), igal juhul tervitasime mokaotsast, tegin endale hommikusöögi valmis, sõin, ja jätsin talle oma u nõud pesta.

Liikusime autosse, istusin isaga ees, Carlos oli poistega taga, peaaegu  terve tee tegi oma 7kuud mitte nägemist tasa sellega, et tegi nalja, näitas poistele, mis tal matkaseljakotis on (vihmakeep, sokid, päikseprillid, akulaadija, termos, müts, padi) poisid olid oma onust sillas. Mina mossitasin ees, mõeldes, kuidas see võimalik on, et need poisid räägivad kellegagi, aga noh, lohutasin end sellega, et Carlos on nende onu, kes saab aru, mida väiksed poisid räägivad ja mis neile peale läheb.

Umbes tund aega sõitsime, kuni tuli teha muidugi paus, lapsed tahtsid süüa. Jõudsime väikesesse armsasse külla, isa teadis, et sealt saab parimad juustusaiu, ütlesin, et ärgu mulle ostku. Turuplatsil olid eeslid, ponid ja lehmad oma koplites. Turiste olid kõik kohad täis (Colombiast), andsid loomakestele porgandeid, vaatasin ka siis neid eesleid, isa läks poistega WCsse ja süüa ostma. Carlos tuli ja küsis, kas ma tahaksin tulla kirikut uudistama, läksimegi, ta sisse alguses ei tulnud, kirikus ei tohtivat süüa.

Läksin vaatasin seda külakirikut seestpoolt, võtsin kõige tagapool istet, nägin, kuidas kohalikud tulid palvetama. Vaatasin neid ja nägin, et Carlos tuli ka sisse,  minupoole, istus mu kõrvale, küsis, kuidas mul läheb, vabandas, et eile ei tulnud bachatat õppima, leebusin ja ütlesin, et arusaadav, ta on siin poiste pärast ja oma õega asju klaarimas. Rääkisin talle ausalt, et meid üritatakse elu eest kokku sobitada, mis on tõsi, enne, kui ta meile jõudis, rääkisid ema ja isa nädal aega, kui üksik, haritud ja hea mees ta on. Vahepeal on selline tunne, et see perekond peab kosjakontorit, ükskõik, kuhu me ka ei läheks, räägitakse, et selle ja tolle naaber/sõber/vend/töökaaslane tuleb ka ja ta on 100%vallaline, pangu ma vaim valmis.

Rääkisime vaikselt perekonnast taga, kui nägin järsku poisse istumas ja naeru kihistamas ukse kõrval põsed juustusiast pungil, isa seisis ukseavas, õnneks nad ei kuulnud midagi. Tulime isa viipe peale välja, istusime autosse ja sõitsime edasi,mul oli palju kergem olla, sest sain teada, et see polegi minu süü, et perekond vahepeal veidralt käitub.

Kui kohale jõudsime (kohale trügisime oma autoga on õigem öelda, sest autosid oli niiiiiii palju) võttis C mu seljakoti, kuhu kõik oma joogipudelid panid ja tassis seda terve aja ise. Okei, aitab sellest  onu jutust küll... :D igaljuhul, see 200m kõrgune kivi (?) on väga populaarne sihtkoht. Sammusime teosammul üle 600 sammu (rõhutan, inimesi oli hullult), isa jäi poole trepi peal seisma, edasi ei tulnud, ta kartis nii väga, võtsin siis vanemal poisil käest kinni, väiksem andis käe ainult onule, käisime neljakesi tipus ära ja tulime tagasi alla.

Lõunat sõime 5 tärni hotellis, vaatega suurimale järvele Ladina-Ameerikas, tellisin grillitud lõhe salatiga, kamba peale veel ühe suure salati, mis sisaldas parimat kastet, maasikaid, mandleid, mandariine ja ananassikuubikuid. Carlos andis pool oma kalast mulle, andsin talle oma grillitud banaanid vastu, isa sõi tavalist oasuppi, poistele telliti riisiroog, mis oli väga ilus, aga mida nad ei puutunudki. Lõpus tellisin americano kohvi, mis oli PARIM, aga väga väike, hiljem tellis C sama, lasi mul pool ära juua ja lahjendas ülejäänud veega, liiga kange pidavat tema jaoks olema.

1,5h hiljem, kui olime lõunatanud, poistele kingitud legod kokku pannud, läksime paadiga sõitma, ühele inimesele maksis see lõbu vaid 4€, sõit kestis 40 minutit. Giid jäi vahepeal seisma ja näitas majade poole, mis olid lihtsalt vapustavad, üks uhkem kui teine. Nägime lähedalt laulja Maluma maja, tegime isaga nalja, et ooo vaata, Maluma koer, kes jooksis lahtiselt ringi. Siis nägime veel tipp modellide kodusid, jalgpallurite maju ja sõitsime tagasi, ei saa mainimata jätta, et loodus on ikka väga lopsakas ja metsik.

Kojusõit võttis kaks korda kauem aega, sest kõik maanteed olid umbes, autosid oli lihtsalt nii palju (homme on püha, siis kõik seda enam reisivad). Poisid jäid kiiresti magama, me kolmekesi laulsime raadiost tulevatele hittidele kaasa, mina ikka vigadega, aga mis sa teed ära, laulmata ei saa jätta.

Viisime Carlose oma sõbra maja juurde, kust ta edasi sõitis bussiga tagasi Armeeniasse, andis enne ära minekut mulle mandlipaki :D pani tähele, kuidas mulle need maitsevad. Ja läinud ta oligi, hiljem saatis mulle oma sõbra kontakti, kellega saaksin Medellinis olles väljas käia. Usun, et homme hakkavad poisid oma iidoli kohta küsima, aga see oligi ta reisi eesmärk: õelastega lähedaseks saada.

Ps Endast rääkides... läksin kohe peale 12h kestnud trippi meie basseini ujuma, oma uute prillidega, mõtlesin, et okei, sain need tingitud 2€ peale, aga võiks ikka paremad olla, hiljem avastasin, et mul olid prillidel kaitsekiled ees, ime pole, et kõik oli udune.
Ps2 Iga kord, kui midagi osta tahan, ütlen, et olen seljakotirändur ja mul pole palju raha. Selle abil olen saanud osta alla ühe euro maksva suure valmis avokaado, ujumisprillid ja särgi
Ps3 Augustikuu alguses, kohe pärast Armeeniast tagasi tulekut tahan minna üksi Kariibimere äärde Cartagenasse neljaks-viieks päevaks avastama

Carlos, külas

Istun siin rõdul võrkkiiges, pimedas, kõik teised magavad. Jõudsime umbes pool h tagasi ühe kiropraktiku juurest koju tagasi, käisime tema kutsel Colombia-Tšiili jalkat vaatamas. Kõik oli tore, aga ma olin lõpus lihtsalt niiii väsinud, et mul läks tuju ära... :D Liuga paljudele inimestele pidin rääkima saja dat korda kes ma olen, kust ma tulen, millal ma siia jõudsin (see muutub õnneks iga päevaga) ja kaua ma siin olen.

Räägin kõigepealt eilsest, kui käisin Carlosega (ema vend, 31-aastane, doktorantuuris òpib, füüsika insenär) ja ta sõpradega väljas. Kell seitse õhtul jõudis siia, ma ei osanud midagi oodata, nägin ainult korra Whatsappis ta profiili, olime 2 päeva natuke kirjutanud ja vsjo, leppisime kokku, et lähme välja.

Olin õhtul üksi kodus, sest ülejäänud pere läks minema (ema ja vend ei saa lapsest saati läbi), sest Kurikuulus Carlos ju tuli. Meil on siin korteris selline süsteem, et kui keegi tahab tänavalt sisse saada, siis meile helistatakse, öeldakse külalise nimi jne, ja siis peab nõusoleku andma. Telefon heliseski, andsin nõusoleku ja läksin tundmatule vastu. Nurga tagant tuligi välja tumedate lokkis juustega mees, seljakott seljas ja veidi närvis, küsisin, kas ta on Carlos ja tutvustasin ennast. Tahtis oma asjad korterisse viia, tulime siis uuesti ülesse. Tõi poistele Armeniast (ema ja tema kodulinn) küpsiseid, koogikesi, mis ma külmkappi panin ja kohvi (mis on ülihea, täna hommikul jõime emaga).

Edasi liikusime metroo poole, ta elas siin 13 aastat, aga ei mäletanud, kuidas metroojaama minna, sain siis oma teadmistega särada. Me oleksime u 3 korda auto alla jäänud, sest see liiklus siin öösel on omaette ooper, lihtsalt kohutav... mootorratas jääb seisma alles siis, kui esiratas sind riivab.

Sõitsime 5 peatust metrooga, vahepeal jõudis paanikas ema helistada, ta ei usalda vist Carlost (hiljem ütles, et lootis Carlost enne näha, kuigi ta ise läks kodust ära...), Carlos rääkis temaga 1minuti ja saime ta sõpradega kokku. Meie seltskond koosnes siis minust (22-aastane tuulepea), täiskohaga ülikooli professorist (Carlose lemmik inimene), Julianist (Carlose hermanito;10 aastat sõbrad olnud, kõige ilusam mees keda ma kunagi näinud olen, hiljem tuli välja, et ta on gei...) ja siis veel üks noormees, kes õpib samuti doktorantuuris ja töötleb mingeid materjale, millest kokkuvolditavaid telefone tehakse.

Läksime restorani, kus oli ülimalt maitsev toit, Carlos tegi kõikidele välja, olgu ta tänatud. Olime kõik koos umbes 2h, siis tulime Carlosega tagasi. Kuna kell oli palju vòtsime takso, jällegi ma ei pidanud maksma, Carlos luges sõnad peale, et ma üksi kuskil öösel taksot ei võtaks, ei midagi uut siin päikese all. Ta tuli ka ülesse, võttis oma seljakoti meilt, tegime põsemusi hüvastijätuks, sest pidime alles Armenias nägema (3 ndl pärast lähme sinna). Oma tuppa jõudes olin päris õnnelik, sest nad kutsusid mind täna Arvi parki, millest pidin ära ütlema, sest olin lubanud Emale, et aitan teda lastega. Aga samas olin kurb, sest kogu seda õe-venna jama kuulates, hakkasin oma õdesid-venda igatsema, isegi raske oli neelatada ja pisar tuli silma :D.


Hommikul enne seitset oli mul uni läinud, tulin rõdule, kus istusid juba ootusärevuses ema ja isa, tahtsid kõigest teada. Rääkisin siis leebema versiooni, mis Carlos rääkis. Nad nt ei teadnudki, et ta õpetab lapsi, kes on geriljadesse kuulunud, kes on inimesi tapnud ja piinanud. Carlos rääkis metroos loksudes, et ta on neile nagu isafiguur, vahepeal teevad koos hommikusööki, kuulab nad ära jne. Oleks mul selline isa olnud... Ema oli üllatunud, et seekord vend neile midagi tõi (Carlos pingutab minumeelest täiega).

Käisin nagu alati jõusaalis, peale lõunat läksime ema ja lastega kaubamajja, kus on lastele väga suur ala, kus ennast sõnaotseses mõttes hulluks mängida. Mina pidin lastega käima veel spordipoodides, kus nad proovisid riideid/jalanõusid, søitsid (üritasid) ruladega ja enne veel käisin mõlemaga autodega sõitmas (need, mida ei anna juhtida, lihtsalt kümme autot, kõik rammivad teineteist, ma naersin nagu hull :D) ja siis vanema posiga käisin veel sellel atraktsioonil, mis läheb hästi kõrgele õhku ja siis langeb alla ülikiiresti, karjusin oma hääle ära). Sinna teel olles sõitsime maanteel ilma turvavööta, viiekuune tibununnu lahtiselt mu süles, kui kohale jõudsin, mõtlesin, et ei iiiial enam. Aga tagasi tuli ka vaja ju sõita, õnneks see tüdruk on hästi rahulik, räägin temaga kogu aeg eesti keeles, ta on mulle täitsa südamesse pugenud.

Lõunalauas sain teada, et üks USAst pärit kiropraktik (39a) ja ta 21-aastane Venezuelast abikaasa kutsusid meid enda juurde. Üllatus ja rõõm oli suur, kui sain teada, et Carlos ka tuleb, ema oli end kokkuvõtnud ja ta ka kutsunud. Tegime kõik panused, igaüks andis 2000 peesot ja asusime jalkat vaatama. Keegi ei võitnud, sest lõpuks viie penaltiga sai Tšiili punkti kirja. Nii igav :D jäi ära rõõmust kriiskamine ja nutmine, oli lihtsalt selline mhhhh tunne. Tim (kiropraktik) tegi ise hamburgereid ja friikaid, mis olid IMELISED.

Terve penaltisarja aja karjus purjus Carlos nooooo buuuu, kui Colombia üritas väravat saada, kõik olid nii vihased ta peale, välja arvatud mina, ta kohe ei taha sulanduda oma perekonda, mis oli lihtsalt koomiline, väiksem poiss peksis teda vihaselt patjadega :D Lõpus ei saanud me äragi hakata minema, sest liiga palju joonud onu Carlos pesi terve õhtu jooksul tekkinud musti nõusid kraanikausis.... Neil on nõudepesumasin (siin pigem erand) ja teda paluti mitu korda lòpetada, aga ei, vaidles vigases inglise keeles vastu.

Lòpuks saime tulema, tulin kõige ees (ema oli juba ammu väikse beebiga kodus), läksin oma tuppa. Isa ja Carlos arutasid homset päeva, kell 12 tuleb lõunale, siis lähevad poistega kinno ja siis peaksime minema salsat tantsima... Pole kindel, kas see on väga hea plaan, kahtlen, et ta tuleb üldse.

Praeguse plaani kohaselt pühapäeval oleme terve päeva koos, lähme perega (va ema ja beebi) teise
linna. Eks näis.

Acevedos Paolal külas

Kell viis hommikul teatas Natalia, et ta on haige ja ei lähe jooksma, seega ei hakanud mina ka minema. Kella 13st pidin minema Paolale külla.

Pereisal tuli mõte minna metrookaabliga sõitma, kuna mul oli 4h aega. Läksime neljakesi, ema jäi jälle koju nagu alati, ta ei käi kuskil. Enne minekut nuttis nagu alati noorem poiss oma soengu pärast, lõpuks saime minema hakata. Rääkisin talle teel olless, et Eestis on väikstel poistel täiesti ükskõik, mis soeng neil om, peamine et õue mängima saaks. Loodan, et ta enam ei nuta sellise asja pärast.

Läksime metrooga Acevedo peatusesse, seal läksime metrookaablisse ja sõitsime kuni Andalucía peatuseni. Esimest korda elus kogesin kulttuurishokki. See oli lihtsalt õudne, ja hullemaks tegi olukorra see, et Jorge ei mõistnud, miks ma kartsin üksi Paola juurde minna. Lihtsalt ütles, et mine mine, vaevalt, et møni teine Euroopa turist saab midagi sellist kogeda, vabalt tänaval jalutada ja veel teiste kodudesse minna.

Sõitsime veel perekonnaga lôpppeatusesse, vaatasime seal niisama ringi, siis tulime tagasi. Mina läksin uuesti Acevedos maha, isa lastega sõitis edasi. Kirjutasin Paolale, et ootan teda, pidi jõudma kohe varsti.

Ootasin ainukese valge inimesena teda metroojaamas, pilk suunatud aknast välja, kus ei olnud midagi majade, just kodude sarnast. Lihtsalt mingid ehitised, ilma akendeta jne. Lõpuks jõudis Paola oma Venezuelast pärit mehe ja kolmeaastase pojaga. Kõndisime nende kodupoole, igalpool tänavatel olid suured prügikotihunnikud, maas olid väiksed krepplukuga kotikesed, pidavat normaalne olema. Vahepeal jäime seisma, rääkisime, siis see mees ütles, et tema selja taga olevad kaks meest müüvad narkootikume. Natuke aega edasi køndides jutu sees ütlesid, et seal vasakul pool meist suitsetatakse marijuaanat jne jne jne.

Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kui jøudsime nende koju, poleks ma teadnud Paolat, oleks ma sealt reaalselt ära jooksnud. Ma olin suht paanikas, nende kõrval olev "naaber" pesi just äsja treppi, visates ämbriga solgivett trepile, mis ujutas Paola koduust, mis omakorda lasi veel minna tuppa. (PILT Paola kodust, kõige esimene, uks on seal riiete taga). Akendel polnud klaase ees, ainult kaks kardinaräbalat, diivanis suur auk, maja väljaspoolt tänavle näha pole. Tuled tänavalt kuskile kangialusesse kohta, sealt edasi viib kitsas 3m pikkune koridor, igalpool üleval, all ja kõrval on inimesed, koerad, kanad p, lapsed läbisegi. Tegin majast väljaspoolt pilti ka, Paola lahkel loal.

Olime nende kodus umbes 5 minutit jõudnud olla, kui uks läks lahti ja sisse tuli mees, kes oli Paola vend. Tervitasime käsitsi, öeldi, et ta on vallaline. Ma ütlesin pärast jutu käigus, et mul on mees olemas ja oleme juba 2 aastat koos olnud. Rääkisime veel juttu, neljakesi, laps oli samal ajal oma onu toas, mis on úlipisike, mängis seal oma saja mänguasjaga. Mina vedasin pidevalt juttu, et jumla eest ei läheks jutt narkootikumide peale. Ma vannun, kui Paola poleks Paola, oleksin ma sealt nuttes ära jooksnud, kasvõi jõkke põgenenud. Ma ei ole eluilmaski midagi sellist näinud.

Asi läks hullemaks, kui tuppa tuli järsku süsimust minust veidi pikem sportliku kehaehitusega mees, ma ei saanud lõpuni välja aru, kes see oli. Igaljuhul mina, kes ma istusin diivanil Paola mehe kørval, võtsin oma seljakoti kätte ja olin võimalikult enesekindel, ja mõtlesin, et kui midagi peaks juhtuma, siis ma olen ise süüdi. Jutt läks alkoholile, ütlesin kohe, et mina alkoholi ei joo, Paola ütles, et tema ka mitte, sest peab last valvama. Mehed istusid õnneks rahulikult, ei hakanud peale pressima.

Lõpuks läksid mõlemad uustulnukad ära, aga selline kõhe tunne jäi sisse, sest mingil hetkel enne vahetasid see mees ja süsimust tundmatu veidraid pilke ja sahkerdasid seal ainetega, ma olen suht kindel.

Paola mees oli teinud kanakarrit ja pakkusid kõrvale tomatit ja avokaadot. See oli väga armas, sest Paola ütles, et ta teab, kui väga ma avokaadosid armastan. Väga maitsev oli, kui söödud saime liikusime tänaval, astusime ühte majja sisse. Mind tabas jällegi shokk, maja ise oli normaalne, aga tuppa astudes, vaatasin paremale ja võrkkiiges lebotas seesama must mees. Tuli välja, et ta on kuidagi oodi Paola sugulane.

Seal majas oli kõik teistmoodi, puhas ja selline nagu mina olen harjunud. Seal elas Paola sugulane, seezama naine töötab minu host ema sõrbanna juures, kelle juures ma olen käinud. See koristajanna on hästi tore, samamoodi rannikult pärit nagu Paola. Istusime võrkkiigus oleva mehe juures:mina, Paola, Paola sugulane, pärast oli võrkkiiges POla mees, vastu seina toetas Paola sugulase mees, kes oli ülinormaalne. Ja siis veel 2 last, kes tegid omi asju. Rääkisime seal põhiliselt nende elust rannikul, nt kõikidel perekondadel on seal eesel, kelle abil vett majapidamisse tassida. Jne jne jne, kui raske seal elu on. Siis rääkisin mina neile Eestist, kuulasime Eesti muusikat, googeldasin meie presidenti jne.

Tagasitulles oli mul palju parem olla, sest muretsemiseks polnud põhjust. Läksime nende koju, tegime arepasid, pidin valetama, et ma pole neid kunagi varem teinud... Et nad ei pettuks. Sõime ära ja siis saatis see mees minu soovil mind metroojaama. Kuna õhtu oli juba käes olid igasugused gängid tänavatel, vahepeal see mees ütles, et kõnniksin siin või sealpool, tema ees või taga, kui inimestest moödusime. Terve selle aja, kui tänavatel kõndisime vaatasid KÕIK inimesed mind mõttega kes ma selline olen ja mida ma otsin, mul olid terve aja päikeseprillid ees ja palusin jumalat, et midagi ei juhtuks :D
Metroojaamas  ma ei pidanudki uut piletit ostma, tegime põsemusi ja Paola mees küsis, millal ma uuesti tulen, sest ta sooviks rohkem süüa pakkuda, pidavat oskama teha suurepärast seapraadi.

Pidin metrooga sõitma 15 peatust. Kui lõpuks pimedasse ja vihmasesse Ayurasse jõudsin olin ma nii õnnelik, lõpuks sain vabalt hingata. Estrato 2st estrato 6 (tasemed 1-6 vaene/ohtlik-rikas/turvaline) andis kõvasti tunda. Vihma sadas ja ma olin nii tänulik, et ma ei ela seal. Eksisin pimedas ja sajuses Poblados küll ära, aga ma ei tundnud hetkekski ohtu.

Koju jõudes sõin ühe terve enda ostetud avokaado ära, käisin sooja duši all ja mõtlesin, kuidas meil on vedanud eluga. Meil om kodus aknaklaasid, uks käib lukku, meil on voodi, telekas, SöögiLAUD!

Intercambio ja grafiti

Tänane päev möödus väga uniselt, seda soosis nii vähesed tunnid und kui ka udune ilm. Seega terve tänase päeva olin jälle kurb :D ja väga väsinud, seevastu eile (laupäev) oli muy muy chevre!

Laupäev algas rumba tunniga, mis toimus pereisa töö juures, jõusaalis, kus oli ülienergiline treener ja mõnus atmosfäär. Sinna sain autoga, sest isa viis noorema poisi sinna voolimistundi, tagasi tulin jalgsi 50minutit, õnneks ära ei eksinud ja kõik läks hästi.

Koju jõudes sõin lõunat, võtsin basseini ääres 30min päikest ja läksin metroojaama, et kohtuda isa töökaaslasega, kes oli väga põnevil, sest ta soovis inglise keelt harjutada. Saimegi siis seal kokku ja läksime metrooga San Antonio peatusesse, seal vahetasime liini ja sõitsime San Javieri, kus oli grafiti tuur. Meid oli üle 30 inimese grupis, giidiks oli umbes 28-aastane süsimustade pikkade juustega tüdruk, nimega Catalina, kelle käsi katsid tätoveeringud, ja kes oli terve oma elu elanud seal rajoonis (Comuna 13), kuhu me olime suundumas, kui ta oli 8-aastane surid ta vanemad ära ja Catalina oma õega pidid ise hakkama saama.

Giid rääkis vaid hispaania keeles, õnneks mu "sõbranna" tõlkis mulle kõik nii enam vähem ära, aga teile ma ei saa ikkagi täit juttu rääkida, sest ma ei mäleta eriti midagi. Tuur kestis 4h, millest suurema aja kõndisime. Nägime üht kunstnikku, kes ka ise giid ühele grupile oli, suuremad grafiti sõbrad kallistasid teda ja tahtsid pilti.

Enne, kui tuur lõppes ja me tänaval tagasi kõndisime metroojaama poole, vaatas üks umbes 7-aastane tüdruk mind ja muiates hüüdis:"Gringaaaa!" Ehk siis välismaalane, kõik peale minu olid kolumbialased ja üks vanem paar Argentiinast.

Kui kõik lâbi sai läksime oma uue sõbrannaga arepasid sööma, arepa chocolo vms. Et leida ülesse koht, kus neid õigeid arepasid tehakse läks veidi aega. Lõpuks ta leidis selle koha, mis pidi väga hea olema (ja oligi!) metroojaama kõrval väike hütike (vale sõna, aga käib ka), kus askeldas tumedanahaline lühike noor naine, kellel kogu aeg higi jooksis mööda nägu ja käed käisid kärmelt, sest ta pidi enda ees olevaid umbes 100 arepat pidevalt keerama, et need ära ei kõrbeks.

Sõbranna ostis meile mõlemale ühe arepa (2500 peesot), istusime sinnasamasse trepi peale maha, mis oli keset platsi, kus kõik ümberringi kõndisid, aga teate, see oli nii mõnus olemine. Arepa chocolo lõhn igal pool, soe ja selline sume õhk, kell oli 18 juba, hakkas hämarduma... Ma olin nii õnnelik.

Siis søitsime metrooga Pobladosse, kust pidin edasi kõndima umbes 1km, et jõuda parki ja kohtuda uue sõbrannaga, et intercamniosse ja tantsima minna. Natalia juba oli jõudnud mulle 2x helistada ja õnneks oli tulemas. Õnneks mind saatis see isa töökaaslane natuke maad, et ma ära ei eksiks, sest juba oli pime ja ma polnud seal kunagi käinud.

Poole tee peal läks ta siis tagasi metroosse, kuna pidi koju søitma, kallistasime ja luges mulle sõnad peale,et kui nt gaksoga koju lähen siis saadaksin juhi nähes autonumbrimärgi pereisale ja kirjutaks talle, millal koju jõuan jne jne. Kõndisin edasi mööda teed umbes 10 minutit rahulikult õuna süües, kui järsku nägin Nataliat üle tee ootamas. Selline kergendus lihtsalt!

Meil oli intercambioni umbes 45min aega, seega läksime kohvikusse, Natalia soovitas mulle, minu eelkstuse kohaselt süsimusta kohvi, mingi eriline kohv pidavat olema. Täitsa hea oli, jõime suure tassi täie ära ja liikusime 3 minuti kaugusel olevasse kohta. Jõudsime ilusti kohale, kui nii võib öelda, vähemalt elus, sest siin tänavate ületamune on kõige haigem asi Colombia juures minu jaoks. Nt on sebra, roheline tuli põleb, inimesed ootavad ja autojuhtidel on täiesti suva, siis mõned julgemad kargavad teele, ja liiguvad teiselepoole teed. Natalia rääkis, et ta aeti 2 aastat tagasi alla ja on ime, et ta üldse kõnnib, ta oli 6kuud vooditežiimil...

Igaljuhul, intercambio oli tore, võtsime Nataliaga kohad sisse, mina olin rääkimise pârast põnevil, Natalia just närvis, ta ootas rohkem tantsimist. Kohe tuli meie laudu Jonathan, kolumbialane, rääkisime umbes 2 min, siis tuli Isabelle, siis üks kolumbia paar, poiss läheb augustis Austraaliasse, et seal ing keele selgeks saada, sest jaanuaris läheb sealsesse ülikooli magistriõpesse. Umbes tunniga oli meie laua ümber umbes 10 inimest.

21st hakkas bachata trenn, kahjuks me olime køige taga, ja ei näinud, mida treener ees teeb, aga muidu oli lahe. Tegime soojendust ja põhisammud selgeks endale. Tulime juba 22:30 st ära, sest Natalia isal polnud kodusõtmeid, seega tellisime Beatiga endale auto ja läksime koju.

Homme hommikul lähen kella 8st metrooga San Antoniosse, sealt edasi spordiüritusele, mis toimubad siin väga tihti, ka täna oli meil siis selline üritus, kõndisime pereisa ja poistega 2km. Aga homme lähen Nataliaga, pärast seda lähen meie teenijanna Paola koju, mis tõotab tulla väga põnev. Õnneks saan perekonnast terve päeva jälle eemal olla ja päris Colombiat kogeda.

Milline päev? Emotsioone täis päev

Ma olen nii õnnelik, üle saja aasta, siiralt õnnelik. Rääkisin täna nii pereema kui isaga, sellest, et ma tahaks ära minna, sest minu aryst ma ei ole neile sobiv, sest ma ei suuda endast 100% anda. Siia tulles mäletan, et vandusin endale, et annan endast parima, et nad jätkaksid selle Au pairi programmiga, sest nende esimene kogemus minuga oleks meeldejääv positiivselt muidugi.

Aga kui nädal eile täitus siin olemist, hakkasin endas ja oma iseloomus kõvasti kahtlema. Ma ei hakka pikalt arutama seda siin, aga asi läks nii põhjalikuks, et rääkisime ema ja isaga kokku 3h sellest. Nad ei teinud mulle ajupesu, vaid rääkisid minuga kui täiskasvanuga, kui võrdne võrdsega. Isegi tänasin seda isa, istudes pimedas rõdul, et elektriinsenär minu jaoks ka aega leiab, naeris selle peale, ütles, et ma olen talle väga tähtis inimene.

Emale ütlesin kohe hommikul, ta istus rõdul beebiga võrkkiiges, kui ma otsusekindlalt talle lähenesin. Ta ei saanud vihaseks, oli vaid üllatunud, rääkis oma lapsepõlvest, mis oli üsna karm, emal polnud ta jaoks kunagi aega, teda kasvatasid koduabilised. Jõudsin arusaamani, et põhjus, miks ma kohe väljakutsest ära ütlen, peitub lapsepõlves. Kuna see postitus on kõikidele, siis ei hakka... :D

Päeval ignoreerisin ilusti lapsi ja ema, kirjutasin lennufirmasse, et see mu tagasilennu kuupäevad ära muudaks. Rääkisin 2h koristajaga juttu, mis lõppes kutsega tema koju esmaspäeval, see pole mingi tavaline külastuskäik. Ta elab "barrios" estrato numero 2, ehk nagu rajoonis, mis on üks hullematest Colombias. Aga kui ma olen temaga, ei juhtu minuga midagi. Saan sinna metrooga, tuleb mulle vastu. Seal pidavat ma nägema päris Colombiat, mille pärast ma siia tulingi. Päris põnevil olen.

Peale lõunat läksin ema ja lastega muusikakooli, olin beebiga kahekesi, kes armastab mind. Räägin temaga kogu aeg eesti keeles, naerab, vaatab mind hoolikalt, niisiis meil oli tore tänaval jalutada, tema kogu aeg mu süles, sest neil pole vankrit. Pärast läksime parki, mille pildid on allpool, üliilus koht. Lapsed korjasid apelsiinipuult valmis vilju ja sõid, nii armas oli. PS alati, kui me kuskile lähme, siis peaaegu igakord tuleb veel mitu oerekonda sinnasamasse kohta, et lapsed saaksid omavahel mängida.

Jõudsime koju 19st, sõin natuke salatit ja lõhe, siis läksin jõusaali, võtsin kohe ujumisasjad ka kaasa, hea otse basseini minna. Treener oli seesama, kes eile õhtul. Täna tegime käsi ja kõhtu, jalapäev on sada korda hulllem, tänane oli lihtsalt lust ja lillepidu. Tegin pärast veel kardiot peale, jooksin 5ringi ümber basseini! Pärast rääkisime treeneriga, õppis eesti keeles ütlema "Minu nimi on...." "Mulle maitseb õun". Kutsus mind ja mu sõbrannat (keda ma olen ühe korra näinud) reedel tantsima kohta, kus erinevatest maadest inimesed saavad kokku et õppida erinevaid tantse. Palvetan nii nagu oskan, et mu kallis sõbranna tuleks!

Pärast jõusaali läksin ujuma, järsku nägin nooremat poissi mulle lehvitamas. Apppi! Uskumatu... Ma olin nii liigutatud, hiljem lehvitas vanem poiss ka, mu süda sulas :D Ma arvasin, et nad vihkavad mind, sest vanem poiss ütles hommikul, et ta tundis kohe, et ma tahan ära minna. Poisid mängisid isaga pargis peitust, hiljem sain teada, et poisid olid pisarsilmil palunud isa, et ta neid mind vaatama viiks.

Kui olin oma otsad ära ujunud, panin oma trenniriided kotti, plätud jalga, valge suur saunalina ümber ja asusin meie lukskorteri poole teele mööda marmorpõrandat pläterdades. Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kui jäin märgade lahtiste juustega ukse taha ootama, kella lastes ja palvetades (ise teades, et Pereema magab) et keegi mulle ukse lahti teeks. Olin seal ukse taga umbes 3 minutit, ma lihtsalt polnud nõus uuesti end piinlikku olukorda panema, et minna pereisalt võtmeid võtma.

Hakkasin tasapisi endale trennipükse jalga suruma ja olukorraga leppima, kui kuulsin, et keegi tuleb trepist ülesse. Õnneks pereisa lastega, sain koridorist tuppa, küsisin, kas isal oleks aega veidi omavahel raakida. Muidugi tal oli tahtmist teada saada, mis mul oelda on. Istusime pimedasrõdul, vaid basseini kauge valgustus heitis varje meie nägudele. Lapsed pugesid talle sülle, kuna tahtsid kõigest teada, mis ma plaanin jne. Vanem laps vaatas maha ja ütles sosinal, et ma ei läheks. Väiksem magas pooleldi, kui isa küsis, kas ta tahab, et ma ara laheks raputas ka pead.

Rääkisime umbes tund aega, ütleme nii et paremat perekonda on võimatu leida. Kallistasime lõpus, soovisime head und ja tulin oma tuppa kiiresti meili kirjutama kennufirmale, et see jumala eest pileti kuupaevi ara ei vahetaks. Sellist emotsioonide karusselli loodan enam mitte kogeda.

Aitäh, et lugesite! ¡Hasta luego!