Selle küsimuse küsis mult Christian, kui Whatsappis rääkisime. No kurja, olen küll juurde võtnud jah. Vahepeal näen välja nagu pannkook, nii palav ja ebamugav on olla. Aga mida ma teha saan, kui mul ei ole tööd, kapid on paksult süüa täis ja kui kodust väljaspool nälg peale tuleb. Siis sööngi ma ei tea mida, ja nii need ülekilod tulevadki. Ma tahan reaalselt ennast kaaluda ja näha seda numbrit, peaks Residenciasse minema ja ennast kaaluma, ma tean küll, et Mickul on seal kaal.
Christian ütles nii ilusti: tee intensiivselt trenni ja leia oma ilus siluett ülesse. Tänks. Sellepeale läksin ma randa, selili maha ja hakkasin higistama, kärbsed tiirlesid ümber minu. No jumal hoia, jätke mind rahule, miks te peate mulle kogu aeg enamugavust tekitama, paksu tüdruku probleemid. Aga, positiivne on see, et kärbsed andsid mulle uue mõtte. Ma olen pidevalt vaadanud igasuguseid trennivideosid ja Instgramis imetlenud before ja after pilte paksudest naistest :D. Kus nad selle motivatsiooni ja jõu võtavad? Õnneks ma saan nüüd ausalt öelda, et mind ei isuta enam ei jäätised, pähklivõi ega kommid. Olen tähelepannud, et kui mul on hull isu, siis ma tahan midagi krõbedat süua, näiteks röstitud pähkleid, õuna hammustada või midagi sellist. Näiteks väiksena ma narisin ju nuustikuid :D lihtsalt igemed tahavad sügamist saada vist nagu väiksed beebidki.
Niisiis, mul on enda isiklik uus projekt käsil, lausa uurimistööks võib seda nimetada. Ma tahan näha, kui kaua läheb mul aega, et saada lahti harjumusest kakaod oma pudrule lisada, poest koju tulles terve pakk pähkleid ära süüa ja siis hiljem tunda, et ma suren.
Motivatsiooniks sobivad mulle ülimalt hästi minu aasta aega tagasi ostetud lühikesed tumesinised püksid, mis hetkel mulle jalga enam ei lähe. Tegelikult lähevad, aga kõndida nendega on sama hea, kui kõndida aluspükstega, sest mu kõht lihtsalt imeb nad sisse. Ma tahan uuesti oma nägu näha, mitte ainult hästi toidetud punakaid põski ja väikest patust suud. Inimese keha on loodud liikuma ja see mulle õnneks meeldib. Seega, pole ju probleemi, päike paistab, baar ei ole veel avatud, mul on elamiskoht, raha, trenniriided ja oma aeg. Suskan endale Nikei tossud jalga, otsin mingid parajad püksid jalga ja lähen mere äärde trenni tegema, hiljem lähen ujuma ja koige lõpuks võtan viimast õhtu päikest. Living my dream.
Ma arvan, et ma lähen aasta pärast Austraaliasse või USAsse, sest Jacob ja Jena ootavad mind külla. Ja Austraalia on üldse selline eksootiline maa oma randade ja farmidega. Jacob lubas mulle kaboisid näidata ja Jenaga tahan minna DisneyWorldi. Tunnen ennast alati nii lollina, kui keegi midagi Disney maailmast rääkima hakkab. Kõik imestavad, et kuidas ma üldse ilma Disney kangelasteta ülesse sain kasvada, see oli nende lapsepõlveosa. No mul olid omal ajal Pipi Pikksukk, Karlosson katuselt, Buratino. Seebikatest kujunesid lemmikuteks Salome, Metsik kass, vahepeal õe eeskujul Rubi ja Mu armas paksuke. Vahepeal, kui keegi ütleb, et ta nimi on Diego (näiteks salsa tunnis) siis tuleb muie suule. Väiksena papa maja taga tegime sõbrannaga seebikaid järgi, näiteks mina ütlesin:"Diego on su isa!" ja sõbranna pidi minestama selle lause peale, sest seebikates ju nii tehti.
Täna hommikul tõusin miljon korda ülesse, sest Micku äratuskell helises sada korda enne, kui ta lõpuks ülesse ärkas. Mina ei saanud muidugi alguses aru, mis hääl see on. Tousin ülesse, komberdasin iPadi juurde ja vaatasin akki see heliseb, ei helisenud. Jäin uuesti magama, jälle helises, arvasin, et äkki näen unes hoopis midagi. Lõpuks Mick pani selle äratuse kinni ja laks tööle, oli ka aeg, kse uhkustab alati, et tema töötab nii palju, et tõuseb juba kell pool 8 ülesse jne, täna tõusis ta küll kell pool 9 ülesse, va luiskaja.
Et ma ise luiskajaks ei hakka, pean oma sõna pidama ja end õue vedama. Vihmakene, sa võiksid mind päästa ja sadama hakata, siis ma ei peaks kuskile minema. Ei tegelikult, kui ma kuskil kuu aega trenni teen, jääb mul harjumus külge ja kõik läheb jälle paremuse poole. Lihtsalt minu kehale ja hingekesele ei sobi see kiire asukoha ja olukorra muutus. Enne oli ju köik kombes. Vahepeal kutsun end mõttes Mi gorda Bellaks (Mu armas paksuke), tantsin omaette nagu Valentina.
Üks uudis veel. Ühel ööl, kuskil kell 00 jõudsin bachata ja salsa trennist koju. Tulin pimedas koridoris edasi oma toa poole, et jumala eest mitte teisi ülesse äratada ja mitte kuulata Desmondi, kui tore on mind näha, joudsin lõpuks oma ukse poole. Hakkasin ust avama, kui koperdasin suure kasti otsa. Kuigi ma sain oma jalale haiget oln ma niiiiii õnnelik. Alberto padre Campo de Criotanast saatis mulle paki. Jeeeehuuuu, lõpuks sai seee pakisaaga ka läbi. Alguses pidi saatma selle Valenciasse, viimasel päeval Valencias ütlesin, et kuule, ma lahen hoopis Malgasse tagasi. Kujutan ette, kuidas Alberto mugavalt toas suitsetades mõtles "Ho deeer (pekki küll) , miks ma küll pean lahket inimest mängima, kui Ingrit jälle minema laheb!" Aga no mida ma saan teha, ise ta jokutas nii kaua selle paki saatmisega. Niisiis saatis Residenciasse. Hoidsin pöialt, et see pakk ikka antakse üle, sest ma ju ei tööta enam seal :D informeerisin enne Mivku ka, et mul peaks pakk millalgi jõudma.
Segane jutt, aga jah, nüüd on mul täiega riided ja kolm paari kingi, paki peale olid Alberto jr ja Guillermo kirjutanud paar lausekest ja oma allkirjad alla pannud. Väga nunnu žest. Teadsin kohe, mis mind seal pakis ootavad: Manueli kingitud martsipanikommmiiiid. Mõtlesin, et viin järgmisel päeval Mariiale ja lastele, sest lapsed laksid just esimest päeva kooli ja Debora-Mariia tytar-on nii armas väike preili ja Ingriti suur austaja :D. Aga noh, ma sõin terve oaki ise ära, sest need olid nii armsa kujuga, kuigi teadsin, et need on hullult halvad mulle...
Üks päev kaisin koos pagulastega hispaania keele tunnis, tahtsin karjuda, kui vanem õpetajanna oma suud niiii keeras ja ütles ZANAHORIA. Nutt tuli suhu, sest ma teadsin liiga palju hispaania keelt. Paar uutsõna sain õnnkes teada: colpe-silp, abanico-lehvik. Ahh, jumal mis veel. Keegi salapärane mees okupeeris mu Whatsappi numbri. Mariia üritas mulle helsiatada ja keegi võõras mees võrttis vastu ja ütles, et see on tema Whatsapp. Kirjutasime just Stephaniega, kui ta ütles, et ma ei ole aingrit. Et pilt on teine ja sada muud häda. Tegin talle häälkõne, kus kinnitasin, et olen küll mina ja ma ei tea, mis siin toimub. Kirjutasin kõik kontaktid endale oaberi peale ja kustustasin oma konto ära ja tegin uue. Mina ja tehnika.... Loodan et aitas.
Tahaks pilte ka lisada, aga ma ei oska, tahaks just emdast tena before ja after pilte, te ju kõik tahate kindlasti seda naha :D
laupäev, 23. september 2017
reede, 22. september 2017
Meie imeline korter
Nii palju, kui mina olen erinevates kortermajades Hispaanias käinud on koridorid ja trepiastmete vaheline osa üliilusasti kaunistatud, vaevanähtud puhtuse ja iluga. Meie korter on esimsel korrusel, tulime liftiga, mina ja Rosetta, ja Mick tuli teisega järele, kui liftist välja astusime oli Mick juba enne meid kohal, naeris, et jeee ta on jälle esimene. Neil on omamoodi võistluseks see kujunenud, kes saab varem liftiga ülesse. Ma eelistan treppidest kaia, sest see lift jõnksatab alati kaks korda nii tugevasti nagu tahaks mind sealt välja lükata.
Jõudsime korterisse, koridor on viisakas, kuigi lilled vaasides on närtsinud, aga siiski, puhas ja normaalne, kuigi valgus ei ole üldse. Köök on kohe koridori kõrval, sealt edasi saab terassile, kuigi see on mõeldud lihtsalt pesu kuivatamiseks, sest sealt ei näe välja, ainukt taevast näed ja ülemiste korterite rõdusid. Elutoas on suur diivan ja vana telekas, põhilise ruumi võtab ära jookide kastid, mis Mick peab baari viima, kui ehitus seal lõpuks lõpeb. Rosetta rääkis,met kõögis saan siis süüa teha ja kui oesu tahan pesta, siis pean nuppu vajutama lusikaotsaga, sest nupp on eest ära kukkunud, ja ega Micku käed seda parandama ei tõuse. Mick naitas, kus minu tuba on, duširuum ja andis mulle võtmed.
Raäkisime köögis juttu, kui tagant toast tuli välja nende sõber. Hiljem Rosetta käest sain teada, et nad võtsid selle mehe Fuengirolast kaasa, neil oli seal enne baar. Sest keegi ei sallinud seda meest seal. Kuna ta raägib liiga palju, tal pole omakseid ja ta ei saa ise korterit üürida. Nii palju siis "sõber on külas", see sõber on elanud siin sama kaua, kui Mick oma Rosettaga. Mis veel, Mick ja Rosetta elasid enne Residencias... Õudne elu ma ütlen, väga hull elada 4 aastat kuskil hostelis, jagada vannituba apppiiii.
Aga, meie korterist siis. Ma hoian alati oma toaukse kinni, sest see iirlane (vana mees, kolis Hispaaniasse 20'aastat tagasi, ta nimi on Desmond) on nii vana, et ta ei saa ise arugi, kui tal näiteks õnnetus jubtub ja ta püksid täis laseb. Rosetta vahepeal ise ütleb talle, et ta tuleb nüüd ta tuppa ja paneb ta asju pesema. Meie korteris on pidevalt hapu hais, õudne, nagu hapukurk haiseb koguaeg. Mina hoain oma toas ööpäev läbi akent lahti, sest see vänge hais tungib ka minu tuppa.
Desmond unustab asjad kohe ära, ta on küsinud minu käest umbes 20 korda, mis mu nimi on, kus ma pärit olen. Ta on öelnud umbes miljon korda samu fraase erinevates keeltes ja öelnud, et ta oskab 9 keelt. Täna rääkisime köögis, küsisin, kuidas tal läheb, ütles, et järjest halvenimi, tasakaaluga on tal probleeme, nägin et tal on peas uued suured armid, ju siis eile õösel ta kukkus. Seda ma kuulsin läbi une, et keegi karjus vannitoas ja hiljem, kuulsin Micku häält, kes ütles:"Sleep tight!"
Minul on pisike tuba, kahe voodiga, öökapiga, mille sahtlistws oli paksult juuksekarvu täis, öölamp, normaalne kapp, aken vaatega naabermajakorterile, ja väike laud. Õnneks ei ole toas kunagi palav, sest päike ei paista kunagi siia.
Tagasipöördumine
Teile on antud suur privileeg lugeda, kuidas olen nõus oma vigu tunnistama ja oma sõnu sööma ja ma isegi ei hakka siin midagi ilustama või õigustama, miks ma Valencias hakkama ei saanud. Olen olnud geenius juba 6. klassist peale, kohe esimeses vene keele tunnis nentis õpetaja irooniaga, et Oppi on geenius, kui ma venekeelseid sõnu ladinatähestiku tähtedega kirjutama hakkasin. Suur tänu, kallis õpetaja.
Niisiis, käisin endateadmata üksinda puhkamas, lausa 2 nädalat sain "puhata", uute inimestega tutvuda, uue linnaga tutvuda ja mis kõige olulisem ja uskumatum: sain iseenda kohta veel nii palju uut teada. Ma ei viitsi selles postituses pikemalt iseennast analüüsima hakata, aga no ma pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et minus selline rahulikkus ja optimism säilib, kui peaaegu kõik metsapoole kiskuma hakkab. Minu geniaalsest plaanist Valenciasse kolida, seal kohe naksti hea (?) töökoht leida ja siis esialgselt tuba üürida ei tulnud kahjuks midagi välja. Natuke imestasin, kuidas niivõrd "lollikindel plaan" ei õnnestunud, kuid tegijal ju juhtub.
Valencia mu kallis Valencia, ülimalt suur linn, aga samas nii juurdepääsetav igalepoole. Õnnistas mind kahel päeval vihmaga ja andis põhjuse päeva hostelis veeta ja end koguda. Kui mõtlen sellele ajale tagasi tulevad kohe meelde inimesed, kellega seal tutvusin. Näiteks Paul Guatemalast, kes tahtis Hispaaniasse maja osta ja tegi ettepaneku talle naiseks hakata. Ütlesin talle selle peale, et ta ei ole esimene ja kindlasti mitte viimane, kes mulle sellise ettepaneku teeb, aga aitäh pakkumast, küll ma ise hakkama saan. Suur entusiasm ja rõõm kadus ta silmist ja ütles, et tegi ainult nalja. Sellist nalja ei maksa teha, olen igasuguste veidrate inimestega siin kohtunud, tuleb kohe laks piirid paika panna, mitte lihtsalt muiata selle jutu peale, muidu läheb asi hapuks.
Milline on Zara, kui tööotsingud ei edene, raha kulub hullupööra ja tagavaraplaaniks on hakata kolmandat korda Au Pairiks?
Hullumeelselt rõõmus ja energiline, sest parem naerda kui nutta. Nagunii nutmine ei vii kuskile, pidasin hullematel päevadel perekondadega 3-5 Whatsappi vestlust maha, vastasin AuPairWorldis perekondade kirjadele, saatsin väga konkreetseid kirju ise vastu ja silm ka lõpus ei pilkunud, kui küsisin otse palju nad nädalas taskuraha annavad.
Samuti on Zara väga avatud uutele ideedele, näiteks kohtusin ühe austraallasega, kes oli tulnud Barcelonast sõbra pulmapeolt. Istusime kõrvuti elutoas, tema sõin liha ja vaatas telekat, mina kirjutasin perekondadega, mingil hetkel, kui kannatus katkes ja arvasin, et mis seal ikka, eks ma lähen siis Inglismaale vihma ja külma kätte, vaatasin telekat ja seal hüppas üks paks naine katuselt batuudile ja lendas sealt põõsasse. Turtsatasin naerma ja ei saanud enam naeru pidama, hakkasime rääkima ja sain teada, et ta polnud kunagi varem tahtnud Euroopasse tulla, kuna neil on kõik Austraalias olemas, ja et need viimased viis päeva, mis ta Barcelonas/Valencias veetnud oli olnud olid kõige igavamad päevad üldse. Näiteks, mida ta vaatab neid kõrgeid ehitisi, kui need on igalpool ühesugused, rand on igav, inimesed on igavad, ainuke asi, mis talle meeldis oli odav toit ja elamine. Austraalias töötab ta pool aastat Melbourneis ehituse peal ja teise poole aastast on põhjapool julgestaja, kes viib turiste 500€ eest merre vaale vaatama. Naitas mulle pilte, täiesti vapustav, mis elu... Utles, et ta ei jõua ära oodata, et saaks juba tööle minna. Kusjuures seal olevat töötanud üks eestlane Kätlin ka, kes oli mingi ta sõbraga abiellunud. Vot kus.
Ühel õhtul hostelis kohtusin India tüdruku Mehekiga. Ta oli oma venna ja sõbrannaga puhkama tulnud. Härgmisel oäeval läksid Ibizale, vend oli piloot ja Mehek töötab moealal, kohe, kui sai teada, et olen Eestist ütles, et Eestist tulevad nii ikusad modellid, näiteks Carmen Kass, Pedaru jne. Hästi edukas ja sõbralik tüdruk oli. Järgmise päeva hommikul läksime koos turule pluss kahe itaallasega, ostsime merekarpe, pastat, vakget veini, juurvilju ja tegime hosteliköögis mõnusa lõunasöögi. Hiljem õhtul mängisin esimest korda elus piljardit ja õppisin itaalia keelt armastama.
Kui olin umbes nädal aega hostelis olnud ja nainud, et töö otsimine on mõtetu, kirjutasin Mickule. Küsisin, et äkki ta tahaks mind oma uude baari tööle võtta. Mulle kirjutas vastu Rosetta, Micku naine, et nad oleksid vaga rõõmsad, kui nendega liituksin. Aga, et kirjutavad mulle järgmjsel päeval, et millal ma võiks tulla, sest neil on veel nipet-näpet teha enne avamist. Peale seda läksin parki jooksma ja hiljem kui tuppa jõudsin lülitasin õhukonditsioneeri sisse. Panin just asju kokku, et pesema minna, kui mingi hetkel tuli Iirimaalt pärit toakaaslane tuppa. Ütles, et miks ma nii palju värsket õhku vajan. Ütlesin, et see on normaalne, kui tuled tuppa ja lülitad selle sisse. Vastas, et see ei oea alati töötama, ei vastanud talle midagi ja läksin pesema. Kui tagasi tulin ei oknud ta seda ikkagi välja lülitanud, küsis kus ma pärit olen. Kui sai teada, et Eestist siis vangutas oead ja ütles, et kas eestlased tõesti
vajavad nii palju külma õhku. Ei pidanud,i midagi vastama nii lollile mõtisklusele, sest iirlane kutsus mu kohvile/veinile, vastasin talle selge sõnaga EI ja läksin toast minema.
Järgmisel hommikul hommikusöögilt tagasi tulles meelitas ta juba Rachelit USAst, New Mexicost. Rachel on hästi tore tüdruk, käisime koos lõunat söömas ja õhtul olime välisterrassil koos Jacobiga Arizonase osariigist. Jacobist võib küll kirjutada, päria koomiline lugu. Jacob on hästi kena ja jutukas mees, meenutab pidevalt kedagi, sõime koos hommikust, vaatasime ta telefonist Arizonase pikte, suurt kanjoni ja hiigel puid jne. Ühel päeval saime rannas kokku, kui ta oli just hostelit vahetanud, käisime Kuninganna platsil istumas ja tuleshowd vaatamas ja ega muud mul armumiseks polnudki vaja. Istusime just restorani vastas, suurte purskaevude kõrval marmortrepiastmel, kui ta ütles, et ta läheb varsti Tallinnasse. Ohoh, mis ullatus! Miks just Tallinnasse? Eks ikka armatuse pärast, ta oli kohtunud Filipiinidel (?) ühe Jekaterinaga Saint Peterburist ja Eesti valiti välja kokkusaamispaigaks. "Issssand kui laheee!" suutsin vaid öelda, "Jekaterina on nii ilus nimi. Mis värvi juuksed tal on?" Jacob ütles,et võib mulle lausa pilti näidata, võtsin telefoni enda kätte, vaatasin ja ütlesin võimalikult usutavalt, et täiesti arusaadav, miks ta on nõus USAst Eestisse minema. Jekaterinakene, täiesti tavaline Kohtla-Järve tüdruk, Jacob ütles, et tema tähelepanu sel pildil püüdis just see, et Katjakene oli käinud maniküüris. Kah mul asi, ma suudan ise ka oma küüsi värvida.
Järgmisel hommikul läksime jooksma, kaks tundi tegime trenni, õhtupoole pidime minema ajvaariumisse, aga kaks tundi enne minekut ütles, et ta tahaks hoopis ühele klassikalise muusika kontserdile minna. No jumal, kes olen mina p, et keelata. Palus, et saadaksin talle haidest pilte ja et õhtul näeme. Õnneks Jacob teadis, et ei pea minema üksinda, sest kohtusin ühe toreda itaallannaga, kes tegi ise kreeme sheavõist, mandlipiimast ja lavendlist. Kui hakkasime akvaariumi poole minema, tegin endale kohvi kaasa, kõndisime trepist alla, mina muudkui räakisin, et pole üliammu kohvi joonud ja, et nii hea lõhn jne, kui ühel hetkel kukkusin trepist oma kohviga alla. Pläraki maha, selili, kohv ümberringi laiali, õnneks sain ainukt jalale haiget, lonkasin trepist alla, ütlesin retseptsioonipoisile, et kukkusin trepist alla ja kas ta võiks anda mulle mooi, et koristaksin kohvi ära. Vastas, et kas minuga on ikka kõik korras, et äkki vptanaksin jääd jalale panna, et ta koristab ise ära. Keelduain jaäst, sest mul oli niigi jahe, oues oli nii tuuline ja mingit jääd ma kull oma jalale ei tahtnud.kuigi tagantjärele mõeldes oleks ikka võinud selle jää vastu võtta, siimaani annab tunda ja jag on paistes. Kahjuks, kui itaallannaga akvaariumi juurde jõudsime ei lastud meid enam sisse, sest kaks tundi on liiga lühike aeg kogu akvaariumi nägemiseks. Kohe, kui hakkasime hostelipoole jalutama, hakkas sadama, võtsime bussi ja tegin kogemata itaallannale bussipileti välja. Nimelt andsin bussijuhile 3€, sest arvasin, et ju see pilet on 2€ millegagi, andis mulle kaks piketit ja itallanna tänas mind, kaks minutit hiljem sain pihta, et ühe inimese piketihind oli 1,50€. Oi kurrrja, polnud mul rahaga rõkata seal midagi.
Jacobiga me enam ei näinud, sest ma ei tahtnud enam välja minna, kuigi lakkisin isegi küüned ära nii igaksjuhuks :D järgmisel päeval soitsin Malagasse, sest Mick kirjutas mulle, et kuskil nelja päeva pärast avavad, et tulgu ma siis kohale, et näha, kuidas kõik töötab jne. Läksin rõõmuga Malagasse, olin tund aega varem bussijaamas kohal. Bussis istus mu kõrval üks mees, kes viskas kõik nätsupaberid ja muu orahi maha, nii et Malagasse jõudes avastasin, et ma seljakoti all oli suur roheline nätsupatakas. Kuraaat, väike pätakas ma ütlen.
Malagas tuli Mick ja Rosetta mulle vastu, nii tore oli näha, kuigi jah, Mickust polnud suurt abi loota, vedasin terve aja ise oma suurt kohvrit ja seljakotti, kui tema raakis, et on 7 aastat juba erinevaid ärisid püsti pannud (mitte ykski ei ole kauem vastu oidanud kui max 3 kuud). Kui korteri ette jõudsin, küsisin, et noh, millal siis tööle saan hakata. Mick vastas, et baaris on veel palju teha ja et ei tea veel, millal nad baari avada saavad. Aga, et saan nende juures ööbida, 200€ kuus, ja et neil on uks sõber külas, aga ta olla sõbralik.
Mu kallist Malagast ja imelisest korterist kirjutan järgmises postituses.
Niisiis, käisin endateadmata üksinda puhkamas, lausa 2 nädalat sain "puhata", uute inimestega tutvuda, uue linnaga tutvuda ja mis kõige olulisem ja uskumatum: sain iseenda kohta veel nii palju uut teada. Ma ei viitsi selles postituses pikemalt iseennast analüüsima hakata, aga no ma pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et minus selline rahulikkus ja optimism säilib, kui peaaegu kõik metsapoole kiskuma hakkab. Minu geniaalsest plaanist Valenciasse kolida, seal kohe naksti hea (?) töökoht leida ja siis esialgselt tuba üürida ei tulnud kahjuks midagi välja. Natuke imestasin, kuidas niivõrd "lollikindel plaan" ei õnnestunud, kuid tegijal ju juhtub.
Valencia mu kallis Valencia, ülimalt suur linn, aga samas nii juurdepääsetav igalepoole. Õnnistas mind kahel päeval vihmaga ja andis põhjuse päeva hostelis veeta ja end koguda. Kui mõtlen sellele ajale tagasi tulevad kohe meelde inimesed, kellega seal tutvusin. Näiteks Paul Guatemalast, kes tahtis Hispaaniasse maja osta ja tegi ettepaneku talle naiseks hakata. Ütlesin talle selle peale, et ta ei ole esimene ja kindlasti mitte viimane, kes mulle sellise ettepaneku teeb, aga aitäh pakkumast, küll ma ise hakkama saan. Suur entusiasm ja rõõm kadus ta silmist ja ütles, et tegi ainult nalja. Sellist nalja ei maksa teha, olen igasuguste veidrate inimestega siin kohtunud, tuleb kohe laks piirid paika panna, mitte lihtsalt muiata selle jutu peale, muidu läheb asi hapuks.
Milline on Zara, kui tööotsingud ei edene, raha kulub hullupööra ja tagavaraplaaniks on hakata kolmandat korda Au Pairiks?
Hullumeelselt rõõmus ja energiline, sest parem naerda kui nutta. Nagunii nutmine ei vii kuskile, pidasin hullematel päevadel perekondadega 3-5 Whatsappi vestlust maha, vastasin AuPairWorldis perekondade kirjadele, saatsin väga konkreetseid kirju ise vastu ja silm ka lõpus ei pilkunud, kui küsisin otse palju nad nädalas taskuraha annavad.
Samuti on Zara väga avatud uutele ideedele, näiteks kohtusin ühe austraallasega, kes oli tulnud Barcelonast sõbra pulmapeolt. Istusime kõrvuti elutoas, tema sõin liha ja vaatas telekat, mina kirjutasin perekondadega, mingil hetkel, kui kannatus katkes ja arvasin, et mis seal ikka, eks ma lähen siis Inglismaale vihma ja külma kätte, vaatasin telekat ja seal hüppas üks paks naine katuselt batuudile ja lendas sealt põõsasse. Turtsatasin naerma ja ei saanud enam naeru pidama, hakkasime rääkima ja sain teada, et ta polnud kunagi varem tahtnud Euroopasse tulla, kuna neil on kõik Austraalias olemas, ja et need viimased viis päeva, mis ta Barcelonas/Valencias veetnud oli olnud olid kõige igavamad päevad üldse. Näiteks, mida ta vaatab neid kõrgeid ehitisi, kui need on igalpool ühesugused, rand on igav, inimesed on igavad, ainuke asi, mis talle meeldis oli odav toit ja elamine. Austraalias töötab ta pool aastat Melbourneis ehituse peal ja teise poole aastast on põhjapool julgestaja, kes viib turiste 500€ eest merre vaale vaatama. Naitas mulle pilte, täiesti vapustav, mis elu... Utles, et ta ei jõua ära oodata, et saaks juba tööle minna. Kusjuures seal olevat töötanud üks eestlane Kätlin ka, kes oli mingi ta sõbraga abiellunud. Vot kus.
Ühel õhtul hostelis kohtusin India tüdruku Mehekiga. Ta oli oma venna ja sõbrannaga puhkama tulnud. Härgmisel oäeval läksid Ibizale, vend oli piloot ja Mehek töötab moealal, kohe, kui sai teada, et olen Eestist ütles, et Eestist tulevad nii ikusad modellid, näiteks Carmen Kass, Pedaru jne. Hästi edukas ja sõbralik tüdruk oli. Järgmise päeva hommikul läksime koos turule pluss kahe itaallasega, ostsime merekarpe, pastat, vakget veini, juurvilju ja tegime hosteliköögis mõnusa lõunasöögi. Hiljem õhtul mängisin esimest korda elus piljardit ja õppisin itaalia keelt armastama.
Kui olin umbes nädal aega hostelis olnud ja nainud, et töö otsimine on mõtetu, kirjutasin Mickule. Küsisin, et äkki ta tahaks mind oma uude baari tööle võtta. Mulle kirjutas vastu Rosetta, Micku naine, et nad oleksid vaga rõõmsad, kui nendega liituksin. Aga, et kirjutavad mulle järgmjsel päeval, et millal ma võiks tulla, sest neil on veel nipet-näpet teha enne avamist. Peale seda läksin parki jooksma ja hiljem kui tuppa jõudsin lülitasin õhukonditsioneeri sisse. Panin just asju kokku, et pesema minna, kui mingi hetkel tuli Iirimaalt pärit toakaaslane tuppa. Ütles, et miks ma nii palju värsket õhku vajan. Ütlesin, et see on normaalne, kui tuled tuppa ja lülitad selle sisse. Vastas, et see ei oea alati töötama, ei vastanud talle midagi ja läksin pesema. Kui tagasi tulin ei oknud ta seda ikkagi välja lülitanud, küsis kus ma pärit olen. Kui sai teada, et Eestist siis vangutas oead ja ütles, et kas eestlased tõesti
vajavad nii palju külma õhku. Ei pidanud,i midagi vastama nii lollile mõtisklusele, sest iirlane kutsus mu kohvile/veinile, vastasin talle selge sõnaga EI ja läksin toast minema.
Järgmisel hommikul hommikusöögilt tagasi tulles meelitas ta juba Rachelit USAst, New Mexicost. Rachel on hästi tore tüdruk, käisime koos lõunat söömas ja õhtul olime välisterrassil koos Jacobiga Arizonase osariigist. Jacobist võib küll kirjutada, päria koomiline lugu. Jacob on hästi kena ja jutukas mees, meenutab pidevalt kedagi, sõime koos hommikust, vaatasime ta telefonist Arizonase pikte, suurt kanjoni ja hiigel puid jne. Ühel päeval saime rannas kokku, kui ta oli just hostelit vahetanud, käisime Kuninganna platsil istumas ja tuleshowd vaatamas ja ega muud mul armumiseks polnudki vaja. Istusime just restorani vastas, suurte purskaevude kõrval marmortrepiastmel, kui ta ütles, et ta läheb varsti Tallinnasse. Ohoh, mis ullatus! Miks just Tallinnasse? Eks ikka armatuse pärast, ta oli kohtunud Filipiinidel (?) ühe Jekaterinaga Saint Peterburist ja Eesti valiti välja kokkusaamispaigaks. "Issssand kui laheee!" suutsin vaid öelda, "Jekaterina on nii ilus nimi. Mis värvi juuksed tal on?" Jacob ütles,et võib mulle lausa pilti näidata, võtsin telefoni enda kätte, vaatasin ja ütlesin võimalikult usutavalt, et täiesti arusaadav, miks ta on nõus USAst Eestisse minema. Jekaterinakene, täiesti tavaline Kohtla-Järve tüdruk, Jacob ütles, et tema tähelepanu sel pildil püüdis just see, et Katjakene oli käinud maniküüris. Kah mul asi, ma suudan ise ka oma küüsi värvida.
Järgmisel hommikul läksime jooksma, kaks tundi tegime trenni, õhtupoole pidime minema ajvaariumisse, aga kaks tundi enne minekut ütles, et ta tahaks hoopis ühele klassikalise muusika kontserdile minna. No jumal, kes olen mina p, et keelata. Palus, et saadaksin talle haidest pilte ja et õhtul näeme. Õnneks Jacob teadis, et ei pea minema üksinda, sest kohtusin ühe toreda itaallannaga, kes tegi ise kreeme sheavõist, mandlipiimast ja lavendlist. Kui hakkasime akvaariumi poole minema, tegin endale kohvi kaasa, kõndisime trepist alla, mina muudkui räakisin, et pole üliammu kohvi joonud ja, et nii hea lõhn jne, kui ühel hetkel kukkusin trepist oma kohviga alla. Pläraki maha, selili, kohv ümberringi laiali, õnneks sain ainukt jalale haiget, lonkasin trepist alla, ütlesin retseptsioonipoisile, et kukkusin trepist alla ja kas ta võiks anda mulle mooi, et koristaksin kohvi ära. Vastas, et kas minuga on ikka kõik korras, et äkki vptanaksin jääd jalale panna, et ta koristab ise ära. Keelduain jaäst, sest mul oli niigi jahe, oues oli nii tuuline ja mingit jääd ma kull oma jalale ei tahtnud.kuigi tagantjärele mõeldes oleks ikka võinud selle jää vastu võtta, siimaani annab tunda ja jag on paistes. Kahjuks, kui itaallannaga akvaariumi juurde jõudsime ei lastud meid enam sisse, sest kaks tundi on liiga lühike aeg kogu akvaariumi nägemiseks. Kohe, kui hakkasime hostelipoole jalutama, hakkas sadama, võtsime bussi ja tegin kogemata itaallannale bussipileti välja. Nimelt andsin bussijuhile 3€, sest arvasin, et ju see pilet on 2€ millegagi, andis mulle kaks piketit ja itallanna tänas mind, kaks minutit hiljem sain pihta, et ühe inimese piketihind oli 1,50€. Oi kurrrja, polnud mul rahaga rõkata seal midagi.
Jacobiga me enam ei näinud, sest ma ei tahtnud enam välja minna, kuigi lakkisin isegi küüned ära nii igaksjuhuks :D järgmisel päeval soitsin Malagasse, sest Mick kirjutas mulle, et kuskil nelja päeva pärast avavad, et tulgu ma siis kohale, et näha, kuidas kõik töötab jne. Läksin rõõmuga Malagasse, olin tund aega varem bussijaamas kohal. Bussis istus mu kõrval üks mees, kes viskas kõik nätsupaberid ja muu orahi maha, nii et Malagasse jõudes avastasin, et ma seljakoti all oli suur roheline nätsupatakas. Kuraaat, väike pätakas ma ütlen.
Malagas tuli Mick ja Rosetta mulle vastu, nii tore oli näha, kuigi jah, Mickust polnud suurt abi loota, vedasin terve aja ise oma suurt kohvrit ja seljakotti, kui tema raakis, et on 7 aastat juba erinevaid ärisid püsti pannud (mitte ykski ei ole kauem vastu oidanud kui max 3 kuud). Kui korteri ette jõudsin, küsisin, et noh, millal siis tööle saan hakata. Mick vastas, et baaris on veel palju teha ja et ei tea veel, millal nad baari avada saavad. Aga, et saan nende juures ööbida, 200€ kuus, ja et neil on uks sõber külas, aga ta olla sõbralik.
Mu kallist Malagast ja imelisest korterist kirjutan järgmises postituses.
esmaspäev, 4. september 2017
Valenciasse jõudmine
Ilma kulmudeta, märgade krunnis juustega Preili sibulahais istub hetkel Valencias kuueses toas, üleval naris ja mõtleb, mis siis nüüd edasi saab. Vabadus on käes, viimane palk veel lahti tegemata, pühapäevani on mul kindel peaalune olemas, aga mis järgmisel esmaspäeval saab, seda teab, vaid saatus :D
Loodetavasti ei jää mu tulevik alla eilsele ööle, kus emotsioonid olid nii laes ja öö oli meeletu. Teate, mul on eluaeg raskusi olnud kellaaegadega, mäletan, kui ema mulle kella pidi õpetama. See lõppes sellega, et kas mina või ema viskasime selle punase väikse kella maha sodiks ja enam see ei töötanud. Ma eeldasin, et enam mul pole nagu erilisi probleeme, aga eilne tõestas midagi muud. Eilsest päevast siis...
Hommikul palusin Piretil kõik raske tõö ise ära teha: bussipilet osta Valenciasse ja hostel broneerida. Ma ei tahtnud seda ise teha, sest alati on minul mingi jama panganumbrite ja värkidega. Ütlesin, et ostku mulle Malaga-Valencia 4. septembril kell 01:30, siis jõuan ilusti päevasel ajal Valenciasse ja ei pea hakkama pimedas öösel võõras linnas kondama. Piret tegi kõik niksti-naksti ära ja Voilá, oligi pilet olemas. Õnneks mul oli nii palju oidu, et printisin kohe pileti välja ka. Õnneks oli Jumal minu poolel ja andis mulle mõtte juba eile kogu pesu ära pesta/kuivatisse panna ja imede ime panin isegi mõned asjad kohvrisse, et lihtsalt "viimasel" päeval liiga palju asju ees ei oleks.
Eile öösel kell 00:45 sättisin magama, panin uue puhta voodipesu ja kreemitasin jalad ilusti ära, sest ma ei pidanud ju enam voodist välja minema. Viis minutit hiljem, tuled olid juba kustus ja olin täiesti valmis oma viimast ööd Malaga Budgetis veetma, kui millegi pärast vaatasin veel telefoni. Nägin ekraanil: E, 4 september 00:50. Mõtlesin, et mis asja, minu buss läheb ju 4. septembril, et kuidas mul nii kaua aega on :D. Tõusin püsti, vaatasin oma prinditud piletit, veelkord ekraani, panin käbe riidesse ja jooksin Residenciasse. Aylen rääkis just retseptsioonis Sergioga (30-aastane hispaanlane, suure habeme ja kõhuga hästi sõbralik mees), ütlesin Perdon, ja edasi läks juba väga kiireks. Ütlesin Aylenile, et ta telliks mulle käbe takso, ja ise kappasin ülesse. Viskasin kõik asjad kohvrisse, ise samal ajal naerdes, toppisin kõik asjad, mis kohvrisse ei mahtunud seljakottidesse ja jooksin tiast välja.
Jõudes koridori hakkas mul nii kurb, sest Stephanie jäi minust veel õhtul maha nutma, lubasin talle, et saame veel ühe päeva koos olla, sama lugu oli Mariaga. Õnneks sain veel Nataliaga kokku, kes sõidab just praegu tagasi Argentiinasse. Koputasin kiiruga Stephanie uksele, ütlesin ta nime, aga keegi ei tulnud uksele, jätsin kohvri ukse kõrvale ja jooksin alla, et Sergio/Max/Kirill selle alla tooks. Nägisingi Maxi, palusin et selle alla tooks. Kell oli 00 ja midagi peale. Ootasime Ayleni ja kogu kambaga seal taksot, Sergio ütles:'Tranquila. Taksoga on ainukt 5 min bussijaama sõita". Mida ei tylnud ega tulnud oli takso. Helistasime uuesti, öeldi,met takso oli kohale tulnud, aga kedagi ei olnud, nii et sõitis minema, saadeti siis uus. Ootasime veel 8 minutit, siis hakkasime liikuma jalgsi.
Alguses vedas mu kohvrit Sergio, meie Ayleniga jooksime ees, mingil hetkel kui tagasi vaatasin, oli Aylen mu kohvriga. Karjus:"Joooksee!" 10 min oli bussini aega, mina oma kahe seljakoti ja käekotiga jooksen, asjad lendavad kottidest välja, peeeekkkkiiii, iga kord mõtlesin, et kas mul on tõesti tegelt vaja seda shampooni/after suni/kammi/hambapastat :D siis mõtlesin, et looomulikult, et mul on vaja ja korjasin käbe asjad uuesti ülesse ja jooksin nii kuis jalad võtsid. VHepeal tuli üks takso meile vastu, vehiksime kätega, vaene mees vaatas hämmeldusega meid, küsisime üle tänava karjudes kas läheb Jeronimo Bobadilla 4 juurde. Vastas jaa, karjusime, et püüdku meid siis kinni, tehku ümberpöörd ja mei jookseme edasi. Mida ei tulnud oli takso.
Jõudsin kuus minutit enne bussi väljumisaega Maria Zambrano juurde, tavaliselt saab sealt kaubanduskeskusest/rongijaamast läbi minnes bussijaama. Uksed ei lainud automaatselt lahti, toppisin oma näpud ukse vahele ja Voilá avanesidki, jooksin sisse, turvamees vaatas mind kaugustest, võttis raadiosaatja, ütles sinna midagi ja tuli kiire sammuga minupoole. Ütles, et see on kinni, küsisin, kas ma teisest uksest välja ei saaks, et ma ei peaks tagasi minnes väärtuslikke sekundeid raiskama, ei lubanud, pöörasin otsa ringi, jooksin välja, kotist kukkus välja after suni kreemiotsik, vot selle peale ma küll ei hakanud aega kulutama, see jäi minust sinna põrandale.
Aylen jooksis mulle vastu mu kohvriga, näost tulipunane, hyydsin, et see on raisk kinni! Jooksime, vahepeal naersime nagu hullud, mõtlesin, et ma ei tohi liiga palju naerda, muidu juhtub õnnetus :D. Kui tundus juba, et jõuan ikusti bussi peale, siis eiiii, uksed olid igaktpoolt trellidega kinni pandud, lõgistasin trelle, kõik bussijuhid vaatasid mind, järsku nägin ühte kohvikut, mis oli kinni, aga töötajad olid sees. Läksin sinna, koputasin aknale ja mis sellele järgnes: käed kokku ja paluma: por favor. Töötaja vaatas mind, minu arust liiga kaua ja hüütasin:"RRRAPIDOOO!" Ja kargasime sisse, seletasin, et ma oean bussile jõudma ja kahe sekundiga olin bussi juures.
Olime Ayleniga näost tulipunased, higised, aga niii õnnelikud. Tegime kalli ja musi ja soivisime kõike head. Bussijuht oani juba mu kohvri bussi ja ütles, et ma bussi läheks. Istusin oma kohale, viimane pilet oligi vist mulle ostetud, olin kõige ees ühe tüdruku kõrval. Istusin maha, nägin end aknapeegeldusest: räsitud, higine ja haisev :D aga vähemalt kohal! Vahepeal joostes mõtlesin, et kui ma oeaks maha jääma, siis alguses ma arvasin, et ma olen vaene, aga kui ma oeaks uuesti oiketi istma, siis ma oleks puruvaene, jumalale tänatud! Mu kallis Aylen ja poolel teel alla andud Sergio.
Äkitselt tormas kohale Sergio, vaatas erinevaid busse, huüdsin ta nime, küsis kus Aylen on, ma ütlesin no lo seee, ja lihtsalt naersime. Bussiuksed sulgusid ja 11h sõit võis alata.
Esimesed kaks tundi mul ei olnud üldse und, naersin omaette, hea nali, mida teistele rääkida. Jumal tänatud,met minust ei saanud Roy nr 2. Aylen tegi enne veel nalja, et see on residencia needus, ma ütlesin, et eieiei, mina jõuan sinna bussile, ma pean jõudma. Bussis olles hakkasin kahtlema, kas ikka kohver on bussis, kas ma ikka võtsin oma eBerlini seerumi kaasa, aga lõhnaõli? Mõtlesin, et pole hullu, Sergio nagunii tyleb teisipäeval Valenciasse, et Roy peale korjata, küll ta saab mulle ära tuua.
Magasin kuskil 3 tundi, väga katkendlikult. Vahepeal tõusin selle peale, et mu pea kõlkus siia-tänna bussivahekäigus, vahepeal ila jooksis. Tegin silmad lahti ja mu "naaber" magas suu lahti minupoole. Mõtlesin, et kas ta oleks väga vastu, kui ma oma jalad ta sülle paneks, nii mugav oleks magada. Tuli meelde, kuidas Margitiga magasime, kui ema ja isaga reisidel käisime: Margit oli pikali, panin padja ta pea peale ja oma pea padja peale, jube mugav oli meil mõlemil.
Bussisõidu tegi veel huviatavaks politseireid meie bussi, isegi koer tuli bussi. Haukus ühe inimese peale, aga see ei tähendavat midagi. Sõit läks nii kiiresti, nägin palju mägesid, kahjuks Granadas ei näinud midagi, sest pime oli. Bussijuhid olid tasemel ja kõik oli tore :)
Kui Valenciasse jõudsime nägin,met mu kohver on ikka olemas. Akut oli mul 3%, õnneks sain veel vaadata oma meilile tulnud hostelibroneeringut, kirjutasin paberile aadressi ülesse ja läksin küsisin kioskimüjjalt kuidas sinna saab. Võtsin ikkagi takso, sest see pidavat kaugel olema, naisjuht oli ja päris normaalne hind ka.
Hostel on väga hea, ilus ja puhas, ainus miinus on see, et olen mix roomis. See mulle tõesti ei meeldi, nüüd jõudsin nad kõik siia tuppa. Üks matsutab, teine räägib emaga telefonis ja mis kõige hullem on taluda on see, et nad on kõik Inglismaalt. Appi, kuidas nad räägivad, see aktsent on lihtsalt võimatu. Aga ei, võiks ka vabalt hullem olla, ma loodan, et nad jooma siin ei hakka, krõpsuhaisust mulle juba täitsa piisab.
Ja super uudis: võtsin ilusti kõik oma asjad kaasa, käisin pesus ja nüüd on tuba sibulaaroomi täis :) eduu matšod :)
Homme lähen 11:45 linnaekskursioonile, ja hiljem hakkan cvsid igalpool jagama. Eduuu mulle, apppi, ma pean hoidma elevust üleval, muidu hakkan kartma ja lõpetan siin liiga kiiresti. Aga ma ju tahan, et ema saaks mulle siia külla tulla, ja mulle meeldib tohutult see soojus siin.
Adioos amigos
Loodetavasti ei jää mu tulevik alla eilsele ööle, kus emotsioonid olid nii laes ja öö oli meeletu. Teate, mul on eluaeg raskusi olnud kellaaegadega, mäletan, kui ema mulle kella pidi õpetama. See lõppes sellega, et kas mina või ema viskasime selle punase väikse kella maha sodiks ja enam see ei töötanud. Ma eeldasin, et enam mul pole nagu erilisi probleeme, aga eilne tõestas midagi muud. Eilsest päevast siis...
Hommikul palusin Piretil kõik raske tõö ise ära teha: bussipilet osta Valenciasse ja hostel broneerida. Ma ei tahtnud seda ise teha, sest alati on minul mingi jama panganumbrite ja värkidega. Ütlesin, et ostku mulle Malaga-Valencia 4. septembril kell 01:30, siis jõuan ilusti päevasel ajal Valenciasse ja ei pea hakkama pimedas öösel võõras linnas kondama. Piret tegi kõik niksti-naksti ära ja Voilá, oligi pilet olemas. Õnneks mul oli nii palju oidu, et printisin kohe pileti välja ka. Õnneks oli Jumal minu poolel ja andis mulle mõtte juba eile kogu pesu ära pesta/kuivatisse panna ja imede ime panin isegi mõned asjad kohvrisse, et lihtsalt "viimasel" päeval liiga palju asju ees ei oleks.
Eile öösel kell 00:45 sättisin magama, panin uue puhta voodipesu ja kreemitasin jalad ilusti ära, sest ma ei pidanud ju enam voodist välja minema. Viis minutit hiljem, tuled olid juba kustus ja olin täiesti valmis oma viimast ööd Malaga Budgetis veetma, kui millegi pärast vaatasin veel telefoni. Nägin ekraanil: E, 4 september 00:50. Mõtlesin, et mis asja, minu buss läheb ju 4. septembril, et kuidas mul nii kaua aega on :D. Tõusin püsti, vaatasin oma prinditud piletit, veelkord ekraani, panin käbe riidesse ja jooksin Residenciasse. Aylen rääkis just retseptsioonis Sergioga (30-aastane hispaanlane, suure habeme ja kõhuga hästi sõbralik mees), ütlesin Perdon, ja edasi läks juba väga kiireks. Ütlesin Aylenile, et ta telliks mulle käbe takso, ja ise kappasin ülesse. Viskasin kõik asjad kohvrisse, ise samal ajal naerdes, toppisin kõik asjad, mis kohvrisse ei mahtunud seljakottidesse ja jooksin tiast välja.
Jõudes koridori hakkas mul nii kurb, sest Stephanie jäi minust veel õhtul maha nutma, lubasin talle, et saame veel ühe päeva koos olla, sama lugu oli Mariaga. Õnneks sain veel Nataliaga kokku, kes sõidab just praegu tagasi Argentiinasse. Koputasin kiiruga Stephanie uksele, ütlesin ta nime, aga keegi ei tulnud uksele, jätsin kohvri ukse kõrvale ja jooksin alla, et Sergio/Max/Kirill selle alla tooks. Nägisingi Maxi, palusin et selle alla tooks. Kell oli 00 ja midagi peale. Ootasime Ayleni ja kogu kambaga seal taksot, Sergio ütles:'Tranquila. Taksoga on ainukt 5 min bussijaama sõita". Mida ei tylnud ega tulnud oli takso. Helistasime uuesti, öeldi,met takso oli kohale tulnud, aga kedagi ei olnud, nii et sõitis minema, saadeti siis uus. Ootasime veel 8 minutit, siis hakkasime liikuma jalgsi.
Alguses vedas mu kohvrit Sergio, meie Ayleniga jooksime ees, mingil hetkel kui tagasi vaatasin, oli Aylen mu kohvriga. Karjus:"Joooksee!" 10 min oli bussini aega, mina oma kahe seljakoti ja käekotiga jooksen, asjad lendavad kottidest välja, peeeekkkkiiii, iga kord mõtlesin, et kas mul on tõesti tegelt vaja seda shampooni/after suni/kammi/hambapastat :D siis mõtlesin, et looomulikult, et mul on vaja ja korjasin käbe asjad uuesti ülesse ja jooksin nii kuis jalad võtsid. VHepeal tuli üks takso meile vastu, vehiksime kätega, vaene mees vaatas hämmeldusega meid, küsisime üle tänava karjudes kas läheb Jeronimo Bobadilla 4 juurde. Vastas jaa, karjusime, et püüdku meid siis kinni, tehku ümberpöörd ja mei jookseme edasi. Mida ei tulnud oli takso.
Jõudsin kuus minutit enne bussi väljumisaega Maria Zambrano juurde, tavaliselt saab sealt kaubanduskeskusest/rongijaamast läbi minnes bussijaama. Uksed ei lainud automaatselt lahti, toppisin oma näpud ukse vahele ja Voilá avanesidki, jooksin sisse, turvamees vaatas mind kaugustest, võttis raadiosaatja, ütles sinna midagi ja tuli kiire sammuga minupoole. Ütles, et see on kinni, küsisin, kas ma teisest uksest välja ei saaks, et ma ei peaks tagasi minnes väärtuslikke sekundeid raiskama, ei lubanud, pöörasin otsa ringi, jooksin välja, kotist kukkus välja after suni kreemiotsik, vot selle peale ma küll ei hakanud aega kulutama, see jäi minust sinna põrandale.
Aylen jooksis mulle vastu mu kohvriga, näost tulipunane, hyydsin, et see on raisk kinni! Jooksime, vahepeal naersime nagu hullud, mõtlesin, et ma ei tohi liiga palju naerda, muidu juhtub õnnetus :D. Kui tundus juba, et jõuan ikusti bussi peale, siis eiiii, uksed olid igaktpoolt trellidega kinni pandud, lõgistasin trelle, kõik bussijuhid vaatasid mind, järsku nägin ühte kohvikut, mis oli kinni, aga töötajad olid sees. Läksin sinna, koputasin aknale ja mis sellele järgnes: käed kokku ja paluma: por favor. Töötaja vaatas mind, minu arust liiga kaua ja hüütasin:"RRRAPIDOOO!" Ja kargasime sisse, seletasin, et ma oean bussile jõudma ja kahe sekundiga olin bussi juures.
Olime Ayleniga näost tulipunased, higised, aga niii õnnelikud. Tegime kalli ja musi ja soivisime kõike head. Bussijuht oani juba mu kohvri bussi ja ütles, et ma bussi läheks. Istusin oma kohale, viimane pilet oligi vist mulle ostetud, olin kõige ees ühe tüdruku kõrval. Istusin maha, nägin end aknapeegeldusest: räsitud, higine ja haisev :D aga vähemalt kohal! Vahepeal joostes mõtlesin, et kui ma oeaks maha jääma, siis alguses ma arvasin, et ma olen vaene, aga kui ma oeaks uuesti oiketi istma, siis ma oleks puruvaene, jumalale tänatud! Mu kallis Aylen ja poolel teel alla andud Sergio.
Äkitselt tormas kohale Sergio, vaatas erinevaid busse, huüdsin ta nime, küsis kus Aylen on, ma ütlesin no lo seee, ja lihtsalt naersime. Bussiuksed sulgusid ja 11h sõit võis alata.
Esimesed kaks tundi mul ei olnud üldse und, naersin omaette, hea nali, mida teistele rääkida. Jumal tänatud,met minust ei saanud Roy nr 2. Aylen tegi enne veel nalja, et see on residencia needus, ma ütlesin, et eieiei, mina jõuan sinna bussile, ma pean jõudma. Bussis olles hakkasin kahtlema, kas ikka kohver on bussis, kas ma ikka võtsin oma eBerlini seerumi kaasa, aga lõhnaõli? Mõtlesin, et pole hullu, Sergio nagunii tyleb teisipäeval Valenciasse, et Roy peale korjata, küll ta saab mulle ära tuua.
Magasin kuskil 3 tundi, väga katkendlikult. Vahepeal tõusin selle peale, et mu pea kõlkus siia-tänna bussivahekäigus, vahepeal ila jooksis. Tegin silmad lahti ja mu "naaber" magas suu lahti minupoole. Mõtlesin, et kas ta oleks väga vastu, kui ma oma jalad ta sülle paneks, nii mugav oleks magada. Tuli meelde, kuidas Margitiga magasime, kui ema ja isaga reisidel käisime: Margit oli pikali, panin padja ta pea peale ja oma pea padja peale, jube mugav oli meil mõlemil.
Bussisõidu tegi veel huviatavaks politseireid meie bussi, isegi koer tuli bussi. Haukus ühe inimese peale, aga see ei tähendavat midagi. Sõit läks nii kiiresti, nägin palju mägesid, kahjuks Granadas ei näinud midagi, sest pime oli. Bussijuhid olid tasemel ja kõik oli tore :)
Kui Valenciasse jõudsime nägin,met mu kohver on ikka olemas. Akut oli mul 3%, õnneks sain veel vaadata oma meilile tulnud hostelibroneeringut, kirjutasin paberile aadressi ülesse ja läksin küsisin kioskimüjjalt kuidas sinna saab. Võtsin ikkagi takso, sest see pidavat kaugel olema, naisjuht oli ja päris normaalne hind ka.
Hostel on väga hea, ilus ja puhas, ainus miinus on see, et olen mix roomis. See mulle tõesti ei meeldi, nüüd jõudsin nad kõik siia tuppa. Üks matsutab, teine räägib emaga telefonis ja mis kõige hullem on taluda on see, et nad on kõik Inglismaalt. Appi, kuidas nad räägivad, see aktsent on lihtsalt võimatu. Aga ei, võiks ka vabalt hullem olla, ma loodan, et nad jooma siin ei hakka, krõpsuhaisust mulle juba täitsa piisab.
Ja super uudis: võtsin ilusti kõik oma asjad kaasa, käisin pesus ja nüüd on tuba sibulaaroomi täis :) eduu matšod :)
Homme lähen 11:45 linnaekskursioonile, ja hiljem hakkan cvsid igalpool jagama. Eduuu mulle, apppi, ma pean hoidma elevust üleval, muidu hakkan kartma ja lõpetan siin liiga kiiresti. Aga ma ju tahan, et ema saaks mulle siia külla tulla, ja mulle meeldib tohutult see soojus siin.
Adioos amigos
kolmapäev, 30. august 2017
Karma
Tänane hommik algas imeliselt: ärkasin tund aega enne töö algust ülesse, tegin joogat, jõin rohelist teed, mediteerisin 20 minutit, käisin duši all ja kirsiks tordil panin oma uue kleidi selga ja läksin tööle. Tundub liiga hea, et tõsi olla? Nõustun teiega, sest tänane hommik algas hooopis teistmoodi, mulle tuli endale ka üllatusena, kuidas see hommik niimetsa sai minna.
Lõpetasin eile öösel 1:20 sest uks prantslane hakkas mulle vastu ja ei tahtnud köögist ära minna ja ma ei saanud ust lukku panna enne, kui ta oma arvutid ja asjad kokku oli korjanud. Mõtlesime Royga, et eks karma maksab neile kätte, ütlesin, et kui keegi oeaks nüüd tulema (mõni uus klient) siis mina ei kavatsegi enam kontoriuat lahti teha ja check inni teha. Naersime, et ütleksime, et kuule, ma kohe lähen vaatan, kus see retseptsioonitüdruk on ja siis ei tuleks enam kunagi tagasi. Lootsin, et nende voodis on bedbugsid ja lugesin meie isa palvet, et ma ei peaks uut check-inni tegema.
Kui sain köögiukse kinni pandud ja naernud oma evil laughi ja hüüdnud:Finiiiito! Por fiiiiin! Ja oleks hea meelega avanud ühe cerveza, kui ma oleksin õllesõber, aga leppisin ka lihtsalt ühe high fivega marokolasele. Kui ta nägi, et ma rõõmsalt ukse enda järelt sulgen ja tänavale lähen, hüudis, et tahab oma KARKU köögist saada. Tundsin, kuidas mu üks näopool vajub-vajub ja teine näopool hakkab naerust ja ärevusest tõmblema, sest IGA HETK võib tulla suur kamp seljakotirändureid sisse ja mu süda ei luba neid peavarjuta jätta, aga ma ju tahtsin (ja mul oli see oigus!) magama minna.
Krabasin selle kargu ja hakkasin tagasi koridori minema, kui ukrainlane Max palus vett külmkapist. Ma ütlesin talle, et ta pile just kõige umnõi maltšik, et sellisel kiirel momendil mind segama hakkab, aga noh, heasüdamlik senjorita nagu ma olen, avasin tabaluku ja Max sai janu kustutatud. Sulgesin lõpuks kõik uksed ja jätsin tänaval olevate õllejoojatega hüvasti.
Jõudsin oma tuppa: Aylen parandas oma tosse voodis, kuulas kõige imelikumat muusikt ever, hullem kui Margiti ufomuusika. Selline meditatsioon ja kasside kräunumise mix. Voodil oli lõikelaud juustulõikudega ja kaks tassi punase veiniga. Ahah, nii siis teeb Roy Budgetis "tööd" samal ajal, kui mina Residencias põrandaid fregonaga küürin. Võtsin oma roosa kleidi ja kadusin duširuumi, lootsin, et korjavad oma asjad kokku, kui ma valmis saan ja saan ilusti magama jääda. Kus sa sellega, inimesed ei tule selle peale. Tulin välja, Roy ütles, et Ingriiid, meil vedas, kui ma olin lahkunud, kuskil 10 sekundit hiljem helises kontoritelefon, ainult naersin selle peale. Aylen küsis, kas ma ei tea, mis tuba Budgetis vaba on, et nad saaksid Royga sinna minna, küsisin Roylt, et kas siis nr 2 ei olnud vaba. Ütles, et ei, oli proovinud uat avada, kui kuulis inimesi seal ja jooksis minema.
Aylen võttis võtmed ja läks uuesti kontorisse vabu tube vaatama, õnneks saidki, ma ei oleks tahtnud nende kõrval magada, sest meie voodid on liiga kõrvuti.
Hommikul lükkasin äratust kolm korda edasi. Ühel hetkel tegin silma lahti ja vaatasin telefoni, kell näitas 9:12! Ma pidin kell 9:00 köögi avama ja hommikusöögi valmis panema! Ütlesin ainult ühe sõna, panin eilsed tööriided selga ja JOOKSIN alla. Nägin Maxi tänaval istumas, kogu suur grupp ukse taga. Jõudsin sinna, vabandasin, endal silmad rullis peas. Ja siis, ei olnud mul köögivõtit muidugi.... Kui Aylen oli vaatama läinud vabu tube oli ta võtnud ka köögivotme, et midagi külmkapist arvatavsti süüa ja mul polnud aimugi, kus toas need kaks on. Helistasin Mickule, kuna temal on köögivõti. Vastu võttis väga unine hääl:"Yees Ingrid?" Mina vastasin väga rahulikult. Et mul ei ole votmeid.... Onneks saabus varsti Matheo. Mu ingel! :) ja kõik lahenes hästi.
Lõpetasin eile öösel 1:20 sest uks prantslane hakkas mulle vastu ja ei tahtnud köögist ära minna ja ma ei saanud ust lukku panna enne, kui ta oma arvutid ja asjad kokku oli korjanud. Mõtlesime Royga, et eks karma maksab neile kätte, ütlesin, et kui keegi oeaks nüüd tulema (mõni uus klient) siis mina ei kavatsegi enam kontoriuat lahti teha ja check inni teha. Naersime, et ütleksime, et kuule, ma kohe lähen vaatan, kus see retseptsioonitüdruk on ja siis ei tuleks enam kunagi tagasi. Lootsin, et nende voodis on bedbugsid ja lugesin meie isa palvet, et ma ei peaks uut check-inni tegema.
Kui sain köögiukse kinni pandud ja naernud oma evil laughi ja hüüdnud:Finiiiito! Por fiiiiin! Ja oleks hea meelega avanud ühe cerveza, kui ma oleksin õllesõber, aga leppisin ka lihtsalt ühe high fivega marokolasele. Kui ta nägi, et ma rõõmsalt ukse enda järelt sulgen ja tänavale lähen, hüudis, et tahab oma KARKU köögist saada. Tundsin, kuidas mu üks näopool vajub-vajub ja teine näopool hakkab naerust ja ärevusest tõmblema, sest IGA HETK võib tulla suur kamp seljakotirändureid sisse ja mu süda ei luba neid peavarjuta jätta, aga ma ju tahtsin (ja mul oli see oigus!) magama minna.
Krabasin selle kargu ja hakkasin tagasi koridori minema, kui ukrainlane Max palus vett külmkapist. Ma ütlesin talle, et ta pile just kõige umnõi maltšik, et sellisel kiirel momendil mind segama hakkab, aga noh, heasüdamlik senjorita nagu ma olen, avasin tabaluku ja Max sai janu kustutatud. Sulgesin lõpuks kõik uksed ja jätsin tänaval olevate õllejoojatega hüvasti.
Jõudsin oma tuppa: Aylen parandas oma tosse voodis, kuulas kõige imelikumat muusikt ever, hullem kui Margiti ufomuusika. Selline meditatsioon ja kasside kräunumise mix. Voodil oli lõikelaud juustulõikudega ja kaks tassi punase veiniga. Ahah, nii siis teeb Roy Budgetis "tööd" samal ajal, kui mina Residencias põrandaid fregonaga küürin. Võtsin oma roosa kleidi ja kadusin duširuumi, lootsin, et korjavad oma asjad kokku, kui ma valmis saan ja saan ilusti magama jääda. Kus sa sellega, inimesed ei tule selle peale. Tulin välja, Roy ütles, et Ingriiid, meil vedas, kui ma olin lahkunud, kuskil 10 sekundit hiljem helises kontoritelefon, ainult naersin selle peale. Aylen küsis, kas ma ei tea, mis tuba Budgetis vaba on, et nad saaksid Royga sinna minna, küsisin Roylt, et kas siis nr 2 ei olnud vaba. Ütles, et ei, oli proovinud uat avada, kui kuulis inimesi seal ja jooksis minema.
Aylen võttis võtmed ja läks uuesti kontorisse vabu tube vaatama, õnneks saidki, ma ei oleks tahtnud nende kõrval magada, sest meie voodid on liiga kõrvuti.
Hommikul lükkasin äratust kolm korda edasi. Ühel hetkel tegin silma lahti ja vaatasin telefoni, kell näitas 9:12! Ma pidin kell 9:00 köögi avama ja hommikusöögi valmis panema! Ütlesin ainult ühe sõna, panin eilsed tööriided selga ja JOOKSIN alla. Nägin Maxi tänaval istumas, kogu suur grupp ukse taga. Jõudsin sinna, vabandasin, endal silmad rullis peas. Ja siis, ei olnud mul köögivõtit muidugi.... Kui Aylen oli vaatama läinud vabu tube oli ta võtnud ka köögivotme, et midagi külmkapist arvatavsti süüa ja mul polnud aimugi, kus toas need kaks on. Helistasin Mickule, kuna temal on köögivõti. Vastu võttis väga unine hääl:"Yees Ingrid?" Mina vastasin väga rahulikult. Et mul ei ole votmeid.... Onneks saabus varsti Matheo. Mu ingel! :) ja kõik lahenes hästi.
esmaspäev, 28. august 2017
Kahe päeva kokkuvõte
See tundub nüüd väga imelikuna, mis ma ütlen, aga ikkagi, pean kirjutama, et ma teadsin, et see juhtub varem või hiljem. Vahepeal ma tundub iseendalegi imeliku inimesena, sest ma arvan, et mul on võime asju ette näha, aga no tõesti, nii on.
Mul on vahepeal tööl olles selline tunne, et varsti tuleb keegi tuttav. Ükskord, kui vaatasin tööl olles eelmisel ööl saabunuid inimesi, siis leidsingi ühe Alberti Tartust. Kahjuks ma teda sel korral ei näinud, kuid Aylen ütles, et oli olnud pensionäe ilusate, väga iljsate, prillidega.
Ja täna, läksin tööle, Mick andis mulle check-out listi, nagu alati, ja läksin uste taha kobistama ja karjuma:"Reception! Check-out time!" Sellele järgneb alati see, et näiteks, kui ma alustan esimeselt korruselt, siis Andy (on elanud üle aasta aja siin) teeb ukse lahti, ütleb:"Come in!" ja hakkab mulle jutustama, mis eile öösel juhtus/mis voodid on vabad/kes kust pärit on. Mõnikord tuleb Andy juba varem minu juurde ja ütleb, et midagi väga imelikku juhtus, naiteks, paari päeva tagune näide:"Welll, ma ei tea, kuidas see voimalik on, aga eile öösel oli meie toas 11 inimest! Ma ei tea, kas keegi tuli salaja meie tuppa või mida, aga öösel ma lugesin kõik ükshaaval üle ja mied oli siin üksteist." Selle peale kostsin mina solvunud häälega:" Jajaa, ma tean, see on minu süü. Aga ma panin selle prantsuse paari sinna tuppa, sest nad tulid 15 minutit minu töö ajast hiljem, oma broneeringuga. Eks ma pean siis sellest ülemustele ette kandma!" Siis Andy solvub, ütleb "All right. OK. That's fine, gracias!!" Ja läheb paljajalu või plätude sahinal oma tuppa tagasi magama.
Täna oli väike erand, koputasin nr 12 uksele, Andy hääl kostus, Mohamed tegi ukse lahti, ja oi kurja, Andy oli alles voodis, nii hiline siis. Aga ega see ei takistanud teda pajatamast, mis juhtus, küsis, keda mu otsin, veerisin siis imelikud nimed ette, näiteks eilse päeva pärl:"Takaya Suzuki" Jaapanist, minul oli au ta sisse kirjutada :D.
Liikusin teisele korrusele, koputasin ustele ja vaatasin, et nr 22 toas peaks olema keegi Kristo, päris põnev oli, ma ei olnud kindel, kas see on ikka eestalne või ei. Läksin pärast arvutisse ja vaatasin Excelit ja sealt paistiski: Kristo Kivimets, eestalne, nii lahe oli, aasta noorem kui mina. Laksin kööki, nägin ühte blondi Röövlirahnu Martini moodi poissi, seljakoti, märgade juustega oma telefonis. Ma olin 99,9% kindel, et see ongi Kristo. Läksin ta juurde ja küsisin inglise keeles, mis ta nimi on, vaatas maha, ütles Kristo. Küsisin siis eesti keeles, kas ta läheb täna ära, naersime mõlemad ja vastas, et ei, tal on homseni broneering. Teate, eesti keeles oli nii imelik raakida, nagu mingi pudikeel, eriti veel, kui ma nii põnevil ja elevil olen, pidin mõtlema, kuidas mingi sõna on. Selline tunne oli nagu sööks magusat moosi ja üritaks samal ajal rääkida.
Ja teate, kuskil nädal aega on mind moosida üritanud Kohtla-Järvel sündinud ukrainlane, näeb välja nagu Võsareporteri saatest välja hüpanud tegelane, õnneks sõbralik, abivalmis, natuke juhmakas, aga mis peamine peab inimestest lugu. Naiteks kolmapäeva õhtul läksin kõndides näohooldusesse CocoBeautysse, kuulsin küll, et keegi hüüab meeleheitlikult :"Devotška!!!" Aga ma oletasin,met see on uus lähenemiskatse, Rubia öeldakse mulle jätkuvalt, aga nüüd tasakesi, kõik on minuga ära harjunud siin. Aga, ühe, hetkel jõudis Kohtla-Järve mees oma sõbraga minuni, purssisin vene keeles, mitte midagi ei oska ikka, ja seletasin, et lähen massaaži, näitasin neile, et vaadake, siin naljeva, on ukraina toidupood, lootsin et need 2-meetrised mehed tahavad midagi osta ja lasevad mul üksi edasi minna. Aga katse peale neist lahti saada vastasid nad, et nad käivad LIDLs, jätkasime siis kolmekesi kõndimist mööda räpaseid tänavaid kuni nad lõpuks Corte de Inglesi läksid.
Kas ma toesti ei ole rääkinud oma näohooldusest? See oli i-me-line! Mind ajas muigama, Eestis oli kõik nii agressiivne nagu, naiteks, kui käisin viis aastat tagasi kosmeetiku juures pidin oma nägu hoidma seal aurutaja sees, kogu higi jooksis mööda kaela alla, riided said higiseks, silmad jooksid vett ja üksik roosioks seal aurus küll mingit naudingut ei andnud. Aga CocoBeautys oli nii nagu peab olema: kõige pealt heidad pikali, ruum on hämar, mõnus muusika, super lõhn, siis pandi mulle saunalina peale, ja juuksed pandi mütsi sisse. Tehti massaaži näole, enne puhastati roosiveega ära. Kui aurutama hakati pandi roosiveepadjakesed silmadele. Kosmeetik seletas mulle ilusti kõike, kui ma enam ei vastanud, siis sai vihjest aru, et printsess on väsinud ja tahab rahulikult olla. Näonahk oli nii puhas ja värske, et lausa lust oli koju kõndida. Laksin hostelist läbi, et oma companjerat tervitada, kui aylen mind nagi ütles ainukt ühe sõna:"Aiii..." Ma ei olnud end enne tänavale minemist üldse peeglist vaadanudki, nii et kõndisin sirge seljaga läbi Malaga endal otsaesine täiesti punane. Ütlesin ainult, et no pasa nada, homme on parem.
Täna peale iluund oli mul selline nälg, õnneks koputas Alissa mu uksele ja ulatas mu eritellimusel tehtud kotletid, kaks tükki, nii head olid, aga ütlesin talle hiljem, et mu vanaema (tegelikult ikka ema) kotletid on tšutt-tšutt paremad, sest nemad lisavad rohkem sibulat. Nii tore oli üle tüki aja Alissaga normaalselt suhelda ja mitte tööst räakida. Aga ega mul kahest kotletist kõht täis saanud, vedasin kargu alla ja liikusin õue, teadsin, et SuperCor on mingil põhjusel juba mutmendat päeva kinni ja otsustasin minna Chinosse, et osta tomateid,mõunu, mune jne. Läksin õue ja ennenäe imet, üks mees, kiropraktik, keda pole kaua aega näinud, aga kellega hakkasime ükskord bussi oodates jutustama, hakkas just oma korterisse minema. Rääksiime juttu,mütlesin talle,met lähen varsti juba ära, ütles, et Alicantes ja Valencias on teine dialekt, nii et see võib minu jaoks keeruline olla. Ütlesin,met no pasa nada (ei ole hullu midagi) teades ennast, kes ma väga palju ei räägi, siis minu jaoks erilist vahet ei ole. Küsisin, miks SuoerCor kinni on, ütles, et seal oli toimunu tulistamine ja röövimine. Püha jumal küll... Kui õudne. Tegime paar pilti koos ja jätsime hüvasti, saatis mulle pildid Whatsappi ka.
Chino poes ostsin kuus muna, hind oli 1€, väga soodne minu arust, viis tomatit, ühe üleni rohelise õuna ja kassas mõtlesin, kas osta shokolaad või mitte, kuna suur shokolaad maksis vaid 1€ siis ikkagi ostsin. Murdsin endale natuke ja plaanisin anda ülejäänud shokolaadi ühiskööki, ehk keegi saab õnnelikuks. Kui hostelitte jõudsin nägin oma kallist Stephaniet maas istumas ja filmi vaatamas, läksin tema juurde, ütles, et ma annaksin talle oma numbri, sest ta on nii kurb, et ma ära lähen, aga samas utles, et see koht ei olegi mulle hea. Andsin talle shokolaadi, ta vottis selle sekundi pealt endale :D ei mingit tagasihoidlikust vms :D ütles, et aitäh, sööb seda paar tükki päevas. Tegelikult ma täitsa mõistan teda, neil ei ole siin palju magusat, ainult üks puuvili päevas ja köik. Cameronis söövad nad mangosid, arbuuse, banaane, papayasid ja kõike muud head paremat igapäevaselt.
Homme läheb Venezuela perekond ära Granadasse, Rosa nutab kogu aeg. Täna hommikul oli draama, sest tosa mees oli läinud Mateole peaaegu kallale, oli läinud talle hästi lähedale, süüdistanud teda nende lahkuminekus, ja ütles, et Matheo ei tohi enam Rosaga räakida. Matheo ütles hiljem mulle, et see mees on segane. Ütlesin, et tegelikult ma saan temast ju ka aru, neil on ikkagi lapsed jne. Aga Matheo ütles, et Steven olevat Rosat löönud, kui Rosa viimast last alles ootas. Mul läks süda pahaks, küsisin, miks Rosa ei räägi Punasele Ristile, ehk saaks Rosa Malagasse jääda ja Steven Granadasse üksi minna. Ah, kõik on nii segane, Rosa ei ole viitsinud varem asja ajada ja nüüd peab kannatama seda vaimset terrorit.
Täna sai jälle Mickuga nalja, panin kiiruga kaardimakseterminali laadima, Mick ütles tund aega hiljem, et mõnikord see laadija töötab paremini, kui see stepslisse panna. Naersime laginal. Teine kord oli nalajaks, kui kuulsime, et Alissa tuleb meie poole, ütlesin, et ta sõbranna tuleb, Alissa nõudis kartuleid, nii nalajaks on vaadata, kuidas Mick üritab hispaania keeles ennast kaitsta, aga Alissa ei hakasta ja muudkui nõuab ja räägib hispaania keeles.
Eile tuli üks 30-40-aastane mees Jose, kelle ema enne helistas, et kas ikka broneering jõudis meieni. Tuli koos oma ema (70-aastane) ja õega (40-50) ja naised tahtsid teada, kas Jose saaks meile jääda järgmise nädalani. Helistasin Mickule, Mick olles mu ära kuulanud, ütles ärevil häälega, et ma mitte mingil juhul ei paneks teda nädalaks ajaks, sest "Ingrit, kuidas ma tean, millal uued perekonnad tilebad?' Ma ju ei tea! Ütle Aylenile ka kindlasti edasi, et ta ei pikendaks kellegi olemist siin, enne kui ta ei ole minuga raäkinud!" Ütlesin, et rahu, rahu, ma ju helistasin sulle, nuud ma tean, selge, aitäh.
Eile tegin kolm tundi trenni, kõigepealt läksin joogamatiga parki. Enne veel tulid kaks väimest poissi minuga rääkima, üritasid oma glise keelt praktiseerida, tavaliselt ma ignoreerin mingeid Hello hõikeid, aga need väiksed poisid oli pd normaalsed. Küsisid:"How are you?" "Do you do yoga?" Vastasin neile ja läksin reipal sammul edasi, autod tuututasid ja ma mõtlesin, et mitteiialgi eitule ma enam valges trenni tegema. Venitasin end pargis, võimlesin, hüppasin, igaksjuhuks ei hakanud turiseisu ja kukerpalle tegema, liiga palju tähelepanu, ja laksin hostelisse tagasi. Panin ujukad selga, jätsin mati koju ja läksin jooksma, joomsin end peaaegu hingetuks, hüppasin, tegin kätekõverdusi, planku, väljaasteid jnejne, niii hea oli tunda end väsinuna trennist. Kell oli kuskil 21, peale trenni läksin ujuma. Ma mõtlesin enne pikalt, kas kirjutada sellest või mitte, aga ma ikkagi tahan kirjutada.
Nimelt, ma vandusin endale vees olles, et, kui ma siit nüüd eluga paäsen, siis ma ei tee kunagi enam sellist lollust. Okei, rannas oli teisi inimesi ka, aga meri oli väga rahutu, lained ei olnud megasuured, aga kogesin esimest korda sellist tunnet, et meri ei lasknud mind enam välja. Kuigi laine tuli ja kandismind kaldale lähemale, siis tõmbas ta mind uuesti tagasi, ma ei läinud ükdse sügavale, jumal tänatud, aga see olinii õudne. Pidin kogu oma jõudu kasutama, et sealt välja saada. Mul tuli tõesti hirm peale, kuna oli juba hämar, ma olin jooksmisest ja trennist väsinud, vesi oli nii salakaval ja ma kujutasin, ette, kuidas järsku ma kuskile kalju otsa end ära löön või mis veel hullem, kujutasin ette, kuidas hai veest välja kargab ja mu jala või käe ära rebib :D.
Kui veest välja sain, tänasin sosistdes jumalat, et ma elus olen. Imetlesin merd, tumesinist taevast, pehmet liiva, ja leidsin erilise merekarbi, äärest täiesti tume, nagu tammepuu, mis on 100 aastat vees olnud (tööõpetuse tunnist jäi mulle selline asi meelde) ja mida sissepoole liikuda seda heledamaks läheb. Korjasin omahelesinised Nikek jooksutossud ülesse, sokid, roosad katkised püksid, helesinise trennisärgi ja läksin oesin jalad puhtaks ja jätkasin jooksu. 15 minutit natuke piinlikku jooksu, sest arvatavsti kõik, kellel oli aega ja tahtmist mind vaadata, võisid arvata, et ma olen just oma püksid täis lasknud :D "No pasa nada!" mõtlesin, kellel ikka on aega teisi vaadata ja mõelda, kas ta just lasi oma püksid täis voi käis ta ujumas, või laine pritsis ta vett täis või ehk pükstel ongi selline disain. Mina tahtsin joosta ja nautida.
Eile kirjutas mulle Alberto padre. Ütles, et kuule, me oleme su riideid siin hoidnud juba 8 kuud, ütle, mis me teeme, kas annetame, saadame sulle, tuled ise siia või mida. Nad teevad suurpuhastust. Ütlesin, et ma juba räakisin oma arust kuu aega tagasi Beatriziga ja iga oäev olen Correose autot nähes palvetanud, et minu pakk on ka seal. Aga noh, Beatriz ei olevat aru saanud. Täna kirjutasin Albertole, et tead, ma mõtlesin ümber, kuna ma ei tea, kuhu ma kolin, ma ei tea aadressi ja ta tahab selle nadala jooksul teada,mmida nendega teha. Mul on niigi palju asju, kuigi jah, oma kollaseid kungi tahaks täiega tagasi ja rohelist kleiti ja musta sulgedega seelikut, aga samas, kui mul oleks neid tõesti nii väga vaja olnud, siis ma oleks seda asja juba varem ajanud. Mul ei ole ei raha ega aega et sellega tegeleda.
Tänanepäev on siis ilusti kokku võetud, eilse päeva tähtsaimad sündmused ka. Mis edasi Zarast saab, ei tea, aga ootan huviga, mis saama hakkab. Täna nägin Royd, ütles, et ta tahab niiii väga ära minna. Ütlesin, et mine siis. Ütles, et tal ei ole raha, aga et see on vaid ajaküsimus, millal talle uks mees teada annab, et saab viinamarju korjama minna. Nii lahe, arvatavasti naudib kuuma päikese all 8 tundi viinamarjade korjamist. Natuke on kurb, et ma lähen, Kirill on nii tore, teeme nalja ja pursime hispaania/vene keele segu, aga samas, elu vajab elamist ja kolm kuud ühes kohas on muuuy suficiente.
Kusjuures, mis ma avastasin, minu lapsepõlve lemmik laul:"Si tu no hubieras ido" Marco Antonio Solise esituses on puhas cover. Ma ei teadnud seda, Roy utles mulle, et keegi Mana on selle laulu autor. Mõtlesin, et mis Maná, tean, et Agnes kutsub oma vanaema nii :D Ja ühel päeval googeldasin uhe laulu sonu ja mis ma avastasin, selle laulu autor ei ole keegi muu kui seesama Maná. Ma olen selle laulu "De pies a Cabeza" järele hullll :D iga kord laulan kaasa, isegi töö juures WC potti puhastades :D
Adios mis amores. Kell üheksa hommikul jätan Venezuela perekonnaga jumalaga, natuke ajab nutma, aga no pasa nada, paremad ajad ja inimesed on mind ootamas.
neljapäev, 24. august 2017
Royst, tööst
Ma ei tea, kas see on ohtlik, normaalne või paratamatus, aga mõnikord mõtlen, et "Oh jess, sellest saan blogis kirjutada!!!" või nagu praegu, kui kõik on nii segane ja ei Diana ega perekond ei vasta mulle, siis tulen siia kirjutama. Blogist on saanud mu üks parimaid ärakuulajaid, nõuandjaid ja lihtsalt mõttekaaslane :D
Teisel kohal on kindlasti töökaaslane Roy, hahaha, nii ajab naerma. Ta on üritanud siit ära minna 3 korda, kõikidel kordadel on tulnud tagasi. Esimest korda ma ei teagi, aga teisel korral jäi ta lennukist maha, lennuk oli läinud eelmisel päeva, Argentiinasse. Mäletan, kui kurb ja muserdanud ta oli, aga ütles, et eks kõik juhtub põhjusega. Kurb oli ainult see, et ta väga väga ootas seda, mäletan, et ühel ööl läksin just laoust lukku panema, kui Roy sealt välja tuli, ise saia pugides ja öeldes:"Ma olen nii elevil, et saan yle nelja aasta koju. Ma ei suuda söömist lõpetada!".
Kolmandal korral, see oli kuskil 3-4 päeva tagasi kallistasime hüvastijätuks, eelmistel pävadel veel pidasime plaani, et leiab endale Valencias töö voi kuskil põhjapool ja teenib piletiraha tagasi ja saab ilusti mindud oma perekonna juurde. Andsin talle kõik head sõnad kaasa ma lubasime kontakti hoida. Järgmisel hommikul olin köögis, Aylen ei maganud meie toas, mõtlesin, et väga imelik, aga eeldasin, et ta oli lihtsalt nii kurb, et Roy ära läks ja läks äkki sõbrannadega öösel välja. Tegin just putru, Aylen tuli kööki, rääkis Alissaga just juttu, kui kuulsin Roy nime nende vestluses. Küsisin, kuidas Royl läheb siis, kuhu maale ta haäletamisega jõudis. Aylen ütles, et Roy alles magab, ta ei jõudnudki kuskile.
Hiljem rääkisime Royga, ta oli nii tülpinud sellest jamast, keegi ei olnud teda peale võtnud, päev läbi seisis oma suure seljakotiga teeääres... Nii et nüud vaeseke, toötab jalle siin.
Just täna, kuskil maksimum tund aega tagasi rääkisime juttu, ütlesin, et ma ei tea siiamaani, kuhu ma nädala pärast lähen. Valencia on nii kaugel, ma ei taha kogu oma palka kohe ära kulutada. Naersime köõgis laginal, vaatasime Hispaania kaarti. Ütlesin, et noh, Alicante on ilus. Tegi mind järgi. Ta ütles, et tere tulemast klubisse. Ta tahab minna Kanaari saartele, aga ei tea veel millal. Ma arvatavasti lahen, kas Murciasse või Alicantesse, piisavalt kaugel Malagast, et ma neid inimesi enam ei näeks, aga samas nii lähedal, et kogu oma raha ära ei raiskaks.
Täna mul vaba päev. Tahtsin minna laevaga sõitma, aga ma ei raatsinud raha kulutada, kes teab, milleks mul seda 20€ veel vaja läheb. Magasin terve päeva rannas, nii läbi olin, vaatasin inimesi, kuulasin, kuidas hispaanlased räägivad, tekkis küsimus, mida tähendab "Konju" ja miks nad peavad kogu aeg ütlema "Que noooo!" Apppi, nii närvi ajas.
Tööst ka. Meile tuli uus poiss tööle, kuna Roy pidavat ju ära minema :D ta on jatnud inimestega 3 korda hüvasti!!! Kirill on uue nimi. Ukrainast, ta oli enne kuskil pool aastat tagasi siin pagulasena olnud ja silma jäänud oma abivalmiduse, kiiruse ja töökusega. Seega Fernando oli talle öelnud, et kui Bilbaos tööloa kätte saab, siis siin on teda töö ootamas. Lahe poiss, teeb nalja, aga muidu on tõsine. Ütles, et ta näeb, et mina ja Alissa ei salli teineteist, ma ütlesin, et pravda. Ei salli jah, Alissa kohtus endast 20 aastat nooremat tüdrukut, kes näeb ta valed ja teod läbi. Kõik, mis ta teeb, teeb ta selleks, et kasu saada. Vastik uss ma ütlen. Ja loomulikult ta ei salli mind, kui ma ei allu talle nagu ülejäänud. Ta on tulnud mulle kättpidi kallale, ehk siis võttis minult õlgadest kinni ja küsinud, miks ma ei votmud tema pakutud taldrikut vastu. Aga sellepärast et Stephanie (Christiani tädi) ootas järjekorras, aga selleasemel, et taldrik toiduga talle anda, lükkas Alissa selle mulle ribide vahele "Söööö!!!" Ma ütlesin, et ma söön hiljem. Siis võttiski õlavartest kinni, ütles, et tööliste portsud on paremad, ma küsisin talle silma vaadates, miks. Ta ütles, et nii lihtsalt on. Võtsin kaks ampsu ja viskasin selle riisi minema.
Stephanie tuli järgmisel päeval minu juurde ja ütles, et kui Alissa hoolib ainult oma "vendadest" (töölised pluss Venezuela perekond ja paar venetzuelast), ja kõike head-paremat neile sokitab. Pluss lisaportsjoneid jagab, siis tema sellega ei lepi. Ja ostab paremameelega ise oma toidu, kui siin seda lollust taluma peab. Ütlesin talle, et Stephanie, ma saan sinust aru, see ei ole normaalne, aga ma ei
saa midagi parata. Ja tegelikult, Alissa ei hooli minustki, kuigi ma ju töötan siin (kuigi Natalja olevat Alissale öelnud, et ma ei tööta :D). Alissa alati topib minu toidu pesemata taldrikusse, suskab mingi suvaka kahvli toidu sisse ja alati hüüab mind, et ma sööma hakkaks.
Mul on nii kõrini nendest tagarääkijatest siin. Näiteks nägin ühel õhtul Stephaniet oodates, et loos trenni minna tegema, kuidas Alissa Venezuela naisega jalle millestki käte vehkides räägib. Siin olles olen ma jumal tänatud aru saanud, et mina ei vaja draamat. Eestis olles jäi mul mõnikord selline tunne, et äkki minust saabki selline nagu mõni mu sugulastest, kes tahab muudkui draamat, põnevust, intriige. Vaatasin neist kahest mööda ja mõtlesin, et inimesed ise tekitavad endale probleeme, stressi ja vastikust. Lihtsalt paneb imestama, kuidas nad ise aru ei saa, et meie ümber on palju suuremaid pribleeme, kui see, kas Ingrit pani liiga palju pesu masinasse või miks ma ei pannud kloori, või miks ülemus oli pahas tujus, kes kui mitu tundi töötab jne.
Eile olin tööl, bänd nimega "La banda veintiuno" käis kõlaritest. Järsku nägin Rosat (venezuelanna, kes on armunud mu töökaaslasesse Matheosse) nutmas,mkui minust mööda läks. Järgmisel hetkel tuli Matheo, lõi jalaga vastu diivanit, tuli mu juurde pisarsilmilja ütles:"Rosa suunati Granadasse pooleks aastaks elama!". Venezuela seebikas sünnib otse mu silme all, aga kahjuks olen seebikate armastusest välja kasvanud.
Lähen nüüd trenni parki tegema, võtan joogamati kaasa, mis Aylen mulle andis. Tahan endale ksta suuremad trennipüksid, aga praegu ajavad ka mu ustavad roosad püksid asja ära, kuigi need on päris katki juba.
Teisel kohal on kindlasti töökaaslane Roy, hahaha, nii ajab naerma. Ta on üritanud siit ära minna 3 korda, kõikidel kordadel on tulnud tagasi. Esimest korda ma ei teagi, aga teisel korral jäi ta lennukist maha, lennuk oli läinud eelmisel päeva, Argentiinasse. Mäletan, kui kurb ja muserdanud ta oli, aga ütles, et eks kõik juhtub põhjusega. Kurb oli ainult see, et ta väga väga ootas seda, mäletan, et ühel ööl läksin just laoust lukku panema, kui Roy sealt välja tuli, ise saia pugides ja öeldes:"Ma olen nii elevil, et saan yle nelja aasta koju. Ma ei suuda söömist lõpetada!".
Kolmandal korral, see oli kuskil 3-4 päeva tagasi kallistasime hüvastijätuks, eelmistel pävadel veel pidasime plaani, et leiab endale Valencias töö voi kuskil põhjapool ja teenib piletiraha tagasi ja saab ilusti mindud oma perekonna juurde. Andsin talle kõik head sõnad kaasa ma lubasime kontakti hoida. Järgmisel hommikul olin köögis, Aylen ei maganud meie toas, mõtlesin, et väga imelik, aga eeldasin, et ta oli lihtsalt nii kurb, et Roy ära läks ja läks äkki sõbrannadega öösel välja. Tegin just putru, Aylen tuli kööki, rääkis Alissaga just juttu, kui kuulsin Roy nime nende vestluses. Küsisin, kuidas Royl läheb siis, kuhu maale ta haäletamisega jõudis. Aylen ütles, et Roy alles magab, ta ei jõudnudki kuskile.
Hiljem rääkisime Royga, ta oli nii tülpinud sellest jamast, keegi ei olnud teda peale võtnud, päev läbi seisis oma suure seljakotiga teeääres... Nii et nüud vaeseke, toötab jalle siin.
Just täna, kuskil maksimum tund aega tagasi rääkisime juttu, ütlesin, et ma ei tea siiamaani, kuhu ma nädala pärast lähen. Valencia on nii kaugel, ma ei taha kogu oma palka kohe ära kulutada. Naersime köõgis laginal, vaatasime Hispaania kaarti. Ütlesin, et noh, Alicante on ilus. Tegi mind järgi. Ta ütles, et tere tulemast klubisse. Ta tahab minna Kanaari saartele, aga ei tea veel millal. Ma arvatavasti lahen, kas Murciasse või Alicantesse, piisavalt kaugel Malagast, et ma neid inimesi enam ei näeks, aga samas nii lähedal, et kogu oma raha ära ei raiskaks.
Täna mul vaba päev. Tahtsin minna laevaga sõitma, aga ma ei raatsinud raha kulutada, kes teab, milleks mul seda 20€ veel vaja läheb. Magasin terve päeva rannas, nii läbi olin, vaatasin inimesi, kuulasin, kuidas hispaanlased räägivad, tekkis küsimus, mida tähendab "Konju" ja miks nad peavad kogu aeg ütlema "Que noooo!" Apppi, nii närvi ajas.
Tööst ka. Meile tuli uus poiss tööle, kuna Roy pidavat ju ära minema :D ta on jatnud inimestega 3 korda hüvasti!!! Kirill on uue nimi. Ukrainast, ta oli enne kuskil pool aastat tagasi siin pagulasena olnud ja silma jäänud oma abivalmiduse, kiiruse ja töökusega. Seega Fernando oli talle öelnud, et kui Bilbaos tööloa kätte saab, siis siin on teda töö ootamas. Lahe poiss, teeb nalja, aga muidu on tõsine. Ütles, et ta näeb, et mina ja Alissa ei salli teineteist, ma ütlesin, et pravda. Ei salli jah, Alissa kohtus endast 20 aastat nooremat tüdrukut, kes näeb ta valed ja teod läbi. Kõik, mis ta teeb, teeb ta selleks, et kasu saada. Vastik uss ma ütlen. Ja loomulikult ta ei salli mind, kui ma ei allu talle nagu ülejäänud. Ta on tulnud mulle kättpidi kallale, ehk siis võttis minult õlgadest kinni ja küsinud, miks ma ei votmud tema pakutud taldrikut vastu. Aga sellepärast et Stephanie (Christiani tädi) ootas järjekorras, aga selleasemel, et taldrik toiduga talle anda, lükkas Alissa selle mulle ribide vahele "Söööö!!!" Ma ütlesin, et ma söön hiljem. Siis võttiski õlavartest kinni, ütles, et tööliste portsud on paremad, ma küsisin talle silma vaadates, miks. Ta ütles, et nii lihtsalt on. Võtsin kaks ampsu ja viskasin selle riisi minema.
Stephanie tuli järgmisel päeval minu juurde ja ütles, et kui Alissa hoolib ainult oma "vendadest" (töölised pluss Venezuela perekond ja paar venetzuelast), ja kõike head-paremat neile sokitab. Pluss lisaportsjoneid jagab, siis tema sellega ei lepi. Ja ostab paremameelega ise oma toidu, kui siin seda lollust taluma peab. Ütlesin talle, et Stephanie, ma saan sinust aru, see ei ole normaalne, aga ma ei
saa midagi parata. Ja tegelikult, Alissa ei hooli minustki, kuigi ma ju töötan siin (kuigi Natalja olevat Alissale öelnud, et ma ei tööta :D). Alissa alati topib minu toidu pesemata taldrikusse, suskab mingi suvaka kahvli toidu sisse ja alati hüüab mind, et ma sööma hakkaks.
Mul on nii kõrini nendest tagarääkijatest siin. Näiteks nägin ühel õhtul Stephaniet oodates, et loos trenni minna tegema, kuidas Alissa Venezuela naisega jalle millestki käte vehkides räägib. Siin olles olen ma jumal tänatud aru saanud, et mina ei vaja draamat. Eestis olles jäi mul mõnikord selline tunne, et äkki minust saabki selline nagu mõni mu sugulastest, kes tahab muudkui draamat, põnevust, intriige. Vaatasin neist kahest mööda ja mõtlesin, et inimesed ise tekitavad endale probleeme, stressi ja vastikust. Lihtsalt paneb imestama, kuidas nad ise aru ei saa, et meie ümber on palju suuremaid pribleeme, kui see, kas Ingrit pani liiga palju pesu masinasse või miks ma ei pannud kloori, või miks ülemus oli pahas tujus, kes kui mitu tundi töötab jne.
Eile olin tööl, bänd nimega "La banda veintiuno" käis kõlaritest. Järsku nägin Rosat (venezuelanna, kes on armunud mu töökaaslasesse Matheosse) nutmas,mkui minust mööda läks. Järgmisel hetkel tuli Matheo, lõi jalaga vastu diivanit, tuli mu juurde pisarsilmilja ütles:"Rosa suunati Granadasse pooleks aastaks elama!". Venezuela seebikas sünnib otse mu silme all, aga kahjuks olen seebikate armastusest välja kasvanud.
Lähen nüüd trenni parki tegema, võtan joogamati kaasa, mis Aylen mulle andis. Tahan endale ksta suuremad trennipüksid, aga praegu ajavad ka mu ustavad roosad püksid asja ära, kuigi need on päris katki juba.
Tellimine:
Postitused (Atom)