Neljapäev, 27. oktoober 2016

Kõikidel omad tahtmised

Lõpetasin just õhtusöögi, üritasin nii kiiresti sealt lauast lahkuda, kui võimalik oli. Tavaliselt ma ikka jokutan ja räägin perega juttu või kuulan,mmis nad omavahel räägivad, et ikka end perekonna osana tunda, aga täna mõtlesin, et saaks sealt vaid minema.

Õhtusöök algas nagu ikka: mina katsin laua, jutustasime Beatriziga, lapsed mängisid omaette elutoas ja Alberto suitsetas ja vaatas telekat. Aga kuna olin just vahetult enne rääkinud Skypes oma vanematega, rääkisin Beatrizile naljaga, et mu isa ei tahagi, et ma koju läheksin, sest mul on ju siin hea olla. Beatriz läks kohe nii äksi täis, pidas pika monoloogi, et mul ongi siin nii hea ja meeldin neile ja vanemad ikka teavad, mis nende lastele kõige parem on. Kuulasin ta jutu ära ja ütlesin, et mina tahan ikka oma vanemaid näha, isegi, kui nad minu nägemisest suurt midagi ei arva.

Sõime bocadillosid (pikk valge sai-nagu ikka siin sai on-pooleks lõigatud ja ühele poolele pannakse sinki, tomatit, õli jne, ja siis teine pool pannakse lihtsalt peale. Mina sõin oma pruuni leiba, millele panin ühe singiviilu ja sõin tomatit kõrvale). Alberto padre küsis, et kas Eestis ka sellist sinki on, vastasin, et on ikka (ma pole küll kunagi Eestis sellist sinki näinud, aga ega ma ei ole ju otsinud ka, ju suuremates kohtades ikka leidub). Rääkisime niisama tavalistest asjadest-laste koolist, koolikaaslastest, homsest päevast- ja järsku küsis Alberto padre:"Nii et siis jõuludel lähed sa oma maale?" Vastasin jaatavalt, ütlesin täpselt, mis päeval. Siis küsis:"Ja tagasi siia ei tule?" Vastasin eitavalt, uuris mind tõsise pilguga, nii et hakkasin seletama, "Ma arvan, et neli kuud siin olla on minu jaoks piisav aeg," kusjuures, küsisin üle laua Guillermolt, kuidas on hispaania keeles piisav, õnneks teadis ("sufficiente"). Beatriz oli lauast tõusnud ja sehkendas külmkapiukse taga (ta ei tõuse tavaliselt elusees lauast enne, kui õhtusöök on läbi, näha oli,met tundis end ebamugavalt), Albero üritas ta pilku leida ja küsis kõva häälega Beatrizilt (pärast vaatas poistele uuriva pilguga otsa):"Kas ta mitte ei öelnud, et ta jääb siia vähemalt aastaks?" Beatriz tuli lauda ja samal ajal, kui alles lauapoole kõndis, rääkis midagi hästi kiiresti, sain aru, et me olevat kokkuleppinud midagi juulikuuni, aga rõhutas, et ta on alati mulle öelnud, et võin ära minna, siis, kui ma ise tahan. Viimane lauseosa on täiesti tõsi, sest siin olles pole kordagi pidanud tundma, nagu mind hoitakse siin kinni. Inglismaal oli mul küll hirm, et mind ei kastagi minema, kui hakkasin rääkima, et tahaksin ära minna. Aga see juulikuuni jäämise jutt on küll väljamõeldis, ma mäletan väga hästi, et ütlesin, et kas 3 kuud kuni pool aastat. Isegi mu au pair worldi profiilil on see kirjas. Ma ei oleks eluseeski lubanud jääda kauemaks kui pool aasta, sest rääkisime ju peale seda,mkui olin Inglismaal juba oma kogemuse saanud ja end tundma õppunud ning saanud teada, et kolm kuud on maksimum aeg.

Igaljuhul, Beatriz oli ärritunud, mina küsisin Alberto padrelt, et kas ma olen toesti öelnud, et ma jäan siia aastaks, vaatasin talle lausa silma sisse, natuke kõhe oli olla, sest ma ei osanud sellist pööret küll näga. Mõtlesin, et kas tõesti kõik need kuud on olnud teesklus, et ma meeldin neile ja nad on minuga rahul. Aga tegelikult ma ju tean, et lapsed on rahul, nad on liiga noored, et saada aru sellest, et mida oaremini nad minuga käituvad seda kauemaks ma siia jään. Alberto küsis, mis ma siis edasi kavatsen teha (Beatriz jtles, et mis seal Märjamaal ikka talvel toimub) ma vastasin, et tahan jaanuarikuus Austraaliasse minna, sest mu tädipoeg elab seal :D pole elusees ka tahtnud sellepärast Austraaliasse minna. Ma ei tahtnud neile öelda, et tahaksin ikka tagasi Hispaaniasse tulla, aga minna rohkem lõunasse. Muidu nad oleks jällegi solvunud mu peale.

Aga jah, inimesed jäavad ikka inimesteks. Saan ju neist aru, neil on väga mugav omada kodus 19-aastast energilist, vastutulelikku, kohusetundlikku ja vähenõudvat tüdrukut, kellele makstakse nädalas alla 70€, kes magab toas, mille aknast paistab lihtsalt sein ja kes õpetab täiesti tasuta lastele igal nädalal neli tundi inglise keelt. Aga ka minul on omad tahtmised ja ma ei jääks elusees sellepärast siia, et ma ei taha neid kurvastada. Kahju on sellest, et kõik eelnev oli suure tõenäosusega teesklus, aga lohutan end sellega, et homme on reede, mis tähendab, et saan sõbrannadega välja minna ja laupäeval on meil Larissaga plaan minna Madridi, eks pühapäeval üritan ka kuskil mujal mööda saata.

Neile soovin edu uue au pairi leidmisel, kuigi ma ei saa aru, miks neil üldse au pairi vaja on...

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar