Kella üheteistkümneks pidin minema sots. keskusesse hispaania keele tundi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga siin ma hilinen ALATI (ilmselge liialdus, aga ikkagi enamikul juhtudest) igalepoole. Ka täna, mul oli 15 min aega ja selle asemel, et minema hakata, sest sots. keskus on 15-minuti kaugusel, koristasin ruttu veel kööki, panin kõik uksed kinni, panin ruttu oma riided kappi, tegin akna natuke lahti ja alles siis läksin välja. Õues sadas täiega, õnneks mul on Pireti suusajope kaasas :D. Uskumatu. Aga just siin, Hispaanias, kannan seda esimest korda, niisamuti kannan siin esimest korda Pireti vana halli-roosaga kaunistatud kampsunit (Margiti kampsun on liiga lühike ja kitsas igatepidi). Eile kandsin seda jopet päris esimest korda, kui läksin rattaga sõitma. Jope vedas alt, pidi küll veekindel olema, aga mu riided olid läbiligunenud, kui peale kahetunnist rattasõitu koju jõudsin.
Igaljuhul, jooksin kapuuts pea ja vihmavari (ka Eestist, Inglismaal olles oli minu truu kaaslane) peakohal hispaania keele tundi. Ma ei tea, mis minuga juhtunud on, aga mind isegi ei häiri enam kui sajab, las siis sajab, vähemalt on üsna soe-täna oli näiteks 16 kraadi sooja ja kui päike välja tuli tundsin end nii hästi:ikka nägu päikse poole ja naeratus suul. Hispaania keele tunnis oli õpetajaks ainult Manuel, sest Lucia on haige ja Juli leinab oma surnud isa, ja lisaks minule oli Clementine ka.
Clementine oli täna veelgi rõõmsam ja särtsakam, ta on lihtsalt nii lahe, selline poisilik, aga siiras, sõbralik ja oma kindla arvamusega, temalt on mul palju õppida. Tegelikult olengi ma temaga ülirõõmus kogu aeg, alati, kui kuskil koos oleme tulevad mul naljakad lood meelde, mida jagada, ja kui talle oma "kurba saatust" kurdan, siis sellest rääkides tunduvad kõik mured nii tühised. Ah, ma olen nii õnnelik, et tema just Enrique peres au pair on ja et ma talle meeldin. Üks päev alles kirjutasin talle millestki ja ütlesin, et ma naeran iseenda üle hetkel ja ta vastas:"Always laughing, it's good!" Ja üks päev, kui ütlesin talle, et kohtun sakslannaga, ütles, et kui ta pole normaalne, siis ärgu ma tema eksisteerimisest siin rääkigu (kuna talle ei meeldi ameeriklanna Jena, aga ma tehin neid tuttavaks, nii et nüüd ta peab "kannatama" Jena ameerikalikku käitumist). Ütles, et talle lihtsalt mõned inimesed ei meeldi, aga ütles, et kui minuga kohtus, tundsi kohe, et ma olen selline tšill ja normaalne :D aaa, et ikka ennast veel upitada, pean kirjutama veel, mida Clementine head on öelnud lisaks sellele, et ma oskan hispaania keelt ja olen huvitav inimene. Ta ütles, et talle on alati tundunud, et põhjamaa rahvad (Rootsi, Norra, Soome ja Eesti) on hästi omapärased riigid, naiteks talle meeldis kuulata, kui räakisin, et me Eestis võtame kõvasti leili saunas ja eriti elevile läks ta, kui ütlesin, et olen hüpanud peale sauna lumme. Ta vastas selle peale, et kas see ohtlik ei ole, vastasin, et ma ei tea, eestlased on selline natuke pöörasem rahvas. Clem ütles, et kui nad lahevad ujulas vette panevad nad kõigepealt käega natuke vett kuklasse :D ma naersin nagu pöörane... Küsisin, et kas prantslased tõesti arvavad, et paar tilka jahedamat vett aitab kehal ette valmistuda temperatuuri muutuseks. Clementine ka naeris ja ütles, et vaevakt, aga just nii nad teevad.
Kaisime Mercadonast läbi peale tundi, nägime teel Jenat, tal oli ainult neli tundi tana anda, läks koju, ta oli labimärg, hoidsin vihmavarju ta pea kohal, kui nägime. Hiljem helistas mulle, umbes kell pool kuus, tal oli hääl täitsa ära. Ma looda , et ta haigeks ei jää. Kuigi jah, ta on Floridast pärit, ütles, et seal on kogu aeg soe, loodan siiski, et ta keha harjub vihma ja jahedusega.
Ma unustasin esimest korda raha koju, seega Clementine ostis mulle oma raha eest asju. Ostsin ühe saia, shokolaadipadjakesi, müsli ja lagritsakomme. Leppisime kokku, et homme lahme peale jõusaali (mina lahen jõusaali) ja padlei trenni (Clem laheb esimest korda oadlei trenni) koos turule. Ideaalne ajastus, sest tal hakkab trenn 11 ja kestab üks tund ja minul on nii kaua aega jõusaalis ilusti olla ja siis saame koos turule minna.
Kui koju jõudsin olid mu jalad läbimärjad, mu vaesed Housei tennised... Ja kõik mu teised sokid olid alles niisked, sest need ei kuiva nii ruttu ära. Läksin ostsin ühe saia veel lähedalasuvast Panaderiast ja paki krõpse ka, sest hommikul oli selline krõpsu isu, et sõin pool pakki ära koos pimentoniga (kui koju tulen toon. Punase paprika pulber). Panin pool krõpsudest algsesse pakki tagasi ja hakkasin lõunasööki valmistama. See tundus niii lihtne: praetud porgand, suvikõrvits, sibul ja paprika ning keedetud pasta. Kõik läks kohe algusest peale pekki:1. Ühe suvikõrvitsa lõikasin koos koorega 2. Ühe porgandi lõikasin koos koorega 3. Nutsin ja lõikasin neli sibulat ja kui tuli pasta aeg kätte, siis mõtlsin küll, et ah, parem lihtsalt naeran... Panin alguses nirmaalses suuruses poti tulele, pidin ju ootama, et vesi keema hakkaks ja alles siis oasta sisse panema (suuuur pakk pastat), kui vesi keema hakkas, kallasin suure hurraaga pasta sisse, kaks pasta palli kukkusid maha, sest lihtsalt ei mahtunud sisse. Terve see pott oli pastapalle täis, ma ei nainudki vett! "Dios mio!!!" mõtlesin ja otsisin ruttu suurema poti, sest perekonna kojutulekuni oli aega 15 minutit (täoselt pasta keetmiseks kuluv aeg). Kallasin kogu vee ja pasta suuremasse potti ja lisasin kõvasti vett juurde. Jäi üle ainult oodata ja palvetada, et jumala eest Alberto oadre varem koju ei tuleks. Samal ajal katsin laua ja rääkisin pliidiga ning palusin tal kiirustada. Lõpuks hakkas vesi keema, kogu see aeg juurviljad ikka praadisid :D :D Kui Beatriz koju tuli ütlesin kohe, et anna andeks, kõik on algusest peale vakesti läinud, vaatas pastat ja muigas, aga kiitis juurviljade väljanägemist, lõhna ja maitset :).
Istusime lauda, väiksel Albertol oli kõige normaalsem roog, mis minu liimi väljanägemisega pastast oli võimalik teha: praadisime talle peekonit ja lisasime tomatipastat juurde (kuna ta ei söö juurvilju, siis peame alati talle tegema midagi teistsugust), Guillermo puistas kõvasti riivitud juustu pastale. Istusin lauda ja ütlesin, et vähemalt maitse on hea, kui Alberto padre koju tuli, küsisin kohe, et kas ta on näljane. Vastas, et on küll, ütlesin, et väga hea, siis pole hullu. Ütles, et ma oleks mureta, et see on jumala okei. Aga lõppude lõpuks jätsid kõik pool taldrikutäit järele, sest see oli reaalselt nii vastik, maitsetu ja liimjas et mul hakkas kõht valutama. Tegelikult ma yean, miks pasta nii teineteise küljes oli: ma ei lastnud külma vett peale, vaid panin otse juurviljadega pannile. Aga noh, tegijal juhtub ja ma olen üsna kindel, et keegi meist ei taha tükil ajal enam pastat näha ka mitte.
Kella neljaks viisin Guillermo tennisetrenni, ikkagi toimus, arvasime alguses, et ei toimu, sest oäev läbi oli sadanud. Õnneks treener helistas ja ütles, et tuleksime ikka kohale. Tulin koju tagasi ja valmistasin ing keele tunde ette. Aitasin Akbertol matemaatika koduülesannet teha, nii hea tunne oli. Ta meenutab mulle mu lapsepõlve head sõpra ja klassikaaslast: ülienergiline, aga lasik, kui kohe aru ei saa, siis ei viitsigi enam midagi geha. Õnneks ta ütles, et ta ei oska ühte ülesannet, seega olin ta kõrgal ja naitasin talle kõik ette ära, kuidas teha. Alguses tehted sulgudes ja siis korrutamine, ütles mulle, et korrutamine on por ja liitmine on mas. Aga oligi juba aeg uuesti Guillermole trenni järele minna. Räakis, et tahab oma sõoradega kontserdi korraladada, et annaetada inglise keele õppimisele. Ütlesin, et ta oeab siis kiirustama, et lähen detsembris ära ja ma tahaks ikka varem seda naha, te oleks pidanud ta nägu nägema. Ta oli nii õnnetu, küsis,met kuhu ma siis lähen, ütlesin, et ma ei gea veel, aga et uuel aastal uued kohad. Beatrizile ütlesin enne lõunasööki, ta nägu vajus nii ära, aga õnneks see ei tulnud talle suure üllatusena, sest nädal aega tagasi juba mainisin talle, et neli kuud on minu jaoks piisav aeg ühes kohas olemiseks, ja et kui ma korra juba ära lähen p, siis tahasi ma enam tulla ei taha. Peavad hakkama nüud uut au pairi otsima, õnneks andsin aegsasti ette teada.
Albertoga läks inglise keele tund vaga hästi. Uskumatu, aga nad õpivad koolis teadust inglise keeles, Guillemol oli alles kontrolltöö närvisüsteemi ja luude kohta, kõik oli inglisekeelne. Aga Albertol on palju keerulisem õppida inglise keeles. Eelmise nädala reedest hakkasime seda õppima, sest kolmapäeval on tal KT. Selgroogsed-selgrootud loomad, putukad, ja sada asja veel, täiega raske. Isegi mulle ei jää need sõnad meelde, aga andsin endast parima ja tunni lõpus mängisime mänge, mis leidsin internetist lehelt, mis ongi selle õpikuga üksühele. Sai ilisti harjutada ja talle väga meeldis. Ja teate, Alberto on mind vaga omaks võtnud. Istus mu kõrval ja samal ajal, kui ma otsisin videosid ämblikitest, sipelgate ja rohutirtsude võitlusest (sest neid loomi just õppisime) toetas ta oma pea mu kätele ja lollitas niisama. Ma olen niiiii õnnelik, ta kuulab mind, kui ma ütlen rahulikult, et ta põrandalt ülesse tõuseks, ilisti istuks, vait oleks või midagi vaataks. Suuuured tänud Beatrizile ja Albertole, et nad on nii suurepärast tööd teinud, lapsed ei karda neid, vaid ausatavad oma vanemaid, oh jumal jumal küll, mul ei jätku nii palju häid aõnu kirjeldamaks, kui rahul ma olen nende kasvatamisega ja eluviisiga: lapsed on viisakad, sõnakuulelikud ja ausad-vähemalt enamuse ajast.
Guillermoga läks ka tund ilusti, õnneks saan talle nüud pakkuda midagi täiesti uut. Võtsime täna näiteks past simpelit, tal ei ole aimugi, kuidas minevikku moodustada. Õnneks ta on tark poiss, haarab hoobilt, nii et liigume jõudsasti edasi. Naljakas oli, seletasin talle, millal kasutada:watch, look ja see'd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar