Pühapäev, 23. oktoober 2016

Kokkuvõte eelmisest nädalast

Nädal on nii kiiresti mööda läinud ja polegi ühtegi postitust kirjutanud, isegi mitte mustandeid. Iga päev olen mõelnud "Oh, sellest kirjutan kindlasti!" aga lihtsalt ei ole olnud seda aega maha istuda ja kirjutama hakkama. Kuid täna on pühapäev, kell on pool üheksa õhtul, Skypesin just Piretiga j sain uusi mõtteid, millest kirjutada  ja väsimust pole ka peal, seega ideaalne aeg kirjutada.

Esmaspäeval kell pool 11 oli mul hisp keele tund sots keskuses. Olin täitsa üksida, sest Clementine ei saanud tulla, seega täitsa idividuaalne tund oli: mina kahe õpetajaga. Mulle väga meeldis, kuidas Lucia (28-aastane hispaanlanna, kes annab inglise keele tunde, aga kelle inglise keel on vahepeal kehvem kui minu oma) seletas mulle ilusti hispaania keele asju, tunni lõpuks istus ta mu kõrval j tegi puust ette ja punaseks. Kella 12st lõpetasime tunni ära, palusin endale kodutöid koju, tegime ühe teksti, et ma saaksin harjutada ajavormide kasutamist, sest ma ei ole siiamaani neid viitsinud ära õppida. Tuleb kohe meelde, kuidas bioloogia õpetaja alati korrutas:"Inimene on nii laisk kui tal lastakse olla" seega ta andis alati täiega koduseid töid.

Mõnikord, kui käin jalgrattaga sõitmas või jooksen jõusaalis masinal ja tunnen, et tahaks lihtsamat teed möõda minna: aeglasemalt või üldse ära lõpetada, siis selle asemel tõstan tempot või jalgrattaga sõites lähen ülesmäge või tuuriga.

Teisipäeval läksin tantsutrenni, Sevillana tantsu õppima. Olime Jenaga ainukesed alla 60-aastased, kõik ülejäänud olid juba kõrges eas daamid. Mina olin ainuke, kes ei suutnud tunni aja jooksul tantsusamme ära õppida. Ega ma ei imestanud ka, pole ju elusees kuskil tantsutrennis käinud ja hispaania tantsudest ei tea midagi. Peale tundi jäime Jenaga veel kauemaks sinna, palusin õpetajal uuesti naidata samme ja tegin sellest video, homme saan õppima hakata.

Pärast tundi läksime Jenaga kodupoole, otsisime poodi, mis oleks lahti, sest mul oli jube jäätiseisu.
Poodi ei leidnud, aga nägime hispaania keele õpetajat, 60-aastast Manueli oma naisega. See oli juba
teine kord, kui niimoodi tänaval neljakesi kohtusime. Manuel pakkus valja, et jalutaksime nendega natuke aega linna peal, tema saaks inglise keeelt harjutada ja niisama olla. Kõndisimegi, mind ajas nii naerma kogu aeg, sest Manuel on lihtsalt nii koomiline mees, ta kordab oma lauseid kaks korda nagu väikestele lastele korratakse ja tutvustas meid oma sõpradele, keda tänaval nägime. Selline tunne oli nagu oleksime vanavanematega linna peal kõndinud.

Kahjuks kõiki päevi ei mäletagi enam, ei toimunud ju siis midagi nii erilist. Olen ikka oma igapäevatoimetusi teinud, aga nendele lisaks käin hispaania keelt õppimas kaks korda nadalas, pluss ühe korra ajorge juures, tantsutrenni ja muidugi jõusaalis. Neljapäeval oleks äärepealt nutma hakanud rõõmut, kui lõpuks jõusaali minekuks aega sain, polnud kolm päeva saanud minna. Ahsooo, kolmapäeval kohtusin sakslanna Larissaga, tal võttis kaks kuud aega et minuga kohtuda tahaks. Beatriz andis mulle ta numbri ja kirjutasin siis talle. Läksime ühel vihmasel õhtul baari, tellisime Coca ja vee ja rääkisime juttu. Mul oli selline tunne, et ta oleks nagu Eestist. Kogu aeg naersime ja
leidsime palju sarnaseid jooni. Ta on ka 19 nagu mina, tahtis alguses minna Andaluciasse, aga leidis
siis selle pere, kelle juures ta praegu on. Hoolitseb kahe väikse tüdruku eest:4- ja kaheaastane.

Eile läksime perega teise külla (otra pueblo), sest neil on sõpradega traditsioon tähistada vendimia lõppu, kuigi keegi neist ise viinamarju ei korja. Sõime suure seltskonnaga katšaseid (jahu kaste suure panni peal, mida süüakse vakgesaiaga otse panni pealt). Mina saia ei söönud, tõstsin lihtsalt selle kastme endale taldriku peale ja sõin koos praetud lihaga seda. Väga hea oli, pean selle tegemise ära õppima. Magustoiduks tellisin puuviljasalati, Beatriz tellis riisi piimaga, see on ta lemmik magustoit, kuigi piima ja riisi eraldi ta vihkab :D. Õnneks olen juba ära harjunud sellega, et suures seltskonnas jään ma paratamatult vestlustest välja,msest ma ei suuda jälgida,mkuudas teema muutub. Ja mis mul ikka lisada on, kui kogu jutt käib vanade mälestuste või laste kasvatmise ümber. Clementine oli ka kaasas, räakisime juttu, aga õhtu edenedes jäin ka Clementinest ilma, sest temas lõi suur lobiseja välja (sellele aitas iindlasti kaasa see, et ta jõi viis klaasi õlut ära :D). Aga ega minu päeval ka midagi viga ei olnud, mängisime lastega korvpalli ja jutustasime niisama.



Kell kümme õhtul liikusime tagasi Campo de Criptanasse. Läksime õhtust sööma ühte baari, aga enne seda rääkisime autos sellest, et millal ma ära lähen. Nimelt, istusime autos ja väikse Alberto küsis, kauaks ma nende juurde jään. Vastasin, et ma ei tea, et see on natuke keeruline. Alberto ütles, et ta tahaks, et ma jäakisn elulõpuni nende juurde. Guillermo ütles, et ma võin ju jõuludel Eestis olla ja oma perekonnaga aega veeta, aga et ma tuleks ikka tagasi. Alberto ütles, et eelmist au pari ta vihkas, aga mina ikka oskan teha inglise keele tunnid lõbusaks ja huvitavaks, aga eelmine au pair oli ainult käsikinud kirjutada ja kirjutada. Vanemad kiitsid Albertot ja mind, et ta bii hasti inglise keelt juba räagib. Päris suur saavutus ikka.

Autos ütlesin, et jõulud veedan kindlasti Eestis, aga et edasi ma veel ei tea, lubasin mõelda. Täna läksin hommikul jõusaali ja hiljem rattaga sõitma, selle aja jooksul leidsin selgusele, mis peale jõule
tegema hakkan. Otsustasin, et tagasi ma ei tule. Iga hea asi ju lõppeb millalgi ja kui ma lähen siit ära, siis tagasi ma enam ei tule. Homme teatan Beatrizile ka oma otsusest ja ütlen, et mul on ka pilet ostetud, seega 19. detsember lahkun siit. Detsembrikuuks olen siin koha peal juba neli kuud olnud ja kodust eemal olnud pool aastat, seega õige aeg hinge tõmmata (ma e tea küll millest) ja edasi liikuda, uued riigid ja kohad ju ootavad. Ma ei tea veel, kuidas Beatrizile seda öelda, aga õnneks ma olen talle juba natuke teada andnud sellest, et neli kuud ühe koha peal on minu jaoks piisav aeg.

Täna hommikul läksin jõusaali, haigutasin terve aja ja mõtlesin, miks ma küll ei jaksa midagi teha. Lõpuks sain aru: muusikat ei olnud. Üritasin seda tööle panna, aga ma ei osanud ja ei tahtnud hakata teisi inimesi ka segama, sest neil olid kõrvaklapid peas. Õnneks üks tuttav mees tuli jõusaali, jäime lõpuks täitsa kahekesi, palusin tal vaadata, kuidas muusikakeskus tööle käib ja selline energia tuli sisse. Aaa, pean selle lihtsalt kirja panema, sest iga kord, kui jõusaalis olen ja rattaga sõidan, ajab mind üks asi naerma. Mis? Ratta peal, pedaalide keskel on suur kleeps kirjaga:NO STEP (ära astu),
sest see on plastmassist ja kipub lagunema. Aga kui ma esimest korda jõusaali läksin ja Raúl mind aitama hakkas (mängisin algajat ja ütlesin, et ma pole elusees jõusaalis olnud) ja esimeseks masinaks just selle ratta valis, astusin ma täpselt sinna, kuhu ei tohtinud astuda, ragises kurjakuulutavalt, aga ma olin vanarahu ise.

Mul on jõusaalist päris palju rääkida, sest mulle nii väga meeldib seal käia. Alati, kui olen kodus ja olen natuke väsinud või tülpinud, siis mõtlen jõusaalile ja kohe läheb tuju paremaks. Üks päev kõndisin jopehõlmade vehkimisel muusikakoolist koju, olin just Guillermo sinna viinud, ja nägin valget Audit,tundin kohe ära Raúli, vaatas mind suurte mustade päikeseprillide tagant ja andis gaasi. Mul võttis aega, et lehvitama hakata, hiljm, kui läksin jõusaali, ütlesime peaaegu korraga, et nägime teineteist tänaval, ütles, et tal polnud aega tervitada :D. Raúl oleks pidanud olema jõusaalis kell 17, et uksed lahti teha, aga mina nägin teda tänaval 17:10, kes olen mina et hukka mõista. Veel jõusaalist siis... Ma eelistan kaia seal õhtuti, sest siis on rohkem inimesi, mis annab energiat ja teisi vaadates
saab uusi mõtteid, mida proovida. Ning alati, kui mul on vaja abi ühe masina õigeks panemisel, küsin meestelt abi, sest ma ise lihtsalt ei jaksa 100kg jalgadega üles lükata, aga see masin jätkab just nii palju kilosid õhku. Ja muidugi, ma ei saa üle ega ümber Raúlist, mulle meeldib, kui ta juhendab ja näitab, kuidas õigesti teha. Alles üks päev õpetas, kuhu maani ma kangi tõmbama pean, ma tõmbasin alguses kõhuni välja, aga peab hoopis ainult rinnuni.

Neljapäeval nägin Clemi jõusaalis, õigemini, ma hakkasin just jõusaali minema, aga Eva (Guillermo pruut kui nii võib öelda; 11-aastane) nägi mind ja ütles siis Clementinele, et ma olen seal. Rääkisime Clemiga, ta oli üliõnnelik, sest hakkab sellest nädalast kaks korda nädalas padlei trennis käima. Küsisin kohe, mis ta treeneri nimi on, sest näiteks Miguel, Alberto treener, on väga sümpaatne noormees :D. Tuli välja, et seesama treener ongi. Olen üsna kindel, et Miguelist veel kuulen palju palju.


Reedel speakingus juhtus midagi esmakordset. Ma ei ole viimased neli-viis aastat tundunud end nii mugavalt võõras seltskonnas rääkides, kui seda oli reedel. Istusime kõik ümber suure laua ja ma lihtsalt rääkisin ja rääkisin, ilma mingi pingeta, ilma värinata, punastamiseta. Vaatasin kõikidele otsa, tegin natuke nalja ja küsisin inimestelt palju küsimusi. Hiljem läksime Lucia, Jena, Clementine, Dylani ja ühe hispaanlasega baari, mina ja Jena tellisime teiste õllede kõrval hoopis teed. Õues sadas kõvasti padukat. Ja veel hiljem läksime Clementine ja Jenaga välja, lootsin Juanjot ("khuanho"on hääldus) näha, sest teadsin, et näeme ta sõpru Fernandot ja Angelit. Läksime baari ja seal nägin suurt seltskonda, aga mitte teda. Tervitasin oma tuttavaid ja küsisin kõva häalge,a et kus Juanjo siis on. Mees, kellega jõusaalis enne nägime, ütles, et ta on oma pruudiga kuskil teises kohas. Ütlesin võimalikult tavaliselt:"Vale, vale!" (Okei, okei) ja mõtlesin, et muidugi, oma tüdruksõbraga nagu alati, ma leian alati need mehed, kellel on juba keegi olemas :D. Õnneks Clementine saadab sama saatus mis mind, enne naersin mina ta üle, nüüd sai minu üle naerda.

No nii, see postitus läks küll väga segamini, aga vähemalt sain veenduda, et ei tohi ikkka nii suurt pausi vahele jätta.

Zara


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar