Sport, perekond, Madrid

Reedel, kui olin oma kohustused täitnud: viinud Guillermo muusikakooli ja tund hiljem uuesti koju toimetanud, läksin sotsiaalkeskusesse inglise keelt rääkima nagu alati. Reede oli imelik päev, kuigi ega seda ei anna tänasega võrrelda, sest Alberto padre väldib mind ikka täiega. Aga mis ma teha saan, et ta sellise asja pärast mu peale vihane? pettunud? solvunud? on, kunagi ma läheks ikka ju ära. Tahtsin kirjutada, mis ma kõik reedel tegin, aga ma ei saa, sest lõpetasime just lõunasöögi ja Alberto padre ei rääkinud minuga peale ühe lause ("Ei, salatis olevad oliivid ei ole need, mis me eile korjasime. Eile korjatud oliivid oeavad vees olema, alles siis saab neid süüa.") mitte midagi, Beatriz oli ka imelik, lapsed vaiksemad, selline matusemeeleolu. Imelik oli olla, aga ma ei tunne end süüdi, üritasin rääkida oma päevast, uurisin, kuidas Beatrizil tööpäev läks jne, aga ikkagi, minu ja perekonna vahel on tekkinud müür vahele, isegi vanemad on hakanud tihemini tülitsema. 

Reedel läksime välja, kutsusin Larissa ka, saime enne 00 plazas kokku. Läksime ühte baari, silvia, Andre ja Blanka (hispaania tydrykud) olid juba seal, tutvustasin Larissat neile ja rääkisime juttu. Kuna siin on Halloween, siis teadsin, et mingil ajal peaks Ckementine ka kohale ilmuma-spidermani kostüümis. Nii oli, poole ühest tuli Clementine baari, juba napsune ja väga rõõmsas meeleolus. Kuna Larissa ei olnud just kõige osavõtlikum, siis üritasin teda vestlustesse kaasata, aga ta laks hoopis õue telefoniga rääkima. Hiljem läksime klubisse, tantsisime ja räakisime niisama, Clementine võitis shampuse, sest ta oli ainukesena kostüümis. Kella kolmest otsustasime, et aitab küll, ja hakkasime koju liikuma, Larissa läks esimesena, meie Clementinega läksime koos, saatsin ta koju, sest tahtsin temaga veel rääkida. Ta rääkis, et oli Beatrizi ja Albertoga õhtust käinud aöömas (ma saatsin peale Speakingut Beatrizile sõnumi, et ei söö nendega täna õhtust, sest tahtsin ju välja minna ja poleks aega olnud) ja nad olid lauas minust ja minu araminekust räakinud. Beatriz oli väga kurb olnud, ma tean küll, miks, ta peab ju uue otsima. Ja Clementine ütles, et oli öelnud nagu minu eest nagu asi on: 4kuud on piisav aeg, et edasi liikuda ja et mulle on siin väga meeldinud. Nagu näha, siis see ei aidanud, sest vanemad käituvad ikka väga kahtlaselt.

Kell kaheksa hommikul läksin Larissa maja ette, läksime kõigepealt Alcazari ja sealt edasi rongiga Madridi. Mulle väga meeldib Madrid, kuigi jah, seal on niiiiii palju inimesi, et eile pidime lihtsalt aegluubis kõndima,msest tänavad olid rahvast puupüsti täis. Aga ilm oli nii ilus, Madrid on nii ilus, kõik need monumendid, ehitised, tavalised korteridki, restoranid, tänavamuusikud, elu ikka käib pidevalt. Ostsin endale riideid ka, põhiliselt spordiriideid, hea trenni teha. Tagasi Alcazari jõudsime kell veerand kaksteist oosel, votsime takso Campo de Criptanasse, sest busse ega ronge enam sel kellaajal ei läinud, ja vanematele ma ei hakanud helistama ka. Hiljem, kui joudsime Criptanasse läksin Larissa juurde, sest ma ei yahtnud üldse koju minna, polnud reede lõunast saadik neid näinud, ja vastik tunne oli. Jõime Larissaga teed ja kell üks öösel läksin koju, tegin hästi vaikselt ukse lukust lahti, avasin tasakesi ukse ja sulgesin selle- ja keda ma näen-Alberto padre, teretasin ja ütlesin, et mulle väga meeldis Madrid, ütles, et kaisid oliive korjamas, soovisime head und ja oligi kõik.

Tana hommikul kell kümme läksin jõusaali, oioioi, kui hea trenn oli. Avastasin enda jaoks nii head harjutused. Täna tulid kaks uut naist sinna, Raúl juhendas neid, naljakas oli vaadata, et nad olid veel rõõmsad peale 30 minutilist rattaga sõitmist, jooksmist jne. Ma ei ole ma ei tea mis ajast saati enam soojendust teinud :D teen kümme min ratta peal ja siis hakkan kohe kange tõstma, hüppama, kõhulihaseid piinama jne jne. Kahju on ära minna sealt, aga õnneks kuu aega ja kaks nädalat saan veel seal käia. 

Hiljem laksin rattaga sõitma, seisin Virgeni otsas oma rattaga kuskil veerand tundi, võysin paiksest, kuigi päike peale ei hakkka, aga nii soe oli. Olin lühikeste pükste ja särgiga, nii et kuskil 24 kraadi oli kindlasti.

Lõunasöögiks tulin koju, Beatriz ja Alberto olid teinud salati (täna panid maisi ka sisse) mus maitses imeliselt ja ahjulõhe. Toit on jatkuvalt hea, aga suhted on külmad... 

Zara