Eile jõudsin jõusaalist koju umbes kell kaheksa õhtul, olin kolm tundi seal. Kodus koristasin jällegi oma tuba, panin suure voori riideid pessu, triikisin kõik oma riided ära ja lõpuks tõmbasin tolmuimejaga toa ka puhtaks, olin ikka väga asjalik.
Mõtlesin, et jään rahulikul laupäeva õhtul koju, sest Jena (ameeriklanna) ei olnud mulle helistanud ja kutsunud Alcazari, kuigi ta reede õhtul ütles, et kutsub mu kindlasti kaasa, kui ise lähevad.
Igaljuhul, kui olin kõik oma tegemised lõpetanud , vaatasin korraks telefoni, Jena oli whatsappi helistanud. Natuke hiljem helistas jälle, võtsin vastu, vabandas, et nii hilja teada annab, aga et laheksime tunni aja oärast Alcazari. Leppisime kokku, et võtavad mu kesklinnast peale, sest mul ei oleks olnud piisavalt aega, et nende maja juurde jõuda, sest pidin beel pesus käima, juuksed föönitama jne.
Kui kesklinna jõudsin, kell pool üksteist, läksime suure ilusa Audiga Alcazari. Meid viis üks mees, kes on ühe õpetaja abikaasa, oskas ilusti inglise keelt. Kõigepealt pidime saama kokku kahe teise ameeriklannaga, kes samuti on õpetajad, jõudsid Alcazari kaks nädalat tagasi, edasi oli olaan liikuda kuskile baari ja viimaks klubisse.
Leidsime pärast suurt otsimist Sheana (ameeriklanna, ülitore) üles ja laksime nende korterisse. Ma olin juba valmis, et ma jään jälle kõrvale, sest ikkagi neli ameeriklast, samaealised, kõik õpetajad. Aga õmneks ei jäänud, kuna oskan ilusti inglise keelt ja tüdrukud olid vaga sõbralikud, eriti mulle meeldis Sheana, leidsin temaga kohe kontakti.
Teine tüdruk oli selline hästi särtsakas, Mehhikost pärit, 24-aastane. Ta oli juba nutta jõudnud, sest igatses oma perekonda. Üldse tuli välja, et kõik nad igatsevad nii väga oma perekonda. Kui minult küsiti, et kaua ma olen kodust eemal olnud, imestasid nad vaga, et ma ei ole isegi nutnud koduigatsuse pärast :D.
Neil oli päris ilus korter, kaks eraldi WCs ja duširuumi, eraldi magamistoad, vaike köök, rõdu, suurtuba.
Läksime baari, tellisin Tinto de Verano, aga mulle toodi tavaline punane vein. Ütlesin, et hakkab jalle pihta, hispaanlased ei saa mu jutust aru. Tanu sellele lausele räakisime pikalt ja laialt, kui väsitav on olla seltskonnas, kui sa pead pidevalt mõtlema, mis mingi sõna tahendab. Ma olin nii õnnelik, et neil on sama probleem, nad oskavad natuke hispaania keelt, aga siiski mitte väga ladusalt.
Edasi läksime klubi poole, ootasime külmetades tund aega, et teada saada, et sealne dj otsustas liikuda hoopis teise klubisse. Meid korjas peale üks naine Eva, temaga olid veel kaasas neli naist, läksimegi teise klubisse. Seal tantsisime ja lobisesime. Ameerika mees Dylan küsis, kuidas on eesti keeles "Tere" ja "Minu nimi on" sest ta esivanemad on Eestist pärit. Jena, ameeriklanna, võttis mu sõnatuks oma tantsuoskusega, kõik hispaanlannad kahvatusid ta kõrval. Millalgi lahme koos Sevillana tantsu õppima.
Kell kuus hommikul liikusime tagasi Campo de Criptanasse, saime Eva autoga. Koju jõudsin kuus labi midagi, kõht oli nii tühi, et sõin eilsest õhtusöögist jarelejäanud lõhetüki ära, nii hea oli, ma loodan, et sellest mingit jama nüüd ei tule. Panin kella poole kümneks äratuse, sest tahtsin jõusaali minna, aga kuna jõusaal on puhapäeviti ainult kella 12ni avatud, siis oidin vara tõusma. Kell pool kümme tõusingi ilusti üles ja laksin jõusaali.
Parast jõusaali skypesin perekonnaga ja Agnesega. Nüüd lihtsalt, ilma igasuguse süütundeta, lebotan voodis, Alberto padre teeb süüa, Beatriz peaks varsti töölt koju jõudma. Mul on mure ka, mul on selline tunne, et Guillermo ei salli mind enam. Ja Alberto padre ka. Aga ma otsustasin, et ma ei põe enam selle pärast, sest mina ei tee midagi halba, sihilikult vahemalt mitte ja mul ei ooe mõtet stresstata selle pärast. Tahan Beatriziga räakida, et tahan jouludel koju minna, eks siis vaatab, mis ta selle peale kostab, mis näo teeb. Beatrizi naost saab nii palju alati valja lugeda, nii et siis näen, kas sealt tuleb kergendus, et ma ära lähen või kurbus, bõi lihtsalt võtab seda teatavaks.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar