Reede, 7. oktoober 2016

Iseenda kõige suurem vaenlane

"Ma vihkan ennast. Oi, kuidas ma vihkan ennast!" mõtlesin kõndides koju. Tulin just sealt keskusest, kus kõik vabatahtlikud, kes tahavad õppida inglise keelt, tulid kokku, et harjutada. Ma olen nii vihane, et mul pea valjtab ja ma tahaks lihtsalt nutta. Algas kõik ju nii hästi, aga ma lihtsalt ei oska suhelda, kurat küll!

Viisin Guillermo kella poole kuueks muusikakooli ja ise läksin kohvikusse. Ilm oli ilus, päike paistis, sooja oli 25 kraadi. Tellisin ühe kohvi ja istusin üksi neljases lauas. Mul on poolteist tundi aega, seega ma ei tahtnud koju minna ja kohe tõmbas kohviku poole. Istusin seal, uhel hetkel vaatasin vasakule ja üks tüdruk naeratas mulle, naeratasin talle vastu. Istus üksinda, laud pabereid täis. Ta läks korraks kohvikusse sisse (istusime õues) ja siis tuli tagasi, naeratasime jälle. Läksin ta juurde ja küsisin hispaania keeles kas ta on üksi. Vastas, et on küll. Küsisin, kas võin tema lauda istuda, et ma olen ka uksi. Lubas lahekesti. Räakisime endast, ta on 23-aastane õpetaja Campo de Criptanas, tuli välja, et ta on pärit Floridast ja õpetab väikseid lapsi siin. Ta oli kaks nädalat tagasi alles siia jõudnud, ja pale tema oli siin veel üks Dilan, noormees, elavad tuuleveskite läheduses.

Rääkisime igasugust juttu, kui ühel hetkel tuli üks paks halli habeme ja vastikute silmadega mees meie lauda. Ütles, et kuulis meid rääkimas, ja vaga huvitav oleks rääkida meiega, sai aru, et ma olen Lätist, parandasin sada korda, et ma olen siiski Eestist. Istus meie juurde ja hakkas kohe mind maha tegema. Seletas igasugust juttu, rääkis erinevatest usunditest, poliitikast ja keerulistest teemadest. Ütlesin talle, et olen siin kaks kuud olnud, mis ta tõesti elldab, et ma oskan kaasa rääkida HISPAANIA KEELES poliitikas?!?!?!?! Kogu aeg ütles, et ah sa ei saa ikka midagi aru. Kurat küll, mida sa tuled siia mind maha tegema...

Rääkisin enne veel seda Pedro tulekut ameeriklannale, et lähen täna kell seitse ühte keskusesse, et sinna tuleb igasuguseid inimesi kokku jne. Hakkas naerma, ütles, et ta boss vms, oli öelnud, et tahab talle tana näidata, kus see asub jne. Ütlesin, et võin ju ise ka naidata, et lahme koos. Ta oli õnnelik, võttis kohe oma paarilise Dilaniga ühendust, et kohtus minuga ja lähme kõk koos. Pidime vaid Dilani ara ootama ja siis keskusesse minema.

Kell oli saanud juba seitse, ootasime ikka Dilanit. Vastik Pedro küsis, mis koht see on, et kas ta võib ka tulla. Vastasin ausalt, et ikka võb, see on vabatahtlik. Kui Dilan jõudis läksimegi neljakesi keskuse poole. Kuna keskus asus ainult kaheminuti kõndimise kaugusel ei jaänudki väga hiljaks,. Jõudsime 19:05 keskusesse, kuus inimest oli seal, kõik minust vanemad, keskealised hispaanlased. Istusime laua äärde ja hingas sisse-ja välja, teadsin, et peame end tutvustama. Tutvustasingi end inglise keeles, hiljem natuke ka hispaania keeles. Uskumatu, aga mulle on hispaania keel nii vastumeelne, et ma lülitan end välja, kui seda kuulen. Miks? Sest kogu aeg tegi see Pedro mind maha, kas oma pilkude, naeru või väitega:"Sa ei saa ikka midagi aru...." Täiesti ****** mõtlesin, mis tal mu vastu on. Ise ta ei osanud ühetgi sõna inglise keeles.

Kui end tutvustasin olin õnneks tahulik, vaatasin kõikidele otsa, kui olin lõpetanud räakis ise, kuidas ma väiksena seebioopereid vaatasin ja nii mul jäid mõned sõnad meelde ja kuidas mulle meeldib Hispaania ja et lapsed on natuke keerulised hoida, küsis Dilan minult, et kas ma tunnen Silviat. Vastasin, et jaa, tunnen ikka. Ütles, et ah sina oledki siis see eestlane. Silvia oli talle öelnud, et teab ühte eestlast, kes on au pair Vampo de Criptanas. Dilan annab talle inglise keele tunde.

Ja siis oligi kõik, rohkem ma ei saanud sona suust välja, kui välja arvata seee,et pidin Eestit kaitsma, sest Pedro hakkas igasugust jama ajama, et kas te räägite vene keelt Eestis. Ja ta ei uskunud, et Eestis näidatakse filme Hispaaniast, Venenzuelast jne (sest mainisin seebioopereid ju). Ja teate, ma olingi vait, üritasin mitte päris morn olla, aga mõtlesin, et miks ma lasen end nii palju mõjutada sellest jobust, keda ma alles täna kohtusin. Aga ma ei suutnud, ma lihtsalt ei tundnud, et ma tahaks rääkida. Tüdruk Ameerikast, istusie. Kõrvuti, räakis pidevalt, uritas mind ka vestlusesse kaasata, aga kui mina olen vihane, siis hoidku alt. Vastasin viisakalt ja lühidalt küsi jstele ja kõtlesin, millal oleks normaalne aeg ära minna.

Laksin kell üheksa minema. Lehvitasin kõikidele, rääkisime ameeriklannaga, et lahme täna võib-olla MOETi (ma olen 100% kindel. Et ta ei kutsu mind) ja homme voib-olla Alcazari tema ja Dilani ja ühe hispaanlannaga. Ma ei tea, mis mul viga on, aga ma olen lihtsalt nii ämbris, kui veel saab olla. Ma ei oska suhelda inimestega, ma ei oska millestki räakida, ma ei suuda olla vaba. Ma ei tea, mis minust saab. Kõikti gimused olid loodud, et saaksin endale head tuttavad, kellega väljas kaia, aga ma keerasin kõik nässu oma tujukusega.

Kõndisingi nii koju, pea nii valutas, mõtlesin, et ma olen üks kõige lollim inimene, keda ma tean. Eriti vihaseks sain ma enda peale siis, kui ma mõistsin, et tana ma enam jõusaali ka ei jõua. Ma olin ja olen siiani nii kurb, et passisin seal keskuses nii kaua, oleks võinud kohe ära tulla, kui tutvustamiste osa labi sai ja jousaali minna. Sest kui end tutvustasin olin veel õnnelik ja osavõtlik, julge, aga kohe, kui jutt läks hispaania keelseks ja Pedro vedu võttis, tundsin, et ma ei ole enam seal ruumis.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar