Terve nädalavahetuse oli Alberto padre minuga imelik, vältis mind, isegi otsa ei kõlvanud vaadata. Natuke ikka saime normaalselt ka räagitud, aga laupäev-pühapäev olid uhed nõmedad päevad tema kaitumise pärast. Küll ei sobinud talle, et ma nii hilja koju tulin, et ma nii hilja välja läksin, et ma üldse välja läksin. Eelmisel nädalavahetusel oli tal häda sellega, et ma TERVE nädalavahetuse kodus olin ja kell 00 juba magama läksin.
Sain eile Clementinega kokku, hommikul laksime hispaania keele tundi, sotsiaalkeskusesse, tasuta hispaania keel, ainult meie kaheksi koos kahe vanema naise ja mehega. Pärast seda klassi saatsin Clementine koju, jõme tema juures kohvi ja mina kurtsin naerdes oma saatust. Räakisin talle, et Akberto ei salli mind, räakisin talle, kui ülbe ta minuga neljapäeval oli, kui ma õhtusööki ei tahtnud jne. Clem ütles, et ta ei suuda seda uskuda,msest kui oleme koos peredega väljas käinud, siis Alberto on minuga ju normaalne. Aga ütkes, et ma ikka räagiksin Akbertoga itse võ siis Beatrizifga. Mina ütlesin, et mis siin ikka räakida on, ma ju tean, miks ta ei salli mind, põhjus on ju ilmselge: ma ei oska hispaania keelt. Clementine laks nii närvi, ütles, et kui asi in selles, siis mingu Alberto metsa. Nii hea oli, et Clem minu poolt oli, sest tõesti, hispaania keele oskamatus ongi minu ainuke viga, vahemalt ma ise arvan küll nii. Okei, tegelt ka see, et ma olen natuken tujukam kui peaks.
Kui kohv sai joodud ja naerdud, hakkasin kodupoole liikuma, käisin veel poest läbi, ostsin kaks saia lõunaks nagu alati. Mõtlesin omaette, et kui ma küsiks Beatrizilt, et miks Alberto padre mind ei saali ütleks ta kindlasti, et sallib ikka, mis jutt see on. Ja Alberto oadrelt polnud mõtet hakata ise küsima, kujutasin ette, kuidas ma üritaks puterdades hispaania keeles tõsist juttu hakata räakima.
Jõudsin koju, panin leivad lauale ja hakkasin inglise keele tundi ettevalmistama, järsku kuulsin, et vesi jookseb üleval. Arvasin, et eks siis Beatriz on kodus, ta on mõned korrad varem koju jõudnud. Üritasin midagi ettevalmistada, kui kuulsin Alberto oadre häalt, mis tervitas mind. Hüüdsin Hola vastu ja mõtlesin, et no tere tore, kuidas ta nii vara kodus on. Hüüdis mind uuesti, läksin ülesse, ütles "Mira!" (Vaata!) ja andis mulle minu toodud leivad näha. Mõtkesin, et huvitav, mis ma jalle valesti tegin, äkki on leivad katki, hallitanud :D, vale mark või midagi muud. Aa, ja ukatas mulle veel prügikoti ka, uue, ütles, et ole hea, ja vii need alla. Kivi kanges kausa südamelt, vahemalt ma ei olnud jalle midagi tema arvates vakesti teinud. Küsisin, et kas sööme all võ üleval. Vastas et all. Ütlesin, et ma selleparast kysisin,msest Beatriz ütles, et uuest nädalast alates hakkame üleval sööma. Alberto ütles, ah, tana soöme ikka all.
Koristasin laua oma oaberitest ouhtaks ja olin valmis Albertoga tõsistel teemadel räakima, nagu miks ta mind ei salli. Natuke ajas nutma :D. Alberto tuli alla, suure potiga, küsisin, et kas ma võiksin teda aidata, oakkusin valja, et mina tegeleksin lihaga (kondid kilekotti ja liha taldrikule) Alberto vastas rõõmsalt, et muidugi aita. Valmistusin mõttes juba ette oma küsimuse. Tuli mu kõrvale, tegi suppi, ja küsis, kuidas mul hispaania keele tunnis läks. Vastasin, et hästi. Küsis, kes õpetajad on. Vastasin, et mees ja naine, temast vanemad. Küsis, kas nad on abielus, vastasi, et ei ole :D. Pärast mõne sekundilist pausi ja esimese kondi kilekotti panekut ütlesin lõpuks, et mul on hispaania keelest väsimus peal. Sest nii palju informatisooni on, ja ma tunnen, et ma olen võtnud liiga palju tunde Jorgega. Akberto vastas, et saab minust taitsa ary, ja ma ju ei pea võtma nii palju tunde Jorgega. Rääkisin ka, et sots keskuses oli see ebameeldib Pedro, kes Eestist halvasti räakis ja mulle kogu aeg ütles, et ma ei oska hispaania keelt. Alberto vastas, et ma jargmine kord ütleks sellele Pedrole, et lugegu Eesti kohta.
Üldse, ta oli nii toetav. Ütles, et ma räägin täitsa normaalselt ja ma olen siin ainult kaks kuud olnud. Ütlesin talle, et olen väga õnnelik, et sain temaga rääkida ja tunnen end nüüd kordades oarimini.
Jiljem, kui Beatriz koju tuli, ütles Beatriz ka, et ma ei muretseks nii oakju selle keele pärast. Saan ju kogu aeg harjutada. Kusjuures, nüud oleme jõudnud nii kaugele, et me ei räagigi enam inglise keeles :D. USKUMATU! Ma räägin vigadega, suuurte vigadega, aga ma ikkagi räägin hispaania keeles.
Igaljuhul, kuna ma alustasin selle postituse kirjutamist neli päeva tagasi, siis ma ei tea, mis ma täpselt selle postitusega tahtsin öelda, aga ma olen väga õnnelik selle perekonna üle. Ja pealkirja nii palju, et ma tunnen, et me oleme Albertoga nii sarnased: kui meie oleme vingus näoga või vaiksed on kõik teised inimesed sellest mõjutatud.
Aga kui Alberto on normaalne, ei eira, väldi ega ei ole üleooev on kõik superluks.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar