Pühapäev, 16. oktoober 2016

Sportlik päev, emaga rääkimine, perekond on tore

Täna hommikul ärkasin kell üheksa, läksin otsemat teed jõusaali. Kodus sõin kiiresti ühe melocotoni ja jõin natuke vett, ajasin endale pikad püksid jalga ja sooja tšempri (naljakas sõna :D) selga. Hommikul oli õues niiii külm, 14 kraadi, mõtlesin, et külmun kohe ära nii et jooksin jõusaali, seljakott suure pudeli vee ja spordiriietega seljas.

Tegin soojenduseks 45 minutit jooksu nagu ikka, enam ei olegi nii raske. Päris uhke olen enda üle, eelmistel kordadel pole kordagi alla andnud ja ikka jooksen 45 min täis. Peale minu oli ainult kaks inimest, lõpuks jäin kahekümneks minutiks täitsa üksi. Tegin igasuguseid harjutsi ja proovisin peaaegu kõiki masinaid. Olin seal kella kaheteistkümneni, sest siis pandi jõusaal kinni. Aahsoo, eile, kui jõusaalis käisin, kutsus üks mees, administraator ja omanik vist, mind padlei võistlust vaatama. Võistlused toimusid sealsamas, ütlesin, et mul ei ole hetkel aega, aga mulle ja vaiksele Albertole väga meeldib padle. Hakkasin mõtlema, et peaks Alberto treenerilt küsima, äkki ma saaks ka proovida.

Pärast kella 12 jõudsin koju. Beatriz oli tööl, Alberto lastega olid ka kuskile läinud. Võtsin ratta ja läksin virgeni juurde. Neitsiloss on päris kaugel meie kodust, ja see asub kõrgel mäe otsas, annab ikka ronida sinna oma rattaga. Vahepeal seisin, vandusin, kõndisin ja lõpuks jõudsin kohale. Tegin paar venitust ja nautisin vaadet, sooja oli kuskil 22 kraadi, päike soojendas ja päris hea oli. Aga olin siiski kurb, täna oli selline vaimselt väga raske päev. Igatsesin ema järele, panin Virgeni otsas silmad kinni ja kujutasin ette, kuidas ema kallistan ja temaga räägin. Mu igatsus ja kurbus olid nii suured, et mul tuli lausa luuletus igatsusest, kirjutasin ruttu ülesse ja läksin rattaga järgmist mäge vallutama.

Sõitsin rattaga täiesti surmtõsiselt, kuigi vaade oli super, minu kõrval oli terve aeg oliivipuudesalud, tahtsin nii väga jagada oma rõõmu emaga. Natuke ajas muigama ka mu olukord, kõik on mul nagu olemas, aga ikkagi igatsen ja olen kurb, kunagi ei ole midagi piisavalt.

Kruusateel sõites nägin palju jäneseid, nii armsad olid, kuni äkki kuulsin püssilasku.  Jah, üks jänes võeti rajalt maha. Hiljem nägin, kuidas üks jahimees puhastas väikest jänesepoissi. Mõtlesin, et ma ei söö elusees jäneseliha. Nii kurb oli olla, esiteks igatsesin ema järele ja siis veel nägin, kuidas üht väikest jänest noaga lõigatakse ja sisikonda laiali loobitakse.

Kui koju jõudsin olin päris läbi, sõitsin rattaga umbes kaks tundi. Kedagi ei olnud kodus, tahtsin just, et nad näeksid mind, et ma olen ikka aktiivne, mitte ei istu toas. Õnneks siin olnud aja sees olen pidevalt ajtiivne olnud, kainud iga päev kas jooksmas või kaimas, ja nüud viimasel ajal jõusaalis. Passisin natuke aega garaažis, kiiver ikka peas, lootsin, et naen vähemalt Beatrizi, kes oleks pidanud samal ajal koju jõudma, aga ei miskit. Vaatasin oma telefoni, Beatriz oli kirjutanud, et tana sööme Milagrose juures. MUIDUGIII! See veel puudus...

Beatriz tuli mulle järele, laksime Milagrose ja Ignacio juurde, Alberto noorem vend oli ka seal oma naise ja kahe lapsega. Sõime salatit ja ahjukana, vaga hea oli. Hiljem tulin Beatriziga koos koju, mina ei viitsinud sinna jääda. Alberto vens ütles, et mu hispaania keel on parem kui enne. Räakisin lauas ka natuke, Alberto padre oli nii hea mu vastu, istus mu kõrval. Kui ütlesin Milagrosele. Et ma saan rohkem aru, mis nad raagivad, aga ise ei oska väga hästi vastu rääkida ütles Alberto:"Hombree! Si tú puedes hablar!" ja üldse Alberto oli nii hea mu vastu. Küsis, kuidas kana maitseb, ütles, et pean rohkemsööma, sest mul on kolm aastat aega veel kasvada (kuni 21 eluaastani) ja et kui ma koju lähen, siis ema imestab, et ma ei söönud üldse Hispaanias. Oh seda Albertot küll. Kui ta vaid teaks, et Eestis kaalusin ma 11 kg vähem... Aga mina ei hakka rääkima, et vaata kui paks ma olen jne. Mulle ei meeldi, kui keegi ütleb enda kohta midagi halba, seega mina ei hakka ka kaastunnet otsima, parem tegelen probleemiga. Aa, ja küsisin, millal oliive korjame lähme, Alberto ütles, et üsna varsti. Alguses korjame salati jaoks, nagu Eestiski on poodides purgid ja hiljem korjame kõik, valimatult.

Kui Beatriziga koju jõudsime oli kell umbes neli. Helistasin Facebookis kohe emale, räakisin talle oma kõhklustest ja kahtlustest mu tuleviku osas ja lõpuks, kui jutt sai räagitud hakkasin lihtsalt nutma. Selline kergendus saabus, kui ema ütles, et kõik saab korda ja et koju võin alati minna. Tuli kohe meelde Ly Ehini loeng Ööülikoolis, et kodu on kui pelgupaik, koht, kus saab haavu lakkuda, koht, kus sind toetatakse ja hoitakse, ajani, kui oled valmis uuesti minema.

Pärast emaga rääkimist läksin uuesti rattaga sõitma. Tegin tunni-ajase sõidu. Päike loojus nii kiiresti, jõudsin koju taitsa hamaras. Triikisin kõik laste riided ja enda riided ära, et homme ei oleks ühtegi teist kohustust peale koristamise ja leiva ostmise, sest homme tahan varakult inglise keele tunnid ette valmistada, nädalavahetusel ei tule selline asi mõttessegi, kahjuks. Homme on mul hispaania keele tund ka, pool 11 hommikul, sots keskuses.

Sõime õhtusööki umbes kell kümme. Sõin salatit, tuunikala ja pruuni leiba, magustoiduks ananassi, väga väga hea oli, joogiks jõin teed, tavalist tohelist teed, sest nii külm on pidevalt. Õnneks õhtusöögi ajal ja natuke enne seda kadus nukrus ära. Lapsed on nii sõbralikud, vanemad on normaalsed ja kogu atmosfäär ülemisel korrusel on nii hea. Nädalavahetused on minu jaoks väljakutsed, sest mul on nii palju vaba aega, et ma hakkan lihtsalt ule mõtlema, muretsema ja paanitsema. Muutun jälle inimseks, kes oigem on omaette, oma mõtete ja tegemistega. Aga tegelikult tunnen end sada korda paremini, kui olen perekonnaga. Teinekord lähen kohe ülesse, kui kurbus peale tuleb, kasvõi vaatan, kuidas Alberto Guillermot narvi ajab või kuidas Alberto tabletis mange mängib. Jumal tänatud, et lastele ma meeldin, kohe, kui mind näevad ütlevad Hola! või Helloo! sellele järgneb naeratus ja kui ma kauemaks pidama jään, siis kutsuvad enda juurde ja näitavad igasugu asju.

Tana, kui ülesse teed tegema läksin, te ei kujuta ette, kui imelik on mul minna ülesse kööki, teha kapiuks lahti ja otsida teepakki. Mul on selline tunne nagu ma teeks midagi keelatut. Täielik lollus jälle, aga ma tean küll miks. Ema kunagi imestas, et kuidas Pireti peika julgeb ise midagi kappidest otsida, kuigi in taitsa võõras kodus. Ja see jäi mul külge, ma ei taha ju olla ebaviisakas, ma lihtsalt pole siiamaani ara harjunud, et see on minu kodu ka. Imelik on üldse ükeval olla, aga nüud on ju talveperiood käes, nii et all köögis ei söögi me enam, mitte kunagi :D kuni järgmise suveni alles, aga siis ma olen siit juba lainud. Seega, tegin endale üleval teed, kõõlusin ukseavas, naeratasin Beatrizile, ta naeratas mulle ja ütles hästi rahulikult, et kümne minuti oärast sööme. Nad kordasid just Guillermoga kontrolltõöks, planeete ja tahti küsis Beatriz talt. Guillermo istus põrandal, juuksed niisked ja ikusti soengusse kammitud, naertas mulle ja vastas ima emale. Mund valdas selline tahu, et see oli uskumatu, nii siirad naeratused, nii õigel ajal, pea ei valutanudki enam. Ei tahtnud neid segada seega laksin vaatasin, mis Alberto teeb. Mängis tabletis, kükitasin ta kõrvale, räakis, mis ta mängib. Oi jah, ma tean, et teil ei ole seda huvitav lugeda ja imestate, et mis seal siis nii suursugust on, et kõike detailselt oeab kirjutama, aga minu jaoks oli tanane õhtupoolik nii helge. Lapsed olid sõbralikud ja rahulikud, vanemad rõõmsameelsed ja rahulikud, kogu elamine lõhnas millegi hea järele, valgus oli hästi hubane. Kogu see rahu tuli minu sisse tagasi, mille olin vahepeal suutnud ära kaotada. Nii hea tunne oli.

Kell on nüud pool kaksteist öösel, hea aeg magama jäämiseks, homme tõusen juba kella üheksast.

Zara


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar