Raske elu

Tänane päev tõi välja minu jaoks kõige raskema osa Au Pairi elust.

Algas see juba hommikul, kui Martini potile tahtsin panna. Ta lihtsalt karjus ja jooksis eest minema, seletasin talle rahulikult:" Martin, sa oled juba suur poiss, sa pead poti peal käima." Esimesel korral naeratasin talle julgustavalt ja lohutasin, et ärgu potti kartku. Selle peale ta karjus mulle näkku, et tema tahab hoopis piima ja multikaid vaadata. Ma üritasin siis seletada, et kui potil käidud, siis hakkamegi telekat vaatama. Kus sa sellega, selline variant ei tulnud kõne allagi. Läksin ja võtsin ta sülle ja lollitasime peegli ees, selle peale oli tal tuju kohe hea ja mul ka parem olla.

Teisel katsel ta juba võttis mul käest kinni ja tuli vähemalt poti juurde. Vaatasime seda potikest, tervitasime Miki Hiirt potil ja isegi patsu sai löödud. Just siis, kui ma arvasin, et vot nüüd läheb kindlasti vabatahtlikult istuma, lõi Martin end põrandal sirgeks nagu oks ja keeldus end liigutamast. "Jumaaal küll," mõtlesin ja olin äärepealt alla andmas, ses tegelikult ma teadsin, et ega ta sinna ei tee nagunii mitte midagi. Aga siis sain aru, et mis kasu siis sellest taidlemisest on, kui ma järsku alla annan ja talle mähkmed uuesti jalga panen (kogu aja oli olnud esimest korda elus lühikeste pükste väel) ja lihtsalt panin ta väevõimuga potile. Panin ta peegli ette istuma, ise kükitasin ta kõrval ja kiitsin teda. Järjepidevus ja kannatlikkus on need märksõnad, mis ma endas täna leidsin. Ja ma olen nii õnnelik, et ma ei läinud kordagi närvi, isegi siis, kui Martin lihtsalt karjus ja vahepeal naeris. Homme proovin jälle, sest potile peab selle väikse poisikese saama.

Olime hommikul juba kella kümnest õues, hüppasime batuudil ja mängisime poodi. Mingil ajal koorisin lapsele õuna, Martin tuli mu kõrvale ja nõudis  õuna. Andsin talle ühe tüki, jooksis sellega ringi, toppis mänguauto sisse ja üritas Lunale sööta. Ühel hetkel oli ta jälle mu kõrval ja toppis õuna mu kingadesse, püha jumal. Ma ei osanud sellist asja oodatagi.

Vahepeal tegime endile teed ja koorisime porgandeid. Nii kaua kuni tee jahtus, sõitsime Martini mänguautodega poodi. Martin soovis osta vanaema ja ma "ostsin" mullitaja, kui ma arvasin, et aitab küll nüüd sellest mängust, läks Martin närvi. Nõudis, et ma istuks tagasi ta väiksesse autosse ja tuuritaksime mööda aeda ringi. Istusin ja mängisin, mis seal ikka, selleks ma ju siin olengi.

Mingil hetkel,kui Martin üksi nukuvankriga mängis, hakkas ta hüüdma:"Look! Help!". Ma arvasin, et jälle kardab väikseid sipelgaid ja ei oska kahte sammu eemale neist asutuda, aga võta näpust: hoopis Luna saagiks sattunud hiir, kängus, hambad irevil. Apppi kui jube. Võtsin Martinil käest kinni ja läksime tuppa.

Siin ma saangi sellest aru, et mina olengi nüüd täiskasvanu, kes peab julgema võtta ämblikke voodist ära, vajadusel teda käes hoidma ja rääkima, et viime ta õue, ise samal ajal hirmust värisedes. Mina olen see, kes kogub oma kätte lapse suust väljaaetud toidu, mille ma ise suure vaevaga valmis olen saanud. Mina olen see, kelle külge pühitakse oma käed, aga samas mina olen see, keda ootamatult kallistama tullakse.

Zara