Pühapäev, 3. juuli 2016

Au Pair Inglismaal. Minu ülesanded

Hommik!

Tänane hommik saabus minu jaoks hilja: kell 11 tegin silmad lahti ja imestasin oma unenäo üle.

Tavaline hommik Au Pairina
07:10 ehmatab mind äratus ülesse, sest igal hommikul kardan, et olen sisse maganud.

7:30 äratan Annabelle ülesse, panen koolivormi talle toolile valmis ja jään ootama, et ta need endale õiget pidi selga paneks. Viimasel ajal olen äratanud ka väikse Martini samal ajal ülesse, sest siis on kergem ta lõunal magama panna.

Seejärel liigume allakorrusele. Pereema Kristi triigib sel ajal juba oma tööriideid ja Lucas on duši all. Minu ülesandeks on anda Annabellile hommikusöök, sest vanemad söövad veidi hiljem. Tavaliselt pakun talle krõbinaid piimaga. Minu õnneks sööb ta neid suhteliselt hea meelega. Ma ei kujuta ette, kui ma peaks tegema talle traditsioonilist inglise hommikusööki või putru. Ütlen ausalt: ma ei oska süüa teha.

Selleks ajaks, kui Annabelle on söönuks saanud, on kell juba 8 ja siis on aeg teha ta juuksed korda. Jumal tänatud, et ma oskan patse teha ja lapsele meeldivad ka minu tehtud soengukesed. Tavaliselt vaatab Annabelle samal ajal multikaid ja Martin jookseb söögitoa ja elutoa vahelt. Olen aru saanud, et vanemad üritavad samal ajal Martinile hommikusööki anda, kui isegi söövad, aga see ei õnnestu neil hästi.

Kui patsid peas, siis peab Annabellile pidevalt meelde tuletama ja tagant utsitama, et davai, nüüd hambaid pesema. Viimastel päevadel oleme tavaliselt kõik kolmekesi vannitoas (aja kokkuhoiu pärast) ja peseme hambaid, ega ma ei imesta ka, üksi ongi suht niru hambaid pesta, kui teised telekat vaatavad.

Hambad pestud, Kristile head tööpäeva soovitud, panen Annabellile joogipudeli valmis ja aitan tal jope selga ja kingad jalga.
Ja alati kordub üks ja sama: pereisa tuleb, otsib oma telefoni/rahakotti/kotti, vahelduseks sukeldub kappi, et oma jopet leida ja on närvipundar, sest tema arvates jääb ta jälle(?) hiljaks Annabelli viivituse pärast.

Kui "Head aega!" öeldud ja uks lukus, hakkame Martiniga autodega mängima. Just siis, kui ma arvan, et väga hea, laps on rahulik ja valmis üksinda mängima, et ma saaksin minna kööki endale süüa tegema, läheb välisuks lahti ja sisse tormab Lucas, et mingit tähtsat paberit veel otsida. Sellele järgneb vähemalt kaheminutiline südamlik lahkumistseremoonia Lucase ja Martini vahel, mis lõpeb tihti sellega, et Martin hakkab endale kummikuid jalga panema, et kaasa minna ja mind kätega eemale tõrjuma. Tore... Väga meeldiv.

Õnneks süles olles ja autosid aknast vaadates läheb kurb tuju ruttu mööda ja võib jätkuda rahulik hommik autodega põristmise keskel. Kui mina saan oma hommikusöögiga ühele poole ja Martin oma jogurtiga, siis jaurame veel toas. Miks toas? Sest ärge unustage, me oleme Inglismaal, kus sajab-sajab ja veelkord sajab kogu aeg. Kell 12-15 on Martinil lõunauinak, sel ajal panen mina nõud nõudepesumasinast kappi ja mustad nõud omakorda nõudepesumasinasse, teen laua puhtaks, panen pesu pesema, puhta pesu panen kuivatisse, tõmban tolmu ja teen ettevalmistusi lõunasöögiks.

Kell 15 äratan Martini ülesse ja siis siirdume Annabellile bussi vastu. Kui koju jõuame, pakun neile tavaliselt friikaryileid kalapulkadega või cottage pied. Peale lõunasööki vaatavad nad telekat, sest siis on mul kergem koristada;tõmban tolmuimejaga kõik toad üle ja viskan järele jäänud toidu minema. Ja siis, kui kogu maja on puhas, lähen lastega võimalikult kiiresti välja, et mu tehtud vaev end ikka ära tasuks. Mänguväljakul oleme ta aliselt tund-poolteist, sest lastele meeldib seal joosta ja ronida.

18:15-19:15 jõuavad vanemad koju ja selleks ajaks olen ma nii väsinud, et kobin oma voodisse ja mõtlen:" jess, üks päev nädalavahetuseni lähemal!"

Lõpp läks veidi liiga dramaatiliseks, tegelikult mõnikord ma lähen poodi, et osta endale arbuusi või maasikaid, et premeerida end(kõlab nagu koera premeerimine toiduga) aa ja kolmel korral olen ma käinud isegi jooksmas.

Selline näebki minu tavaline päev välja.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar