Kolmapäev, 27. juuli 2016

Festivalist

Need neli päeva, mis me festivalil veetsime oli kõike muud kui puhkus minu jaoks. Kohe reede hommikul, kui olime pool maad juba sõitnud ütles Kristi:"Sa aitad siis ikka lapsi ka hoida seal eks? Lähed nendega mänguringidesse ja loomi vaatama jne." Mina ütlesin tagasihoidlikult, et ikka jah, kui vaja on. Kuigi ma eeldasin, et nad vaatavad ise oma lapsi, sest festival on siiski nädalavahetusel ja minul on ju vaba siis.

Me ei olnud jõudnud festivali platsilegi, kui ma pidin juba Martinit kantseldama hakkama. Kuna pidime sõitma u neli tundi sinna, siis hakkas lapsel igav ja ta arvas, et kõige mõistlikum viis igavuse eemale peletamiseks on määrida banaani istmete, riiete ja juuste sisse. Ütlesin küll Annabellile, et ta annaks Martinile ka oma sünnipäevaks saadud iPadi, et laps saaks filme vaadata või mängida, aga Annabell ütles, et see on tema oma ja ta tahab ise sellega mängida. Kuna Kristi ei öelnud midagi selle kohta, siis imelik oleks hakanud seal moraali lugema.

Segaduse vältimiseks ütlen kohe ära, et läksime kahe autoga: Kristi autos olin mina, Martin ja Annabelle ja Lucas oli oma eelmisest abielus pojaga ( 12-aastane pubekas; hästi kombekas, aga suht kõrk) enda autos.

Kui festivalile jõudsime  (kell 13 päeval) panime oma ülisuure telgi kokku, kaheksanurkne 2 meetrit kõrge telk. Ütlen puhtsüdamlikult, et mina olin kõige targem telgi kokku panemisel :D. Kristi ütles, et tema ei oska ja tunnneb end kasutuna. Tahtsin öelda, et tegele siis lastega, et nad telgi peal ei trambiks ja teistele külalistele ette ei jääks. Kus sa sellega, Kristi läks hoopis laste peale närvi ja paris mitu korda nähvas lastele, et miks nad rahulikult olla ei võiks ja miks tema peab pidevalt nendega tegelema. Nii imelik oli olla, sest ma teadsin, et pereisa ei saaks elusees seda telki üksi kokku pandud, aga samas, mina olen ju au pair ja minu ülesanne on lapsi valvata. Haarasingi siis lapsed tegevusse ja lasin neil end kasulikuna tunda. Kui telgi püsti saime, ütles Lucas:" Ei olnudki nii raske, eksju Zara?" Ma ühmasin, ega ei olnud jah.

Reedel ma ei pidanud lapsi täiesti üksi õnneks valvama, vaid sain perega ilusti koos olla. Olime kõik koos alguses laste tegevusringides (Annabelle joonistas, tegi savikausi, väikse raamatu, punus sõbrapaela; Martin ukerdas rattaga ja oli põhilise aja vankris). Pärast läksime kõik koos kahele kontserdile, kus pereisa oma pojaga eraldus meist, kuna tema jaoks oli see muusika liiga vali ja istus kõige taga. Martin jooksis siis pidevalt mööda vahekäiku küll isa juurde ja siis tagasi meie juurde. Kristi ei pidanud vajalikuks öelda, et ta püsiks paigal ja kes olen mina, et arvamust avaldada selle kohta. Kuigi ma ju nägin, et inimesed vaatasid meid kurjade pilkudega, kui nad kontserti nautida tahtsid.

Pärast läks Lucas lastega telki ja meie jäime Kristiga kella üheni öösel kontserte nautima. Saime tantsida ja lõõgastuda. Nii hea oli olla. Mõtlesin, et küll ma magan ka hästi, olin päris väsinud. Kui hambad pestud sain ja riided vahetatud, läksin telki ja kohe, kui silmad kinni panin, hakkas Lucas niimoodi norskama, et ma ei oskagi seda millegagi  võrrelda. Niiiiii kõvasti ja terve öö läbi. Magasin padi pea peal ja lihtsalt lootsin, et kui silmad lahti teen on hommik ja ma saan sealt välja.

Laupäeval ei toimunud midagi erilist, pidin ikka lapsi valvama, mängisin nendega telkimisalal tagaajamist jne. Aga pühapäeval pidin küll lapsi hoida. Neli tundi lausa, ma olin nii läbi, ses ma ei olnud öõsel saanud üldse magada, sest üks norskas jälle kõigi kuue inimese eest.

Pühapäeva õhtul, ehk viimasel festivalipäeval, läksin üksi viimaseid kahte kontserti kuulama. Nii hea oli olla, lõpuks kogu sellest karjast eemal: lapsed ei vigisenud ega nõudnud kommi, pubekas ei targutanud kõrval, pereisa ei vingunud ega ei närvitsenud ja Kristit ka ei olnud, olin ainult mina ja hea muusika. Kõige parem bänd oli jäätud viimaseks, kogu publik haarati kaasa tantsima, kõik võtsime kätest kinni ja tegime suuuuure ringi. Kui see läbi sai, otsustasin osta viirukeid ja läksin telki ja olin õnnelik, et juba hommikul sõidame tagasi koju, kus saab pesta, magada voodis ja riideid normaalselt vahetada.

Pühapäeva öösel oli mul kohutavalt külm, käisin kaks korda telgist väljas, et autost paksemaid riideid võtta. Selle aja sees sain ma aru, et midagi on teisiti, keegi ei norsanud enam. Vaatasin, et Lucast ei olegi telgis, mõtlesin, et küllap on siis härral külm ja äkki magab autos. Üritasin magada, aga lihtsalt und üldse ei olnud, lisaks oli õues nii tuuline, et lausa juuksed telgis lendlesid. Kui hommik kätte jõudis, kõmpisin peavaluga WCsse, pesin hambad ja lohutadin end mõttega, et kohe-kohe hakkame liikuma tagasi koju. Kui tagasi telgi juurde jõudsin oli Kristi üleval, sehkendas auto juures, küsisin, et kus Lucas siis öösel oli. Selle peale läks ta nii tõsiseks ja ütles, et tal oli hakanud kõht öösel hullult valutama ja kiirabi viis ta haiglasse, tal oli avastatud sapikivid. Lisaks ütles ta, et Lucase autol on aku tühi ja võib olla peab ta üldse haiglasse jääma ja igavene jama on ärasaamisega. Püha jumal mõtlesin...

Edasi läks nii, et tegime ülikiire hommikusöögi, mina panin telgi kokku, keerasin madratsid rulli, pakkisin kottidesse, lõbustasin lapsi, klaarisin Annabelli tüli oma poolvennaga, kes veits ära keeras, Kristi kutsus ühe töömehe, et see annaks oma auto akult Lucase autoakule midagi juurde :D noh et see täis saaks, kuna me ei saanud ju seda autot niisama sinna jätta. Tuli välja, et hoopis autol endal on midagi viga, aku ei olnudki tühi. Pidime kutsuma esinduse kohale, et see auto korda teeks. Pidime neid ootama algse kokkuleppe järgi tund aega. Ütlen kohe ära, et ootasime kolm tundi neid. Igaljuhul pakkisime kõik asjad kahte autosse ära ja nüüd ma kahjuks ei mäleta miks, aga me tahtsime Kristi autoga haiglasse vist sõita. Istusime viiekesi autosse, turvavööd peale, lastele tegevused kätte antud ja Kristi hakkas autot käivitama. Võite ühe korra arvata, miks see tööle ei läinud... Aku oli tühjaks saanud, sest Martin pidevalt istus seal autos ja klõpsis seal neid nuppe, lisaks Kristi autos laeti telefone(õnneks mitte minu, ma olin kolm päeva ilma telefonita :D) ja kuulati muusikat. Mind ajas lihtsalt täiega naerma, kuna kõik oli nii lootusetu. Kell oli juba mingi 13 päeval, kõik inimesed olid oma kodinad kokku pakkinud ja kodu poole teel. Olime keset suurt platsi kahe katkise autoga... Sellele järgnes uus kõne, et meil on nüüd teisel autol aku tühi... Saime õnneks tööle, aga meil ei olnud mõtet kuskile sõita, kuna pidime esindust ootama, et see Lucase auto korda teeks või minema viiks. Festivaligrupp tegi meile sooja teed, lastele anti küpsist ja isegi välikaimlad jäesti meie pärast paigale, kuigi koristustööd juba käisid :D lisaks öeldi. Et võime jääda sinna kuni kolmapaevani, sest just nii kaua nad neid lavasid kokku panevad. Mul käisin külmavärinad üle kere, kui ma seda luset kuulsin, ma ei tahtnud mõeldagi, et peame uuuesti selle kuradi telgi lahti tegema ja viiendat päeva järjest pesemata juustega seal magama.

Kui lõpuks esinduseauto kohale jõudis ja auto tööle sai, otsus Kristi, et läheb haigalsse ja vaatab, et ehk saab Lucas nüüd välja ja toob ta meie juude, et saaksime kõik koju sõita. Õnneks lapsed tahtsid kaasa minna ja ma sain üksi ootama jääda. Mul ei olnud kella, aga ma olen suhteliselt kindel, et nad olid ära umbes tund aega. Tagasi tulid mad ikkagi ilma Lucaseta, talle tehti endiselt uuringuid ja anti lootust, et kell viis saab ta välja. Läksime siis sööma ja viisime lapsed batuudile, parki ja jaätist sööma. Kui kell viis sai, jäin jalle üksi Lucase autosse. Lõpuks, kui nad tagasi jõudsid, algas meie teekond koju. Läksime Londonist läbi, viisime Annabelle sõbranna juurde ja sõitsime koju. Jõudsime koju tagasi kell pool üks öösel ja minu ainuke soov oli minna pesema. Ma olin lihtsalt niii läbi, et mind ajas korraga nutma ja naerma.

Selline nädalavahetus siis, õnneks ilm oli normaalne ja ei sadanud kordagi :)

Zara


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar