Neljapäev, 21. juuli 2016

2 nädalat ja kolm päeva

Kaheksas august järjest läheneb ja läheneb ja selle üle on mul vaid hea meel!

Tänane postitus tuleb juba sisukam selle osas, mis ma Hispaanias kavatsen tegema hakkata. Suurt rolli mängis selles mu vanem õde, kes mulle oma konkreetsusega aru pähe pani ja natuke suunas.

Ütlen ausalt, et algselt oligi mu plaan lihtsalt kohale lennata, hostelisse minna ja siis tööd otsima hakata. Paar inimest ikka küsisid:" Mis sa seal tegema hakkad?" "Kust sa raha saad?" ja mind ajasid need küsimused nii närvi. Pidin ju kõikidele küsimustele ebamääraselt "ma ei tea" vastama. Ega sellel plaanil midagi viga nagu polnudki, tundsin lihtsalt, et küll ma hakkama saan.

Eelmisel nädalavahetusel võtsin end kokku ja tegin end au pairiks rahvusvahelisel (?) lehel. Ma olin varem teinud 2 sammu 4st, sest ma arvasin, et see "Dear family letter" on mingi spetsiaalne kirjutis ja ma lihtsalt ei viitsinud googeldada ja endale seda selgeks teha. Aga sel korral siis võtsin kätte ja tegin ära. Saatsin kohe paarile host perele taotluse, et sooviksin rohkem neist teada jne. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et kumbki pere pole mulle siiamaani vastanud, kuigi kirja on avanud. Aga see on arusaadav, ma ka ei viitsi igale perekonnale kirjutama hakata, palju kergem on lihtsalt ära kustutada, kui üldse ei tõmba.

Igaljuhul, järgmisel hommikul oli juba kaks perekonda mulle oma taotluse saatnud ja ühe perekonnaga skypesime juba järgmisel päeval. See perekond on siiamaani mu lemmik. Kaks last (5-8 vist oli), mul oleks oma tuba/WC+vannituba, hispaania keele tunnid tasuta, süüa ei pea tegema, koristama ei pea. Põhiline ülesanne oleks mängida lastega, viia kooli ja tuua koolist). Pärast Skypei kõne oli mul lintsalt nii kerge ja hea olla, kogu aeg naeratasin ja kõik tundus nii hea. Eile nad kirjutasid mulle, et nad sooviksid mind oma au pairiks ja kas ma oleksin täna Skypes nõus uuesti rääkima. Loomulikult ütlesin "Jaa!" ja küsisin, millal neil aega on, et minul on seitsmest kümneni. Ja kas nad vastasid sellele? Ei vastanud ja ei saanudki rääkida, aga ma ei kaota lootust.

Eile oli mul ühe teise perekonnaga Skypes vestlus. Nelja-aastaste kaksikute ema ja isaga, no see pere oli nii enam-vähem. Vanemad olid väga rahulikud, neljakümne aastased, elavad suures majas, mul oleks oma tuba, aga vannituba peaksin jagama lastega. Hispaania keele kursust nad ei pakkunud, kui ise küsisin, et kas oleks võimalik seda tasuta saada, hakkasid nad kogelema ja pakkusid sellise variandi, et peaksin sõitma 20 min rongiga Barcelonasse ja ise peaksin maksma. Ei tundunud väga ahvatlev pakkumine. Aga siiski, nad jäävad üheks võimalikuks pereks

Täna, Eesti aja järgi kell 23:00, UK aja järgi 21 oli mul kolmanda perekonnaga Skypes vestlus. Seekord oli vaid pereema ja üks lastest. Eile, kui leppisime selle aja kokku olin ma ikka täielik närvipundar, sest ta kirjutas mulle, et ta on õppinud inglise keele õpetajaks ja ta tahab teada, kas ma oskan piisavalt hästi inglise keelt (minu peamine ülesanne selles perekonnas oleks lastele inglise keele õpetamine). Mõtlesin, et alustan kõne kohe vabandusega, et ma ei oska väga inglise keelt :D Aga täna olin ma täiesti rahulik, mõtlesin, et kui mu inglise keel ei peaks sobima, siis hull asi ka, küll ma leian siis teise pere, kes mind, umbkeelset, oma au pairiks tahavad.

Niisiis, kell 21 helistas ta mulle ja rääksime pool tundi. Kokkuvõtteks võin öelda, et pole mu inglise keel midagi nii halb, ta ise ka ütles, et ma oskan end väga hasti väljendada ja kumbki ei näinud takistust, miks ma ei peaks sobima. Lisaks hispaania keelt saaksin ma õppida tasuta, ka perekond ei pea maksma, sest see kursus on nagu sisserännanutele. Mul oleks oma tuba ja vannituba peaksin jagama jällegi vaid lastega.

Kahele viimasele perekonnale lubasin, et mõtlen ja kirjutan siis neile, kui olen oma otsuses selgusele jõudnud. Aga hinges ma tahaksin ikkagi esimesse perekonda saada, ma arvan, et see oleks üks lahe kogemus.

Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar