Neljapäev, 14. juuli 2016

Kombed, kombed

Inglismaal olles olen ma märganud enda juures päris palju muutusi ja otsustasin panna kirja kombed, millega olen siin kokkupuutunud.

Enne siia tulekut lugesin ühte raamatut, mis kandis nime "Sellised nad on, inglased" vms ja seal oli päris palju rõhutatud, et inglastel on väga kõrged käitumisnormid ja kes eksib teatud situatsoomis, see jäätakse kõrvale.

 Mäletan, et näitena oli toodud välja "eksimus", mis tuleb suhteliselt tihti ette turistidel ja muidu teadmatutel, kes vastavad tervitusele:" Hey! How are you?" ausalt, ka siis, kui läheb halvasti. Aga tegelikult kedagi ei huvita, kuidas sul läheb, vaid oodatakse, et vastaksid "Fine, thanks. And you?" .

Ja loomulikult olen ma selle vastu eksinud. Esimest korda on ülinaljakas meenutada. Pereisa, kes jõudis töölt koju, esitas siis sellise küsimuse. Ja mida tegin mina? Loomulikult rääkisin pikalt ja põhjalikult, miks mul natuke halvasti on läinud. Ja kahjuks ei jäänud see esimeseks korraks, aga mul oli tõesti tahtmine kurta. Õnneks mind perekonnast välja ei tõrjutud sellise ränga vea puhul. Kuidas nad saaksidki, ma ju hoian nende lapsi ja elan nendega samas majas.

Teisena tuleb mul meelde see, et siin ei tohi istuda jalg üle põlve. Vist ei tohi isegi jalgu risti panna, meenub nagu midagi sellist. Igaljuhul, kui käisime esimest korda pereisa vanaema (Martini lemmik inimese) juures külas, sain ma tunda tõelist inglise hoiakut. "Would you like to have a cup of tea?" küsis tõeline inglise proua. Vastasin hästi püüdlikult, et mitte daami solvata "No thanks" ja sättisin käed vaguralt sülle ja ootasin reaktsiooni. Eeldasin juba, mis järgmine küsimus on ja ma ei eksinudki, pakkus mulle küpsist. No mida, ei tahtnud, vabandasin jällegi (see ajab mind nii närvi, et siin prab ette-taha paremale-vasakule iga liigutuse eest vabandama). Sain klaasi vett, tavalist kraanivett. Rüüpasin väikeste lonksudega vett ja panin jalad viltu nagu klassipitidel mõned vaoshoitud inimesed istuvad ja üritasin hästi tagasihoidlik ja rahulik näida. Vist õnnestus, sest olen peale seda külaskäiku tolle vanaemaga palju rääkinud ja isegi loomaaias käisime kolmekesi (mina, Martin ja vanaema).

Veel meenub selline imelik komme, inglane räägib oma lemmik teemast:"Beautiful day, isn't it?" ja jällegi, nad ei oota vastust, see on nagu fakt. Aga mis mõttega siis seda üldse kommenteerida?!

Samuti oled õige inglane, kui räägid small-talki kasvõi tavalise poemüüjaga ja teed pargis istuvatele inimestele imelikke märkusi. Näiteks, istusin pargis, olin just ostnud karbi maasikaid ja mustikaid, kui üks naine läks minust mööda ja peale tervituse pidas vajalikuks öelda, et ma kindlasti tähistan midagi siin. Ma vastasin:"Pardon?" Ja siis muutus naise nägu tõsisemaks ja hakkas puterdama"Noh, et sööd pargis.. maasikaid ja mustikaid." Ahah, eks ma siis tähistan.

Kindlasti on tähtsal kohal silmside, sest muidu inglased arvavad, et sa kas varjad midagi või ei kuula neid. See on nii igapäevane asi, et selle kohta ei olegi mingit head näidet.

Liikluses liikudes tuleb alati viibata käega juhile, kes sind üle tee laseb, sest siin on tõesti väga tihe liiklus. Tänagi viipasin peale jooksmist ühele noormehele, kes otsustas keset teed seisma jääda ja blondiinile teed anda. Väga tore komme igaljuhul, aitäh veelkord tundmatule.

Kindlasti olen saanud siin olles targemaks ja viisakamaks, näiteks võõraste teretamine, mis oli alguses mulle väga imelik, on nüüd täiesti normaalne ja nii peakski minu meelest olema. Kui vähemalt "Hi" ei suuda kõikidele öelda, siis sõbralikult naeratada tuleb ikka.

Rohkem hetkel ei meenu, tahtsin teha lühikest postitust, aga läks nagu alati.

Zara


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar