Au Pair Inglismaal. Kuidas kõik alguse sai?

Tsau!

Alustame siis algusest.

Kuidas ma endale Au Pairi perekonna leidsin?

Tegelikult leidis kuulutuse mu õde, kes selle mulle saatis, et davai registreeri. Tegelikult tahtsin ma juba siis soojale maale lapsehoidjaks minna, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Kirjutasin siis pikalt ja laialt endast ja kuidas mulle ikka lapsed meeldivad ja mina neile :D. Ma ei lootnud sellest alguses midagi, aga kui pereema mulle juba järgmisel päeval vastas ja järgnevatel päevadel mitu kirja teineteisele kirjutasime, siis ma sain aru, et väga reaalne võimalus on mul sinna perekonda saada. 

Asja ajamine võttis aega neli kuud, ehk siis märtsis hakkasime kirjutama ja juunikuus tulin siia. Perekond on suhteliselt normaalne õnneks, aga lihtsalt mul on nii külm kogu aeg ja igav :D Ma tean, et see on iga inimese enda teha (endale tegevuse leidmine) aga ma lihtsalt ei viitsigi midagi välja mõelda, et mul siin vabadel päevadel kodust väljapool tegevust oleks. Kuigi jah, olen käinud jooksmas (oma sportimisest tahaks rohkem kirjutada. Suhteliselt koomiline tegelane olen sellessuhtes). Pluss kahel nädalavahetusel käisin ühes suuremas linnas shoppamas ja vaatamisväärsustega tutvumas.

Võiksin süüdistada seda fakti, et elan nii väikses linnas, et siin ei olegi midagi teha peale kohvikus istumise, partide vaatamise ja jõusaali/ujula külastamise, aga ma ütlen ausalt välja: ma tean, et ma ei jää siia kauaks ja mis ma rahast ikka raiskan. Pluss ujulasse ma ei taha minna oma komplekside pärast oma keha suhtes. Nii et jah...

Aga kuidas ma siis oma nädalavahetusi ehk vabu päevi sisustan?

Esimene tegevus, mis mul kohe meelde tuleb: ma loen. Hetkel loen Kerttu Rakke romaani "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud". Vahepeal ma lihtsalt loen ja mõtlen, et: Appi! Selline fantaasia?! Kas tõesti on sellised naised olemas? Aga üle-üldiselt mulle Kerttu Rakke stiil meeldib. Hea lihtne lugeda, vahepeal muiata, natuke närvi minna ja lihtsalt lõõgastuda. 

Enne siia tulekut lugesin Liina Metsküla raamatut "Maailma peal ripakil" ja sellest raamatust ma julgust saingi maailma avastama minna. Ma ei suuda sõnadesse pannagi, kui väga ma seda raamatut armastan. Õnneks mu kallis sõbranna kinkis selle mulle ja saan seda igal ajal lehitseda. Jah, vahepeal loen seda, lihtsalt, et kogeda seda head tunnet. Samuti pärineb sealt minu lemmik laul: Cultura Profetica-Saca, prende y sorprende. Ärge sõnadesse süüvige :). Tänu Liina Metskülale usun, et üksinda maailmas rändamine on reaalne ja jumala OK!

Järgmises postituses kirjutan täpsemalt juba perekonnast ja minu kohustustest.

See you!