...arvasin, kui aknast välja vaadates päike mulle vastu säras. Kus sa sellega... istun nüüd pargis: sall peas ja jope seljas ja vaatan parte(?) aga võib-olla on kajakad. Kas kajakad oskavad ujuda?
Kuulen lindude häälitsemisi, laste kisa ja inimeste lobisemist. Vahepeal on tuul nii tugev, et ma lihtsalt hoian kahe käega sallist kinni, et homme kõrvavaluga silmitsi ei peaks seisma.
Vähemalt on park ilus ja inimesed sõbralikud. Pensionärid naudivad pühapäeva oma kaugjuhtivaid paadikesi tiigis sõidutades ja snäkke süües.
Just praegu jooksis üks koer mulle sellise tuhinaga vastu jalga, et ma lihtsalt nii ehmatasin, et kriiskasin natuke. Pole hullu, koerad on siin sõbralikud ja ma olen nii ära harjunud sellega, et nad igal pool lahtisena ringi jooksevad.
Kavatsen täna võimalikult palju kodunt eemal olla, sest ma lihtsalt ei suuda seal passida kogu aeg. Lähen täna selle linna suurimasse poodi, loodan sealt osta endale kehakreemi, sest siinne vesi kuivatab ikka päris hullusti nahka. Mul tuli meelde, et sel nädalal on mul üks päev oluliselt lühem, sest Kristil on üle nädala üks vaba päev ka nädala sees. Win! Sel päeval lähen suuremasse linna, et end natuke rohkem inimesena tunda.
Mul on selline igatusus soojuse järele, et ma vaatan päevas kaks korda lennupiletite hindasid Malagasse. Seda tehes luban endale iga kord, et kohe, kui teada saan, et neil on uus Au Pair välja vaadatud, ostan endale pileti ja pakin asjad.
Host perekonnaga on mul juba räägitud, et see töö ei ole ikka see, mis ma ette kujutasin. Tegelikult on asi selles kliimas ja kohas. Tööga-laste kantseldamisega-pole mingit probleemi, aga ma olen nii kergesti mõjutatav ilma suhtes...
Jube, mis tuul ikka, tiiki vaadates hakkab mul pea ringi käima, sest vesi liigub nii kiiresti. Parem sean oma sammud poodi, ei taha, et ajalugu korduks ja ma vihma kätte jääksin.
Ehk järgmine postitus tuleb sisukam? Loota võib.
Zara
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar