Au Pair Inglismaal. Perekonnast.

Hei!

Ei läinud päevagi, et uus postitus tuleks. Ärge laske end petta, see on alguse asi. Hetkel on kõik huvitav ja uus, vaatab, mis nädala pärast saab...

Perekond
Perekond on neljaliikmeline: isa-ema ja kaks last. Poiss Martin on kaheaastane, tüdruk Annabelle on kuueaastane. Pluss kass. Pean oluliseks seda fakti, et neil kass on. Miks? Sest mul on allergia ja kui ma oleks teadnud, et neil kass on, siis vaevalt, et ma oleksin siia tulnud. Aga mitte allergia pärast ei taha ma kassist rääkida.

Kohe alguspäevil (teine päev vist?) läks kass minu pärast kaduma, kuna ta tuli mulle järele ja tagasi koju ta ei lähe enne, kui keegi teda nime-pidi hüüdma läheb. No tegelikult esimesel kahel päeval ei teinud perekond suurt väljagi sellest, aga kolmandal päeval koitis neile, et see kass ei kavatsegi vist koju naasta omal käel. Käisime siis kassi hüüdmas, mul oli suht imelik hüüda: Luna! Luna! mööda tänavat. Mitte, et mul oleks piinlik, aga... mul ei olnud meeleski, milline ta välja nägi. Kui kass oli olnud kadunud juba peaaegu nädal aega, siis pereisa otsustas panna kuulutused ülesse, et kass on kadunud. Paar vihjet saabus meile, et kass võib olla ühes kassihotellis ja seal ta ka lõpuks oli. Said oma kassi tagasi ja mina lubasin arvestada sellega, et see kass ei ole selline tavaline kass, kes peale luusimist koju tagasi tuleb. Nojah. Ma ütlen ausalt, et ma tõesti üritasin, enne lapsega välja minekut Luna majja kinni panna, aga no tuli ikka järele ja kadus ära. Peretütrel Annabellil tekkis arusaam: Luna põgeneb meie juurest, sest ta ei salli mind. Jah, täiesti võimalik. Aga ei läinud kolme päevagi mööda, kui Luna jälle meie juures rõõmsalt tagasi oli.

Väike pereliikmete tutvustus
Pereema Kristi- kolmekümnendates eluaastates eestlanna, kes peab tähtsaks oma tööd, ent samal ajal hoolib ka oma lastest. Igal hommikul, kui mina alla jõuan, tean juba, mis mind ees ootab: Kristi triigib oma kostüümi, juuksed on tal pestud ja lõunasöögikarbid endale ja abikaasale valmis pandud. Seda on näha, et oma abikaasast hoolib ta väga, ainult oma abikaasaga olles olen kuulnud teda naermas.
Pereisa Lucas-hilistes kolmekümnendates eluaastates inglane, naerab suhteliselt palju ent, kui teda miski närvi ajab, siis ta end tagasi ei hoia. Näide: kui Annabelle ütles, et ma kaotasin jälle nende kassi ära, siis ta ütles ainult ühe sõna: Crap! Kahjuks pean ütlema, etta on suhteliselt suur vinguja, eks ta töökoht mängib ka suurt rolli, aga üks firmajuht peaks siiski suutma oma emotsioone rohkem taltsutada. Esimesel nädalal, kui Lucas koju tuli ja vâga ärritunud oli, tundsin end süüdi. Ma ei teadnudki mille pärast, aga lihtsalt mulle tundus, et ma olen midagi väga valesti teinud, kui täiskasvanud mees nähvab oma lastele ja vingub iga asja üle.

Mõlemad vanemad armastavad väga oma lapsi, aga nad ei armasta nendega tegeleda, mängida ja vestelda. Selleks mina olengi siin. Ja ma ei mõtle seda välja, sest Kristi ütles mulle kord, et peale tööd tahab ta tulla koju, vahetada riided ja süüa vaikuses ja olla omaette.

Jätkame laste tutvustamisega
Kuueaastane Annabelle on väga jutukas, vanemate jutu järgi pidi olema väga (isegi liigagi) iseseisev, aga ma ei ütleks... ma olen pidanud teda mitu korda riietama ja pidevalt pean meelde tuletama elementaarseid asju. Aga muidu on Annabelle tark ja heatahtlik. Armastab väga oma perekonda, vanavanemaid ja ta tahab kord Eestisse minna elama, sest ta on ju ometi pool-eestlane!
Kaheaastane Martin on ehe näide, miks öeldakse "terrible twos". Mis Martinile teha meeldib?Kindlasti  autodega mängida, neid parandada, legodega mängida ja neid laiali visata. Talle meeldib tagaajamist mängida, mänguväljakul värava peal kõõludes ehitust vaadata ja mõnikord mind hammustada. Talle tohutult meeldib loomaaias käia ja ta lemmik inimene on ta vanaema. Enne ma mainisin, et ta on ehe näide "Terrible Twos" ütluse kohta. Seda ta ka on: kui ta ei saa, mida ta tahab, võib ta vabalt karjuda ja maha pikali heita. Või siis uksega prõmmida ja kui see ka ei aita, siis hammustada. Aga, et positiivselt lõpetada, siis tegelikult on ta väga lahe poisiklutt. Mõnikord ta tuleb ja kallistab mind või siis karjub mänguväljakul:Help me! Hommikul tervitab ta mind imestunud pilguga ja päris tihgi võib kuulda teda ütlemas fraasi:" Oh dear!" Olgu selleks siis piima maha ajamine, mänguauto laua pealt alla kukutamine, lennuki nägemine või lihtsalt jutu sees tuleb tuju öelda;"Oh dear!" . Tema suureks plussiks on see, et ta ei nuta üldse, ta võib karjuda, aga ta ei nuta. Ja uskumatu, kui tubli laps ta on, kui on lõunauinaku tegemise aeg: Martin jääb ilusti oma voodisse ja ütleb:"Good night!" Ja saate aru, ta jääbki magama!

Tänaseks kõik! Järgmine postitus tuleb juba õige pea.

Zara