Kolmapäev, 13. juuli 2016

"I love you"

... karjus mulle täna üks mees autost, kui ma tänaval jooksin ja valgusfoori taga rohelist tuld ootasin (btw ma oleksingi võinud seda ootama jääda, sest foor oli katki).  Võin kõikidele rahustuseks öelda, et loomulikult ma ei võta seda komplimendina, aga ka mitte solvanguna. Ning see ei olnud esimene kord, mina ei tea, miks mehed mehed peavad vajalikuks seda mulle karjuda, aga ma olen juba harjunud sellega.

Ning te lugesite õigesti: ma käisin jooksmas. Tänaval. Ja juba kolmandat korda sel nädalal :D Uhke värk. Esmaspäeval sai see alguse, läksin kiirkõnniga mereni ja teadsin, et kuskil seal rohu sees peavad rajad olema, sest koerad ju kalpsavad seal pidevalt ringi. Ja nii ma need rajad leidsingi, kus ma täna juba kolmandat korda käisin. Niii mõnus! Igal hommikul juba ootan, et saaks jooksma minna.

Kui ma esmasäeval seal esimest korda jooksin, siis pidin kreepsu saama (mu pensionärist sõbranna väljend, aga sobib niivõrd hästi siia). Jooksin rahulikult ja tundsin rõõmu, et ma jaksasin kogu aeg joosta, ka ilm oli ka ilus-kuiv ja soe, muudkui jooksin ja teretasin vastutulijaid, kui ühel hetkel jooksid jänesed igalpool mu ees.

 Mõni jäi kauemaks vaatama, seejärel hüppas teiste eeskujul põõsasse. Ma olin nii ehmunud, aga ma olin neid ennegi näinud ja õnneks olid nad üsna väiksed. Meenutasid mu jänest, kelle me ära andsime, sest ta oli üliagar närija ja mitte kuigi sotsiaalne, aga peamine põhjus oli selles, et tahtsime, et ta saaks ikka õiget jänese elu elada ja nii ta leidiski koha Ranna rantšos. Õnneks saime kinnitust, et talle tõsti sobib sealne elu, sest õed ja vend käisid teda vaatamas :)

Kui nüüd tagasi tulla jooksmise ja hirmunud minu juurde, siis jätkus see nii, et jooksin edasi ja ikka aeg-ajalt kalpsas mõni jänes kiiresti minu eest minema. Vaatasin neid ja mõtlesin, missugusest rajast nüüd alla minna, otsustasin lõpuk ühe raja kasuks, mis oli suhteliselt tihnikusse kasvanud, aga kuna see läks ülesmäge sobis see mulle hästi, kuna nii saavad jalad suurema koormuse. Kohe, kui ma olin paar-kolm sammu edasi jooksnud, märkasin enda ees (max kaks meetrit eemal) rebast! Tohu tonti!!! Tardusin paigale ja mõtlesin kõik hullud varjandid läbi, alustades sellega, et ta on kindlasti marutaudis ja kargab mulle kohe kallale ja lõpetades sellega, et tal on kindlasti kuskil pojad ja ta peab mind ohtlikuks ja tuleb kohe-kohe mu säärt purema. Podisesin paar roppust ja keerasin ruttu otsa ringi ja tegin kiire jooksu üles mäkke. Seal tegin kätekõverdusi ja venitasin ning läksin jalutades koju.

Teisipäeval sadas vihma (pole midagi imestada, ikkagi Inglismaa ju), aga läksin sellegipoolest jooksma. Olin terve päev läbi juba oodanud ja olin üldse energiat täis. Kohe, kui pereisa koju tuli panin trenniriided selga ja läksin vaikse sörgiga juba tuttavasse kohta. Tahtsin veelkord jäneseid näha ja läksin teadlikult nõlvakust allapoole, et kiiremini sinna jõuda. Sain korraliku hoo sisse joostes ja ma ei arvestanud üldse sellega, et just äsja oli sadu lõppenud ja rohi oli libe. Ühel hetkel täiega libisesin ja panin kõhukat. Tõusin ruttu püsti ja vaatasin ega keegi ei näinud :D. Esmapilgul tundus, et mitte, aga ma olen sada protsenti kindel, et vähemalt viis inimest nägi, sest reaalselt siin on igalpool inimesed. Ma lihtsalt ei märka neid, aga ma tean, et keegi ikka kuskil jalutab oma koeraga, keegi naudib vaadet, keegi teeb tervisesporti. Jooksin ikkagi edasi ja imestasin, et ma üldse haiget ei saanud.

Täna oli minu ülesandeks ainult koristada, kuna Kristi oli vaba päev. Olin juba enne kahteteist vaba, kuid otsustasin siiskk, et lähen ikka õhtul  jooksma, siis jääb selline mõnus traditisoon. Aga jäin täna oma minekuga tund aega hiljaks. Nimelt, läksin täna alles peale seitset õhtul jooksma, eelmistel päevadel ma jõuan juba sel ajal koju tagasi. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, ongi vähem inimesi ja rohkem näilist privaatust. Olin just mere äärde jõudnud, kui tundsin vihmapiisku. Aga mul oli selline power sees, et otsustasin eirata võimalust, et hakkab sadama. Olin umbes kümme minutit jooksnud, kui hakkas hoovihma sadama. Olin hetkega läbmärg, mõtlesin, et mis seal ikka siis, eks ma pärast teen kodus teed ja lähen kuuma duši alla, aga trenni ma poolikuks küll ei jäta. JA nii ma siis silkasin mööda rebaste, koerte, jäneste rajatud radu pidi. Koju jooksin ka terve tee, nii et tänasest alates jooksen ma heameelega ka tavalise asfalti peal (peamine on ju see, et joosta saaks ja kui hiljem venitada siis on jalad taitsa okeid).

Kell on juba päris palju ja homme vaja jälle varakult tõusta, nii et ma ei hakka detailselt kirja panema, kuidas Annabelle täna mulle oma rõõmusõnumit teatas, aga annan teile teada, et sellele noorele neiule  pakub väga suurt nalja, kui lind talle pähe väikse soraka laseb.

Head und kõikidele
Zara

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar