Mis edasi saab?

Mu põhilisteks tegevusteks eile ja täna on olnud lennupiletite vaatamine ja odavate hostelite otsimine Malagasse. Igavene jama ikka, nii kallid piletid ja kümne (või isegi rohkem) inimestega toa jagamine ei ole ka just kõige ahvatlevam.

Leida endas julgus

 Aga ega elu ei peagi lihtne olema... Tänaseks  olen otsustanud, et Malagasse ma augustikuus lähen. Suva, mis raha eest, ma lihtsalt tahan minna ja lähen ka. Ma ei taha jälle teha seda viga, et lükkan selle hirmutava, aga huvitava plaani tulevikku, sest lihtsalt pelgan seda minekut. Ma võiksin ju jääda vabalt siia, Inglismaale tegema tööd, mis on täiesti jõukohane, kus iga kuu lõpus on mul kindel rahasumma käes, toidu pärast muretsema ei pea, saan perekonnaga käia reisimas ja olla nagu päris pereliige. Kokkuvõtvalt: mul ei ole milleski materiaalsest siin puudust, aga siin olles olen ma aru saanud, et asjadega rahulolu juurde ei saa. Ma lihtsalt ei tunne end siin üldse nii nagu ma tahaksin tunda, kõik käib nii lihtsalt, pingutama ja oma peaga mõtlema ei pea...

Eile küsis mu sõbranna, kui oli mu postitust lugenud, et kas ma tulen Eestisse juulikuus. Pean ütlema, et Eestisse ma läheks vaid sellepärast et vahetada oma suur 20kg kohver väiksema vastu, sest hakkasin mõtlema, et mul ei ole nii palju asju tarvis. Aga nüüd olen ka selle mõtte peast pühkinud, sest ma ei kavatse nii palju maksta lihtsalt ühe kohvri Eestisse toimetamise eest. Parem maksan selle lisakohvri eest 25€.

Oma perekonnaga ei ole ma päris kaua rääkinud, seega nad ei ole viimaste uudistega kursis. Mitte, et ma ei julgeks öelda, aga lihtsalt peale tööpäeva olen üsna väsinud ja ei ole tundnud vajadust kohe nendega suhtlema hakata. Perekond on õnneks väga toetav, eriti ema, kes julgustab alati,met ma teeks just nii nagu mina arvan, et kõige õigem on. Nõukogude ajal kasvanuna, ütleb ta alati:" Mine muidugi, avasta maailma! Meie oleks ka isaga välismaale läinud ja vaevalt, et me hetkel Eestis elaksime. Alati saad ju tagasi tulla.".

Ma ei saa olla ka kindel selles, et Hispaanias ma kindlasti leian selle rahulolu ja mulle kõik seal nii väga meeldib, aga ma tahan minna ja mul on see võimalus. Tean, et see ei saa olema kerge, pean ju seal otsima töö, et milleski elada, ja ega mu hispaania keel kiita pole.

 Tegelikult enne Inglismaale tulekut ma suht teadsin, et edasi ma lähen Hispaaniasse ja võtsin oma hispaaniakeele vihiku kaasa (käisin u 6 kuud kursustel) ja olen seda lehitsenud. Samuti on mul hispaania-eesti sõnastik kaasas ja ka Youtube'st olen videosid vaadanud ja uusi sõnu välja kirjutanud.

Olen mõelnud, mis tööd seal teha tahaksin ja mõttes mõlgub, et võiks minna kuskile väiksesse kohvikusse teenindajaks, hostelisse kellekski :D, vabatahtlikuks (päris palju erinevaid pakkumisi olen  leidnud) või siis järjekordselt Au Pairiks. See viimane variant on nagu ta on, sest tõele au andes ma eriti ei viitsiks jälle... Aga samas, kui perekond on lahe ja ma hakkama saaksin, siis võin ka seda teha.

Kokkuvõtvalt on minu plaan selline: leida kõige odavam pilet Malagasse, kõige odavam hostel, hoida raha võimalikult palju hetkel kokku, mis on õnneks reaalne ja arendada hispaania keelt.

Loodetavasti saan järgmises postituses kirjutada edusammudest.



Zara