Kolmapäev, 13. juuli 2016

Väiksed meenutused

Ei ole möödunud nädalatki, kui mul juba uus postitus valmis! Küll mina olen ikka järjepidev.
Juhtunud on palju, aga mitte midagi väga suurt ja määravat. Näiteks Hispaania kohta ei ole mul hetkel midagi muud kosta, kui ainult öelda, et ma väga ootan seda minekut ja neid väljakutseid,mis mind seal kaugel ootavad.

Vaatan hetkel oma märkmikut, et meelde tuletada eelnevate päevade sündmusi, mida olen vajalikuks pidanud kirja panna. Näiteks pühapäeval: "Rääkisime Idaga neli tundi Skypes juttu. Saime kõvasti naerda oma idee üle teha lastele raadioprogramm. Tantsisime oma kunagise lemmik laulu järgi ja kirjutasime oma unistusi ülesse."

 Seda lugedes tuleb mul meelde meie raadioprogrammi tegemise jutt ja see ajab mind kusjuures siiamaani naerma. Tekkis selline vaikusemoment, mil me kumbki eriti midagi ei rääkinud, vaid tegelesime oma asjadega.  Hakkasin ühel hetkel ümisema laulu, mida ma väiksena vihkasin. Minu arust käib see laul siiamaani kaasas ühe raadiosaatega, kus üks naisterahvas loeb muinasjuttu ja pärast seda tulebki see jubedus:"Väiksed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään. Head ööd autod jne jne". Meie variant oleks kindlasti veelgi hullem, aga meil oleks vähemalt naljakas seda teha, kusjuures, Ida, sul tuleb muinasjuttude välja mõtlemine super hästi välja.

Nii, jah , tantsisime meie kunagise lemmik laulu järgi (Def Räädu "Kuningas ei eksi"). See sai jällegi alguse vaikusest, mõlemad tegelesime millegi kõrvalisega ja ma panin Youtubeist selle laulu. Ida tõusis kohe püsti ja hakkas tantsima, kuna selline reaktsioon tundus tol momendil nii loomulik, tõusin ka kohe püsti ja hakkasin samuti tantsima. Kui lugu lõppes jõudis meile kohale, kui koomiline see kõik oli, nii et saime jällegi naerda.

Kahjuks kogu see hommik, mil sai naerda ja puhata nii kaua, kui tahtsin, tundsin end siiski halvasti. Sel samal päeval, kümnendal juulil, oleks olnud mu koera üheksas sünnipäev, kahjuks lahkus ta siit esimesel juunil. Teadsin juba hommikul, et meenutan teda kindlasti küünla süütamise ja ta videosid ja pilte vaadates.

 Kui olime sõbrannaga jutud ära rääkinud ja hüvasti jätnud, otsustasin minna jalutama. Ilm ei olnud just kõige ilusam, aga mul oli selline tunne, et ma lihtsalt pean minema jalutama. Tee viis mind parki, istusin pingil ja lugesin raamatut "Minu Sitsiilia". Ühel hetkel vaatan paremale: üks mees kõnnib oma koeraga minu poole. Imestasin, et koer on rihma otsas ja pöörasin pilgu tagasi oma raamatule. Mõni sekund hiljem jõudis mulle kohale, et oot-oot, see koer on nii sarnane minu koeraga. Sel hetkel nad juba möödusid minust, ainult tervitasime nagu siin kombeks on ja oligi kõik. Vaatasin jahmatusega seda koera ja üritasin samal ajal telefoni kotist kätte saada,  et filmida mälestuseks seda imet. Kui ma lõpuks oma pika parooli sisestatud sain ja filmima hakkasin, olid nad juba päris kaugel, pluss päike oli välja tulnud ja ma pidin filmima vastu päikest... Olin päris pettunud, sest tahtsin ka perele seda videot näidata, et nad natukene saaksid aimu sellest, mida ma tol hetkel kogesin.

Lugesin "Minu Sitsiiliat" edasi ja üritasin tekitada salliga varju, et videot vaadata ja imetleda seda koera. Raamat ei tundnud enam üldse nii humoorikas ja hea, kui enne oli olnud, oli selline bitter-sweet tunne. Olin ju näinud oma Tšäkyga nii sarnast koera, kes kõndis vaid meeter minust eemal, nuuskides ja isepäisust välja näidates. Ohkasin ja kurbus tuli peale, mõtlesin, et Ta oli olnud mulle nii lähedal, aga samas nii kaugel. Ja nüüd tuleb nagu lõik filmist: vaatasin samasse suunda, kus nad enne tulid ja mida mu silmad peavad nägema: nad tulevad jälle! Ma sundisin end vaatama natukenegi oma raamatusse, kuigi oleks tahtnud terve aja koera uurida, aga arvasin, et see on väga veider kellegi koera üksisilmi vahtida. Kui nad olid jõudnud minuni ütlesin:" Teil on väga ilus koer." ja õnneks oli peremees väga jutukas. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja ütlesin talle,et ta koer meenutab väga mu enda koera, kellel peaks olema täna sünnipäev ja keda enam ei ole. See tundus sel hetkel (ja ka praegu) nii loomulik, et ma ei tundnud ega tunne siiani piinlikkust vms. Küsisin luba filmida, kuigi samal ajal mul kaamera juba käis ja muudkui rääkisime ta koerast. Näitasin ka oma Tšäky pilti ja ma ei olnud ainus, kes arvas, et nad on väga sarnased. Ka käitumiselt olid nad sarnased: mitte eriti sotsiaalsed (sellest ka rihm jalutamisel. Kõik teised koerad jooksevad siin lahtisena ringi.) ja, mis mind veelgi imestas oli see, kui peremees ütles koerale:"Rabbit" vaatas ta elevil pilguga kord peremehele otsa ja siis ümberringi. Minu Tšäky tegi ju samamoodi, kui talle öeldi:"Kass", siis ta vaatas alati rõdu või puu poole.

Rääkisime päris pikalt ja ta andis lootust, et näeme kindlasti veel, sest nad käivad siin päris tihti jalutamas. Jätsime hüvasti ja panin kohe oma emotsioonid märkmikusse kirja. Põhiline emotsioon, mida ma ei suutnud ega suutnud kirja panna oli see, et see ei saanud olla juhus, see oli märk Tšäkyst.

Ja ma tean, et selle koera saatis Tšäky, täpselt oma sünnipäeval, see oli nagu kingitus mulle temapoolt. Ning ma olen siiamaani tänulik Talle selle eest, sest ta oli-on-ja jääb suurepäraseks koeraks. Minu kallis Tšäkk-London!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar