Eilne päev

Eile oli mul nii kiire ja õhtuks olin nii väsinud, et ei jõudnudki uut postitust kirjutada ja suurt uudist jagada.

 Hommik algas varajase tõusmisega, mis on muutunud järjest raskemaks. Äratasin Annabelli ülesse ja aitasin tal koolivormi selga, hakkasime just trepist alla minema, kui Kristi tuli meile vastu ja ütles, et tal on täna vaba päev ja oli unustanud mulle öelda. Ma olin kohe valmis jooksma minema ja tegin plaane linna sõita, kuid siis palus ta, et ma valvaksin Martinit ajavahemikus 10-15, sest ta pidi oma auto parandusse viima ja ta ei tahtnud Martinit kaasa võtta. Ma olin muidugi nõus, sest sellesse ajavahemikku kuulub ju Martini lõunauni.

Kuna mul oli kaks tundi vaba aega, siis võtsin kätte ja rääksin emaga Skypes. Polnud kaua aega rääkinud ja seda toredam oli ema näha ja kuulda. Neil ka suht suured uudised, ema tahab minna ülikooli, vot tak.

Kui kell kümme sai, läksime Martiniga õue mängima ja vahetult enne, kui Kristi ära läks, ütles, et ma ei paneks Martinit täna magama, sest tahavad ta õhtul varem magama panna, et pooleli oleva maja seinu värvima hakata. Nimelt ehitatakse aeda majakest, kus saavad järgmised Au Pairid elama hakata. Järgmisel nädalal peaks valmis saama, siis saan ka mõne aja seal elada.

Umbes kell 12 läksime Martiniga mänguväljakule. Tavaliselt panen ta alati vankrisse ja traksidega kinni, sest siin on liiklus suht ohtlik, aga eile tegin erandi, sest ta ütles mitu korda väga rahulikult:"I want to walk, please!". Ütlesin talle, et ta peab mul käest kinni hoidma ja sõna kuulama ja ta vastas jaatavalt. Nii me siis läksimegi, laps käe kõrval ja teise käega lükkasin vankrit. Martin oli väga tubli, sest hoidis terve aja ilusti käest kinni ega ei üritanud minema joosta.

Kuid, enne, kui hakkasime teed ületama (siin pole ülekäigurajasid, peab lihtsalt tee ääres ootama ja jooksma õigel ajal üle, kui autosid vähem on) panin Martini siiski vankrisse. Parem karta kui kahetseda.

Olime kaks tundi mänguväljakul ja vaatasime parte ja paate. Olin Martini üle nii uhke, sest ta oli silmnähtavalt väsinud, kuid ta ei vingunud ega torisenud üldse. Enne Kristi tulekut mängisime veel aias ja siis läksid nad Annabellile vastu. Natukene koristasin ja siis otsustasin, et kuna kell oli juba kolm läbi, siis ei hakka kuskile kaugemale minema kui lähedal asuvasse parki. Enne käisin veel poest läbi ja ostsin maasikaid ja pähkelid. Tõsiselt mõnus oli olla.

Kui koju jõudsin palus Kristi, et ma hoiaksin veel õhtul ka natuke lapsi, kuna ta ei saanud autot päeval parandusse anda. Mis mul üle jäi kui nõus olla. Jäin lastega poole seitsmest kümneni üksi. Siis tuli vanaema siia ja pani nad vanni ja magama. Olin väga tänulik talle, sest ma olen kuulnud, kuidas vanemad näevad nende kahe vannitamisega vaeva ja ma olin nii läbi, et ma ei tahtnud seda tralli kaasa teha.

Ja nüüd tuleb suur uudis, mida ma ei ole suutnud viimased kaks päeva ilusti kirja panna, seega ma lihtsalt kirjutan nii nagu asi on: kaheksandal augustil lähen Malagasse! Lõpuks ometi on see kindel. Ainult kuu aega veel!

Zara