Ennast ületamas

Kell on pool neli öösel, jõudsin just klubist. Käisime Clementinei, Jena (ameeriklane) ja teiste tüdrukutega väljas. Täna oli sada korda oarem pidu kui eelmine. Muusika oli oarem, rohkem inimesi ja palju nalja sai, tundsin end päris hästi.

Aga nüüd tänasest päevast.
Kuna meile on kätte jõudnud sügis, siis pidevakt on sellne tunne, et tahaks lihtsalt magada, sooja teki all ja oodata kevadet. Tõusin alles pool 11 ülesse, Beatriz oli kodus, aga mul oli ükskõik. Tegin ma ainsa ülesande kiiresti ära: tõmbasin toad HARJAGA üle, sest see tolmuimeja on omadega läbi... Beatriz laks Alcazari, et supermarketist toite osta Gyillermo sünnapeoks. Ma tahtsin samal ajal jõusaalis ruttu ära käia, sest motlesin, et ohtul pole niikuinii aega, täna oli kell seitse SPEAKING ka veel, ja oärast pidin ju aguillermo sünnale tulema.

Läksin jõusalli poole, juba eemalt nagin, et kõik tuked kustus, vaatasin telefonist, mis kellani hommikuti jõusaal lahti on, oli ainult 12-ni. Läksin sama targalt tagasi. Oma voodisse. Kuulasin muusikat ja vihmaheli. Päris armas oli olla.

Pärast tegime Beatriziga lõunasöögi. Sõime lõuna kogu oerega ära ja pidasime siestat. Kell viis läksin jõusaali, sest alles sel kellaajal tehti see uuesti lahti. Muidugi pidin jälle ootama, sest Raul tuli nii hilja sinna ja avas ukse. Nägin jõusaalis Andreeat, kes kutsus mind. Peole, hiljem kirjutas Silvia ka et ma tuleks.

Peale jõusaali jooksin koju, käisin pesus, ja kümme minutit enne kella seitset läksin kodust tormates valja. Silvia ja Clementine ootasid mind Mercadona ees. Naersid, sest ma alati jooksen kokkusaamistele ja hingeldan taiega. Imelik, Eestis ma olin alati varem kohal, siimaani tuleb meelde, kui läksin hommikuti kodust välja 40 minutit enne kooli algust, sest ei tahtnud hiljaks jääda. Aga nüüd mul on tunne,e et küll aega on, niikuinii kõik teised ka hilinevad, aga kahjuks (õnneks?) on hilinejaid vähe.

Laksime kõik sots. keskusesse, Clem ja Silvia tulid esimest korda. Nägime Jenat ja Dylanit, jutustasime ja istusime lauda. Seal pidime jälle ennast tutvustama, sest palju uusi inimesi oli. Mul hakkas hääl nii värisema, tegin hasti lühidalt. Aga kuna lugesin Pireti blogi tana ja ta kirjutas, et haridusejuht ei tohi olla sotsiaalselt ärev, ehk siis ei tihi inimestega suhtlemist karta, siis pidevakt julgustasin end mõtetes. Mõtlesin, et kui mul on kellelegi küsimusi, kui keegi end on ara tutvustanud, siis loomulikult võn ju küsida. Ei pea midagi häbenema võ kartma, see on normaalne suhtlemise osa. Niisiis, kui kõik jaid vait, ütlesin,met tegelikult meile anti ju teema, millest peame räakima. Ütlesin selleparast seda, sest meie liidreid (kahte õpetajat) ei tulnudki, ja jeegi ei osanud peale tutvustamiste edasi teha. Seega hakkasime rääkima meile antud teemast: pidime rääkima linnast, kus oleme käinud ja mis meile kõige rohkem on meeldinud. Rääkisin Malagast. Küsisin teistelt ka, et kas keegi on Andaluusiat külastanud. Vaga paljud olid. See, et ma küsisin inimestelt midagi, võhivõõrastelt, on minu jaoks väga suur samm. Tanaval või kuskil peol võõrastega rääkimine pole minu jaoks probleem, sest alati on ju mingid teised tegurid, mis võtavad tahelepanu endale. Aga ühes ruumis inimesega näost-näkku rääkimine on minu jaoks väga raske, eriti raske on siis, kui ma neid inimesi ei tunne.

Pärast laksime Clemiga meile, siin oli palju külalisi. Sõime ja jõime ja kell pool 11 läksime minema. Saime keskel tüdrukutega kokku ja laksime klubisse. Muusika oli hea, palju inimesi ja tüdrukud olid toredad. Clementine ei väsi mind üllatamast, mida kõike see tüdruk ka korda ei saada... Mingil ajal tuli üks kamp ta sõpru sinna, ma olen neid ühe korra näinud, selle nadala teisipäeval tutvusin esimest korda. Selles kambas oli üks Quanho (ma ausalt ei tea, kuidas ta nime kirjutada), taitsa sümpaatne noormees. Tõötab Alcazaris, sain aru, et ta töötab juhina veinitünnide tehases. Meenutab taiega Anguse peasolisti. Homme vist lähme Moeti karoket laulma.

Kell kolm lõpetasime selle tralli ära, sest Ckementine muutus liiga ülemeelikuks ja emotsionaalseks. Tulin koju, 14 kraadi oli sooja ja sõin oma kõhu heast-paremast täis nagu alati...

Zara